kolmapäev, 26. veebruar 2014

T. Sarrazin Saksamaa käib maha

Follow my blog with Bloglovin

Vau.
Selle raamatu autor on Jürgen Ligi ruudus. Või, tegelikult. Ei ole ka. Sest seal, kus Jürgen ütleks- ma ei viitsi sellest rääkida. Räägib Thilo pikalt ja põhjalikult, žongleerides numbrite, uuringute ja faktidega.
Räägib haridusest, vaesusest ja integratsioonist.
Seda raamatut lugedes saad aru, et Eesti on tegelikult väga sotsiaalne, humaanne ja sotsialistlik riik. Mõtteviisilt. Ja saad aru, et vahel on isegi hea, kui su riik on vaene.

Ning enda suhtes tekib väga tõsine dilemma. Kas olen rikutud mina või on rikutud maailm. Kas poliitkorrektsus on elementaarne viisakus või loob see tabud ja ei lase meil rääkida toas seisvatest elevantidest..?
Hariduskauge aktiivse paljunemiskäitumisega alamkiht (nüüd ja edaspidi, kursiivis tekst on raamatust). Kas saaks seda öelda pisut leebemal viisil? Ja kas on see vajalik?
Kui uskumatult palju valesid valikuid ja otsuseid on Euroopa teinud viisakusest ja süütundest.

Kui meie siin muretseme eelkõige rahvastiku vananemise pärast, siis neil seal on veel üks dimensioon: rahva kvaliteet.


Sarrazini põhiline mure on see, et rahvas jääb järjest rumalamaks ning rumal rahvas ei suuda taastoota Saksamaa edu. Eriti traagiliseks teeb olukorra see, et rumalus ründab kahelt poolt. Esiteks on üldine IQ languses ning teiselt poolt meelitab Saksamaa helde sotsiaalsüsteem juurde parasiite.

Jüri Adams leiab raamatu järelsõnas, et Eestil pole sellest raamatust midagi õppida. Mina olen teisel arvamusel.  Minu meelest on.
Meie vähemusrahvad on teise taustaga. Ja meil pole ukse taga ka järjekorda immigrantidest. Aga ka meie meedia on täis üleskutseid parandada demograafilist olukorda läbi sisserände.
Saksamaal on tehtud mudelarvutused, mis näitavad, et sisserändega seotud kulud on suuremad kui saadav tulu.
Lisaks teeb autor kaks väga terast tähelepanekut. Kõik Euroopa riigid tahavad saada eelkõige kvalifitseeritud ja nutikaid immigrante. Neid, tarku ja teraseid pole just palju. Ja lisaks on meil Euroopas veel üks probleem: keel. Konkurentsieelis on inglisekeelsetel riikidel.

Teiseks toob ta näiteks klassikalised immigrantide riigid: USA, Austraalia ja Kanada ning osutab paradoksile. Erinevalt Euroopast ei maksa need riigid heldeid sotsiaaltoetusi, või on toetuste saamise tingimused diskrimineerivad. Samuti on diskrimineerivad immigrantide vastuvõtu tingimused.  Ehk, nagu ta ütleb: integratsioon on (seal) migrantide kohustus. Mitte ühiskonna kohustus, nagu Euroopas, kus sallivus on muutunud enesesalgamiseks.
Ja ometi. On nende riikidesse pääsemiseks järjekord. Ja ometi riisuvad nad Aasia ülikoolide koorekihi. Siin peaks ja võiks olla poliitikutele mõttekoht.

Ma tean, et mu blogi lugejate hulgas on palju õpetajaid. Minu soovitus: kui te ei viitsi kogu raamatut läbi lugeda, siis lugege vaid haridust puudutav. Seal on samuti, mille üle mõelda.
Mulle tundub, et Eesti kihutab Saksamaa vigade suunas. Ehk oleks aeg võtta tempot maha ja õppida mitte ainul Soome,vaid ka Saksamaa vigadest.

