Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 18. juuli 2022

Meie tegelik mina

Lugemise grupis arvustati ühe blogija raamatut- pole mõtet otsima minna, sest ma olen elu kirjapanekuga üle nädala maas. Ma pole seda raamatut lugenud, aga kokkuvõtet ja emotsioone lugedes, tundus, et ma tean seda. Et see on täpselt see, kes on see inimene oma blogis- väsimus, valu, energiapuudus ja lõputu masendus.
Kunagi lapsena avastasin, et raamatuillustraatorid- Asta Vender, Edgar Valter, Maret Kernumees.. joonistavad iseennast. Nende joonistatud inimesed on autori nägu.
Kirjanikke ma väga palju ei tunne, aga näiteks Andrus Kivirähki meediapilt on küll sama, mis tema raamatute tegelased.

Mul on terve elu olnud sisemine konflikt selle vahel, milline tahaks olla (et oleks parem tervis, rohkem sõpru, edukam tööelu jne jne) ja milline ma tegelikult olen. Morgie kirjutas just isiksusest. Ja ma olen samuti õppinud, et küsimus pole mitte selles, kes sa oled, vaid kas sa sellele mõtled. Kui ei mõtle, siis võid olla vabalt destruktiivne või isekas või midaiganes. Inimesed su ümber kannatavad, aga ise oled rahul ja nii ongi.

Pika ja segase mõttekäigu kokkuvõte. Et isegi kui üritame, pole see võimalik. Siin blogides meeldib meile rõhutada, et me näitame vaid pisikest osa iseendast ja tegelikult me ju pole sellised.

Aga ka see pisike osa peegeldab ikkagi meid. Seda, kes me päriselt oleme.

Mäletate neid kaustikuid, kus olid postkaardid ja küsimused, millele pidid vastama- lemmik laul, film jne. Kui ma olin 13-14, siis kirjutasid mu sõbrad minu kohta

tore tüdruk oled, oled liiga vähe õues. Oled  liiga uhke oma tarkuse üle. Päris talutav. Tujukas, arvad, et oled nii suur, et ei kõlba teistega rääkidagi, tagasihoidlik, tark, aus ja mitte poistehaige, mõnikord liiga igav, lahke, uhke, armas, armukade, ilus

saan end parandada sellega, et teen endale lokid ja kasvatan pikad juuksed, vähem lugeda, rohkem õues käia.

Ma olen siiani täpselt samasugune :)

(Ja võid nüüd endamisi mõelda, kas olen läbi blogi sama mulje jätnud :) :))

Ehk mu kunagi esitatud retooriline küsimus, kas inimesed muutuvad, on saanud vastuse. Ei muutu. Me räägime ja kujutame alati iseennast ja seda üht enese lugu.

Kuna ma koristasin kappe, siis tegin pildi ka oma kapsaks loetud raamatutest ( mõned on uustrükid). Osa, mis vanemate juures, on puudu. Kindlasti peaks siin olema ka Gesine, Veel üks Lotte, Deniska lood, Kalle Blomkvist, 15 aastane kapten. Midagi ilmselt veel + varasemast ning hilisemast eluperioodist. Need on raamatud, mida ma olen lugenud väsimatult 10 tuhat korda. Kuigi ma olin toona usin raamatukogude külastaja ning ostsin raamatuid kogu aeg juurde, siis millegipärast lugesin ma kogu aeg üht ja sama korduvalt üle.
Viimasest paarikümnest aastast on mul raske meenutada raamatut, mida oleksin korduvalt lugenud. Aga ju siis oli toona seda millegipärast vaja.

Vaatan neid ja mõtlen, et kui täna peaks üksikule saarele kaasa võtma, siis koju jääks vast ainult Jane Eyre. Sellest, tundub, olen ma välja kasvanud.

Need raamatud on mind kujundanud. Need olen mina. 



24 kommentaari :

  1. Siinkohal tuli mulle silme ette Gabriel filmist "Viimne revliikvia" ja tema tsitaat preili Agnesele: "Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.".

