Bulgaaria 2 ja dopamiin

Mul oli ainult üks eesmärk. Magada. Välja.  Ja kolm soovi.  Et oleks normaalne hommikusöök, varjuline koht lugemiseks ja ujumiseks sobiva temperatuuriga  merevesi. 

Kõik oli. Ma  pean  veel õppima kahte asja- vetteminek.  Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on  tegelikult ju soe. Ja  vaidlen Notsule vastu,  pekk ei aita. Ning vees hõljumine.  Ma ei saa aru,  kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata.  Aga vertikaalis vajun põhja. 

Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi.  Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga.  Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami.  Ja võidab odavam  nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan,  et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest. 

Berliini reis, citybreak Berliinis

Berliin võttis meid vastu 28 soojakraadiga.. nagu lõunamaa.

Vaba Euroopa tunne, õhkab mu pragmaatiline Eesti mees.                   
Ee.. me oleme vist Ida poolel...

Õitsvad hullutavalt lõhnavad sirelid lämmatamas  kanepi- ja uriiniaroome. Kodutud ja murukatused ja palju rohelust. Prügine ja prügikastivaba. Saksa  šlaagrite asemel vene, türgi ja hiina muusika. 
Mingi veidra kokkusattumisena, kuigi me sõitsime väga erinevaid liine ja transpordivahendeid.- Iga päev sattus meie vagunisse astuma üks mees, kes hakkas kitarriga laulma... venekeelseid laule.
Me ei ei annetanud raha.

Kummaline,  kuidas ka klišeed vananevad.  Mäletan,  kuidas  Krakowis otsisin vorsti ja nüüd Berliinis berliinereid. Mõlemad leidsin,  aga vaeva pidi nägema. Vanakooli saksa täpsus on siiski ka alles. Maasikad. Me naersime, et nagu 3Dprinter- kõik ühesuurused,  plekkideta. Maitse oli ka hea. 

Milline oleks maailm, kui keegi  Euroopa liidritest oleks taibanud Trumpile öelda- kle,  tahad ajalukku minna nagu Roosevelt? Desarmeerime ja jagame  Venemaa ära- sa võid oma tüki esimesena valida. 

Saksamaa on ka  üks neist riikidest,  kus nutriscore on tootjatele vabatahtlik alates 2020.  Poes otsisin näiteid. Just  nimelt otsisin.  Kuna esikülg  on  nagunii värviline ja infoga üle kuhjatud,  siis see  järjekordne vikerkaar kaob  infomürasse.  Lihatootjatel on  veel lisaks  mingi  süsteem...

Poes on nurka häbenema saadetud naturaalsed toorained- liha, piim.. ja siis astud tänavale. Ja linn on täis täiesti tähistamata salativabasid pubisid, vorsti, kebabi, kringliputkasid, kiirtoitu ja  saia, saia, saia...Ma tean, et tegelikult on veel kolmas ja neljas Berliin, mis sööb päris toitu, kasvatab linna serval aiamaal porgandeid, on vegan, sportlik ja öko. Aga ei olnud jaksu ja viitsimist otsida ning mitte turistiteel. Hotell pakkus hommikusöögilauas täpselt 4 värsket asja: redis,  kurk,  paprika ja õun. Klassiekskursioonitäis lapsi seisis nutellasabas. Õun ja jogurt igavlesid.  

Mulle tundub,  et  me  tegeleme vale  sihtrühmaga. Guugle ütles,  et ajavahemikus 2003–2023 tõusis rasvumise levimus Saksamaal 12,2%-lt 19,7%-le. ..

Nädal 41

Endiselt on eksistentsiaalseid küsimusi,  millele isegi  ai  ei suuda vastata. 

Näiteks,  miks seriaali  Mullist välja  ei näita Etv +, vaid  etv. 

Või miks pole vene piir ikka veel kinni.  Ja miks vene koolides ei õpetata lugemist.

