Reede, 29. september 2017

Karjäärinõustamine

Esimese kümne minutiga sain aru, et ma ei vaja karjäärinõustamist, vaid psühholoogi.
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.

Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)


Esmaspäev, 25. september 2017

Avalik kiri KOV kandideerivale poliitikule.

Teatavasti puudub mul maailmavaade. Või siis. Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
Aga ju hakkavad mängima vanuselised iseärasused, sest mind lihtsalt ärritab, kui ma näen enne KOV valimisi lubadusi stiilis- ehitame Helsingi tunneli, Tartu-Tallinna neljarealise maantee ja mida veel.
Ausõna.
Mul on nendest täiesti kama.

Ma üritasin leida kohta, kuhu ma saaksin oma ettepanekud saata. Facebookis ma seda kohta ei leidnud. Parteide-erakondade kodulehtedel samuti.
Neiukestele, kes jagavad mulle poe juures pastakaid ja kalendreid, pole mõtet oma muresid kurta.

Kuidas saab tavaline linnakodanik oma poliitikutega suhelda?
Mina tõesti ei tea, ja mul pole ka aega, et see välja uurida. Põhimõtteliselt võiks see ju olla, sinu, poliitiku mure. Et minu, elanikud mured ja probleemid sinuni jõuaksid?
Või siis mitte??

Reede, 22. september 2017

Minu näoga onu

Eesti filmid on endiselt eraldi kategoorias. Mitte midagi pole teha.
Kas oli hea film. Oli. Oli super kaameratöö. Väga hea muusika. Roman Baskin tegi väga hea rolli. Lihtsalt suurepärase. Oli naljakas, ja mitte labaselt naljakas, vaid selline armas kurb nali ja naer. 

Ja samas. Kas ma vaataks seda korra veel? Ei. Kas ma vaatasin kõik need paar tundi keskendunult, laskmata sekunditki raisku. Ei. Tool oli ebamugav, selg väsis ära. Mingil hetkel avastasin, et mõtted olid taas päevase koosoleku juures ja paar takti filmist igavikku kadunud. 

Eesti filmis puudub endiselt mingi tempo või pinge või mina ei tea mis. Ei ole ju ka näiteks Skandinaavia seriaalid/filmid hollywoodliku tempoga, aga neis on mingi pinge, midagi, mis hoolimata aeglasest tempost ja meeleolust haarab.

Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.

Teisipäev, 19. september 2017

6 nippi väga heaks toidublogiks

Loomulik valgus
Kõik fotokoolitused soovitavad ühest suust. Kasuta pildistamisel alati loomulikku valgust. Neil on õigus. See annab kordades parema tulemuse. Aga. Aga Eestis on pime. Detsembris on vaid tund aega kell 11-12, kui on võimalik pildistada. Oktoobrist märtsini paar tundi rohkem... aga kui juhtub olema pilves ilm, nagu on tavaliselt, vihm ja tuisk... siis on pime.
Mina olen algaja. Aga kui sa võrdled ka meie tipptegijate fotosid suvalise Florida koduperenaise moblaga klõpsitud fotodega. Siis näed vahet. Neil on valge. Meil on pime.
ega siin head nõu polegi.
  • Jälgi ilmateadet ja leia päikeselised päevad.
  • Ideaalne valgus on küljelt.
  • Kindlasti ära unusta valguse reflektorit ja hajutit. Pisikesed asjad, mis annavad hämmastava tulemuse.
  • Hämaras ruumis hoia ava lai (st A f number on väike) ja ISo nii kõrge, kui kannatab (400 on optimaalne). Hajuti too objektile lähedale.
  • Kasutades pilditöötlusprogramme on soovitav pildistada foto toorformaadis (ARW/RAW).
  • Blogi ja neti jaoks piisab 800 px ja jpg.