    Inimest mõjutavad enim üheltpoolt omandatud oskused ja teadmised, mis annab tõuke enesehinnangule ning teisalt suhtumine endasse, mis ma väärt olen. Nüüd tuleb mängu veel kolmas tegur - kuidas teised mind näevad, mida märkavad ja mis jääb meelde.

    Lugemus on osa identiteedist, enda kujundamisest, uskumustest, mis käib minu-loo kujunemisega kaasas. Oleme sama aja lapsed, minu lugemisvara moodustas sarnane kirjandus ja soov samastuda mõne tegelasega (nagu Kalle Blomkvist või Agu Sihvka ;) ) See oli omamoodi sotsiaalne suhtlemine, vaba teiste hinnangutest/arvamustest minu mina-pildile. Sildistamine - igaüks näeb asju oma mätta otsast...ent ometigi oleme mõjutatavad teiste arvamusest, tahame seda või ei, püüd kohaneda, muutuda, valime käitumismustreid ja tegutsemisviise. Oma mina kujutlemine on erinevate tegurite ja kogumuste kogum. Jõuangi algusesse - ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja olen homme ... Paljugi on veel avastamata. Jane Eyre on jäänud minevikku, saadud teadmine ja kogemus ei sobitu tänasesse päeva :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah ja ei. Ma olen nõus, et erinevad rollid elus sunnivad meid olema erinevad ja elu vajab kohanemist ning teatud viisil muutumist, paindlikkust. Aga järjest enam tundub mulle, et mingi osa meist jääb alati samaks, ükskõik, kuidas me ka üritaks seda muuta või varjata.

      Kustuta
  2. Khm, need sõbrad olid sul küll pigem sellised vaenlasevõitu sõbrad ju? :)
    Destruktiivsetest inimestest rääkides, ma olen eluaeg veidi kadestanud oma isiklikku nartsissisti - läheb elust läbi nagu tank, midagi ei karda, ei kahetse ja on enda üle uhke ka veel...(Marca olen, miskipärast ei lase sisse logida)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ehee.. need kirjutajad olid minust aasta-paar nooremad. Aga mõni aasta hiljem kirjutas üks klassiõde mulle iseloomustuseks " arvad, et oled teistest parem, aga tegelikult pole". Ma mäletan enda hämmingut- mis mõttes pole, olen ju??
      nii et, kõik on õige. Olengi ülbe, üleolev snoob:) :)

      Kustuta
  3. No see on nagu täpselt kümnesse, täpselt nii ongi: "küsimus pole mitte selles, kes sa oled, vaid kas sa sellele mõtled. Kui ei mõtle, siis võid olla vabalt destruktiivne või isekas või midaiganes. Inimesed su ümber kannatavad, aga ise oled rahul ja nii ongi".

    tervitustega, kellakagu

    VastaKustuta
  4. Sina oled üks neist blogijatest, keda ma loen, aga kellest mul pole tekkinud arusaama või pilti, missugune inimene sa oled. Kord tundud sa omaettehoidev, kes ei armasta suuremas grupis ei reisida ega muid üritusi kaasa teha. Mõnikord oled väitnud, et sina kujuned mingis grupis kergesti liidriks, aga siis aga lähed Naiskodukaitsesse ja lased ennast kamandada. Saladuslik persoon :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma võtan seda komplimendina, sest mulle väga meeldiks mõelda, et minus on olemas väga erinevad pooled ja omadused :) :)

      Kustuta
  5. Mul on tunne, et "kes me oleme" sõltub ka sellest, kellega me oleme?
    Töökaaslastega üks, lihtsalt tuttavatega teine, lähedastega kolmas (vast kõige "minam")...
    ?

    VastaKustuta
  6. Pildil olevaist raamatuist olen vaid Agu Sihvkat ja Triumfikaart lugenud, samas tonnide viisi igasugu muud kirjandust. Vene autoritest hoidusin põhimõtteliselt teismelise protesti tõttu, vaid Solzhenitseni "Üks päev Ivan Denissovitshi elus" on meeles.

    Oponeerin - inimesed igal juhul muutuvad. Kes, kui palju ja milliste külgede poolest on iseasi. Põhikooli introverdist olen suht ladusaks suhtlejaks saanud - ei karda enam paaniliselt telefoniga rääkida või teenindajatega suhelda või avaldada ühiskonna poolt heakskiidetud normide suhtes eriarvamust ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma käisin vene keele eriklassis ja põhikooli ajal oli meil " Rahvaste sõpruse klubi". Vene kirjanduse ignoreerimine poleks kõne allagi tulnud. Ma olin oktoobrilaps, pioneer ja komnoor ka :) seega, igati ajupestud ja õigesti kasvatatud.

      Kustuta
    2. Ma olin ka ametlikult nõuka ideoloogiliste organisatsioonide nimekirjas kuid ajupesust oli asi kaugel ja kasvatus "viltune". Sõprade keskis põhikoolis arutasime kuidas oleks kõige efektiivsem Tallinna parteimaja õhku lasta :D Täitsa omal käel jõudsime järeldusele, et lihtsaim meetood on kolhoosist veoauto ärandada, sõjaväeosa aia tagant leitud mürske täis laadida ja siis telliskivi gaasipedaalil esimese käiguga treppi sõidutada. Distantsdetonaator tundus raskeim pähkel - enesetapuks polnud keegi valmis. Pesuehtsad terroristid :D

      Kustuta
  7. Hmm, peaks Jane Eyre'i üle lugema. Ma ei kujuta ette, et väga heast raamatust saaks välja kasvada, lisaks romantikale on seal ju nii palju muid kihte... aga pole kindel, kas on ikka väga hea raamat. Ja võib-olla mitte igaühe jaoks samaväärselt hea.
    Mind ei kõnetanud Deniska üldse, aga Karupoeg Puhh... oikuipalju. Hilisteismelisena tuli näiteks "Ja taamal laulavad metsad" ja natuke veel hiljem "Väike maja preerias" sari, mida mõlemat olen tõesti palju kordi lugenud ja ikka avastan midagi uut.
    Ühe mu endise õpilase hiljutises FB-lõimes tekkis küsimus, milline 15-aastane unistaks rahvarõivakäsitööliseks saamisest ja kitsepidamisest vms. Mina unistasin küll ja pole sellest siiamaani loobunud. Millal ja mis vormis, ma ei tea. Ilmselt jääb midagi tõepoolest muutumata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, et JE mind enam ei kõneta,. oligi üllatus, kui üritasin mingi aeg tagasi uuesti üle lugeda. Ma ei suuda ka muid romantilisi raamatuid enam lugeda.
      Ju siis on selline eluetapp. Loodetavasti läheb üle. Sest nagu Sa kirjutad, ongi seal lisaks läägele armastuloole ka väga väga palju muud. Omas ajas, omal kohal raamat.

      Kustuta
    2. jaa, ta on huvitav ühiskonnakajastus ja huvitav 19. sajandi feminismi perspektiivist. Huvitav raamat, kuigi oma puudustega (Virginia Woolf kirjutas mu mäletamist mööda nii, et Bronte õdede talent oli tglt igaühel midagi muud kui romaanikirjanik - kellel luuletaja, kellel filosoof -, aga tolle aja kirjanaise elu oli selline, et romaan oli kõige loomulikum valik, sest ei nõua nii palju privaatsust ja vaba aega.

      Kustuta
    3. jälle olin notsu, sisse logitud, aga blogger näitab identiteeti kuidagi huupi.

      Kustuta
    4. Ja kuna tõlge on aastast 19...ammu, siis on keel kindlasti rikkalik ja mõnus lugeda - nii et veel üks kiht. Ma ikka pean selle raamatu vanematekodu kapist üles otsima ja vaatama, kuidas sobib. Dickensit lugesin kaks aastat tagasi ja just vana-aja võtmes meeldis väga.

      Kustuta
  8. Igatahes oleme me erinevad: mina oleks raamatud virna ladunud hoopis teise süsteemis ;)
    Kui raamatutest rääkida, siis seiklusjuttude sarjas olid mul teised lemmikud (Saladuslik saar ja Eršoti kraater näiteks). "Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi" sai alles paar aastat tagasi uuesti loetud. See küll pigem vist geograafilisest ja ajaloolisest huvit.
    Aga Kalle Blomkvist ja Triumfikaar on läbi aegade olnud kõige suuremad lemmikud. Ja sinu blogi on alati huvitav lugeda... üks lemmikutest :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!

      Muuseas, niipea, kui pildi üles panin, on pidevalt närinud, et teeks uue. Ja siis ennast rahustanud, vahet pole, nagunii on see postitus homme ajalugu, keda huvitab... :)
      Peab vist ikka tegema :) .)

      Kustuta
    2. Ära näe vaeva, vahet ju pole! Sinu süsteem on ka väga hea ;)

      Kustuta
  9. Mis perioodi sul nende raamatute lugemine jäi? Ma mõtlen postitamise päevast saadik, mis oli see raamat, mis kõige-kõige ja vist nagu ei olegi. Ma lugesin salaja isa krimkasid (Mirabilia-sari. Otseselt ei keelatud, aga lapsel olid teoorias omad raamatud) ja kui kodus enam polnud, tassisin hiljrm raamatukogust. Krimkad meeldivad mulle siiani, klassikalised, vanakooli, kus kuri saab alati karistatud.

    Romantilistest? Ma lugesin Zolad, Hugo’d. Need vaesunud neiud-naised, armumised, naise au teema jms, mäletan, et meeldis. Siis kooli kohustuslik kirjandus paralleelselt. Bullerby on vist ka miski, mis mõjutanud (rõdudega majad, mu nõrkus), Pipi kindlasti.
    Aga sellist ühte ja ainust nagu polegi. Eesti autoritest vist ka Kaugver, mida ilmus massiliselt teatud perioodil, Kross meeldis ka, kuigi teda pole kerge lugeda.

    Kas sa DISC meetodiga oled kokku puutunud? See on olnud üks koolitus, millest meil tööl enamusel head mälestused. Ma olen 2x osalenud, erinevate tiimidega. Selle põhialused on just need, et sul on miskine baas, mis ühendab erinevaid jooni ja mille alusel saab isiksusi laias laastus grupeerida neljaks. Loomulikult pole keegi puhas üks või teine, aga testide alusel saab leids nn domineeriva rühma. Seal on nii mitteverbaalset kui käitumuslikku, eristatakse stressiolukorda ja vaba relax olukorda. Mixidel võibki vabalt domineerida üks või teine. Et me sünnime mingi baasiga, sinna peale kasvatame omale rida käitumismaneere, kombestiku, reaktsioonid, viisaka kihi. Aga viska inimene konflikti, siis selle mudeli kohaselt peaks esile kerkima just see baas. Hoolimata nn kultuurkihist.
    Indrek Rahi tegi neid koolitusi, mängulised ja lõbusad. Ta andis ka metoodika, kuidas oma baasi nn tugevusi teatud situatsioonis kasutada, teadlikult. Me kasutasime seda sageli kui oli vaja raske kõneluse jaoks meeskonda kokku panna. Ta tegi tiimianalüüsi ka ja näitas ilmekalt, miks osad seltskonnad alati kaklevad ja miks osad mitte kunagi midagi otsustatud ei saa. Mind kõnetas, kuigi ma valdavalt olen sellises teemades skeptiline.
    Aga jah, teemasse, see nn baas reeglina ei muutu. Erijuhud on räiged läbielamised (haigus, õnnetus jne). Aga need kihid, mida omale peale kasvatame, need muudavad meid palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need raamatud olid ca 1980- 1986. Keskkoolis tuli kindlasti nn täiskasvanute raamatuid juurde :)

      Jah disci (üritan meenutada, mis selle viimase asja nimi oli) ja mind on üldse nii üksi kui meeskonnaga testitud ja kurb ongi see, et inimesed enam ei üllata..

      Kustuta
    2. Meelde tuli. Belbini süsteemi järgi jagati viimati :)
      Ikka ei saa sisse logida.
      I

      Kustuta
    3. See on juba kaasaja pahe, et kõik prab kogu aeg üllatama. Lepi ja naudi ;)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!