Ja kas venelastele ei väljastata pangakaarte, või mis on põhjus, et järjekorrad on sularahamaksega iseteeninduskassades? (Vt ka maxima)

Ning miks me kasutame sõnastust 'miks naised ei sünnita'. See eeldaks justkui abortide ja/või keisrilõigete arvu tõusu (mida pole). Üldjuhul eelneb sünnitamisele paar pisikest eeldust ja tegevust.  Korrektne oleks küsida 'miks on vähe rasedusi'. Sellele küsimusele on ka  vastused: tervis, partner, hirm jne. Teades vastuseid,  saaks ka lahendused.

Montenegro reis 4 aastat hiljem

Avastasin,  et meie reiside arengujoon on olnud selline. Kõigepealt olid  (pere) autoreisid,  a la road trips. Seejärel tuli AI etapp.  Siis lendas pendel teise äärmusesse- kõik orgunnida ise. Sinna perioodi jäid ka sooloreisid.  Ja nüüd oleme paar viimast võtnud lennu ja majutuse.  Igal reisimisviisil on oma plussid ja miinused. 
Seda ma tean, et mulle meeldib rohkem kohalolek, kui teelolek.
Ja hotell istub mulle paremini kui apartment (v a, koos Piretiga, kes vabatahtlikult tahab hommikusööki teha :) :)) sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda kogu olmega, mis korteriga paratamatult kaasneb.
Aga jah,  kõik põnevad ideed maanduvad lõpuks ikkagi raha, aja ja (otse)lennuvõimaluste kompromissiks. 

Seekord ostsime Reisidiilidest. Btw kui huvitab,  siis Reisidiilid teevad koostööd R toursi ja JoinUp iga,  millised omakorda võtavad vastu venemaa turiste.  Noh,  Hispaania,  Prantsusmaa,  Itaalia ja Kreeka võtavad ka.
See ongi keeruline teema.  Ajad kahe sümpaatse prouaga juttu. Üks neist on arsti loal tulnud reisima kahe keemiaravi vahel, tunned talle kaasa ja loodad paranemist ...  ja siis tuleb välja,  et nad on Moskvast. Sõitnud siia  Kuveidi kaudu,  naeravad - kui tobe, ei tea,  miks peaks sellise ringi tegema. 

Ja päev hiljem jagab üks mees õhtusöögilauas kõikidele veini.  Tema naisel Ninal on sünnipäev. Nad on pensionärid Kiievist.  Toosti öeldes viitab ta Montenegro mehele- teie ju teate, mis on sõda.  Too noogutab... Pärast räägime Nina ja Mihhailiga pikalt.  Leiame ühisosa natsionalistide ja fašistide ühises klubis.., aga.. Nutta tahaks. See, mida nad räägivad on nii masendav ja kurb. Hukkunud sugulased, Butša, Krimm. Mujale elama suundunud inimesed. Ja mis saab pärast- kõik need varemed, purustatud infrastruktuur.

Aga Reisidiilid veel.  Tallinna lennujaamas selgus, Et meie nimesid pole kirjas... 45min ootamist,  saime korda. 

Nädalavahetus #visitestonia

Üks mu klient küsis, et mida teha 11 aastase Läti tüdrukuga Lõuna- Eestis, Tartu kandis. Otsisin oma vanad märkmed üles ja kuna üks keskmine laps ei viitsi vaadata mägesid ja torne, siis palusin tuttavatel lapsevanematel anda veel ideid,

Naljakas on see, et kui tõstsin info ChatGptsse, et ta paneks logistilisse järjekorda, tõlgiks inglise keelde ning lisaks vajalikud lingid, siis.. robot lisas omal algatusel veel hulga kohti ja parandas mu aegunud infot ilma palumata.
Näiteks, et Taagepera lossis on Alice imedemaa. Ja Vudilad ja mingi teise lastepargi, mida kohalikud emad oma nimekirja ei pannud..
panen nimekirja postituse lõppu

Järeldus, mis ma sellest tegin. Et nagu pole kohalikelt mõtet küsida, kus te ise sööte ( kodus), nii piisab tegelikult reisisihtkohtade saamiseks ainult internetist. Sest kuidas see info sinna ikka saab, kui mitte meie käest.
Mitte ükski neist emadest ei soovitanud midagi, mis poleks ka Visit Tartu lehel...

