Nostalgianeljapäev. Kupee nr.6. Rongi rattad ragisevad

Lugesin R.Liksomi Kupee nr.6.
Raamatu kohta mul midagi tarka öelda pole.
Aga see teema... ahhh, mul on sellega seoses sellised mälestused:)...

Nimelt olen ma ühe vallatu ja värvika suve veetnud Tallinn- Moskva-Tallinn rongis vagunisaatjana. Kupeevagun nr.11. See tundub täna niivõrd süreaalne ja uskumatu, et kui mul poleks sellest üht fotot ning minuga ühe reisi kaasas käinud õde ei meenutaks siiani, kuidas ta oma tollase dresscodega- meeste lillelised alukad, maika ja triibuline hommikumantel,  Moskvas furoori ja pahameelt tekitas; siis ei usukski.

Ma olin tollal veetnud kõik suved põllul ja küünis. Sellest surmani väsinuna soovisin üht suve, kus saaks kõpskingade, lakitud küünte ja lehviva seelikuga  olla.
Ja sain.
Olgem soovidega ettevaatlikud.

Reegel oli selline, et tugevamad pandi tööle platskaartvagunisse. Minusugune kilu sai teenindada kupeevaguni.
Tööpäev algas dispetšerskajaga. Instrueeriti, loeti sõnad peale ja jagati töökäsud kätte.

Vagun tuli üle vaadata, kontrollida, et kõik on korras, ülemiste korruste voodid ära teha ja seejärel oli aeg reisijad sisse juhatada.
Sõitma hakates pidi näitama uksel kollast lippu. Jamade korral punast. Aga neid mu mäletamist mööda polnud.
Keegi ei tea ilmselt miks, aga kellegi nõukogude disaineri geniaalse idee tõttu oli igas kupees seinal transistor. Üldjuhul oli selle volüüminupp rikkis või täiesti puudu. Rong alustas sõitu alati muusikaga. Mis piirile lähenedes muutus venekeelseks.
Röökiv transistor andis märku, et algab töö: tuli kontrollida piletid ning müüa kodanikele voodipesu.
Voodipesu, oli nõukogude rongis üks väga oluline märksõna. Selle eest pidi saama raha.  Budete li brat beljo? Ka siis kui seltsimees oli oma linad kaasa võtnud, või pidas paremaks niisama teki peal külitada. Linade arv pidi reisi lõpus klappima ja puudujäägi korral ootas ees kõva pahandus.

Täielik klassika- rahvas pakkis oma praetud kanad ja kõvaks keedetud munad hõbepaberitest lahti ning minu töö jätkus tee serveerimisega.
Kuigi see suvi oli täis ekstreemseid seiklusi. Säravatest vene intelligentidest kuni tõeliste nõukogude meesteni, kes olid veendunud, et vagunisaatja tööülesannete hulka kuulub igas mõttes teenindamine- milleks muidu meid palgal hoida?
Minu peamiseks mureks polnud turvalisus.
Minu suurim mure ja stressiallikas oli kipjatilnik. See oli masin, millega keedeti tee-vett. Seda, et vee tase on piisav, näitas konkreetne mõõdik.
Ma võisin tonni briketti sinna sisse toppida. Vee rõhk ja tase ei tõusnud.
Nutsin. Naersin.
Kolleegid laiutasid käsi- teise vahetuse tädil polnud probleeme.
 Ja nii olin ma sunnitud suurema osa reiside jooksul vett tassima kõrvalvagunist. Mis ei olnud just kõige mugavam.

Sellel suvel sain ma enda kohta väga palju teada. Ja ka elu kohta üldse.
Sain teada, et minus on olemas spekulandiveri. Kuuendik planeedist teadis une pealt, et klaas teed maksab 2 kopikat. Vale! meie reisidel maksis tee 3 kopikat.
Seda tuli lihtsalt öelda väga enesekindlalt. Ma ei mäleta, et keegi reisijatest oleks protestinud. Ilmselt polnud tollal ka mingeid menüüsid- hinnakirju. Ei mäleta. Aga sujuvalt said ka kõik müügiks pakutavad küpsised- vahvlid kopika hinnale juurde. See oli koos vagunisse jäetud taaraga päris kena palgalisa.

Kas teie teadsite, et kui tee- või kohvipurule lisada pisut soodat, siis annab see rohkem välja? Mina nüüd tean. Õnneks teadis keemik minus, et neile, kel on õnnestunud hankida sidrunit, sellist teed pakkuda ei tohi:)

Sel suvel leiutasin  ma enda meelest ka geniaalse asja. Kilekotid olid tookord juba üsna levinud. Avastasin, et kui vati alla panna kilekoti riba, siis saab väga korraliku pikkadel reisidel vastupidava hügieenisideme. Mõned aastad hiljem, Soomes, selgus, et keegi geenius on selle juba oluliselt varem ja elegantsemalt lahendanud...:)

Sain teada, et kuum suvi ja kuum supp vajavad taskurätikut. Alati.

Õppisin taltsutama purupurjus, agressiivseid või seksuaalselt aktiivseid kodanikke. Sain teada, et ekstreemsetes olukordades ei suuda ma karjuda. Aga see-eest on mul aju kõvakettal tänu vene filmidele olemas automaatsed palved:Убирайся отсюда, убийца, не трогайте меня, мерзавец. Aitas:)

Öösel ametlikult magada ei tohtinud.
Ametlikult ei tohtinud ka kolleegidega kõrvalvagunis lobiseda või reisijatega nende kupees kaarte mängida, või hoidku jumal, lausa napsi võtta!  Ametlikult ei tohtinud põnevate reisijatega öö läbi diskuteerida ja rääkida elust ja armastusest ja sellest, kuidas meil seal Eestis on.
Pidi aeg- ajalt kontrollima mingeid lambikesi ja peatustes seda, kas rattad on ikka külmad. Rongil siis.

Kõige nukramad ööd tuli täies rõivastuses voodil külitada, kupee uks fikseeritud nii, et seda sai avada vaid 5 cm.
tõkk-tõgõ-tõkk. Rong loksub, suigutab magama.
Ei. Tohi. Magama. Jääda.
Ilusad päikselised suvehommikud.
Keegi mees niidab raudtee pervel heina.
Hommikune udu.
Mööduvad väiksed külad, teivasjaamad....

Hommikul jõudsime Moskvasse.
Jälle tee. Kipjatilnik käivitub- ei käivitu?
Linad! Linad tuli kokku koguda ja üle lugeda. Et kõik klapiks. Koristada. Ja koristama pidi nii Moskvas kui ka Tallinnas korralikult, nii et läikis. Seda kontrolliti ja selleks oli konkreetne järjekord ja süsteem.

Ning siis oli vaba aeg.
Kui oli karm öö selja taga, siis sai lihtsalt magada.
Vahel sai käidud Moskvas linnas. GUMis ja Arbatil. Või sõidetud äärelinna lootuses saada kohalikust poekesest Bulgaaria kompotte, herneid või India hambapastat või seepi ja šampooni. Vahel vedaski. Üldiselt oli Moskva kaubavalik toona oluliselt parem, kui Eestis.

Ja pärastlõunal läks rong jälle tagasi.