Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 4. juuni 2015

Just sellist Eestit me tahtsimegi

Kuidas ma suhtun pagulastesse, immigrantidessse. Laiemalt inimestesse, kes tahavad tulla Eestisse elama ja tööle?
Mul pole mitte midagi ladõnskajate, skulskajate, ossinovskite, levandite, bentonite, petronede, turayde jne jne vastu. Tulgu 100, 1000 või 100 000. Tere tulemast! Tõsiselt.
Sest küsimus ei ole inimestes.
Isegi kui me teeme kõigile sisenejatele IQ testi ning laseme neil läbi pugeda vajalike kehamõõtudega šabloonist, puudub garantii, et nende lapsed või lapselapsed pole mölakad.  
Vägivaldsed, rumalad, laisad ja agressiivsed võivad olla ka tõupuhtad Lembitute, Kalevite ja Romanovide järeltulijad.

Probleem on minu meelest muus,
Probleem on selles, et kusagil maailmas on sõda, Ma olen kaugel naiivsusest, et world peace on võimalik. Ikka on keegi, kellel on vaja ressursse, võimu, oma tõde.
Mind hämmastab see, kuidas tuuakse näiteks ja eeskujuks II maailmasõjaaegseid põgenikke. Mitte pagulased pole kangelased ja ohvrid. Ohvrid ja kangelased on ja olid need, kes jäävad ja üritavad oma kodumaad kaitsta. Nemad vajavad tuge ja abi. Kui Euroopa  poleks olnud alalhoidlik ja arg ja aidanud õigel ajal Poolat, Tšehhit ja hiljem Baltikumi, siis poleks pagulasi olnud.

Kui praegune Euroopa ja USA välis-julgeoleku- ja majanduspoliitika poleks olnud nii lühinägelik, omakasupüüdlik ja protektsionistlik, oleks meil ehk mitu sõda vähem, Ma arvan, et me ei peaks kodusõdadesse sekkuma, pole meie asi valida pooli. Aga me saame aidata neid, kes vajavad seal abi, Seal. Meist 4000-5000 km kaugemal.
Relvadega, väljaõppega, haridusega, kaubanduspoliitikaga. Iga relvatehingu eel küsides, kas tähtsam on rahu või raha. Tsiteerides klassikuid " sõda on rahu" ja nii see olema ei peaks.
Me tegeleme tagajärgede, mitte põhjustega, Pagulaslaagrite varustuse parandamine, paatide hävitamine ja smuugeldajate võrgustiku paljastamine ei likvideeri põhjust: neil on sõda ja meil on parem.

Probleem on Euroopa Liidus. Selles, et tugevneb keskvõim ja suveräänsuse ära andmise pretsedent on ohtlik asi. Mulle meeldib EL. Meeldib vaba kaupade ja tööjõu liikumine, Aga ma väga loodan, et britid aitavad läbi rääkida parema, bürokraatiavabama, kindlamate põhimõtetega ja mängureeglitega Euroopa. Mina isiklikult hääletan Euroopa poolt, kus riikidele jääb rohkem õigusi.

Probleem on selles, et ma pole juhtunud lugema ühtegi artiklit (uu, ajakirjanikud!!!) sellest, kuidas igale tulijale tagatakse õigus- ja psühholoogiline abi, keeleõpe. Kuidas me praegu kiiresti muudame seadust, et igaüks saaks kohe teha kõik selleks, et end ära elatada. Kui teha mingit asja kogu aeg ühtmoodi, siis kuidas saab uskuda, et sel korral on tulemus teistsugune.

Saksamaa meil ei kordu .Meil on juba praegu tagatud, et toetustega ellu jääda pole võimalik, Aga variant B? Kutsenõustamine, koolitused... Puuetega inimeste jaoks on nõustajate võrgustik loodud, Vaevalt, et neil nii palju tööd on, et nad ei jaksaks aidata ka võõraid (kes on ju ka omamoodi puudega. Teadmisteta keelest, kultuurist, ühiskonnast...).
Ja aidata omasid.