Saksamaa on suur ja lai. Ja ma saan aru, et liidumaadel on võimalik teha erinevaid hariduseksperimente ning viimase ajani oli võimalik PISA teste vaadelda samuti liidumaade järgi ning võrrelda neid tegijate sot-dem profiiliga,
Autor võrdleb erinevate liidumaade PISA testide tulemusi ja järeldab- ei sõltu õpetajate arvust, ei sõltu rahalisest panusest... sõltub ainult ja ainult motivatsioonist ja mentaliteedist.

Vaesus on mentaliteet ja see mentaliteet kinnistab alamklassi kuulumist ning paraku ka sinna jäämist. Raha vähesus ei takista hommikust hambapesu, raamatukogust raamatute laenutamist, telekaaja piiramist, õues liikumist- jooksmist, tervislikku toiduvalikut, samuti pole just eriti rahvarohked tasuta näitused- muuseumid- kontserdid jne.. aga kõige eelneva vältimine olevat ühiseks tunnuseks vähemvõimekamate ( ja teatud etniliste gruppide) kooliastujate puhul.

Autor tõestab erinevate uuringutulemuste põhjal, et vaesus ( ka vaimne) taastoodab vaesust ( ja samuti eelkõige vaimset). Need etnilised grupid paljunevad rohkem, kui nutikamad inimesed ja toodavad ainult vähekvalifitseeritud töödeks võimelisi inimesi. Selliste inimeste järele nõudlus puudub, kuna madala kvalifikatsiooniga töid jääb järjest vähemaks.
Ning neist saavad Saksamaa eduks mittesobivad inimesed. St inimesed, kellest ei saa võimekaid insenere.

Autor toob näiteks testi, mida on mitukümmend aastat tehtud abiturientidele täpselt samal kujul. Ja tulemused lähevad aasta- aastalt ainult halvemaks. Siis toob ta näite ühe kirjastuse õpikutest ning lugemikest läbi kümnendite. Ja tendents on sama: tekst ja ülesanded lihtsustuvad. See tähendab: tänane noor omandab lihtsamat programmi, kuid suudab ikkagi vähem kui tema eakaaslane paarkümmend aastat tagasi.
Lisaks: kõigile meie haridusekspertidele, kellele meeldib tuua väiteid, kuidas " seal ja seal" läheb suurem osa lapsi kutseõppesse. Autor rõhutab korduvalt, et Saksamaa ja näiteks USA ja Soome haridussüsteeme ei saa võrrelda, kuna arusaamised keskharidusest ja kõrgharidusest on erinevad, samuti õpitavad erialad, mida mingil haridusastmel õppida saab. Et Soomes ( nagu ka Eestis) saavad medõed ja lasteaiakasvatajad kõrghariduse - Saksas kutsehariduse.

on komme ajada kõik olude kaela ja vabastada üksikisik vastutusest.

mida vähem on inimesel usku sellesse, et tema isiklikud omadused, võimed ja saavutused toovad talle piisavalt tunnustust, seda tähtsamaks muutub materiaalne tarbimine


uus klass ei sünni odavtööjõust, vaid mõttelaadist, mis ei oota endalt enam midagi ning sotsiaalsüsteemidest, mis ei oota enam midagi inimeselt,


Kõik oleks väga lihtne, kui inimesed oleks robotid. Meil on 5 töökohta ja 5 töötut- probleem puudub. Paraku on inimesed naljakad: neil on mingid ambitsioonid, unistused, oskused, võimed... Me keegi ei taha kokku puutuda inimesega, kes teeb oma tööd alla võimete, vastumeelselt ja vihaselt.
Samuti räägib Sarrazin endale kohati vastu: suuremalt jaolt pakutakse töökohti kvalifitseeritud kaadrile, sotsiaalabist elatuvad töötud on aga peamiselt vaimselt vähevõimekas rahvarämps. Ehk siis meetmed, mis innustavad tööle tagasi minema ning kärbitud toetused on küll vahva, aga ei likvideeri mitte kuidagi struktuurset tööpuudust.

