neljapäev, 23. jaanuar 2014

Puhata ja mängida

Sellised uudised tekitavad minus õõva ja panevad tundma kerget paanikat tuleviku osas. 

Ei, ma pole vastu sellele, et koolis ei peaks olema huvitav. 
Ja kahtlemata on väga traagiline, et põhikoolist langevad nii paljud noored välja. 
Miks? Sest neil olevat igav ja raske. 
Mind ärritab, et me ei küsi edasi,- miks? Vaid riputame lapsukeste nina ette veel rohkem porgandeid, kellasid ja vilesid. 
Ma vihkan, et pean taas kirjutama lauset- aga meie omal ajal, Miks me ei lase tänastel lastel ise jõuda selleni, et kui neil on igav, siis nad võtavad ise midagi ette. Ise nõuda, ise  võidelda?
Ma keeldun uskumast, et härrad õpetatud mehed ei tea- väline stimulatsioon annab ajutise efekti. Esimesele präänikule järgneb teine ja kolmas. Järjest suurem ja järjest magusam. Isu kasvab ja sisemine motivatsioon, see mis oli tegelikult eesmärk, jääb saavutamata. Õpetatud härrad teavad ilmselt ka seda, et erinevaid inimesi motiveerivad erinevad asjad: keda tore seltskond, keda raha, kõlavad nimetused, keda võistlus või konkurents....

Loomulikult, me tahame oma lastele parimat. Paremat, kui oli meil. Tavaliselt hakkavad inimesed teiste inimeste elu korraldama siis, kui neil on igav. Kui Maslow alumised astmed on läbitud ja tahaks olla tähtis ning vajalik. Tahaks kontrollida. Rohkem kontrollida. Reguleerida ka seda, et peab olema huvitav.
Ma tegelikult mõistan seda. See on selline väga mõnus ja turvaline  pseudotegevus. Hea on koos käia, vaielda ja mõelda ja unistada. Aga mitte ükski käskkiri ei muuda õpetaja isiksust. Pole võimalik koostada seadust, mis muudab igava, oma tööd vihkava õpetaja, särasilmseks fanaatikuks. 

Ma võin oma kooliaja iseloomustamiseks kasutada palju erinevaid sõnu, aga "igavus" nende seas pole. Samas on mu klassikaaslaste hulgas kindlasti neid, kelle meelest oli koolis igav. 
Ka tänases kooli on kindlasti neid, kelle meelest on kool igav ja neid, kelle meelest pole häda midagi: tal on põhikooli lõpuks toimiv firma, olümpiaadide võidud, vahetusaastad välismaal jne jne.
Mu point on selles, et igavus on erinevalt defineeritav. 

Jah, me armastasime, kui tunnis näidati filme: me saime rahus tegeleda oma asjadega. Meile meeldisid ka meeskonnatööd: laiskvorstid said lebotada ja auahned näidata võimu. Uurimistööd oli tollal teha keerulisem: pidi käima raamatukogus, aga meile meeldis, sest selle tegemiseks ei pidanud pingutama ja vaeva nägema, nagu tavalise koolitunni puhul.
Mul oli bioloogiaõpetaja, kes armastas anda ülesandeid stiilis- saarele viiakse 7 hunti ja 7 jänest, kirjuta, mis sai edasi. See ei olnud huvitav. See oli õudne. 
Ma armastan reegleid ja süsteemi. Loodus pole mind õnnistanud analüüsioskuse ja loogikaga, kuid kaasa antud mullikeste puhumise oskusega sain ma hea hinde kätte. Aga ma ei olnud õnnelik. Sest minu silmis rikuti mängureegleid. See oli subjektiivne ja ei allunud kontrollile.
Me oleme erinevad.

Mina käisin koolis ca 20 aastat tagasi. Ja uskumatu küll- need loovuseksperimendid olid juba tollal olemas. Kuhu need kadusid ja millal? 
Kui ma võrdlen tänast ja tollast kooli, siis peamine erinevus on mujal. Tänastel lastel puudub ühiskondliku liikumise väljund (ei, ma ei hääleta üleliidulise leninliku pioneeriorganisatsiooni taastamise poolt) ja nad käivad vähem huviringides. Seega on kogu aur paratamatult sellel, mis toimub koolis, tunnis.
Ja peamine ehk- väärtuste muutus. Ning see on minu meelest peamine mõttekoht ja asja sisu. Patronaazi, kontrolli ja reguleerimise asemel peaks mõtlema sellele, kuidas panna neid ise tahtma. Nii nagu tahtsime meie, nende vanemad.