Aga nimekirja vaadates jäi mulle silma, et ma olen ammu unistanud minna Tartu Ahaa keskusese ning põgenemistuppa ja tagurpidi majja. Jäävad ootenimekirja. 
Ja labürint!! Ma jumaladan labürinte ja näen seda alati AKs uudisena hooaja lõpul- Et oli.

Rääkisin mehe nõusse ja käisime Toretalu maisilabürindis ning Põltsamaal. Sarapiku talu teele jäi veel ka Pajusi mõis. Me sisse ei läinud, aga paistis imekena.

Sitsiilia reis. Reis Sitsiiliasse

Pistaatsiajäätisevõileib 

Juulis ajas Etna tuhka välja ja lennud suunati ümber. Kõigepealt saime teate, et lennufirmad on plaane muutnud ja meie reis lükkub kaks päeva edasi. See lükkas veerema lumepalli. Muutus ööbimislinn ja siis ka hotell ja sellega koos muud plaanid. Lennuki pardal ootasime väljasõitu 45 minutit, kuna parandati maandumistulesid. .

Sitsiilia on oranž. Igal pool must tuhk. Ja pigem Elena Ferrante, kui Mayesi Itaalia. Kõik on.. korralagedus. 

Mis mul seljas oli

Palun siis lugejate soovil. Aga endalgi hiljem hea teada.

Alustuseks sooviksin tervitada kõikide lennukompaniide juhtkonnas istuvaid mehi, kelle meelest 8 kg - arvuti (oli töö jaoks vajalik) = 40 x 55 cm on okei. Ma kahjuks ei leia üles intervjuud Ryanairi (?) juhiga, kelle ideaalmaailmas peaks inimesed reisima üldse kaks kätt taskus.

Tõsi, ka mu tark õde oli hämmingus- sa lähed Itaaliasse!! miks sa üldse midagi kaasa võtad, mine esimesse poodi ja osta, mis vaja.

Segadust tekitas ilm. Nagu norrakad lubasid, siis esimesel päeval kallas. Esimeses majutuskohas, viisaka inimesena võtsin tossud jalast ning astusin sokkidega otse kempsu põrandal olevasse lompi. Katuseaken oli lahti jäänud... Esimesel ja viimasel päeval oli 20 ringis, seega mantel kulus ära. Aga kui vihma poleks olnud, poleks kaasa tassinud. Mulle meeldis kommentaaridesse jäetud mõte kampsun + keep (mis mahuks taskusse).

Firenzes sain aru, et olin taaskord (loomulikult)üle mõelnud, enamik olid teksades.
Natuke fänsima luuki oleks saanud smart casualiga- tekstiilist kvaliteetsed (viigi)püksid või siis villane jakk teksadele.

Toskaana päikese all, Firenze reis

Itaalia on olnud mu unistus niikaua, kui ma ennast mäletan. Ja eriti Firenze, tänu mu lapsepõlve lemmikraamatule. Ma olen Firenzes käinud, aga mitte olnud. Seetõttu valmistusin seekordseks blogijate suvereisiks eriti põhjalikult. Lugesin uuesti läbi  Browni Inferno ja Mayesi Toskaana päikese all ja sajandat korda Michelangelo,

Misjärel selgus, et... polnud väga hea mõte. Esimesest sain lisaks aa, aga Dante ka ju teema, teisest.. oot, aga etruskid ju ka. ning kolmandast, Medicid!. :) Tuleb veel kord minna (meelsasti).