See on äärmiselt provokatiivne raamat. Sarrazini analüüs vaesuse tekkemehhanismidest ning meetmete mõttetusest on loogiline ja arusaadav ning kohati olen ma täiesti nõus. Ma olen ka nõus, et töö annab inimese elule tähenduse ja kui rahvusriik tahab jääda püsima, siis tuleb astuda kohati radikaalseid samme.
Väga tuttavad tunduvad ka uuringud, mis näitavad üleüldist IQ langust (mis küll on hakanud tasapisi jälle tõusma), õpitud abituse kasvu ning laste võimetust omandada reaalaineid. (Vahepõikena. Aga, ehk ei ole muutunud IQ, vaid ajale on jalgu jäänud hoopis metoodika. Ehk nõuab 21. ja 22. sajand hoopis teisi kompetentse ning IQ  peaks saama uue sisu...?)

Samas on naljakas, kuidas muutub asjade tähendus kontekstis. Kui see, et me muretseme Eesti keele-kultuuri-majanduse konkurentsivõime üle on väga ok. Siis, see, kui seda teeb Saksamaa, mõjub kuidagi... natsionalistlikult? šovinistlikult?
Jah, kõik taandub lõpuks sellele, millise nurga alt seda kõike vaadata. Kas külm kalkuleeriv protestantlik töökultus on ainuvõimalik tee ja lahendus.  Ses mõttes on see raamat üliheaks jätkuks Oblomovile, sest  sunnib küsima täpselt sama küsimuse. Mis on elu mõte. Kas me saame ja mis kõige olulisem, kas peame muutma globaalseid protsesse,
Või peaksime leppima ja õppima nendega elama?

Vabalt võib ju küsida, miks peab 50 aasta pärast olema alles tugev Saksamaa? Mis siis sellest on, kui Euroopast saabki rumal moslemimaa?
Raha saab ju ühel päeval otsa, toetused kaovad ja igale langusele järgneb tõus? See, et pension on 20 aasta pärast ajalugu, peaks ammu selge olema. Järjest väiksem vajadus füüsilise töö tegijate järele, kasvav tervena elatud aastate arv jne muudab vanurite probleemi (kui see on üldse probleem) ehk pisut väiksemaks, kui see meile täna tundub.
Jah. See et inimkond muutub rumalamaks, on ilmselt probleem. Või mitte?

Diktatuurides on mingi positiivne külg ka. Saab riiklikult mõjutada inimeste hoiakuid ja väärtushinnanguid. Vajadusel koondada nad kasvõi laagritesse ja õpetada seal õigesti elama ja mõtlema... Sarrazin ei taha tegelikult laagreid, vaid tal on äärmiselt lihtsad ja praktilised, aga paraku naiivsed lootused- soovid- ootused.

Tead, Thilo, meil on see kõik olemas: on nutikamaid eelistav emapalk, on kohustuslik lasteaed, tasuta koolitoit, pikapäevarühmad. Meie töötutoetused pole 60% keskmisest palgast, lapse sünd ei paranda pere rahalist seisu.... puudu on ainult tudengineiude sünnitusi premeeriv süsteem
ja ikkagi.
Ka meie lastel on olematu funktsionaalne lugemisoskus, kümned tuhanded võtavad sms-laene st ei oska arvutada ja majandada. Ka meie noored ei taha ega suuda õppida reaalaineid. Meil on 20 aastat ebaõnnestunud integratsiooni. Ka meie nutikamad kolivad välismaale ja naised ei sünnita.

See raamat kirjutati 2010. Täna on 2014. Niipalju kui ma tean, pole midagi muutunud.
Ja ilmselgelt seni, kuni meil on võimul demokraatlikud valitsused ei muutugi.
Pole võimalik teha ebapopulaarseid otsuseid.

Tuleb selgeks õppida koraan ja türgi keel ja leppima, et vana head Euroopat enam pole.