Pildistamine arvutisse
On megahea mõte. Hangi endale 3 meetrine kaabel. Programm sõltub kaamerast. Mul on Canon ja programm on Remote Camera Control. Hoiab ära tühja töö tegemise, vead, mida pärast peaks pilditöötlusega peitma ja udused pildid. Ja pildid on kohe arvutis! :)

Lightroom ja teised pilditöötlusprogrammid
kui loed pildistajate algusmeenutusi, siis me kõik alustame sama sooviga: tahaks teha loomulikke fotosid. Kui mitte muud, siis vt punkt 1, Eestis on pime. Ma alustan töötlust alati sellest, et keeran pildi 2-3 korda heledamaks.
Aga töötlus võimaldab ka süstematiseerida, katalogiseerida, lisada metainfot. Võtta maha ja panna juurde varje, detaile. Anda meeleolu.
Ja jäta vahele tüüpiline algaja etapp: et oled spetsialist ning terava silmaga :) Tegelikult pole. Ja sellest saad aru hiljem, esimesi pilte vaadates. Alusta esimeste  piltide töötlemisi histogrammi korrigeerimisest. Selle kohta on netis meeletult infot, aga ABC soovitus: tõmba histogramm paremasse serva:) ja siis korrigeeri üksikuid elemente.
Kui oled juba mitu pilti teinud, siis võib katsetada ka enda silma ja maitsega.
  • Nimetatud programm on tasuline.Vaata siit  https://www.lightroomqueen.com/
  • LR on kataloog, nagu raamatukogu. Sinu failid on endiselt su arvutis ning LR ei muuda fotot pixlite tasemel.
  • Ära unusta tegemast koopiaid ja back-uppe.

Propsid-  miks on toidublogijad kõik kenad saledad inimesed? Sest pildistatavad portsjonid on imeväiksed.
minu toidufotonduse suurim üllatus oli, kui pisikesed asjad peavad olema, et nad mahuksid kaadrisse ära. Ja minu kodus on neid pisikesi asju üsna vähe.
Ma teen palju pilte valgel taustal. Esiteks, mulle meeldib see stiil ja lihtsus. Aga praktilisem põhjus on see, et mul lihtsalt pole kodus päkapikumõõdus träna.
  • Profid soovitavad, et nii nagu toidus peaks olema erinevaid struktuure, nii peaks ka fotol olema vähemalt 3 erineva struktuuriga pinda.
  • Samuti on rusikareegel, et ühel korralikul isuärataval toidupildid võiks olla nii kollane, punane kui ka roheline värv. Ilmselgelt ei ole mõtet mustikamarinaadis kana vägisi roheliseks värvida, ja kui teed kunsti, siis on oma reeglid. Aga alustuseks on see hea meeles pidada.
  • Teine baastõde on, et tee endale selgeks vastandvärvid. Et siis kollane kook tahaks taustaks sinakat lillakat ja rohekas hernes võiks olla punakal  oranzikal tekstiilil. Saad profimaks, siis lähed kastist välja :)
  • Minu maailmavaade ei luba toitu kaunistada mittesöödavate elementidega.
  • Ja ma ei pea ka õigeks valmistoidupildil tooraine näitamist. Aga see on maitseasi.

Anne.
sa võid end tehniliselt lihvida ja õppida ja proovida. Aga tegelikult on ikkagi vaja annet ka. Ja nii kurb, kui see ka pole, siis minul seda pole. Ma muidugi võtsin endale liiga karmi väljakutse- Eesti toit. Proovige pildistada seksikas pilt kartulipudrust hakklihakastmega....
Üldiselt võib jagada toidu pildistamise mõttes kolmeks:
tasapinnalised toidud. Näiteks seesama eelnevalt mainitud hakklihakaste, püreesupid jms. Kus pole kõrgust, struktuuri, ega midagi
Siis lisanditega heledad supid, kus sa peaksid näitama struktuuri ja koostist, aga tootel ei ole sügavust, kõrgust  ja 3D dimensiooni
ja siis kõik ülejäänud. 3D, mida on tegelikult kõige lihtsam pildistada.

Stiil tuleb endal leida. Väga häid toidupilte leiab Pinterestist. Instagrammis on rohkem rämpsu. Kui oskad vene keelt, siis soovitan jälgida vene pilte. Need on teistsugused ja sageli huvitavamad, kui ingliskeelses maailmas.
Vana ja hea soovitus: ürita kopeerida. Sa ei suuda seda nagunii teha üks-ühele, kuna juba rekvisiidid on erinevad.  Aga nii on kõige lihtsam õppida. Ja siis sellelt baasilt edasi liikuda.
Ma olen tänaseks pildistanud üles ca 250 toitu. Ja jõudnud tagasi nn algusesse. Tegelikult on tüüpilisi kaadreid teatud tüüpi toidust 4-5. Ja algne vaimustus asendub tüdimusega. Kõik pildid on ühesugused.
Ning ilmselt siinkohal selgubki, kas sa oled andekas stilist ja kunstnik, kes suudab luua midagi täiesti uut või jääd klišeedele ja äraproovitule truuks. Ilmselgelt pole ma näinud kõiki maailma toidupilte, aga nende hulgast, mida jälgin, on väga häid- vau-  väga vähe.

Motivatsioon
ma olen seda blogi, mida sa hetkel loed, kirjutanud ca 8 aastat. Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks.

Arvamusblogimine on lihtne. Idee ja teostus. Toidublogimine on aga töö. Sa mõtled toidu, leiad lisandid, tooraine, atribuudid. Küpsetad valmis, pildistad, töötled. Kirjutad juurde teksti ja retsepti. Näed vaeva promo ja lugejatega...
See kõik on ajamahukas. Ja mis seal salata, võtab ka raha.

Sa näed tuhandeid miljoneid blogisid. Mõned neist väga head ja mõned neist üsna halvad ( aga neil on kümneid kordi rohkem klikke kui sinul). Kes neid loeb? Kellele on neid vaja?
Ja siis ühel ilusal päeval küsid samuti, milleks see kõik....

Ma kardan, et toidublogijat minust ei saa. Just sellesama pärast. Mul pole aega ja annet. Näis.
Aga täitmata on veel üks väljakutse. Ehk siis see teine pool. Kuidas kõik see oskus ja teadmine nüüd rahaks teha:)
Kui sul on ingliskeelne blogi ja sa oled valmis koostööks, siis kirjuta mulle. Aitame teineteist :)

Ja ei. Ennetades küsimust. Ma ei jaga oma toidublogi linki. Kuna tegemist on eksperimendiga, siis ma ei tahaks sinna eesti klikke. Eestis on väga palju väga häid toidublogisid. Loe parem neid :)
Tänan!

Eelmine postitus samal teemal
Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat 

Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat ja miks minust ei saa toidublogijat

Mu eesmärk on täidetud. Mu ingliskeelsel blogil on 500 jälgijat Wordpressis ja kõikide muude kanalitega kokku üle 2000. (Kui sa oled mu blogis esimest korda, siis loo lõpus on kokkuvõte eelmistest seeriatest.)
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.

Kas Blogger või Wordpress

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu.
miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad

Esmaspäev, 4. september 2017

Juubeliaasta

Lõpuks läbi.
Märtsis alanud "pea igal nädalavahetusel pidu" periood. Mitu 50-et, mõned 25-dad pulmaaastapäevad, 40 ja 45 ja 20 ja 25 ja 70 ning 15. Ja siis veel peoga peale natuke vähema tähendusega numbreid.
Ma tänan teid kõiki, kes te viitsisite selle vaeva ette võtta,  korraldada ja organiseerida . Külalisena on väga mõnus käia :) Ja ma saan tegelikult aru ka teist, kes pidasid oma juubelit Balil või Mehhikos või Itaalias.
See on nii armas, kuidas iga pidu või tähistamine on peoperemehe nägu :)

Pidu, kus sünnipäevalaps laenas sõbralt hoovi, peokülalised võtsid ise kaasa söögid, alkoholi ei joodud. Juubilar korraldas ise mänge ja võistlusi ning tema aktiivne ema õpetas meile möödaminnes mõned rahvatantsud :) Ma ei ole ikka aastaid. Ikka väga palju aastaid nii palju laulnud kui sellel peol.

Ja siis pidu Tallinna vanalinnas, A klassi bänd, käsitööjäätis. Eesti tippkokk ja sommeljee tutvustamas oma spetsiaalselt valitud menüüd. Golf ja tennis jututeemadeks.

Ning täpselt nädal hiljem Eesti teises otsas. Gunnar, naabrimees, tuli süntekaga mängima. Tiiu küpsetas mu tädi kanade munadest suussulava tordi. Kuna peremees teadis, et Tallinna preilid tahavad veini, siis ostis paar pudelit Gruusia magusat... jäime seega demokraatlikult viina ja džinni peale... Tutvusin kahe KOV poliitikuga, üks kandideerib Keskerakonna ja teine EKRE nimekirjas.
Ja ümber sai lükatud statistiline vale, et vaid 1/3 eestimaalasi on Lätist alkot ostnud. Selles valimis olid kõik täiskasvanud teinud seda vähemalt korra.