kolmapäev, 3. juuni 2015

irl

Vana tõde, et kui ise ei märka puhkust võtta, siis sulle see antakse.
Kolleeg murdis näiteks varbaluu ära.
Mul läks natuke lihtsamalt . Vist.

It boss helistas neljapäeval ja andis teada, et teisipäeval saan uue arvuti. Tegelikult polnud mu meelest ka vanal midagi viga. Aga kui antakse, mis siis ikka.
Peaks rämpsu ära kustutama, mõtlesin. Ja veebi lemmiklehtede aadressid ära kopeerima... ahh, reedel ka päev.

Reede hommikul. Tea, kas ta solvus, või mis, aga. Arvuti lihtsalt ei läinud käima.
See on nagu iga traagilise sündmuse korral. Algul eitamine, siis paanika, ähvardused ja lõpuks leppimine.
Tõsi, mul oli juurdepääs meilidele. Läbi telefoni, kus ma oma paksude näppudega suutsin formuleerida vaid vastuseid ei ja ok. Aga te ju teate, kuidas mulle meeldib pikka juttu heietada.
Koduarvuti on jälle nii aeglane aeglane aeglane...
Helistasin oma peamistele kirjasõpradele, et täna kasutame vaid telefoni.


Ja siis sain aru, et ma olen selle vaba päeva lihtsalt ära teeninud.

Aga esmaspäev tuli ka üle elada.
See oli päris õõvastav tajumine,kuidas meie identiteet on seotud arvutiga, Sul nagu puuduksid käed ja.. pea. Sa nagu ei kuuluks mitte kuhugi ning hämmastusega saad aru, et kui pole arvutit, siis praktiliselt polegi tööd.
Sa oled üsna samal pulgal haigega, kes murdis varbaluu: kolleegid vaatavad sind vastuse peale " mu arvuti on pekkis" hirmu ja kaastundega. Me ei soovi sellist saatust mitte kellelegi...
Internet ja arvuti on elu. Kontaktid. Suhtlemine. Kuulumine. Kaasatus ellu. Masendav tegelikult, kas pole. Ilmselgelt õpid sa vajadusel uuesti ilma elama. Vaatad inimestele uuesti silma ja õpid uuesti rääkima. Need päevad, kasutades ainult telefoni, möödusid tegelikult üllatavalt produktiivselt,

Vanasti tähendas iga uus asi rõõmu, Huvitav, kas see on vanusega saabunud konservatiivsus, või ongi uued asjad nõmedad?

Täna mind uued asjad enam ei rõõmusta ( jah, ma olen tänamatu mölakas).
Ma olen pime ja rumal ja vana.
 Mind kurvastab vilets läbimõtlematu disain. Mind solvab, et keegi, kes neid asju toodab ( ja see ei käi ainult uue tehnika kohta), pole ilmslegelt ise neid asju kasutanud. Neid vorbitakse liinil tuhandete kaupa ja mitte keegi ei hooli.
Et nupud on täiesti suvalistes kohtades. Milleks disainida klaviatuur, kui sümbolid asuvad tegelikult hoopis teistes kohtades. Et sa otsid mingi 10 minutit taga, kus asub korrutusmärk. Jah, sa harjud jne, aga milleks?
Et pool su niigi mkroskoopilisest ekraanist on kaetud plastikuga. Oma vana arvutiga ma ei saanudki sõbraks. Ma süüdistan teda selles, et kaotasin nägemise. Olgu, ma olen ebaõiglane.

Aga ikkagi, miks on vaikimisi pandud seadeteks 8 punktine kiri. Ma alles sain tugevamad prillid, aga isegi 10 punktisega olen ma ninapidi ekraanis. Miks pean ma otsima kohta, kust saaks kõik asjad korraga suuremaks teha, et ei peaks raiskama tunde. Tunde, et teha suuremaks kogu desktop, kogu meilindus, kogu internet. ...


Ja see kõik on vaid üks osa kogu jamast. Teine osa on see, kuidas ma olen harjunud, Harjunud mingite seadetega, layoutidega. Asjad, mis enne käisid klikk-klikk, tuleb nüüd uuesti üles ehitada.

 oehh...
 esimese maailma probleemid, eks.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!