8 kommentaari :

  1. Aitäh huvitava analüüsi eest!

    VastaKustuta
  2. ma ei tea, kuidas on Soome vigadega, aga haridussüsteemi poolest tasuks ju hoopis õppida sellest, mida Soomes õigesti tehakse. Sest kui Saksamaal õpib tänane noor lihtsama programmi järgi kui vanasti, aga omandab sellest ikka vähem, siis Soome on ju kuulus selle poolest, et õpilaste koormus on seal üks maailma väiksemaid, aga tulemused ikka maailma tipus.

    ja vaevalt seal õpilaste motivatsioon ja püüdlikkus iseenesest, kaasasündinud kujul nii väga teistsugune on kui meie omadel.

    mis puutub inimestesse, kes on töötud struktuursetel põhjustel... siis ma mõtlen alatasa sellele, kas üldse kõigil on vaja tööd teha. st kas see, et keegi teeb mõttetut tööd, on millegi poolest parem, kui et ta üldse ei töötaks. ma pakun, et mõttetu töö tegemine on puhtmateriaalselt ressursikulukam, sest selleks läheb ikkagi tarvis materjali ja energiat ja halvemal juhul, kui töö pole mitte ainult mõttetu, vaid ka kahjulik, pärast veel kellegi teise tööd, et see jama ära likvideerida. nt mingeid mõttetuid reklaamjunne tootva vabriku keskkonnareostus. et kas tõesti on oht, mis tekiks ühiskonnale siis, kui selliste tööde peal olevad inimesed jõude jääks, kuidagi suurem. või kas äkki saaks seda ohtu kuidagi leevendada vähedestruktiivsete, vähekulukate jõudetegevustega.

    see mõte on umbes samast ooperist nagu see, et kodutule-töötule oleks palju odavam sotsiaalmajas süüa ja peavarju anda kui teda osavalt vanglakaristuse saamise peale väljakalkuleeritud varguse eest vangis hoida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. st ma kahtlustan, et ideel, et kõik peaks tublid olema ja töötama, on pigem moraalne kui pragmaatiline alus. ja et kulukust-tulukust kokku lüües võiks selguda hoopis vastupidine.

      Kustuta
    2. Selle raamatu autor viitab uuringute põhjal, et Soome jt PISA tippude taga on ühiskonna etniline homogeensus... ja sellest tulenev intelligentsus ja väärtused-hoiakud. ei oska eitada ega nõustuda.

      Aga töötuse osas. Ma olen Sinuga nõus ja kahtlustan, et tulevikus nii lähebki. Selle raamatu autor laseb muu hulgas ka kodanikupalga idee õhku ja üheks vastuargumendiks ( peale kulude/tulude), et töö annab inimese elule tähenduse, väärtuse. Et kui makstakse lihtsalt niisama, mitte millegi eest ( nagu tema raamatus näiteks toodud Hartz IV saajad), siis mandud ka isiksusena jne,
      Soovitan lugeda, seal võib mitte nõustuda, aga mõtteainet on kõvasti

      Kustuta
    3. nojah, see tähendus-väärtus ongi moraalne argument (kuigi ilmselt on sellel ka praktilised tagajärjed, kui töötu juhtub sama moraali jagama ja ka ise uskuma, et ta on tähendusetu-väärtusetu, järelikult võib sama hästi juba kuritegeleda).

      a ega kogu aeg ei ole töötamine, eriti palgatöötamine, üldse nii enesestmõistetavalt ainuvõimalik väärikas eluviis olnud. viimase paarisaja aasta värk ainult. sinnamaani olid palgalised ikkagi vähemus - ja jõude elav kõrgkiht ning suur põlluharijaskond, kes peamiselt tarbisid, mida ise kasvatasid-tegid. sellise töötamise puhul on motivatsiooniprobleeme palju vähem, tööl on silmnähtav mõte. ning talvel on ka neil jõudeaega.

      muidugi tähendas kõrgkihi jõudeelu tegelikult palju mittetöiseid kohustusi ja tegevusi, a see mu point ongi: töö ei ole ainus elu mõtet andev tegevus. tolle aja kõrgkihi ajasisustamisest ei saa küll selles mõttes eeskuju võtta, et ka see oli väga ressursikulukas, aga eks leidub hulgem ka säästlikumaid asju, mida teha.

