Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Esmaspäev, 29. veebruar 2016

No pole ju midagi selga panna.

Mul oli aastaid tagasi periood, kus ma pea igal öösel nägin unes seda, kuidas riideid omavahel sobitada. Ehk siis, kuidas ma ennast riidesse panin.

Ma olen täiesti moekauge inimene.  Õnneks oli mu ema usin õmbleja ning talle väga meeldib mood.  Seetõttu sain ma ikka kenasti riidesse, alati kiideti. Mind tunneb lapsepõlve grupipiltidelt ära kõige lühema seeliku järgi.
Polegi märganud emalt küsida, kas asi oli kangapuuduses või põhimõttes....

Täna kahjuks mu ema mind enam ei riieta.  Ja mu kapis on klassika ja täiesti tavalised hilbud. Usun vankumatult,  ja ärge palun mu illusioone lõhkuge, et vaateakendel on väljas kõige moodsamad ja ägedamad rõvad. Neid ma siis ostangi,

Seega. Toona olin ma väga hämmingus. Mis küll toimub mu alateadvuses, et ma näen unes igal ööl seda, millist seelikut millise pluusiga sobitada. Mis jakk sinna peale panna.
Mingi sõnum kosmosest?

Aga tegelikult oli väga mugav ärgata, kui aju oli hommikuks kõik komplektid läbi skänneerinud ja printis välja õige vastuse,
Kahjuks ma enam neid unenägusid ei näe.
Ja ise peab mõtlema. Ja mul ei ole mitte midagi selga panna.

Neljapäev, 25. veebruar 2016

"Klassikokkutulek" Mustamäel

Postitus rubrigist "minu pühapäev".

Mingi aeg tagasi avastasin, et teeääres on avatud uus keskus ja selles on KINO! Meie kodu lähedal, ei peagi enam linna sõitma!

Armas mees kutsuski mind Apollo kinno.

Kõigepealt kriitika. Inimene, kes sa planeerisid sinna parkla. Palun vii oma diplom kooli tagasi. arumaeisaa... Kino mahutavus on ju teada. See selleks, ma saan aru, et ruumi on vähevõitu. Aga. Kuidas saab planeerida parkla, millesse saab sisse vaid ühelt poolt... et kui sulle tundub, et on vaba koht, aga sisse sõites selgub, et nii ägedalt on pargitud, et vahele ikkagi ei mahu, siis tagasi saad põhimõtteliselt vaid tagurdades....

Keskus on rohkem meelelahutuse- kui kaubanduse oma. Õnnetu Rimi on, aga peamine rõhk on söögikohtadel ja see on väga hea: Lido, hiina, india, ameerika, pizza, kohvikud.

Uus asi on ikka uus asi. Kinos on kõik uus ja puhas.
Toolide vahe on piisavalt lai, nii et teise inimese  mööda laskmiseks ei pea tõusma. Ja mis mulle, kui kergele inimesele väga meeldib: toolid ei tõuse nn üles.
Natuke segaseks jäi maksmise süsteem-  väga suur osa on automatiseeritud ja iseteenindatav. Kui üks tüdruk poleks kõrvalt aidanud, siis oleksin oma popcorniga tasumata minema kõndinud... Ma tõesti ei saanud aru, kuhu ja seejärel kuidas maksma peab. Aga eks see tuleb kogemustega ning kui nad väga miinusesse jäävad, ju siis pannakse rohkem ka silte üles.

Teisipäev, 23. veebruar 2016

Äraminek, kas probleem või uus kaasaegne Eesti*

Mulle meeldib elada Eestis.  Ma võiksin minna välismaale elama, õppima, tööle ja reisile. Aga ma tulen alati tagasi. Sest siin on minu kodu.

2015 aastal lahkus Eestist 6700 inimest** . Statistikaameti andmetel on peamised äraminejad 1975- 1995 aastal sündinud. Eelkõige domineerivad 1985 aasta noored.  Mulle ei meeldi tegelikult vastandamine ning sildistamine, aga lühiduse huvides nimetan ma seda põlvkonda selles kirjatükis „ Nendeks“. 

Nad olid Eesti iseseisvudes 6- aastased. Nägid, kuidas nende vanemad kohanesid või ei kohanenud uue Eestiga. Nägid ületöötamist, nägid hullumeelset kauboikapitalismi. Kolisid välja oma kodudest, sest need erastati.
Ja kolisid Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse, nagu kinnitab Statistikaamet. Parafraseerides Valdur Mikitat. Neil lastel puudub kohamälu. Kaske õue servas ja ojakest ning kivi, mis hoiaks neid kinni Eestis, on tunduvalt vähem, kui nende vanematel. Tallinn ja Tartu ja Pärnu on linnad, nagu iga teine siin maailmas. Oma nostalgiliste paikadega, aga vahetatavad. Pariisi, Helsingi või  Brüsseli vastu. 
Nad said nõukogude kooli kõige hullemad viljad: oli üleminekuaeg, ja keegi ei teadnud kuidas peab ja enam ei peaks.