Tegelikkuses kujunes see reis aju(st) vabaks. Tõeline puhkus. Sinus on tõeline rahu. Sa ei tea mis kell ja kuupäev on. Ma ei vaadanud kaarti, tegin suht vähe pilte. Mul oli vapustav kartmatu autojuht, kes rallis käänulistel spiraalteedel nagu Tänak. Ma ei tea ka poolte külakeste nimesid, kus me käisime (san Gimignano, Siena, Colle Val dÈlsa, Sicelles ööbisime). Istusin turvaliselt kõrvalistmel. Nautisin. Kuulasin, kuidas pääsukesed vidiitavad ja käod kukuvad. Kuidas moonid, itaalia liiliad, kõrbe võililled ja kroon-magusristikud õitsevad (siinkohal täname taas google lensi ja loodame, et tõlkisin õigesti :)). Viinamarjaväljad, oliivisalud, küpressid, tuhandeaastased müürid ja sillutised. Palju torne. Liiga palju torne. Ja maitseid.

Ma ei teinud märkmeid. Järgnev ei ole reisikiri. On lihtsalt emotsioonid ja mälestused.  

Olen Itaalias käinud ligi  korda kümme, aga esimest korda märkasin, et siin on teistsugused pistikud. peenemad pressis sisse, aga eurootsik vajas adapterit. Õnneks oli täiesti olemas.

Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat. 

Väärtused ja ritsikad.

Paar olulist lühiinfot veel.

Londonis käisime Arsenali staadionil. Barcelona samalaadne tuur jättis vingema mulje, võimalik, muidugi, et hakkas mängima nn esimese korra efekt.
Aga huvitava nüansina jäi silma üks erinevus.

Kui FC Barcelona väärtused olid respect, effort, ambition, teamwork and humility. Toona Camp Nous käies olen kirjutanud : Võimalik, et see oli ainult PR jutt, aga mulle läksid tõesti südamesse Barca klubi väärtused. Kuidas nad on Kataloonia poolt, Franco neid ahistas, kasvatavad noorte järelkasvu, on rohelised, toitumisprogrammid jne. 

Siis Arsenali väärtused on: discipline, leadership, dominate, compete. Või vähemalt oli nii seina peal suurelt ja punaselt kirjas. 
Ma ei tea jalgpallist ja  nimetatud meeskondade väärtustest mitte midagi.  Ainult siis seda,. mida nad ise oma staadionituuril mulle on näidanud ja öelnud. Aga pean tunnistama, et mõlema klubi väljapanekud väljendasid kirjapandut täiesti selgelt. Sõna jõud on suur. Laenates klassikutelt- mõtlemapanev..

Mu köögi kinniehitatud rõdul elab ritsikas. 
Kass pikutas mõnusasti päikeselaigus, kui järsku muutus ebaharilikult aktiivseks, nuuskis ringi ja ühel hetkel sai ilmselt haiget, raputas pead ja käppa. Tulemuseks oli pooleldi amputeeritud jäsemetega elutu põrnikas. Mille lensi abil tuvastasin umbes võsaritsikaks. Või midagi sellist  Vaene loom oli täpseks vasteks liiga rapitud. Aga kindlasti ei olnud ta minu suureks kergenduseks ei tarakan, ega ka ka prussakas.

Pakkimine

Ma jumaldan reisimist aga vihkan südamest pakkimist. Mitte protsessi. Peale rulli-meetodi avastamist suudan ma ka väikesesse kohvrisse maksimumi paigutada.

aga.. mida selga panna!! Nagu eelolev. Lubatakse 14-26 kraadi. Natuke vihma. Minnes on Eestis külm. Sihtkoht on linn ja muuseumid, Aga ka matkarajad. Ning kõik peab mahtuma 8 kilo sisse. 

14 kraadi ja vihm on üks riietus. 26 kraadi ja päike hoopis teine. Olen viimaste reiside riided kirja pannud. Et oleks meeles, mis töötas, ja mis jäigi kohvrisse. Aga kõik ju muutub. Tingimused pole kunagi samad.