      A mis etnilisse homogeensusse puutub - ons Rootsi etniliselt kirevam kui Soome? ma ei usu, et selle argumendiga saaks seletada, miks Soome on selle asja poolest ees suvalisest Skandinaavia riigist.

      ja teine PISA tipp on Singapur, kus ei saa etnilisest homogeensusest küll rääkida. tõsi, neil on selle asemel aasiapärane töökus, aga Singapur on hariduse mõttes ees ka teistest töökatest (sh etniliselt homogeensematest) Aasia riikidest. aga jagab Soomega üht omadust: panustamine õpetajate tasemele.

      see inf on mul küll peamiselt ühe sõbra, hariduspoliitika huvilise õpetaja käest, kes räägib, et ükski uurimus ei ole suutnud näidata, et koolitamis- või kasvatusvõtetel oleks tulemustele mingit mõju, peale selle ühe: see, kui intelligentsed on õpetajad. õigemini ok, see oli kah korrelatsioon, mitte tõestatult põhjuslik seos, aga see olevat vähemalt ainus selge korrelatsioon. õpetaja IQ ja õpitulemuste vahel, kusjuures isegi õpetaja haridus lugevat vähem. justkui piisaks sellest, kui lased intelligentse inimese laste hulka lahti, ilma et ta midagi tegemagi peaks.

      ma kahtlustan, et sellest ei armastata eriti rääkida, sest ka see ei ole eriti moraalne tõsiasi. moraalne oleks ikka see, kui tublidus loeks kõige rohkem.

      Kustuta
  3. Tundub põnev raamat. Hariduse koha pealt on mul viimasel ajal tekkinud kahtlus, kui hästi igasugu testid kajastavad seda kuidas elus hiljem hakkama saada. Töö puhul tuleb kurvastusega tõdeda, et mõttetut ja isegi kahjulikku askeldamist on igal pool. Tundub et suure hulga töökohtade ainus eesmärk on vähendada tööpuudust :P Immigratsiooni asjus paistab et erineva kultuuritaustaga inimesed saavad ainult seni enam-vähem rahumeelselt koos elada kuni riik piisavalt rikas (maavaradest ja maksudest) et laiskadele pappi pritsida. Elades immigrantide riigis immigrandina tekib paratamatult suure hulga laiskade kisakõride vastu sügavalt negatiivne arvamus. On ju loomulik, et sarnaste arusaamistega inimesed elavad palju harmoonilisemalt koos, see kehtib igas suuruses inimgruppide, alates perest ja lõpetades rahvusega, kohta.

    VastaKustuta
  4. Aitäh analüüsi eest tõesti!

    VastaKustuta
  5. Lugesin. Kahtepidised tunded.

    Algus venib. Kohutavalt pikk sissejuhatus. Lihtsate mõistete ja protsesside korrutamine ja ületõestamine.

    Lugemine läks huvitavamaks alates 4 peatükist lk 101 - Vaesus ja ebavõrdsus. Aus ja otsekohene jutt tänapäeva “vaestest”. Meelde tuli Saksa telesari “We are Family” mida aeg-ajalt TV3 näitab öösiti. Väga hea. Aus jutt lööb pea klaariks.

    Siis mingi aja pärast hakkab raamat jälle venima. Jälle palju korrutamist ja ilmselgete asjade ületõestamist. Meenub Marx, kes sadadel lehekülgedel lihtmõisteid lahti seletas.

    Konkreetsemaks läheb jälle 7 peatükk lk 233 - Immigratsioon ja integratsioon. