Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 27. juuli 2022

Katel või kaevik?

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. " Kerge südamega läksime/.../ kõikide oma imevahvate elukutsetega üheksandasse klassi. Seal aga, kohe õppetöö alguses, kärpis klassijuhataja kriidiga ... tulevikumaailma kitsukeseks ja mahutas selle ainult kolme sõnasse..."  st meil läks paremini, meie unistused jagati viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

Tõsi, tänaseks on füüsilise raskuse osa ilmselgelt vähenenud, pole just palju kondiitriettevõtteid, kus tänapäeval värsket muna või võid kasutatakse. Pulbri segamine veega on lihtsam ning saiakesi aitab vormida masin.

Peale keskkooli lõppu olin kahevahel. Kas õppida edasi kirjandust või keemiat. Toidukeemiat.
Olid väga segased ajad.  Meil jäeti ära ajaloo eksam, ilmusid esimesed sini-must-valged, õhus oli muutuste ootust Ning selles kontekstis tundus vanemate soovitus- hoia toidu lähedale, siis on alati kõht täis, väga mõistlik. Ajad ühiskonnas muutusid järjest raskemaks. Talongidega müüdi suhkrut, jahu, mannat, saia, leiba, võid... Praktiliselt kõike. Ma ei tea, kuidas meie praktikumide jaoks toiduaineid hangiti, aga me saime katsetada kõike. Alates ajudest ja neerudest kuni fileede ja kaladeni.  

Esimese kursuse järel  kutsuti mind praktikale Hiiumaale, Rannapaargusse. Isegi täna on sõit Viljandist Kärdlasse paras väljakutse. Tookord, ajal enne internetti ja mobiile, oli see.. huvitav. Seega kestis üks vahetus nädal aega. Igal õhtul läks umbes 3-ni öösel. Magasime mingis korteris, põrandale pandud madratsitel, kogu vahetus koos.

pildi autor on Gerly

Tollal oli meil menüüs kokteilsalat ( mäletate:)?), seljanka, šnitsel. Kõige keerulisem oli magustoiduga, pidi olema jäätis, aga jäätis oli defitsiit. Asenduseks oli mõeldud vahukoor, aga seda ka sai kuidas juhtus. Ja kui ei juhtunud, siis polnudki magustoitu. Või tegime minu initsiatiivil saiavormi.
Meil oli peakokk Priit. Aga kui Priidul oli pohmell, siis usaldati mind..:) Ja ega seal midagi keerulist polnudki.
Alates sellest ajast oskan ma ilmselt, ja olen elus kõige rohkem, vaieldamatult, valmistanud seljankat. Köögiabiline valmistab ette sibula, kurgid, lihad, oliivid ja sidruni. Siis sibul võiga passeerima, kui on klaasjas, siis peale tomatipasta. kuumutad läbi. Lisad puljongi. Siis kurgid. Maitsestad. Taldriku põhja kaalutud ports lihasid, peale supp. Törts hapukoort, paar oliivi, sidruniviil ja leheke peterselli.

Järgmisel suvel olin  praktikal kodulinna kohvikus. Tolle aasta detsembris olen kirjutanud: tööpäevad kestsid 7.00-22.00 ning M käis mul igal õhtul vastas, siis oli veel bensiini! Kohvikus, aga, võttis lihanaine igal hommikul pool siga, tükeldas selle elegantse kergusega osadeks ning selle loomaga toitsime ajal, kui Eesti väidetavalt nälgis, kümneid kliente.
Kohviku juhataja palus mind end vabadel päevadel asendada. Ma arvan, et olin maailma kõige halvem ülemus, kuna ma tõepoolest ei saanud aru, mida peaksin tegema. Paberimajandus ja kaupade tellimine  võttis pool tunnikest. Ja ülejäänud aja igavlesin, pläkutasin ettekandjatega ja aitasin köögis. 

