esmaspäev, 22. juuni 2015

H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.


Raamat on natuke vähem naljakas, kui 2 eelmist osa, aga see on vist isegi positiivne. Sellist punnitatud nalja on vähem ja rohkem lihtsamat vaimukust.
Bridget on sama tobe sahmerdaja, kelle elu eesmärgiks on leida mees. Nagu varemgi.
Ja kuigi raamat on mõnus ajaviitja ja naerda saab päris palju, siis tegelikult on pisut kahju.  Mulle tundub, et Fielding on tegelikult päris hea kirjanik, kes suudaks rohkem. Jääb mulje, et kirjanik ise on vahepeal küpsenud ja kahetsusväärselt enda poolt varasemalt loodud tüpaazi ja tegelase vangis.

Kuigi, tõsiselt, ma ei saa aru, miks ei oleks võinud meestejahti kõrvale jätta ja võtta keskmeks emaduse, keskealisuse, abielukriisi midaiganes.

Fielding oskab tegelikult päris vaimukalt ja täpselt sõnastada meid ümbritseva netihulluse, multitaskimise. Selle, kuidas emadus tähendab logistikageniaalsust ning mida tähendab, kui sinu laps käib koolis.
Kuhu on see maailm küll omadega välja jõudnud, kui inimene pelgab möödujatelt juba rohkem aja kui käekoti vargust.

Huvitav, et mind ei häiri põrmugi vanusevahed suhetes, aga veidi võõrastav on see, kui üle viiekümnesel on 4 aastane laps. Ja kui eeldada, et raamat ongi tõde ( eksole), siis selgub, et hiline emadus on lill ja lust. Lastest pole Bridgetil suuremat tüli, tegemist on iseseisvate ja tegusate lastega, kes saavad eluga suurepäraselt hakkama ja hoiavad ka ema ree peal.
Tuleb hakata harjuma.
 
Nagu ütleb Oscar Wilde, on kolmkümmend viis naisterahvale nii sobiv vanus, et paljud naised otsustavad sellele kindlaks jääda terveks ülejäänud eluks.

7 kommentaari :

  1. Mul on kaks 40+ vanuses kolleegi. Mõlemad daamid on kahekordse kõrgharidusega, mõlemal on kaks last. Mõlemad on laste isast lahku läinud. Mõlema elu määrab kõige rohkem küsimus: "Kas ma veel meeldin meestele?" Ja teine küsimus on, kuidas köögikapi hingesid vahetada vms, sest mölakast töömehi nad kardavad, aga sõbrannade mehi endale ülejõu käivate kodutööde tegemiseks laenata ka ei taha, vähemalt mitte igapäevaselt. Mina Ennasttäis Abielurahva esindajana ei saa nendest probleemidest üldse aru.
    Tahan sellega öelda, et küpses eas üksijäänud naistel on ilmselt igal pool samasugused probleemid, ju on Inglismaal ka feministe.
    Mina keeldun kategooriliselt seda raamatut lugemast, sest kirjanik tappis Mark Darcy ära. Oleks selle asemel võinud mõne abieluprobleemi leiutada või näiteks suunata Bridgeti nõu andma teismelisele tütrele ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma olen ka Ennastäis Abielurahvas ja ju mul pole piisavalt empaatiat.
      Ma tegelikult mõistan ja näen, et üksikuid diskrimineeritakse ja seda, et on väga kurb kasvatada lapsi, kui sul pole võimalik rõõme- muresid kellegagi jagada. Ja me kõik vajame armastust, ilmselge.

      Kurb on see, et karakteril pole olnud arengut, Täpselt see, mis toimus paarkümmend aastat tagasi, kui Bridget oli 30+, see jätkub. Suhetes meestega ja suhtumises meestesse pole midagi muutunud,

      Kustuta
    2. Jube huvitav vastus, ei parandan, USKUMATULT ÜLBE. Eriti lause "Mina Ennasttäis Abielurahva esindajana ei saa nendest probleemidest üldse aru." Esiteks - millest sa aru ei saa, kirjeldad ju, et naised on üksikud - inimesed on loodud nii, et üldjuhul üksi olla ei taha meist keegi, kaaslast ei ole nad leidnud, kuid vanus on 40+, ja seega paratamatult veidi kortsu ilmselt on. Seetõttu on ka mõningane ebakindlus ("Kas keegi mind tahab?"), mida ilmselt võimendanud üksiolek (ja sinusuguste mõnitav suhtumine, kes väidetavalt "ei saa probleemidest aru"), igati mõistetav. Teiseks - millest sa aru ei saa, kirjeldad, et naised on üksikud, seega paratamatult raskemates kodutöödes, mis nö mehekätt vajaksid, abi võtta pole. Sõbrannade mehi ilmselt tõesti laenata ei taha (loe: ei julge), kuna Ennasttäis Abielurahva "ligimest aitav" suhtumine peegeldab sinu kommentaaris ikka väga eredalt. Kui abi küsida, siis ilmselt "sõbranna" paneb paar toredat naerul suuga öeldud vihjet ka maha, et näe pean sulle oma meest laenama, sa ei suuda ju endale kedagi leida. Panen diskleimerid ka kohe juurde: kuna ei tunne konkreetseid isikuid, kellele viitad, siis jah, ma ei saa välistada, et kui vaidlusalused isikud käituvad kui peata kanad, kelle ainus elu eesmärk on leida mees, siis jah, on asi kahtlane muidugi. Kirjeldatud probleemid on sellest hoolimata aktuaalsed nende naiste jaoks ja ma ei näe põhjust, miks peaks nendesse halvasti suhtuma ja neid selle pärast naeruvääristama (seda enam, et kirjeldatud probleemid ei ütle inimese olemuse kohta mitte midagi, kuigi jah, kommentaari vaadates eeldan, et pelgalt mehe omamine teeb inimese kuidagi teistest paremaks). Eriti huvitav on veel termin Ennasttäis Abielurahvas - polegi midagi sellist varem kuulunud. Kas see termin tähistab sellist üleolekut, et jah, olen küll abielus ja naeran nende probleemide üle, kes ei ole meest leidnud ja siis irooniliselt nimetan ennast veel ennasttäis abielurahvaks?