Mina, köögipsühholoog, usun, et inimesed sünnivad siia ilma teatud ettevõtlikuse ja laiskuse- ja energiatasemega.  Ja need õnnelikud, kel seda kaasa antud, elavad oma huvitavat elu, ilma, et keegi kusagil peaks korraldama ümarlaudu.
Ma olen veendunud, et energiataset ei saa muuta. Kes on loomult laisk (nagu mina) on täpselt nii laisk, kui lastakse olla. 
Seda saab mõjutada. Sõnaga "peab".  Pea poolt Eestimaad šokeeris "üheksandike " sari. Ma tundsin nendega hingesugulust: päriselt ka. Ma ainult puhkaks ja mängiks, kui ei Peaks. Vabandust. Ma ei pea. Ma Tahan. Ma tahan, et mul oleks kõht täis, riie seljas, ja elu huvitav. Ja instrumendid selleks on andnud  mulle visa ja raske järjepidev töö. 
Ja mõttekoht on- miks sünnib arenenud riikides järjest vähem kõrge energiatasemega lapsi. Kas on see looduslik valik? Maakera kaitseb end niimoodi?  

Mis käib mulle üle mõistuse on fakt, et tänastele lastele on aastakümneid sobinud programmid rasked. (või on neid viimase 20 aastaga tõesti raskemaks tehtud?) 
Samuti ei saa ma aru, kuidas saavad targad, haridust juhtivad inimesed rääkida tõsimeeli sellest, et kool peab andma ainult eluks vajalikke teadmisi
Hüva, kooliprogrammi maht on ühiskondlik kokkulepe. Me võime kokku leppida, et õpetame nad ainult lugema-kirjutama-arvutama ja googeldama. 
Minu ebaprofessionaalne arvamus on, et kool peab õpetama hoopis muud: õpetama mõtlema, rutiinitaluvust, oskust teha ka igavaid ja keerulisi asju, täpsust; kohuse- ja vastutustunnet, järjepidevust jne. 
Mina usun endiselt, ja olen sellest oma blogis ka (juba liiga palju kirjutanud): edu võti on laiapõhjalised baasteadmised. 
Vinge maja saab ehitada, kui oskad mehhaanikat, tugevus- ja materjaliõpetust,. Tugevusõpetusest saab aru siis, kui selge on ükskordüks. Ja korrutustabelit võib põhimõtteliselt, jah, ka googeldada. Aga päheõppimise protsess annab tuleviku jooniste tegemiseks mälu, püsivuse, täpsuse. Ja isegi, kui korrutustabeli õppimise protsessi on kaasatud lilled ja liblikad. On see ikkagi natuke tüütu ja igav. See on elu.

Tolle ümarlaua inimesed defineerivad igavuse: pealiskaudne, üksluine, sundus e valikuvõimaluste puudumine ja hinded.
Kõik emad unistavad ilmselt sellest, et just nende laps on see, kellel on alates sünnist oma kutsumus, kes leiab endale väljundi, mida teeb iga päev rõõmu ja kirega....
Reaalsus, tegelik elu, ongi paraku pealiskaudne ja üksluine ja ka valikuvõimalused vähenevad iga elatud aastaga ( ja ma ei saa jätta taas kordamata, et ka varajane spetsialiseerumine ahendab su valikuvõimalusi). 

Pealiskaudne ja üksluine ei pruugi olla traagiline. Ei pruugi olla halb. Võti on õiges mõtlemises ja sisemises motivatsioonis. Ja minu meelest võtame me nende liigsete porganditega lastelt võimaluse ise selleni jõuda.

2005 aastal ütlesid 15- aastased  Makedoonia, Sloveenia ,Türgi, Ungari, Islandi, Austria, Norra, Rumeenia õpilased, et neile meeldib koolis käia.

2013 aastal, kui tollased koolilapsed on 23 aastased, elavad kõige õnnelikumad inimesed Norras, Šveitsis, Kanadas, Rootsis, Uus- Meremaal, Taanis, Austraalias...

Mida me sellest järeldame? 
Et lastest, kel on koolis huvitav, tulevad õnnelikud inimesed. 
Ja lastest, kellel ei ole koolis huvitav, tulevad samuti õnnelikud inimesed.

Et siis...? Kas koolis peab tingimata olema huvitav?