Sest see on järgmine probleem.
See, et Eesti miinimumpalgaga pole võimalik ellu jääda, ei ole pagulastega kuidagi seotud, See on meie endi lahendust ootav probleem, Enamik meist ei karda immigrante, kes teevad tööd ja austavad meie kultuuri. Enamik meist kardab neid, kes jäävad elule jalgu. Kui " meie omadel" on üldiselt siiski sotsiaalne võrgustik ning suur osa neist maandab elule allajäämise poe kõrval juues või nuusutades, siis ilma juurte, identiteedita, sotsiaalse võrgustikuta... maandab end ilmselt oluliselt agressiivsemal viisil.

Me kõik tahame. Ma usun, et võin siin kasutada asesõna " me". Me tahame, et meie kodumaal oleks rahu. Oleks turvaline, puhas elada. Oleks motiveeriv, sõbralik ja arenev elukeskkond. Et oleks tööd ja leiba ning katus pea kohal.
Me tahame, et me saaksime rääkida oma emakeeles, alles hoida oma kultuuri, juured  ja uskumused ning kombed.
Konflikt tekib sel momendil, kui kaks erinevat arusaamist " õigest" põrkuvad.
Kummal on eesõigus, sellel, kellel on pikem ajalugu selles kohas ette näidata?
Või?
Meid manitsetakse mitte paanikat külvama, mitte kartma võimalikku tekkivat getostumist, kultuuride kokkupõrkeid jne.
Ma elan oma kodumaal. Maal, kus ma tean oma eellasi aastast 1630.
Täna, aastal 2015, elan oma linnarajoonis vähemusena. Mind häirivad georgi lindid, punased nelgid tuttidega tüdrukute käes teatud pühadel. Kõva võõrkeelne muusika ja spordiradade servas peetavad piknikud. See, et mind kõnetatakse iseenesestmõistetavalt vene keeles, See, et ma kuulen, näen ja tajun iga päev enda ümber võõrast kultuuri. Mulle ei meeldi see ja mul on õigus sellele arvamusele ning õigus seda välja öelda.
Samuti on mul õigus oma isikliku kogemuse põhjal karta. Karta hukkamõistvaid pilke, kui olen rätikuta ja lühikeses seelikus. Karta ellujäämiseks agressiivset nännimüüki ja varastamist. Karta teise ja kolmanda põlvkonna identiteedikriisi. Karta inimesi, kelle mitu põlve pole iialgi elanud rahus, pole iialgi saanud teha tööd.
Mul on see õigus. Ja mitte keegi ei saa öelda, et mu kogemused,  tunded, emotsioonid on valed, mittesobivad.
Miks ma ära ei koli (ükskord kolin nagunii!)? Sest inimene harjub ja kohaneb. Sa elad oma igapäevast elu ja ei juurdle hommikust õhtuni selle üle. Lihtsalt vahel tuled hüsteeriliselt karjudes tuppa ja käsid mehel kinnisvara portaal avada,
Sest tegelikult  ei harju lõpuni...
Vaid lähed eest ära, mujale.

Ja järgmine probleem minu silmis on see, et meil on selgeks rääkimata.
Millist Eestit me tahame.
Seesama " suure narratiivi" jutt tuleb ikka ja jälle tagasi. See, millest olen varasemalt korduvalt kirjutanud: meie poliitikud ei näe suurt pilti, vaid tegelevad populistlikult tulekahju kustutamisega

Seni on meil väga mugav kasutada fataalset " nagunii..." kaarti.

Nagunii muutub Eesti ingliskeelseks. Meie endi lapsed loevad ja laulavad inglise keeles. Meie endi ülikoolid hindavad oma õppekavasid paremaks selle põhal, kel on rohkem inglise keelt. Andrei Ivanov kirjutab oma suurepärases raamatus sellest, kuidas on rahvaid, kelle jaoks on keele ja kultuuri säilitamine oluline,
Eestlaste jaoks pole.
Teised ei ole selles süüdi.
Vaene väike inglise- või vene- või hiina- või araabiakeelne Eesti.

