Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 28. september 2015

5 asja, millest sulle ei räägita

Sahtlid.
Sahtlid, see kõlab seksikalt. Tegelikult mahutab sahtel vähem, kui riiul. Riiulis oled sa sunnitud mingitki korda hoidma, et tagumisi asju kätte saada, sahtlid lähevad sassi. Kui sul pole just udupeent siinidesüsteemi, siis tähendab iga sahtlitõmme, et sahh... asjad kuhjuvad ette ja sahh... taha

Moodsad külmikud
võib olla sul veab, aga võibolla mitte, Moodsad kaasaegsed gaasid teevad külmikus paisumisel ja jahtumisel imelisi hääli.
Poes sa seda proovida ei saa. Ning kui veedad oma päeva külmikuga (avatud köögis) on muusika omast käest.

Programmid
Ole aus, mitut programmi sa küpsetamiseks vajad. Alt ja ülevalt, ringõhk, grill...??? Sa ei saa kunagi teada, milleks on mõeldud need ülejäänud 10.
Täpselt sama ka teiste masinate puhul. Elu on lihtsam, kui masinaid disaininud inseneride ambitsioonid

Raamatud
kui sa pole just sarjade fänn, siis oo õudust, raamatud on erineva mõõduga. Isegi, kui oled eelnevalt enda meelest nad grupeerinud ja grupi suurima ära mõõtnud, selgub, et mõni sellest pakist on ikkagi 2 mm liiga kõrge, et mahtuda su riiulisse.
Kõik, kellel on koolilapsed teavad lugu töövihikutest ja ümbriskiledest..

Kõrgus
Valida külmik, mille alumise osa moodustab sügavkülmik, on väga hea mõte.... kui sa oled pikemat kasvu. Ära unusta poes proovida, kas sa ülemiste riiuliteni üldse ulatad. Väga nõme on tulevikus piimapaki kättesaamiseks tool alla võtta.

Samal teemal jätkab Tavainimene

neljapäev, 24. september 2015

Kõva pea ja keeleõpe

Me hakkasime vene keelt õppima 2. klassist. Inglise keel lisandus kas neljandas või viiendas. Keskkoolis saime vene keelt süvendatult, viis tundi nädalas. Ja ülikooli ajal veetsin ühe suve töötades venekeelses keskkonnas. Vene keel oli tähtis. Toona väideti, et rahvaste vahelise suhtlemise keel. Inimeste keel.
Me elasime venekeelses meediaruumis ja praktikat aitasid saada kümned kirjasõbrad. Me tuupisime luuletusi, tekste. Peamine fookus oli klassikalisel ilukirjandusel, aga kohati sai loetud ka tarbetekste, Igal aastal käisime kusagil Venemaal ekskursioonil.

Ülikooli diplom väidab, et õppisime seda ka kõrgkoolis, aga ausalt. Ei mäleta. Kas ja mida üldse.

Inglise keele tundidest on mul üsna hägused mälestused. Meid oli keelerühmas 26. Esimene õpetaja pr. Pommer alustas iga tundi lauluga "My bonnie lies over the ocean",
Midagi kõva häälega öelda sai umbes igas kolmandas tunnis...  Hiljem tuli meile nägus noor õpetajanna, kes eelistas ilmselgelt poisse. Tüdrukutel oli voli tegeleda muude väga oluliste asjadega.
Metoodika oli sama, mis vene keele õppel. Tuupisime sõnu ja väljendeid pähe, tegime töid grammatikareeglite peale ja lugesime - tõlkisime tekste. Ainult raamatuid ei lugenud ja luuletusi oli kordades vähem.
Aga.
Õppimiseks puudus point, mõte ja motivatsioon. Milleks meile inglise keel?

kolmapäev, 23. september 2015

Et Eesti elu edeneks

Mul oli väga kummaline nädal.
Käisin kahel üritusel, mille eesmärk oli "Eesti riigil on raha, aita see ära kulutada".
Sama eesmärk, aga täiesti erinev sisu ja tegijad.