Suurim dilemma minu jaoks on  just pealmised asjad. Püksid-kleidi-seelikud on lihtsam valik. Aga kuidas peaks selle kõik raamistama? Mugavus vs elegants. Viimati, Londonis käies oli 13- 18 kraadi ja esimesel päeval tuli vihma. Olles taas asju ühest hunnikust teise tõstnud, lõpetasin teksade, kahe paari jalatsite ning oma mantliga. Mul oli pea kogu reisi vältel ka kapuuts peas ( müts oleks ära kulunud) ning kindad käes. Sest energiapuudus tekitab ka külmatunnet ning ühest soojast ruumist välja ja siis jälle sisse, samuti.  Hea soe ja mõnus oli. Ja siis on mu kõrval kenad daamid villaste jakkidega. Mul on need jakid täitsa olemas, aga nendega on ju.. külm? Ja kuna neil pole kapuutse, siis oleks vaja mütsi või rätikut pähe.. ja olen taas alguses.

Tulevase reisi osas jooksin taas just kinni selle elegantsema poolega. Euroopalikus linnas tahaks ikka natuke fänsim välja näha. Kampsun? Jakk? Tagi? Pintsak? Sest isegi kui on 26 kraadi, siis minul on täiesti kindlasti jahe. Eriti siseruumides. Või panna taas tuimalt mantel. Eihuvita ja dressipluus? 

Õnneks jalatsite osas pole valikut, sest mul lihtsalt pole, mille hulgast valida...

London

Londonis on kõrvetatud suhkrukaramelli lõhn.

Londonlased on väsimatud ja hullud sportlased.  Inimesed jooksevad suva kohtades. A la nagu raekoja platsil või Balti jaamas. Keset rahvamurdu. Poolpaljalt, raskusvestiga.

Londonisse pole mõtet sularaha kaasa võtta. Ainult kaardimaksed.

Londoni Käbi pole enam näha. Mingid majad on ette ehitatud. 

Valgete tossude epideemia on läbi. Uut trendi veel pole.

Kuulus inglise muru on ajalugu. Nagu meilgi, lilleniidud ja margareetad muru see. Mõnes kohas isegi silt üleval, et Greening on pooleli.

Londoni (kesklinnas) ei sorteerita prügi !!! See-eest on veganmahe. Ja menüüdes on toitude kaloraaž (mis toimib väga kainestavalt).

London Pass tasus täiega ära. Uus teadmine. London Tower oli vanasti loomaaed ja Westminster Abby on surnuaed.

Londoni huumor. London Bridge Excperience. Hoponhopoff buss. Viimast kiidan eriti. Olles nt Itaalias kuulanud Chopini, siis London müüb linna ajalugu läbi vaimukate sketšide enda omaga. 

Londonis on mingi teema loomadega. Igal pool on vaimukad loomaskulptuurid.

Meie koolides ei õpetata inglise keel, mida räägivad kohalikud ja teenindajad.

Eesti reisisaadete välismääraja

Üks mu lemmikzanre on reisisaated. ( Ma vaatan ilmselgelt liiga palju telekat). Praegu on neid tohutult. Ja kuna mul pole ressursse, et ise niipalju sõita, kui tahaks, siis on hea vähemalt teisi vaadata. 

Eesti reisisaated kipuvad reisima nagu mina. Et kui juba minna, siis tuleks haarata maksimaalne. Aga mulle meeldivad ka saated, mis on spetsialiseerunud  kitsamale valdkonnale. Näiteks Peeter Vähi pärimuskultuuri- ja Stanley Tucci kulinaariasaated.

Kui kriitikat teha, siis suurim väljakutse on paljudel eksimine ( ka kirjanduses olulise) reegli Näidata, mitte rääkida vastu. Mulle meeldib, kui luuaks-antakse kontekst, faktid, võrdlus Eestiga, aga liiga palju reisijate sisetundeid tapab minu jaoks emotsiooni. Nimetatud põhjusel näiteks Õhinapõhised ja Uhhuuduur mind väga ei kõneta. Liiga palju on minu jaoks teksti-juttu- reisijate muljeid.

Millest ma reisisaadete puhul puudust tunnen, on tänapäev. See, mida ma ise alati giididelt ja kohalikelt välja pressin ( ja neid sellega närvi ajan. Sry, Mar) Milline on koolisüsteem, mida nad arvavad maailma asjadest, mida söövad jne jne. Ma saan aru, et sellise info lisamine ongi väga keeruline. Pole just palju inimesi "tänavalt", kes armastaks, kui neile mikrofon näo ette torgatakse.  Ja kas on olemas " keskmist", eks? Varasemast meenuvad Johannes Tralla  Euroliidu saated. Fookuses oli Euroopa Liit, aga vestlused inimestega olid põnevad. Kuigi. Tõsi. Inimesed olid valitud.

Paremusjärjestust on raske teha, kuna iga saade on erinev. Minu lemmikud on (suvalises järjekorras) Kolm naist karavanis ja Kaks kanget ning Meie aasta...Reisisaate fookuses on üldjuhul kas suhted või sihtkoht või teelolek. Kõigil kolmel on kõik need komponendid olemas.

Tenerife, Puerto de la Cruz. Minu versioon

Oleks paremini ajastanud, oleks taas saanud blogijate reisikirja. Kristallkuu ja Emmeliina jõudsid ette. 

Aga siis minu pisipuhkus. Arvuti ja telefoniga.

Huvitav tähelepanek Tallinna Lennujaamas. Võileiva hind ja külastajate arv kohvikus on pöördvõrdelises seoses.

Reisiesindaja, kes meid lennukilt transfeerile saatis oskas öelda vaid kaks asja. Esiteks, hoitagu oma asju, sest vargaid on palju ning ekskursioone soovitas guugeldada.. selgus, et kogu lennukist oli meid vaid kolm, kes sõitsid "külma" põhja. Teised läksid lõunasse. 

Esimene mulje oli negatiivne. Ajavahe 2 tundi!!! Kõige veidram on toit. Toit on rikkalik, ilus ja värviline. Aga täiesti maitsetu. Magusalaud on ülimalt ahvatlev. Aga söödamatult magus. Ühesõnaga, ülimalt halb kokk. Sellist kogemust ei mäletagi. Ja kummalisel kombel ka väljas süües ei sattunud head kohad.

Malaga ja Sevilla monodanid

hea meel on teatada, et OÜ BlogijateReisibüroo esimene edukas esmareis on toimunud. Nii et, kes soovib tulevikus liituda tempoka kultuuri- ja matkareisiga, siis oldagu lahked. Cranberry, Mar ja mina oleme avatud ja olete teretulnud liituma :)

Ma seekord teen pisut teistmoodi reisipostituse. Kuna puhkuseraamatust sain hea idee. Kasutame Sei Shõnagon nimekirjastiili.

Uued maitsed, mida peab proovima 

Lupiiniseemned. Miks mulle varem pole öeldud, et maailmas on midagi nii head

Caldoso. Kui lähed õppima,. kuidas teha paellat. Ja enne paellani jõudmist valmib risotto ja siis veel caldoso, mis osutub neist kolmest kõige maitsvamaks. Eesti keeles on tegemist lihtsalt natuke paksema riisisupiga puljongi ja kaladega.

Sangria Blanca. Mis Sevillas on kerge, värskendav sidruni ja apelsinitükkidega kerge jook. I-me-li-ne!!! Malagas on jook saanud rohkem maitseid. Tundub, nagu oleks lisatud vermutit, või igatahes on kraade ja maitset kõvasti rohkem.. või paneb Malaga linnaõhk lihtsalt kiiremini laulma. Hiljem guugeldad, et tegelikult on joogi retsepti piiriks vaid fantaasia.