Nagunii nad tulevad. Küsimus on vaid millal ja kuidas. Ma olen kuulnud " tühja koha" teooriat, millega siiski ei nõustu. Pool Siberit ja Austraaliat on tühjad. Ei tulda sinna, kus on ruumi, tullakse, et elustandard oleks parem.
Aga kuidas nad seda teavad? Et on parem? Et kõike olulist saab seal säilitada, alles hoida, elada oma elu edasi nii nagu ikka, aga lihtsalt rikkamas keskkonnas?

Nagunii rahvastik vananeb ja väheneb. Ma ei tea, kui traagiline see oleks, kui Eestis elaks mitte 1, 2 või 10 miljonit, vaid elabki 500 tuhat inimest. Mis siis sellest?
Mina olen isiklikult moraalselt valmis, et mina ja minust nooremad enam riikliku pensioni ei saa ja töötada tuleb surmani. Tehtagu vaid seadus. Juba täna liigub haridus ja tervishoid tasulise suunas. Alles arutati erateede võimalust.
Minu tuttavad ettevõtjad on aru saanud, et ametitel, kus rohkem maksta pole võimalik, konkureerime me vaba Euroopaga, ehk siis neid inimesi ei ole ega tule ja lahendusi tuleb hakata otsima juba täna. Me arvutasime, et ühe laotöötaja asendamise robotiga tasuvusaeg on 4 aastat...
Ma ei tea, kas on hea mõte, kui lahenduste otsimise asemel probleem leevendub; kui vähekvalifitseeritud tööjõudu tuleb juurde. Piisavalt.
Kas on ikka väga traagiline, kui Eesti on vaene agraarmaa. Aga puhas, tühi...

Mida ma oma pika jutuga öelda tahan.
Just sellist Eestit me olemegi tahtnud. Mitte keegi teine, vaid meie ise oleme selles süüdi.
Tarand tahtis pagulased paigutada Valga rajooni. Miks ainult Valga? Meil on ruumi küll. Terved tühjad linnad ja linnaosad.
Aga tühjad on nad põhjusega.
Seal pole tööd.
Pole poodi, kooli, postkontorit, panka, arstitädi.....
Meie ise oleme süüdi, et räägime võõrastega vene või inglise keeles.
Et miinimumpalgast pole võimalik ära elada.
Et inimestel on vähe ettevõtlikust.
Et noored ei õpi reaalaineid.
Et naised ei sünnita.
Et noored eelistavad tööle ja vaevale ja ise elu paremaks muutmisele lihtsamaid lahendusi.

Ja võib olla me polegi süüdi, Äkki peabki nii olema.

Seega, las nad tulevad. Aga, kuni me pole ise oma Eestit korda saanud, saab sellest katastroof. Kui jätta kõrvale religiooniga seotu, on kõik muu meie probleem juba täna  ja praegu. Sõltumata ja hoolimata pagulastest, majanduspõgenikest või immigrantidest.
Meil oleks vaja tegusat valitsust, kriisikomiteed.
Kes kaasaks teadlased, huvirühmad, kümnete Euroopa riikide kogemused, meie enda läbikukkunud integratsioonipoliitika tulemused ja reageeriks.
Kohe.
Valimised on kaugel. Täna saab teha ebapopulaarseid otsuseid.
Muuta riiki õhemaks ning anda kõikidele inimestele tööriistad, õigused, seadused, võimalused end oma sissetulekust ära elatada.

Lubage, ma lõpetan oma emotsionaalse monoloogi klassikutega.


Midagi niisugust leidis aset ka Läänemere rannikul, kui lõunast hakkasid siia sisse imbuma uued asukad, keda arheoloogid seostavad sõjakirveskultuuriga. Nad olid teist nägu, teist tõugu, heledanahalised, europiidsed, märgatavalt erinevad meie nukilistest väikekasvulisest rahvast. Nad olid meist osavamad tööriistu valmistama./..../ Nad võtsid meilt naisi ja meie neilt, me tegime lapsi, ja vastupidiselt levinud arvamusele muutus meie välisilme tundmatuseni üsna lühikese ajaga, vahest kümnekonna sugupõlve jooksul. Meid oli vähe, neid oli rohkem.
Lennart Meri " Hõbevalge"

Kas see on lõpp? Ei, see on algus.....

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!