reede, 26. juuni 2015

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

5 kommentaari :

  1. Antud juhul, mulle tundub, pole vanemate sisendus üldse süüdi. Ega ometi vanemad sisendanud, et pead tarvitama haruldast šampooni või lugema väärtkirjandust?
    Aga probleem on olemas, jah. Võibolla peaksid "erilised" tegema lihtsalt kõvemat häält, et kirjastajatel ei oleks muljet, et väärtkirjandust ei loetagi? Näiteks. Intelligentne inimene ei pea olema automaatselt vaikne ja leplik.

    Pakkumise ja nõudluse teema on ja ei ole ka õige. Mu tütreke on päris suure jalaga, aga kingavalik on väga kehv. Ja siis kuulen jalatsimüüjatelt, kuidas suuri numbreid aetakse tikutulega taga, sest millegipärast elavad tarnijad (ja tootjad?) ikka veel selles ajastus, kui naise jalg oli suuruses 36-38 ja üle 40 polnud olemaski. Nõudlust on ja palju, pakkumist peaaegu polegi.

    VastaKustuta
  2. No kui vaadata, kui ruttu Mikita ära osteti poodidest, siis võiks ju sellest mingid omad järeldused teha. A muidu pole see probleem, et lugeda pole, eriline vaid tavaline.
    Shampooni osas võid ehk abi saada Trihholoogiakeskuselt, nemad monitoorivad inimeste peanahku ja üritavad individuaalset lähenemist, kirvehinnaga muidugi. Mind on nende shampoon aidanud; nüüd mõtlengi, kui kaua ma ilma selleta vastu pean. Või ei pea.

    VastaKustuta
  3. Loomingu Raamatukogude hulgas on küll viimasel ajal nii palju head kraami peale tulnud, et mul ootab paras virn juba lugemisaega. Tõsi, paberis (või noh, õigust öelda ma ei tea, kas neid e-kujul on).

    Kuidas sulle muidu Jüri Kolk istub? mul oli "Teisipäevamaa" vahepeal tujupäästja, meelerahustaja ja üleüldine parandaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jüri Kolki pole lugenud, Proovin.

      LR viimaseid hitte Kulinaarsed vested, Õnnepalu, Hesse raamat on loetud;(

      Kustuta
  4. mul ootab hiljutisematest järge Bove, varasemast on Strindberg ja Perec läbi lugemata (paksu Pereci peale ei hakka rahakott, aga äkki sul hakkab?). Ja see hiljutine ameeriklane on samuti lugemata, kelle nimi mul praegu meelde ei tule.

    LR vanemate aastakäikude peale mõeldes tuli aga Tokarczuk meelde, see oli väga tahe lugemine. ja Lindepuu tõlkes-kirjastuses on ka üks paksem Tokarczuk ilmunud. Kas sul Lindepuu hunnik on kõik läbi?



    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!