Need lapsed on täna suured.
Mõni neist ehitab oma lastele uut kooli, teine ei oota, et töö tuleks tema juurde, vaid läheb ise töö järele. Neil, kes on läinud,  oli Eestis töökoht, töötuid on ära läinud vähe.  Seega, küsimus pole töö puuduses, vaid õige ja tasuva töö puuduses.

Nemad ei lubanud süüa kartulikoori, nad söövad neid vabatahtlikult, kuna veganlus on moes.
Ja nende ületöötanud vanemad ütlevad neile, muidugi minge, Millal siis veel, kui mitte praegu. Oleks meie saanud omal ajal niimoodi.... Mina ütlen oma lapsele täpselt samuti. Probleem pole minekus.
Probleem on, kas nad tulevad tagasi.

Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Vanadest ja orhideedest

Lugedes vanaduseteemalisi postitusi, hämmastab mind ikka ja jälle arusaam, et reibas ja tähendusrikas vanaduspõlv on selline tahtejõu ja kättevõtmise asi.
Ma küll usun, et inimene võib muutuda.
Aga usutavasti ikkagi suur osa inimestest, kes on kogu elu hinnanud privaatsust, vabadust ärgata ja süüa ja magada endale sobival ajal. Ei ärka 75 aasta sünnipäeva hommikul üles sooviga: nüüd tahan minna elama ühiselu, pansionaati. 
Või kui jah, siis on see loobumine, vastutulek, kaine mõistus. 
Ja kui oled kogu elu sööstlaskunud või sukeldunud ei alusta sa ka 80 aastaselt tasakesi omaette kudumisvarraste ning raamatutega.

Võid olla väga positiivse ellusuhtumisega, aga su laulukoori või niplipitsi heelgeldamisesoovile võib järsu piduri tömmata kuulmislangus või nägemise kadumine. Kui vererõhk jupsib, süda puperdab ning trepist allaminek on elu ülesanne, on kahtlane, kas amazonase metsaretk on  päris sulle mõeldud.

Kai sugused inimesed on ikka pigem erand ( ja Kai on noor). Kui igalt poolt vaevab ja valutab, on raske olla meeldiv. Ning kas ka peaks?
Elatud aastad võiks anda privileegi olla vastik või virisev või mugav või laisk. Mida iganes inimene ise soovib.


Nüüd ma räägin endale vastu, aga kahte mudatust ma oma tuttavate eakate peal siiski näen.
Esimene on suurem kindlustunde- ja rutiinivajadus, Hea, kui mängureeglid on selged. 
Kui lapselapse sünnipäev on oktoobris, siis valmistumine algab juba maikuus. Mida kinkida, mis kell on sünnipäev jne. Armas ja naljakas.

Reede, 19. veebruar 2016

Toidupäevik piltidega

Täisterakaerapuder seemnetega
Minust on saamas toidublogija.
Arvake, mis on mu kõigi aegade postituste esikümnes?

Õpetus, kuidas teha kapsa-porgandisalatit. Sa võid kirjutada enda meelest eksistentsiaalseid jutte elu mõttest.
Aga inimesed tahavad ikkagi teada, kuidas riivida porgandit....

Manjana üleskutsega liitun ma seepärast, et ka mu lühike toidublogijakarjäär (khm) on näidanud, kui kiiresti muutub mu maitse ja eelistused. Väga huvitav on kunagi hiljem vaadata, mis olid need täiesti tavalised igapäevased toidud.

Neljapäev. Kell 7.15
Hommikusöök.
Lapsena meeldisid mulle odrajahu- ja mannapudrud. Siis oli vahepeal üks väga pikk vahe. Pudrunorm oli täis ja kuidagi ei isutanud.
Jõulude paiku käisin spaas, kus pakuti hommikuks putru, millele sai peale panna seemnesegu. Ja see oli nii maitsev!

Kolmapäev, 17. veebruar 2016

Suve poole

Mul on saada 70 päeva puhkust,

Seda ma muidugi ei saa, kuna seadus käseb üleliigse ära kustutada. Ja see, et ma need 70 päeva puhatud saaksin, pole lihtsalt reaalne.
Või ei, tegelikult teoreetiliselt muidugi on. Praktilises mõttes on mul aga kahju raisata päevi puhkusele, kui ma tegelikult nagunii tööd teeksin, kui ma väsinud pole või siis lihtsalt kodus vedeleksin.
Väga rumal minust, aga selline ma olen.
Seepärast sobis mulle vana seadus paremini. Ma töötasin  kuni nõrkemiseni. Siis andsin lahkumisavalduse, sain portsu raha ja puhkasin mõnuga,

Kord elus olen ma olnud ettenähtud 28 päeva järjest puhkusel ning sellest kogemusest ei väsi ma rääkimast kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad.  See oli imeline. Nädala elasid sisse. Siis puhkasid, siis puhkasid aktiivselt ja siis hakkasid töösse tagasi suunduma. Imeline. Imeline kogemus, kus hakkad tõepoolest tööle tagasi igatsema.