2 kommentaari :

  1. Oh siin on nii palju erinevaid teemasid sees, et ei teagi, mida võtta, mida jätta.
    Aga 1) põhikoolist väljalangevus on väga suur probleem. Need on ju alles lapsed, alaealised ja minu põhiküsimus seejuures on, et kuhu nad lähevad? Mida teeb 14aastane, kes on koolist välja langenud ja nt 7klassilise haridusega? Ma kardan, et mitte midagi kiiduväärset. HTM (ministeerium) ei saa seda nii efektiivselt kontrollida. Sellega peaks tegelema kohalikul tasandil (kool koostöös kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või haridustöötajaga). Muidugi on oluline saada ka aru, MIKS ei tule 14aastane enam kooli. Ma ei usu, et põhjus on alati igavuses või raskuses, pigem kombineeritud kehvema või problemaatilise koduse olukorra ja siis koolis tekkinud raskustega. Kui korra on n-ö ree pealt maha kukutud, on sinna enese tagasi upitamine tõesti vaid tahtejõu ja visa tööga saavutatav.
    2) Ma ei ole ka veendunud, et kooli iga hinna eest huvitavaks ja nauditavaks muutmine seega parandaks koolist väljalangevust. Mis on 14aastase jaoks huvitav? Aga 10aastase jaoks? Olen ise õppejõud küll ülikoolis, aga tegin oma üliõpilaste seas väikse küsitluse, et mida ma saaksin paremini või mis neile meeldiks teisiti teha. Vastused olid seinast seina ehk siis jätkan ikka samade meetoditega - natuke kirjalikku, natuke suulist, natuke grupi arutelusid, natuke ise rääkimist jne jne. Mõni tahtis rohkem lugeda, teine jälle ütles, et lugeda on niigi palju. Kuidas siis teha huvitavaks? Ja need on 18aastased, juba pisut asjalikumad ja omal vabal tahtel tulnud eriala õppima. Põhiline rõhk on siiski sellel, et õpetada neid mõtlema. Ise. Ja see ei ole lihtne isegi ülikoolis mitte, nii et ma ei kujuta ette, kuidas seda saavutada näiteks varateismelistega.
    3) Kool peaks olema idee poolest (vähemalt siis oli, kui mina veel seal käisin) õppe- JA kasvatusasutus. Ma olen sinuga nõus, et koolis ei peaks õpetama ainult teadmisi, vaid pigem panustama laiema vundamendi rajamisele, mis annaks noorele inimesele nii palju, et ta suudaks siiski ise orienteeruda selles kirevas elu virvarris. Ja üks asi, mida kindlasti õpetama peaks, on oskus tööd teha. Sest me ilmselt vähe kogenumana teame, et elu ei ole ju ainult see, mis on tõeliselt huvitav ja hea, pigem vastupidi. Ja seega peab ennast tihtipeale sundima tegema ka neid asju, mida üldse ei viitsi ega taha. Jäta nõud kaks nädalat pesemata ja näed siis, milleks see ebameeldiv tegevus vajalik on. :)
    4) Kõik kardavad koledasti rutiini. See on saanud pea et sõimusõnaks juba. Ei ole popp elada rutiinis. Popp on olla seiklusaldis ja proovida pidevalt erinevaid asju ja panna ennast lõputult proovile. On unustatud, et rutiin tagab aga stabiilsuse ja distsipliini, see tagab korratuses korra ja korrapärasuse. Minu meelest peaks rutiini rohkem väärtustama, mitte igatsema, et pidevalt asju muuta ja ühest servast teise tilbendada. Ma olen vaadanud, et põhiprobleem on noortel tähelepanu võime puudumine. 18aastaste tähelepanu on pea sama mis 5aastastel. Ei suudeta keskenduda, süveneda, sest seda ei õpetata ega eeldata enam. Peab olema pidevas muutumises. Ma olen nõus, et kohanemisvõime on elus hea omadus, kuid täpselt sama oluline on ka püsivus ja hea kontsentratsioonivõime.
    Kui tahta muuta midagi paaniliselt huvitavaks, siis ma kardan, see saavutab hoopis vastupidise efekti.
    Ehk siis mõtteid on palju, aga kommentaar läks niigi liialt pikaks.

    VastaKustuta
  2. Viimase aja uuringud näitavad, et elus on edukamad ja õnnelikumad need inimesed, kellel on parem enesedistsipliin, st võime mitte käituda esimeste impulsside ajel, kontrollida oma sisemisi reaktsioone ning ohjata vastukäivaid eesmärke (kohene mõnu vs pikaajaline kasu, nt kas minna sõpradega hängima või teha endale ruutvõrrand selgeks).
    Hea enesekontrolliga inimestel on vähem töö-, tervise-, raha- ja suhteprobleeme.
    Küsimus on, mil määral see enesedistsipliin on geneetiliselt ära määratud ning kui palju koduse kasvatuse ja kooliharidusega treenitav. Ja kuidas seda peaks tegema, eriti veel koolis.
    Üks noor isa kunagi fantaseeris, et paneb kommikausi lauale lapse silmade alla ja ütleb, et kui ta sealt kohe kommi võtab, siis saab karistada, kui ootab ühe tunni, siis võib võtta ühe kommi, ja kui ootab kolm tundi, siis võib võtta kaks kommi ...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!