      Jah, tõmbasin korralikult sae käima, aga üksikema lapsena on uskumatult nõme midagi sellist lugeda. Mäletan väga hästi, kuidas meie aken ükskord katki läks, ja ema seda klaasima asus ise. Käed said veriseks, aga klaasitud sai. Naabrimees käis ka katkist akent vahtimas ja tõmbas leebet, hoidku selle eest, et abi pakuks. Nii käis elu ühes Eesti väikelinnas, kõike jura, mis sellega seondub ja toredaid vihjeid seoses üksiolemisega, ei jõua siia kirja pannagi. Diskleimer ka: kui on nüüd soovi öelda, et olen kibestunud, siis jah, õnnelikuks taoliste seikad meenutamine tõesti ei tee. Sageli on ju kombeks, et kui keegi mingit probleemi kirjeldab, siiis tuleb teema kohe ära tappa, ja öelda, et probleemikirjeldaja on lihtsalt "kibestunud".

      Kustuta
    3. Väga kurb, et ma Sind ärritasin. Aga paraku ma arvan niimoodi.
      Eks meil igal ühel on oma elu ja oma teemad.
      See termin on pärit raamatust ja tundub, et see raamat võiks Sind, erinevalt minust, kõnetada:) Soovitan lugeda!

      Kustuta
    4. ma tahtsin kah just öelda, et Ennasttäis Abielurahvas on "Bridget Jonesi" termin.

      a muide, mõtlesin vahepeal veel, et "Bridget Jonesi" teemad on ju paratamatult sellised nagu nad on, arvestades, et see on "Uhkuse ja eelarvamuse" aupaklik paroodia - ja mis "Uhkuse ja eelarvamuse" enda teemadesse puutub, siis need on samuti paratamatud, sest Jane Austenil oli meeldiv kalduvus kirjutada olustikust, mida ta tundis.

      Kustuta
  2. Ma olen lugenud BJ esimest päevikut - originaalis, st inglise keeles - ja see meeldis mulle VÄGA. Siis teist osa - tõlkes - see oli masendavalt halb ja ma arvan, et halbus tuli suures osas just tõlkest.

    Aga kultuuriruumid jah. Esimese osa intriig punus end põhiliselt UK telefonivõrgu eripärade pealt. Kes saab kelle telefoniga kätte, kes keda ei saa, kes jätab kellele häälsõnumi ja kes seda siis mis ajal kuuleb. Oleks tegelastel olnud FB või kasvõi Skype, oleks esimene osa päevikust lihtsalt olemata.

    A ja. Fielding pole rumal. Ma usun, et ta teab väga täpselt, mida kirjutab ja mida müüb ja kellele. S.t. kõik, kõik on teadlik. Oma tegelaste käes vangis olek on sellegipoolest võimalik.

    VastaKustuta
  3. See meestejahi teema on mingi anglosaksi värk vist. Kusjuures ei pea tingimata käima võtmes "vajan tugevat ja võimekat meest, kes mind toetaks", vaid kui esimese Bridgeti-raamatu peale mõelda, siis oli ju tegelasel suur mure, kuidas üldse keppi saada.

    Kui ma hiljaaegu kaht mahajäetud naisest tehtud filmi võrdlesin, siis jäi mulle silma, kuidas Ameerika naisel valutas see, et ta on juba vana (tsipa üle viiekümne), Prantsuse filmis oli naisel lihtsalt kurb, et armuke ta alatult maha jättis, ja terves filmis ei olnud kordagi probleemi "kes mind nüüd enam tahab, kui ma olen maha jäetud ja vana". Siis torkas mulle silma just see, kuidas Prantsusmaal ei ole naisterahva vanus nähtavasti selline probleem nagu USAs - kusjuures USA filmi tegelane oli tublisti noorem, eks ole. Aga praegu sinu postitust lugedes tuli ette, et seal on ju ka see vahe, et USA filmi tegelane muretseb, kas ta on üldse pandav, ja prantslannale ei tule see nagu pähegi, sest mingi suvalise düüdi jaoks pandav olemine ei ole esiteks enivei väärtus ja teiseks ta nähtavasti ei kahtle selles, et vajadusel leiaks neid suvalisi düüde küll.

    Ühesõnaga valitseks anglofoonidel justkui selline kultuur, kus naised on fundamentaalselt ebaihaldusväärsed ja peavad õudselt pingutama, et mehed viitsiks nende poole üldse vaadata. Sest kõik need raamatud-filmid, kus õnnelik lõpp seisneb selles, et "ma olen ikkagi pandav!" - või Caitlin Morani tüüpi feminism, mis üritab publikut ja kõnelejat ennast veenda, et "tegelikult mehed tahavad meid isegi ilma, et me peaks õudselt pingutama" vajavad ju sihtgruppi, kellel just see oleks kõige suurem mure.

    Ja nähtavasti on see sihtgrupp ka siin piisavalt suur, et tasuks tõlkida ja järgesidki välja anda. Mh, ma ise elasin suurem osa oma noorust ettekujutusega, et hakkama saan kõige töise ja argisega ise, aga meestele meeldimine, vat see on võimatu.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!