Neljapäev, 11. veebruar 2016

Lihtsad lõpud

sellest, et inimesed ei märka telefonikõnesid lõpetada, ma juba kirjutasin
.

Klassika on peoõhtu, kui vaatad kaaslasele otsa ja mõlemad tõdete, et jah. Aeg on koju minna.
Tõusete otsustavalt püsti, ja...
põhimõtteliselt võid uuesti tagasi istuda, veel tüki torti süüa ja viimased uudised ära rääkida, sest meeste " hüvastijätmine" võtab parimal juhul pool tundi ja halvemal.. korgitakse veel viimane pudel lahti ja siis " kohe läheme"...

Pole ka midagi imestada, sest sarnast kultuuri julgustab ka nt ERR.
Marko/Grete: Tänan, et tulite.
Külaline: Tänan kutsumast
Marko/Grete: Küsin veel viimase küsimuse, kuidas...
Külaline: bla-bla- bla
Marko /Grete:  Aga mida te sellest arvate....
Külaline; seda ja toda
Marko/Grete; Oli meeldiv rääkida, tänan.
Marko/Grete; Muuseas, kas olete samuti.....
Külaline: vastab vastab vastab


Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Kunst pole kunst

Miks on lastega teostavate illegaalsete seksuaalaktide kirjeldamine sõnavabadus, kuid erinevast rahvusest, rassist täiskasvanutega teostavate mitteseksuaalsete rälguste väljendamine vihakõne?

Kas märksõna on - seks. Et seks on oma olemuselt nii äge värk, et klassifitseerub ükskõik millisel viisil kirjanduseks.


Selline küsimus tekkis, kui vaatasin eile küll ühte väravasse, aga siiski ebaeestlaslikult kirglikku Kenderi juhtumit lahkavat Vabariigi Kodanikke.
Ma pole kõnealuse üllitisega tutvunud, seepärast jätan selle kohta seisukoha võtmata.

Teise küsimuse tekitas korduvalt kasutatud näide ja väide, et mujal maailmas on keelustatud pedofiiliat kujutavad visuaalsed teosed- filmid, fotod jne. Kuid kirjalikult võid anda, nagu torust tuleb.
Põhjenduseks oli see, et kujutava kunsti puhul on ohvri objekt näha.
Kui ma oleks kujutava kunsti esindeja, siis oleksin väga häiritud. Miks on "sõna" vabadus tähtsam, kui "väljendusvabadus".
Miks kujutava kunsti puhul on tsensuur ja kõlblusnormid ok, aga kirjaliku teksti puhul mitte?

Kuna ca 84 % maakera elanikest oskab lugeda, siis ei saa seda põhjendada ka katsega jätta seksuaalkõlvatused vaid elitaarsema elanikkonna kujutlusvõime jaoks.

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Kujundavalt hinnatud

Kuidas sa reageerid, kui su õpetaja, ülemus või elukaasalane ütleb sulle: oskad joonistada ringi, kuid pööra tähelepanu ruudu joonistamisele, see kipub olema kõver.*

a) vihastad. kes oled SINA, et öelda mulle, kuidas peab neid tegema. Ma tean TÄPSELT kuidas see käib
b) solvud. ta ütles mulle, et ma olen ebakompetentne, lohakas, saamatu... õpid kriitikat kartma ja oma tulemusi varjama
c) punnitad terve suvi keeleots suust väljas ruute joonistada. Sa pead saama klassi parimaks
d) tänan. see oli väga hea tagasiside, ma püüan tulevikus rohkem
e) kehitad õlgu. Ma ei saa ega peagi kõike maailmas hästi oskama. Ja ruudud pole ilmselgelt minu teetassike.
ja siis veel f, g ja h variandid.

Hinnagud saadavad meid meie esimesest elusekundist. Tubli tüdruk. Laisk ja lohakas, nagu oskar ohakas.
Hinnangud ja tagasiside on vajalikud. Läbi nende tekib meie Mina. Mida rohkem me end tunneme, seda enesekindlamad oleme, mida enesekindlamad, seda edukamad. Mida edukamad, seda enesekindlamad...

ei ole vist olemas firmat, kus küsides- millega on probleeme, ei vastataks: (info ei liigu ja) tagasisidet on liiga vähe. Tegelikult ju pole. Hommikust õhtuni saadavad meid hinded, hinnangud, kommentaarid, mokaotsast ütlemised, mitteverbaalsed vastused, laitus, kiitus.