Tellid söögiks sardiinid, ja et kõht tühjaks ei jääks, siis ka pisut tomatisalatit ning kartuleid. Sulle tuuakse valmis, hästi maitsestatud suus sulavad tomatid.  Ja krõbedaid, kerge päevalille mekiga, imelisi kartuleid. Mõlemat umbes kilo.  Siis vaatad kõrvallauda, kus paarike on tellinud heauskselt eelroaks salatit. Mõlemale tuuakse salatit umbes....ämbritäis. Hispaania hinnad on samad mis Eestis, aga portsjonid.. 10 korda suuremad.

Kataloonia. Salou.

Salou 

Ehee, Hispaania ühistranspordis ja lennukis nõutakse maski! Õnneks olin kodus paar tükki taskusse pistnud.

Sel korral siis autoga. Kas seda peaks kutsuma passiivseks puhkuseks. Kui sõidad autoga sihiga ja sihita ühest kohast teise...

Autoreisidel on oma lõbud. Meile anti Renault Clio. Kõik kena, aga pagassi lahti ei saa. Lõpuks muutus juba põhimõtteliseks. Kuidas saab olla auto, millel pole pagasi avamiseks mitte ühtegi nuppu. Mängisime läbi stsenaariumeid, kui meil palutakse avada pagass ja me peame piinlkkusega tunnistama, et sry... Pole võimalik. Ei avane... :)  Navi oli nats flegma. Aga muidu kena auto

Reisitesti vastused

Kuhu sõidame? Kuhu soovite :)
Te kõik olete ideaalsed reisikaaslased!

Ja nagu ma kirjutasin, sellel platvormil on vastused anonüümsed. Ei pea kartma, et ma nüüd kellelelgi otse kirjutan, et tule minuga kaasa  :) :)  !
Vastamist võib jätkata, hoian silma peal ja kui on kardinaalseid muudatusi, siis annan teada.

Vastan ka eelmise postituse kommenaaridele.

Nõustun kriitikaga, et paljud asjad ei ole must-valged st ei-jah küsimused, ning paljud küsimused eeldavad, et me ööbime ühes toas. Mida ei pea tegema, ju. Siis, kui ise reisile minna.
Aga kolleegidega, näiteks, olen isegi ühes voodis maganud. Seega, kunagi ei tea, millal see info vajalikuks võib osutuda...

Mis puudutab seda, kas need küsimused on asjakohased, siis- eks meil kõikdel ongi ju oma nõudmised, soovid, kriteeriumid. Meid defineerivad meie kogemused.
Näiteks, on mul olnud kabinet ilma akendeta ruumis, külmkambri, mis kogu aeg mürises, kõrval. Ja sellest tulenevalt oskan ma igal töövestlusel küsida- kas tööruumis on aknad? Isegi kui see paneb intervjueerija silmi pööritama, tean mina. See on midagi, mida ma vajan. 

Ma panin just need küsimused ja jah/ei vastustena, meelega, sest need on asjad, mis mind tõsiselt närvi ajavad, kui ma ei tea. Ma olen üldjuhul kohanemisvõimeline inimene, kui saan selleks natuke valmistuda. Näiteks ühel reisil olin toas kaaslasega, kes reaalselt vajaski iluprotseduurideks ca 45 min. Esimesel päeval olin närvis, teisel juba teadsin ja leidsin endale muud tegevust. 
Kõigega on võimalik kohaneda. Räägi inimestega, ja kompromisse polegi vaja. Eksju?

See on ka põhjus, miks ma üritan käia erinevatel reisidel. Mu õde armastab shopata ja niisama plaanita kulgeda, mees tahab tingimata auto rentida, ise ringi sõita ja telekas peaks kogu aeg järel olema. Laps armastab päevitada, arvutis olla ning soovib tegevusteks konkreetset plaani; sõber õhtuti linnapeale pittu minna, otsida üles kohalik jõusaal ja teine sõber õhtul lauamänge mängida ( selle küsimuse unustasin. vastus on- kindlasti ei!!) ja ma ise, üksinda matkata ning kultuuri tarbida. Ja see ongi hea.
Kui tead ette. Oled moraalselt valmis.
Ning saadki väga erinevad reisid, erinevad kogemused ja elamused. Mis on imeline.

Reisiküsitlus

Ma olen sel aastal käinud kolmel välisreisil.
Millest polegi suurt kirjutada. Sest ma olen olnud koos teiste inimestega. Teistega koos läheb kogu su energia suhetele. Kompromissid. Hea tuju ja optimismi hoidmine.. sa ei märkagi seda, mis on su ümber. Sul pole aega tunnetada seda maad. Leida seoseid, mõelda. 

Sest on nii palju nüansse, mis meeldivad ühele, aga mida teine vihkab.

Katseta ja vasta küsimustele. Kas sina oleksid minu lemmikreisikaaslane.
Vasta julgelt, sest kõik on anonüümne.

Pärast annan teada, kuidas sul läks :)

Ikkagi Bulgaaria.Sunny Beach.

Kõik Bulgaaria roosid

Kuna vähem kui 6 % lugejatest viitsis hääletada :) ( tänan, kes aitasid), siis pidin tulemused kehtetuks tunnistama ja ikka ise otsustama..

Taas üks võõras ja tundmatu riik. Mida ma teadsin Bulgaariast. Globuse hoidiseid. Seda, et nad väidetavalt noogutavad keeldudes ja nõustudes vangutavad pead. Maailmakuulus jogurt, muidugi. Et ei lubanud Lavrovil oma õhuruumi kasutada. Ja vana hea laul... Mäel mõtlikult seisab Aljoša.. Bulgaarias, Venemaa poeg...

Aasta 2022 uus teema ja ilmselt ei ole hea mõte seda kirja panna :) aga mina sain teada ühe nipi. Kui sul on jäänud lennuni 50 min ja seda juhtub viimasel ajal väga sageli. Saad osta infost 7 eurose pileti, mis annab turvakontrollis eelisjärjekorra. Ma ei kujuta ette, kui kõik peaks seda kasutama...

Nüüd on mul küll abi vaja

Ma lihtsalt ei oska otsustada. 
Kuigi valikut eriti ju polegi. See tekst võiks nüüd automaatselt ilmuda, sest igal aastal sama tõdemus. Kui sul on ees ajapiirang, elad Eestis,  lolliks ei taha maksta, siis.. valikut õieti polegi.

Montenegros käisin eelmisel aastal. Kreeka kuidagi ei kõneta. Paaril korral olen käinud, aga.. ei teagi. Kunagi annan uue võimaluse, praegu jääb kõrvale.

Ilmselt tuleb jälle nii välja, et kõik, kes "me tuleme ka kaasa",  jäävad ikkagi kõrvale. Seega mu enda kava ja soovid.

Valikud

1. paketikas Türgi
Majutus, lend ja AI- 650. 
Vesivõimlemine, pikutamine, disko :),
ekskursioonid  ( Türgi saun, rafting, köisraudtee) + 170.
Kokku  ca 820
Tegelikult tahaks Istanbuli, aga sinna ma ei julge üksi minna ja reise sel ajal ei korraldata.

2. paketikas Bulgaaria
majutus, lend HS ja ÕS 655
vesivõimlemine, pikutamine, vanalinn on lähedal
ekskursioonid ( roosiõli, Bulgaaria kultuuri õhtu, miskid kivikalmed) + 170
Kokku sama, mis Türgi- ca 825, midagi tuleb lõunasöökidena juurde
Pluss- ma pole seal varem käinud. Kaks kolleegi kiidavad, paljud laidavad.