Viimasel kursusel leidsin, et imik ja diplomitöö korraga on liiga väike koormus ning asutasin lisaks veel oma väikese pizzafirma. Toona oli see kuidagi norm. Kõik asutasid ettevõtteid. Vigadest, mida ma seal tegin, võiks kirjutada mitu köidet. Õppisin sellest, et ma ei taha olla ettevõtja. Olla 24/7 hõivatud ühe teemaga. See oli jube.
Õnneks tehti mulle pakkumine palgatööle ja õnneks õnnestus mul see firma maha müüa. Vahel ikka mängid mõttega, et mis siis kui.. ei. See teema on sügaval sahtlis ja loodetavasti ei kordu kunagi.

Siis jätkasin palgatöötajana suure ettevõtte köögi juhatajana. Jälle oli väga huvitav, kuna ma sain võimaluse üles ehitada midagi uut. Oma firma kogemustest olin ka üht teist õppinud ja ilmselt sain juhtimisega natuke paremini hakkama. Aga. Kui peavalu kust tuleb raha ja kuhu ta kaob, kadus, siis toitlustus ( ja hiljem ka kaubandus)-ettevõtete igipõline probleem- personal, jätkus. Kes oli purjus, kes varastas, kes ähvardas enesetapuga, kes lihtsalt ei ilmunud tööle või käis päevas 100 korda suitsupausil... Ma tundsin end kui lasteaiakasvataja. Illusioon- inimesed on ilusad ja head, mattus kiiresti reaalsuse- kontrolli, kontrolli, kontrolli, alla.
Lisaks tohutu bürokraatia, tehnoloogilised kaardid, vetamet, järelvalve, enesekontrolliplaanid. Ja kaod. Ma ei väsi hämmastumast toidukohtade pika menüü üle. Kuidas nad suudavad..

ohh. See etapp sai samuti elus läbi. Ei Kunagi Enam. Lubasin endale.
Sealt edasi olen ma samuti olnud seotud toiduga, aga pisut teise nurga alt.

Ma olen aru saanud, et minu fookus ei ole toit, vaid protsess- kuidas ning miks. Täiesti kindlasti ei ole ma gurmaan. Ma võin süüa suvalisi asju suvalises järjekorras. Kui sa tuled mulle ette hoiatamata õhtusöögile, siis ilmselt leiad, et mu toit on mage. Mu maitsemeeled on viimasel ajal nii tundlikud, et ma ei talu liiga soolast-magusat-vürtsikat. Nagu igaüks meist, olen  ka mina läbi teinud- palju maitseid/aasia//itaalia jne jne etapid. Täna olen ma alguses tagasi. Mulle meeldivad väga naturaalsed, puhtad maitsed. Üldjuhul mulle restorani-ja/või valmistoit ei maitse. Viimase orgastilise elamuse toidust sain Bulgaaria õhtusöögibufeest. Menüüs olid rohelised herned killukese võiga, apelsinikastmes  hautatud kalkun, salatiks maasikad, murelid ja üllatavalt hea punane majavein. jumalik!!  Ja see peaks minu kohta kõik ütlema.

Nüüd algab siis tänapäeva osa.
Kõik see eelnev oli põhjuseks, miks ma kohe kuidagi ei tahtnud välitoitlustuse praktikat teha. Ma teadsin, mis ees ootab ja ei viitsinud jaksanud seda teha.  Aga kui peab, siis peab. Lubasin endale, et olen avatud, positiivne ja väga palju ei targuta. Enam- vähem õnnestus ka :) Paaril korral tegin tehnoloogilise protsessi parendamiseks ettepanekud, mida lubati ka rakendada.  Ning kuna meil teoreetilises osas olid mitmed osad puudu, siis lubas juhendaja mul moblaga filmida puuduvad tarkused. Need tuleks nüüd muidugi profidel üle vaadata ja nn korralikud klipid teha.


Väljas müristas, lõi välku ning vihma kallas kui pangest. Väljas oli veel pime. Tallinn magas, rongid veel ei sõitnud. Sina ärkad, pakid seljakotti noa ja põlle, et suunduda ühele suurima vastutusega BVÕle- välitoitlustuse praktikale.
Kui relvaga teed kahjutuks vaenlase, siis vead toiduvalmistamisel võivad võimetuks muuta omad. 

Menüüs oli sel korral hommikuks neljaviljapuder. Lõunaks riis hakkliha ja köögiviljadega ning õhtusöögiks pelmeenisupp. Lõunaseks magustoiduks kohupiimakreem halvaaga.  Lisaks  tee-kohv-morss. Leivad-sepikud ja lõunasöögikõrvased salatid. Praktiliselt läbi tehes näed, kui palju määravad pisikesed detailid. Toidu väljastamine toimus sel korral eemal, teises kohas. Toidutermosed ja muu varustus tuli seega kohale viia autoga.
Hommikusööki kohale viies selgus, et sööjaid on vähem, kui esialgselt planeeritud.  Jooksvalt tuli kogused kiiresti ümber mängida nii, et võimalikult vähe värsket toorainet läheks raisku.
Lõunasöögi riisist hakklihaga sai hoopis hakkliharoog riisi ning köögiviljadega :)

Keetsin pliidil, eraldi, laktoosivaba hommikuputru ja mõtlesin erivajadustele. Varasemalt toitlustatava rollis olles, olin positiivselt üllatunud, kui palju  arvestatakse kaitseliidus võimalike soovidega. 
Kuigi jah. Meie grupi taimetoitlane rääkis hernesupipurgist, millega ta ei osanud mitte midagi peale hakata. Vett ju polnud 😊 Taaskord- kui olulised on pisikesed detailid.
Igatahes, päris suur väljakutse on omavahel kombineerida erivajadused, etteantud kaloraaz ning leida toit, mis mahub eelarvesse ja valmib ühes potis..

Minu suurim hirm oli välikatel. Ma olen küll vahepeal kütnud nii sauna kui ka ahju. Aga sõna "katel" toob mus taas esile vana psühhotrauma.
Ja!! Kujutage ette, ma sain esimese ja ainsa tikuga hakkama. Tuli süttis ning jäi põlema. Ma olen Välek! :)

15 tundi hiljem olid 120 meest saanud oma kolm toidukorda kätte. Sai nalja, sai uusi oskusi, sai uusi kogemusi. Väsinud, aga õnnelik.
 
Et kõik saaksid kõike proovida, jagati meid rühmadesse- katlakütmine, väljastamine, nõudepesu, valmistamine ja siis iga söögikorra järel sai vahetada. Naljakal kombel üllatab mind endiselt see, et ma üllatun, kui erinevad on inimesed. Et ma ei peagi konkureerima, vaid  ongi inimesed, kes ütlevad- ma tahan ainult nõusid pesta, hakkida jne. Arvake, mida ma kordagi ei teinud? Ma ei pesnud ühtegi potti ja ei koorinud ühtegi kartulit :)
Ma tahtsin ise süüa teha ja ma tahtsin katla süütamist õppida ja seda ma sain.


Selle pika postituse lühike mõte on  tegelikult otsustamine.
Mul on läbida veel esmaabi ning seejärel peaksin valima nn ameti. See ei ole igaveseks, alati võib muuta, ümber mõelda, ei pea valima vaid ühte jne. St mitte eluküsimus. 
Toitlustamises olen ma mugavustsoonis. Peale seda ühte kogemust ma tunnen, et mul oleks palju anda. Ma näen, et oskaksin kaasajastada retsepte ja tehnoloogilisi protsesse. Erivajadustega arvestamine oleks põnev väljakutse.
Kui oleks sõda, siis valiksin selle esimesena, sest katla kõrval nälga ei jää. Aga praegu, nüüd?

Staabis, sides on füüsiliselt tunduvalt lihtsam. Aga miks mitte evakuatsioonirühm, noorte juhendamine, instruktoriamet jne jne, Just pakuti võimalust osaleda metsa kustutamise ja jaoülema koolitustel. Ning siis veel PR ja avalikud suhted, mis mind samuti ei vaimusta, aga mida ma ilmselt samuti oskaks. 
(Samas, jälle olin mina see, kes tõstis käe- mina kirjutan päevast kokkuvõtva artikli. Pärast guugeldasin, meie rühmas oli kaks inimest, kes tegelevad igapäevaselt kirjutamisega, üks neist isegi auhinnatud. Kas neil on sama tõrge mis minul, mitte tegeleda tuttavate igapäevaste asjadega, või olin ma lihtsalt agressiivselt pealetükkiv.. ja ei andnud teistele võimalust?
Saatsin siis oma artikli teistele korrigeerimiseks- vaatamiseks ja siis see prof kirjutab mulle, et .. väga hea on, aga ega sa ei pahanda, kui ma naatukeene korrigeerin stiili ja kirjavahemärke... :) Halloo, pahandan? Ma olen meelitatud, et keegi aitab ja mõtleb kaasa :)
Kui tahad võrrelda, siis otsi ülalpool üles sinisega märgitud lõik. Ja nüüd see, mis peale toimetamist jäi:

Hommikul kell 04.00 kärgatas väljas kõu, lõi välku ning vihma kallas kui pangest. Väljas oli veel pime. Tallinn magas, rongid veel ei sõitnud. Sina ärkad, pakid seljakotti noa ja põlle, et suunduda ühele suurima vastutusega baasväljaõppele - välitoitlustuse praktikale. Vaatamata varjasele hommikutunnile olid kohaletulnud õppurid särasilmsed ja valmis toimetama.

On ikka vahe küll:) ja õppida veel kõvasti :) :))

Snaiperit minust vast enam füüsiliste ja vanuseliste eelduste tõttu enam ei saa, aga muud teemad ja tegemised, mida ma päris elus teha ei saa, mis oleks uus ja huvitav.. 

On tõsi, et teadmised ja kogemused aitavad teha teadlikumaid otsuseid, aga samas kärbivad riskijulgust. Kui nüüd tuletada meelde eesmärk, miks ma üldse liitusin, siis see oli- oskus aidata kriisiolukorras iseennast ja teisi. Selles valguses, kas meie otsused peaksid olema pragmaatilised, ratsionaalsed. Kas me peaksime valima selle, mis on kasulikum, lihtsaim, turvalisem?
või pigem peaksime võtma riske? Õppima juurde võimalikult palju uut, panema ennast proovile?
Minu indiaaninimi oleks ilmselt " ma ei tea mida ma tahan". Sest ma ei teagi. 
Ja ma olen oma elu jooksul õppinud, et minu puhul(vähemalt siiani)- "lihtsalt juhus paneb paika", ei kehti.  Ei ole juhuseid. On valikud. Ja need tuleb ise teha.

Ohh. Jah. 


NB! Tubli, et viitsisid lõpuni lugeda! :) Tänan!

 


 

 


14 kommentaari :

  1. Võta heaks :)

    Ja.. respekt!

    VastaKustuta
  2. Üliäge kogemus...võtan järgmisel aastal ette...sama teekonna. ÕTK'st sain noorema meditsiiniõe kategooria ja oskused põrandapesulappi õigesti kästileda, tolmu võtta...kui see etapp läbi siis järgnes vererõhk, süstimine, kanüüli paigaldamine ja muud väikesed asjad, mis tegelikult on väga-väga olulised ning teadmise, et ladina keel on kõige alus ja kuidas inimkeha toimib, st mis süsteemis sees toimub. See on umbes nagu arvuti, et toimetab taustal, kuid eriteadmistega inimene seda parandada ei oska.

    Aitäh! põneva sissevaate eest! Isamaa on hoitud :)

    VastaKustuta
  3. Väga põnev lugemine. Mina olen natuke noorem ja tohtisin juba ÕTK-st loobuda. Teised tüdrukud käisid vist müüja-kassapidaja ja postiametniku oskusi omandamas, kes mida, poistele oli ette nähtub automehaaniku kursus - ja meie klassi ülikoolisihtijad ignoreerisid seda üksmeelselt! Aga postiametnikke ja kassapidajaid meilt ikka paar tükki tuli, vähemalt mõneks ajaks, küllap see nädalas-korra kutseõpe mingeid oskusi andis. Kokanduses, ma usun, annab rohkem.

