Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Reede, 8. juuli 2022

Reisitesti vastused

Kuhu sõidame? Kuhu soovite :)
Te kõik olete ideaalsed reisikaaslased!

Ja nagu ma kirjutasin, sellel platvormil on vastused anonüümsed. Ei pea kartma, et ma nüüd kellelelgi otse kirjutan, et tule minuga kaasa  :) :)  !
Vastamist võib jätkata, hoian silma peal ja kui on kardinaalseid muudatusi, siis annan teada.

Vastan ka eelmise postituse kommenaaridele.

Nõustun kriitikaga, et paljud asjad ei ole must-valged st ei-jah küsimused, ning paljud küsimused eeldavad, et me ööbime ühes toas. Mida ei pea tegema, ju. Siis, kui ise reisile minna.
Aga kolleegidega, näiteks, olen isegi ühes voodis maganud. Seega, kunagi ei tea, millal see info vajalikuks võib osutuda...

Mis puudutab seda, kas need küsimused on asjakohased, siis- eks meil kõikdel ongi ju oma nõudmised, soovid, kriteeriumid. Meid defineerivad meie kogemused.
Näiteks, on mul olnud kabinet ilma akendeta ruumis, külmkambri, mis kogu aeg mürises, kõrval. Ja sellest tulenevalt oskan ma igal töövestlusel küsida- kas tööruumis on aknad? Isegi kui see paneb intervjueerija silmi pööritama, tean mina. See on midagi, mida ma vajan. 

Ma panin just need küsimused ja jah/ei vastustena, meelega, sest need on asjad, mis mind tõsiselt närvi ajavad, kui ma ei tea. Ma olen üldjuhul kohanemisvõimeline inimene, kui saan selleks natuke valmistuda. Näiteks ühel reisil olin toas kaaslasega, kes reaalselt vajaski iluprotseduurideks ca 45 min. Esimesel päeval olin närvis, teisel juba teadsin ja leidsin endale muud tegevust. 
Kõigega on võimalik kohaneda. Räägi inimestega, ja kompromisse polegi vaja. Eksju?

See on ka põhjus, miks ma üritan käia erinevatel reisidel. Mu õde armastab shopata ja niisama plaanita kulgeda, mees tahab tingimata auto rentida, ise ringi sõita ja telekas peaks kogu aeg järel olema. Laps armastab päevitada, arvutis olla ning soovib tegevusteks konkreetset plaani; sõber õhtuti linnapeale pittu minna, otsida üles kohalik jõusaal ja teine sõber õhtul lauamänge mängida ( selle küsimuse unustasin. vastus on- kindlasti ei!!) ja ma ise, üksinda matkata ning kultuuri tarbida. Ja see ongi hea.
Kui tead ette. Oled moraalselt valmis.
Ning saadki väga erinevad reisid, erinevad kogemused ja elamused. Mis on imeline.

Hetkel on küsitlusele vastanud 174 inimest. Suur-suur tänu!  Vahel on hea end panna konteksti ja teada, kuidas me oleme teistega võrreledes.

Ja nüüd siis õiged vastused :) , märgitud kollasega. 

1. Kas majutuskoha toas peaks mängima telekas. 92% on minuga nõus. EI pea. Mind häirib isegi kõrvaltoast kostev uudistemüra. Puhkusel lülitan end kõigest välja, niipalju kui võimalik. Mida ma aga teen, kui olen üksi toas. Panen käima oma spotify listi ja laulan ja tantsin kaasa. Vaesed naabrid :)

2.  Kas aknad peavad olema ööseks pimendatud? Veidral kombel, vaid 33 % nõustub minuga, et  inimene peab nägema tähti, pilvi, päikesetõusu. Ma vajan valgust ja õhku. (Mõelge sellele, enne kui jälle d vitamiini võtate :)) Ja see EI sõltu, mis ilmakaare poole on aknad. Vastupidi. Ma olen tavaliselt natuke pettunud, kui mu aknad ei ole itta.   67 % vastajatest on vampiirid :)
Ma ööbisin hiljuti toas inimesega, kes tahtis kardinaid ette, kuna " muidu on magamiseks liiga valge". Ma soovitasin silmad magamise ajaks kinni panna ( ok, sry, tegelikult on unehäired tõsine asi), aga olin pimedusega nõus, sest tema häda oli suurem. Oi. Kui raske oli ärgata. Nagu novembris. Ma magasin selle reisi ajal iga päev 10 tundi ja tänu äratuskellale jõudsin siiski hommikusöögile. Viimasel hetkel.

3. Kas kohvri peab lahti pakkima- 60% ei tee seda. Ja nõustun, et see tegelikult sõltub. Esiteks, kas seal üleüldse on riiuleid, kappe. Teiseks, kui pikaks ajaks on plaanis jääda. Ma ise üldjuhul pakin lahti. Vähemalt poole kohvrist :)
Hiljuti juhtus selline lugu. Ametireis. Avan kohvri ja kõik jakid, seelikud kortsus. Nii ju ei saa. Lähen siis alla receptionisse küsima " ironit". Mõne aja pärast koputab uksele suur must mees, kes toob mulle .. triikimislaua..? Küsin, et kus raud on? 
Mulle öeldi, et vajate lauda, vastab.
See oleks loogiline, kui oleks toimunud eesti keeles-laud-raud. 
Aga inglise keeles? 
Sain oma raua ka.

4.  Mul on hea meel, et 65% vastajatest on minusugused- hommikud peavad olema tasased. Rahulikud. Vaid 25% on hommikuinimesed, kes nõustuvad, et päev peab algama reipalt ja varakult. Jõudu teile :)
Seda küsimust oli raske sõnastada ja ehk oleks pidanud mitmeks jagama. On hommiku- ja õhtuinimesed, aga on ka rahu- ja reipuseinimesed. On neid kes peavad saama hommikul end meigitud-pestud, ja neid kel sellest suva. Minusugused vajavad hommikusööki, aga tunnen neid, kelle jaoks see pole vajalik.

5. Majutuskoha kvaliteedi osas nõustub 70% minuga, et hea ase on oluline.  Peab saama end välja magada.
10%, seevastu, peab voodist olulisemaks stiili, hommikusööki, ämblikute puudumist, turvalisust, pesemisvõimalusi, vaikust, ..

6. Ma oletan, et vastajatest oli 94% naised. Sest puhkus on aeg, kus Ei mõtle: mida ma söögiks teen.  Puhkusemenüüsse ei peaks kuuluma toidud "ükskõik mida", "midagi", "ma ei tea, tee midagi"...
Kui rahakott ja võimalused vähegi lubavad, tuleks süüa nn väljas. 

7. Kas puhkus on puhkamiseks. Mina ei oska vedeleda ja ma olen loomult liiga mulk. Kui ma tahaks lebada rannas, jalutada ja raamatut lugeda, siis saan seda vabalt teha kodus. Milleks kulutada raha ja sõita kusagile. Kui ma olen juba investeeringu teinud, siis tahan kõike saada ning võtta maksimumi. Minuga on nõus vaid 6% vastajatest.  90% soovivad vedelemise siduda kohapeal ringikäimisega. 
Palun õpetage mind puhkama :)

8. Kohalikku toitu soovib katsetada 95% vastajatest. Arvan sama. Aga mingil veidral põhjusel, kui olen koos teiste inimestega, lõpetame liiga sageli " mäkis" st  siis itaalia-hiina-argentiina vms sööki pakkuvas toidukohas, mis ei asu Itaalias, Argentiinas või Hiinas :). Tõsi, ega eestlanegi iga päev kama ja mulgiputru ei söö ning vahest ongi pizza ja kebab juba rohkem rahvustoidud. Aga ikkagi pole sa, minu meelest, maitsnud Eestit, kui lähed ära, söömata musta leiba, hapukoort, soolast putru või kohupiimakooki.
Seega mõelge veel. Kas te sööte Horvaatias, Türgis, Ungaris jne nende rahvusköögis? Või siiski mitte :)?

9. Kuidas kohapeal ringi vaadates leiad huvitavad asjad üles.. andis huvitav tulemuse. Nõus. Tegelikult sõltub reisi eesmärgist, riigi võimalustest, üks ei välista teist ja see tuleks enne KINDLASTI kokku leppida.
Aga vastajatest 58% teeb eelneva kodutöö ja käib kohapeal omal käel ringi. Ning 36% kulgeb ja otsustab kohapeal.
Mina  ja 4% eelistame kohapealseid ekskursioone. Sest jälle küsimus, MIKS ma sinna siis üldse lähen. Kirikuid ja puid näen ma ka kodus. On riike, kus kohapeal midagi ei pakuta ja/või olen ma reisi ise kokku pannud, siis teen kodutöö ära ja katsun ikkagi maksimaalselt saada seda, mis just selles kohas on eriline. Ja mul on siiralt kahju, et juhiseid ei jaga kohalikud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, et hakkan seda alles kohapeal uurima, sest kodus seda tehes, on see väga suur töö. Alates logistika loogilisusest, võimalustest kuni taustani, mida seal üldse vaadata on ja miks seda vaadata.

10. Planeerimine on minu jaoks valus küsimus. Ilmselt kõige rohkem arusaamatusi tekitav. Ma lähen endast välja, kui teine ei suuda mulle öelda, kaua tal läheb, millal ta valmis on ja mida ta teha tahaks. Üldjuhul lõppeb see siis nii, et ma teen teatavaks oma plaanid ja annan  võimaluse liituda. Minu jaoks pole probleemi käia- olla üksi.
Kui ma lähen kellegagi koos, siis ma pean teadma.. et saaksin oma plaanid ja ettevalmistused teha. Millal ma juukseid pesen, kas jõuan neid kuivatada. Kas me sööme väljas ja millal, et teaksin, kas pean vahepeal midagi näksima. Mis riideid ma vajan jne. See on üks põhjustest, miks mulle meeldib aeg-ajalt üksi reisida.  Sellisel juhul saad lubada endale ka spontaansust, ei pea kooskõlastama, arvestama ja OOTAMA.
Vastajatest  49% on samasugused kui mina. Ülejäänud on spontaansed inimesed.

11. 82% võivad minuga ühes toas ööbida, sest lülitavad tuppa minnes kohe konditsioneeri välja ja kui hakkab palav, siis avavad lihtsalt akna. Ning taas, see EI sõltu kliimast. Värske õhk on võtmesõna, mitte temperatuur.  Nii peabki.

12. Huvide küsimus oli samuti keeruline, eks. Sest taas sõltub eelnevast kokkuleppest, miks üldse minnakse. Samas on elu näidanud, et .. ei-ei-ei, ma ei taha shopata. Ja siis poe ukse juures. Ainult korraks, eks... Või siis läheme suusatama ja inimesed reaalselt ainult suusatavadki. Kuidas nii saama? Olles Austrias või Soomes tuleb ju vastavalt sellele kas šlaagreid või tangot kuulata ja šnitslit või põhjapõtra manustada?
Minu ideaalreis sisaldab:
kohapealsed liikumisvõimalused (jooksutosse kaasa ei võta), kultuur, top- vaatamisväärsused, üritan võimalikult paljude kohalikega jutule saada ( sp ka kohalik giid ja rahvusõhtud) ning vajadusel liigun ühistranspordiga. Muuseumid sõltub. Tänapäeval on see mõiste kindlasti muutunud, ma eelistan interaktiivseid, pigem elamuskeskusi. Aga nt Amsterdami VanGoghi ja Anne Franki klassikalised muuseumid olid väga ägedad. Samas lihtsalt vanalinnu, kirikuid, varemeid ma enam ei viitsi.  Teadmine, kuhu tasub minna  eeldab eelnevat põhjalikku kodutööd.

Kohaliku eluga tutvumine on ilmselt samuti teema, mis tegelikult vajab definitsiooni. Kas reisi vältel ühes ja samas baaris hommikul kohvi ja saiakese ostmine on kohaliku eluga tutvumine? Või autoga ühest kohast teise sõites ja aeg- ajalt peatusi tehes? Võõras kohas ringi uitamine või kohvikus inimeste jälgimine on mõnus ja vajalik, aga kas annab kohalikust elust ülevaate? Minu meelest mitte. 
Kohaliku eluga tutvumine on minu meelest kohalike inimestega tutvumine ja rääkimine. Nende mõtted, arvamused, kombed. Ehk teen ma midagi valesti, aga minul õnnestub üldjuhul kohtuda vaid giidi ja majutus-toiduasutuse omanikuga. Okei, vahel saan pargis või kohvikus mõnega jutule. Isegi teenindajad on reeglina mujalt. 
Üks mu sõber, kellega viimati reisil olime,  tegi tinderi konto ja leidis kohaliku kuti, kes meid nn ringi vedas. Ja teenus eatwith, mida mul pole kunagi õnnestunud proovida, kuna on välja müüdud, kõlab minu jaoks samuti kui, kohtun kohalikega.
Ja lõpuks tunnistagem. Minu ja HVS Eestid on näiteks väga erinevad. Riigist arusaamiseks peaks kohtuma väga paljudega, üks pisike reis seda ei anna.


Vastustest kõige popim oli 
15 % külastan muuseumeid, ja eelistan ühistransporti
13 % kultuur ja vaatamisväärsused
9-10 % kohalik elu ja mõõdukas liikumine, 
7% shoppamine
6% sõidab niisama sihitult ringi  ja päevitab
4% võtab selleks rendiauto
2% reisikotis on tossud, dressid ja hantlid :) st sihipärane sportimine
ja pidutsejaid oli vaid  1%





17 kommentaari :

  1. Kardin akna ees - see on tõeline tüliküsimus. Ma ei saa magada, kui suur valgus hakkab varahommikul silma paistma. Uneaeg jääb väga lühikeseks (meil on ju juba kell 4 täiesti valge!). Samas tahaks ärgates ikkagi natukenegi taevast näha. Kodus olen selle nii lahendanud, et ööseks tõmban kardina ette, aga paraja prao jätan serva, et voodist oleks näha, kas taevas on pilves või päikseline. Kõige parem oleks äratuskell, mis mõistlikul ajal kardina eest tõmbab, ma oleks kohe plaksust ärkvel. Seda siis suviti, sest talviti on meil nii pime, et kardinat poleks üldse vaja.

    Planeerimisega on ka nii, et mulle meeldib hommikul teada, mis plaanid üldjoonteski on. Kui siis elu teeb päeva jooksul oma korrektuurid ja plaanid muutuvad, sellest pole midagi, aga mingigi kondikava on vähemalt alguses hädavajalik.

    Teiste järele OOTAMINE on üks kõige tüütumaid asju üldse. Viis minutit pole probleem, ka kümme on ok, aga näiteks siis, kui on koduriigis matka algusajaks märgitud kell 8, mina vuran autoga kohale, et sõbranna mant peale võtta ja me saame liikuma alles tunni-pooleteise pärast, siis läheb küll kops üle maksa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. +1 Lendava kahele viimasele lõigule.

      Kustuta
    2. Mul on sama häda, mis Lendaval - ärkan hommikul esimese valguskiire peale. Aga kuna ma reisin eelistatavalt lõuna poole, siis seal läheb valgeks ikkagi sündsamal kellaajal.
      Ootamine on tüütu, aga see sõltub kohast, kus oodata. Ma oleksin täiesti nõus ootama tehnikapoe (iiiiiigav!) ukse taga, kuni mhed poodlevd, kui uksetagune pakub kena väikest vanalinn või mõnd sõbralikku kassi. Hotelli fuajees, palun, antagu ootamiseajaks vähemalt kohaliku poe reklaamleht.

      Mis puudutab reisieelse kodutöö tegemist, siis selles suhtes olen muutunud aina nõudlikumaks ja põhjalikumaks. Kulgetud ja kulgemises mõnikord k pettutud juba on, nüüd tahaks teada mõnd kindlat sihti, mille ümber kulgemine üles ehitada.

      Kustuta
    3. magamisest: ma mõtlesin, et a kus probleem on, kui Indigoaalane kirjutas, et pimedas toas magab 10 tundi. Mulle tundub, et mulle mõjuks päris hästi vähemalt nädalapikkune kuur, kus ma magaks 10 tundi päevas. Muidu kipub asi ikka kuskil 7 tunni peal olema ja seegi katkendlik.

      Kustuta
  2. Eelistused muutuvad elu jooksul. Mina näiteks vedasin jooksutosse kaasas. Seda siis tööreisidel - niisama reisides on matkvarustus ju niigi kaasas / seljas. Olen jooksnud New Yorki keskpargis, Istanbulis, Londonis, paljudes Euroopa linnades. Aga nüüd olen üle 50 ja enam ei jookse. Selle asemel sõidan, kui vähegi võimalik, võõras kohas jalgrattaga. Sattusin nii Dallase (Texas) esimesele avalikule ratta-ühis-sõidule ja üldse on väga äge :)

    Aga ma ei eelda, et kaaslased minuga kaasa jookseks või sõidaks, eks.

    Asjakohasuse all pidasin ma silmas seda, et reisida saab hirmus erineval viisil, aga sinu küsimused käivad ühe ja konkreetse ja minu jaoks võrdlemisi harva reisistiili kohta. Kuid muidugi, meid kõike defineerivad meie kogemused, head j halvad.

    Tore teema igatahes!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen Kaur... Nüüd on ka mu arvuti minu nime ja konto ära unustanud. :((((

      Kustuta
    2. Noogutan kaasa. Ma olen vist ainult korra niiviisi hotellide ja värgiga lihtsalt reisimas käinud ja seegi oli niivõrd-kuivõrd "lihtsalt reisimas", sest tegemist oli mu ema laulukoori kontsertreisiga, millele nad olid giidi kaasa võtnud ja ööbimised orgunninud. Aga noh, mina ei laulnud, mina suvitasin niisama.

      Muidu on mul võõral maal olnud kas alati mingi aktsioon, mis juba automaatselt hoolitseb päevakava eest - ja lahendab küsimuse "kuidas tutvuda kohalikega" - või siis on olnud tegu reisiga stiilis "hääletame; magame, kus juhtub, ja vaatame, kuhu me täna välja jõuame ja kui mõni pood või söögikoht ette jääb, siis sööme".

      Kustuta
  3. Ma sama, kardinaid ette ei pane, kui just mingi naabermaja aken meetrikauguselt otse mu voodisse ei vaata. Meeldib öösel tähti ja kuud "vaadata". Ja kondikaga ka, lülitan ta sisse siis, kui ise kodus pole, et tagasitulles oleks mõnus jahe, aga kodusolles väga häirib, kui kont käib.
    Planeerimisega ka, et mingid plaanid peavad ikka paigas olema, muidu jokutatakse lihtsalt aeg maha ja osad ootavad teiste venimise järgi. Samas mulle meeldib spontaansus ka. Et otsustatakse hetke-emotsiooni ajel - kuulge, läheme nüüd kohe 5 min pärast sinna (matkale/muuseumisse/kontserdile/mäkke...), ja siis kõik lähevadki.

    VastaKustuta
  4. Kardin... minul peab uinumiseks olema täidetud väga suur kogus eeltingimusi, mida ma osasid isegi ei tea, aga kottpimedus ja täielik haudvaikus on ühed neist kindlasti. Samas, võõras kohas uinuda pole ma kunagi suutnud, nii et reisil pole lõppkokkuvõttes suur vahet, kas on kardin ees või ei, niikuinii ma ei maga.

    VastaKustuta
  5. Ma ilmselt oleksin su õudusunennäoreisikaaslane :-). Nüüd lähen küsimustikku täitma.

    VastaKustuta
  6. "Kas te sööte Horvaatias, Türgis, Ungaris jne nende rahvusköögis?"

    Ungaris - pererestoranis, oli kolleegile antud eeltingimus leida parim :) Sain elu parimat guljaši! Horvaatias - pererestoranis kolleegi sünnipaigas. Jumalik kala ja meestelaul! Kreekas - pita igal nurgal, ainult sellest toitusimegi. Lisaks apelsinid. Poolas - pelmeenid ja kohalik õlu. Ja miskine 8-kujuline keerusai oli ka, mida tänaval müüakse. Nii et vist ikka toitun kohalikust. Kuigi enamus trippe on olnud tööalased, mis orgunnitud kohalike poolt, sellevõrra vist lihtsam. Kohalikud teavad neid õigeid kohti.

    Kardin muutub mul tähtsaks hommikul. Õhtul olgu või ilutulestik akna taga, kui ma olen unine, siis ma magama ka jään. Aga varahommikul piisab mingist piiksatusest või tõusva päikese valgusest ja ma ärkan unisena liiga vara, see rikub päeva ja ma olen pahur. Kodus on ruloo, selline tavaline ja see on täiesti piisav. Reisil ma magan niigi halvasti, sest kui majutus on linnas, tähendab see tänavamüra, millega ma pole harjunud. Seega pigem aken kinni ja kondikas normaalsel piiril, mitte külma puhumas.
    Elu halvim kogemus oli eelmisel aastal Rakveres. Hotell kesklinnas, 2. korrusel ja ilma igasuguse ventilatsioonita, konditsioneerist rääkimata.
    Kuigi väike linn, ei peatunud seal liiklus mitte hetkeks ka. Uskumatu lärm terve öö! Kui akna kinni panid, siis polnud midagi hingata. Kui lahti tegid, ei kuulnud õhtul isegi AK uudiseid :D Ma olin kaks ööd täiesti magamata ja vastavas meeleolus, eriti rõve kui pead midagi päeval tähelepanuga õppima ja väljas on 30C ja siis kolmandamal päeval reipalt koju roolima, võeh.

    VastaKustuta
  7. Kui sa küsimusele 11 nii vastad, et SÕLTUMATA olukorrast lülitad kondika välja ja teed akna lahti siis sa lihtsalt pole tõeliselt palavas ja niiskes ja saastunusd õhuga piirkonnas käinud. Proovi öise +35C ja 100% niiskusega magada, ainus võimalus külma vett täis vannis ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu vastus on ainult äärmises hädaolukorras hoida konditsioneeri öösel tööl - st kui tõesti on +35 öösel ja eelnevalt õhtul ei suuda tuba parajaks jahutada. Aga no ma ei hoia ka aknaid lahti - kui väljas on kuum, siis pole sel mõtet.

      Kustuta
    2. Sama siin. Peamiselt põhjusel, et ma ei saa magada, kui pisimgi mehhaaniline heli toas kuulda on. (Isegi külmkapp häirib.) Ja isegi kallimates hotellides pole konditsioneerid hiirvaiksed, või vähemasti mina pole sellist kohanud. Hawaiil näiteks (kuum ja õhuniiske) teen nii, et jahutan toa enne magamaminekut konditsioneeriga maha, siis lülitan selle välja, ja ööseks rõdu-uks/aknad kinni, et kuumus sisse ei pääseks.

      Kustuta
    3. Minu elu kõige tüütum palavuse kogemus on aga Arktikast :) Kaugelt polaarjoone tagant, Halti (mägi Soome põhjaservas) alt. Oli kuumalaine. Ja päike, sinder, paistis 24 tundi! Ei saanud öösel ka jahutust! Täitsa ootamatu..
      :)

      A siis läksime üle mäe Norra ja seal oli lumi ja rõske külm.

      Kustuta
  8. Ma ei oleks elu sees selle peale tulnud, et kardina teema on nii oluline - minu jaoks marginaalne küsimus - jah magama jäädes võiks hämaram olla, eriti kuntsliku valguse osas, aga kas üles tõustes on valge või mitte ei lähe kuidagi korda. Kui toakaaslane tahab ette tõmmata, siis las tõmbab, ise enamasti isegi ei mõtle selle peale.

    VastaKustuta
  9. sarikommentaator olen - aga reisimine on südamelähedane teema. Minul on eelneva kodutöö tegemine järjest vähemaks jäänud - põhiasjad panen paika - logistika, majutuse ja mida üldjoontes vaadata, aga täpsemad plaanid teen kohapeal, õhtuti. Esimestel reisidel tahtsin kõik ära näha, st tegin nii tiheda programmi kui võimalik, aga mida aeg edasi, seda enam kulgema olen õpppinud. Enamasti käin omal käel ja ekskursioone võtan, kui muidu keeruline liikuda, sest ükskkõik kui hea giid ei ole, ei ole minul mälu, et kuuldut meelde jätta, st ma parem ei kuula seda juttu. Parem vaatan ja ammutan ümbrust endasse ning loen enne/pärast ja naudin seda, et suurem vabadus ise otsustada kus kui kaua olla.
    Kohaliku eluga on keeruline tutvuda, eriti introverdil, kes võõrastega sõprust tegema ei lähe. Aga siis tutvungi vähemalt "kohaliku eluga" vaatlusega.
    Kohalik toit - eks see ole keeruline, kas kohalik toit on see, mida söödi kunagi ja nüüd tehakse vaid spetsiaalses rahvusrestoranis või see, mida kohalikud igapäevaselt söövad. Riikides, kus seda kohalikku toitu tegelikult väga ei sööda ja restoranides ei pakuta, ei pööra söögile tähelepanu ja võin ka mõnes itaalia-hiina-argentiina sööki pakkuvas söögikohas vabalt einestada. Aga Itaalias või Argentinas Hiina söögikohta ei lähe (tõenäoliselt ei läheks Hiinas ka Itaalia või Argentina söögikohta).

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!