Esimese ürituse osalejad ja korraldajad olid pigem vasakpoolsed lillelapsed. Linnainimesed. Kasutasid sõnu visioon, strateegia, kompetentsikeskus, sihtgrupp, imago...Me tegime moodsate e- vahenditega grupitööd, olime kaasatud. Aga kuluaarides liikus kuulujutt, et tegelikult on asi otsustatud. Tegijate lemmikprojekt on ambitsioonikas, huvitav, aga .. naiivne.
Kuidas, küsin ma tegijalt, kujutad sa ette selle elluviimist?
Lihtne, ütleb tema. Riik keelustab muud asjad. Käseb kõigil hakata tootma just selliseid tooteid, kompenseerib väiksema tootlikuse, ärakukkunud tulud ja turud, kehtestab sanktsiooni tõbrastele kes käsku ei kuula, paneb piirid kinni, et odavamad alternatiivid ei saaks segada ning aitab hinda kujundada, et eestlane ka osta jaksaks.
Täiesti siiralt ja tõsiselt räägib.
Need lapsed on kasvanud vabas Eestis, aga mõtlevad nagu oleks pärit Põhja- Koreast...?

teisipäev, 22. september 2015

Kass

Tere,
Ega ma täpselt ei teagi, mis mu nimi on. Ametlikult vist Viki, aga mind kutsutakse ka Viksu-Pliksu, Kiisu-miisu, Kassu-passu, Vikram, Vello, Tüüp, Šeff, Loom, Kass-kurat, Pisike....
Mu Perenaine ja Tüdruk vaidlevad ka selle üle, kas ma olen jooneline, triibuline, vöödiline.. Tüdruk arvab, et ma olen liiga paks, Perenaine seevastu, et "kass on nii kõhna ja sööb nii vähe"...
Ühes on nad siiski ühel nõul. Kui nad vaatavad mind ja haleda titehäälega nunnutavad: issand, kui armas ta ikka on.
Olgem ausad, see on väga tobe.
Ma olen korralik kaheaastane preili. Viks ja viisakas.

Ma sündisin varjupaigas, sealt viidi mind perre, kus elas väike poiss ning Teine Kass. Elu oli tormakas. Ma kaotasin isegi mõned oma vurrud ( mis, tänu jumalale, on tagasi kasvanud). Aga juhtus nii, et sellel poisil oli kassi allergia. Kujutlege, KASSI allergia!! on elu...
No nii, aga see oli ka hea asi, sest tänu sellele  kolisin ma nende inimeste juurde.

neljapäev, 10. september 2015

Kuidas leida kutsumus (kelleks saada vol 1000)

Mul on tänaseks elatud pool elust. Ja ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada.
Susan Caini raamatus oli taas üks " kuidas jõuda oma kutsumuseni" trepp. Ei midagi uut ega originaalset, aga kõik hea ongi ju unustatud vana...
Proovime.
(kaldkirjas tekstid on pärit raamatust)
Esiteks mõtle sellele, mida sa lapsena teha armastasid. Kuidas sa vastasid küsimusele, kelleks sa tahad suureks kasvades saada? Sinu konkreetne vastus vöis küll olla märgist mööda, aga mitte selle aluseks olnud impulss. Kui sa tahtsid olla tuletõrjuja, siis mida tuletõrjuja sinu jaoks tähendas? Head inimest, kes teisi hädast päästab? Uljaspead? Või tähendas see lihtsalt veoauto juhtimisega seonduvat naudingut? Kui sa tahtsid olla tantsija, siis kas oli põhjuseks võimalus kostüümi kanda või ihaldasid sa aplausi, või tundsid lihtsalt puhast rõõmu välgukiirusel ringikeerutamisest? On võimalik, et tol ajal teadsid sa selle kohta, kes sa oled, rohkem kui praegu.


teisipäev, 8. september 2015

Elu õppetunnid

Ma olen hämmastusega avastanud veel ühe meie koolisüsteemi puudujäägi,.
Noored, kel on kogemused vaid suviste tööotstega, ei oska tegelikult tööturul käituda!
Jah, kõike saab guugeldada, aga see on ajamahukas ning selleks peab teadma õigeid küsimusi. Kuulu järgi käiakse osa teemadest siiski kooliprogrammi raames läbi, aga kas siis laps teab ja kuulab tarku õpetajaid,..:)

No näiteks.
Mis on katseaeg, kuidas ma palka saan, mis teema nende pensionifondidega on. Kas see, et ma kunagi kaubanduskeskuses ütlesin kellelegi jah, tähendab, et mul on see fond olemas. Kas ja millal pean ma esitama haiguslehe. Kas ka siis, kui ma vaid kaks päeva haige olen. Kuidas ja millal ma puhkusele saan... Kui mul saab sellest tööst kõrini, siis kuidas ma ära saan minna. Kas mu ülemus saab pahaseks, kui ma ära lähen...jne jne.

Ma tean. Enamik meist pole seda koolitust saanud, vaid ise vajaliku välja uurinud. Aga tegelikus elus eksisteerib üsna mitu vähem võimekat noort inimest ja neid, kel pole toetavaid vanemaid ja ka ülemus on mölakas ning kolleegid kinnised.

Midagi peaks nende teadmiste paremaks levitamiseks tegema.

neljapäev, 3. september 2015

Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.