    VastaKustuta
  4. Minu ajaks oli sellest ÕTKst järele jäänud ainult masinakirjutamise kursus, mis lihtsalt oli tunniplaanis, ei antud midagi valida. Sellest on mul hiljem kirjutamistempo jaoks küll kasu olnud, tuttavad ei jõua ära imestada, kuidas mul mõtted otse klaviatuuri voolavad.

    Inimesed erinevad: jaa! mul on täpselt sama kogemus sellest, kui me tuttavatega mõne suurema peo eel ühiselt süüa teeme. Raudselt on paar tükki, kes tahavad ainult koorida, hakkida jms abitöid teha, peaasi, et otsustama ei peaks.

    notsu (juhuks, kui blogger mind jälle ära ei tunne).

    VastaKustuta
  5. Nii tuttav, mis puudutab ÕTK-d ja restorani Vikerkaar. Teismelise iga tuleb meelde. 🥰

    VastaKustuta
  6. Tuleb teha seda, mis sulle endale kõige rohkem rõõmu teeb

    VastaKustuta
  7. ÕTK? Ette nähtud? Huvitav, ma lõpetasin 1989, aga otseselt mingit baasi polnud va küberis suvel miskine praktika. Meil oli mat-füssi eriklass ja programmeerimise algõpe. Paralleel vist õppis masinakirjutamist, midagi uduselt meenuks nagu.

    Katlatäis süüa kõlab kut ulme minu jaoks. Kas komponentide kogused tuli ka ise arvutada? Ilma igasuguse juhendamiseta? Või tulid need sellest teoreetilisest materjalist, mida sa mainid. Loodan.

    Riskidest. Ilmselt ma hindaks riske, mõttetult riskida pole ju mõtet. Kuskil on piir, lihtsalt mugavus oleks jälle igav kah.

    Kooli juurde tagasi tulles. Meid kamandati 4. klassist alates alevisööklasse tööle. Söökla korrapidajaid oli 2 ja neil oli koolist vaba päev. 8 klassi käisid kahes vahetuses alevisööklas söömas. Sinu meenutused tuletasid seda meelde, peaks kirja panema enne kui mälust jälle kaob. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, ehk oli see siis maakonniti erinev. Mu nooremal õel oli samuti ÕTK. Ja meil oli koolis nii, et põhikoolis käisime külakorda sööklas abiks- katsime lauad, viisime toidu lauale ja pärast koristasime. Ei saa öelda, et poleks meeldinud :) sai ju tundidest ära :)

      Aga selle väljaõppe osas- jah, menüü ja kogused olid ees. Omaloomingut väga teha ei lastud :)

      Kustuta
    2. Meil olid muidu kohustuslikud miski arv tunde, mida tuli tänapäeva mõistes vabatahtlikutööd tehes. Jummel, mis selle ametlik nimi oli küll... Sinna alla käis nt vanapaber linnades, maal olid teised tegevused. Ma õmblesin lasteaia nukkudele riideid ja käisin lastega mängimas. Korjasin kibuvitsamarju jne. Mingeid perfokaarte valmistasime ka tundideks ette, mäletan skalpelliga avade nüsimist ja kleepimist. Algklassides oli vist veel kooliaed ja suuremates peedipõld suvel. Ühiskondlik kasulik töö! Meelde tuli :)
      Aga ÕTKd ei mäleta.

      Kustuta
    3. ÜKT oli meil pioneerina st põhikoolis. ÕTK oli keskkoolis :) :) Ja veel olid RSK, NLKP...:)

      Kustuta
    4. Rahvaste Sõpruse Klubi, loomulikult. Halloo?! VIL nimeline PO tunneb sinu pärast piinlikkust praegu :) :)

      Kustuta
  8. "oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus" See oli alates koolireformist (1984) niimoodi. Enne seda ei andnud keskkooli lõpetamine mingit kutseharidust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See tsitaat on 1968 a välja antud raamatust S. Truu "Kuu aega täiskasvanu"

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!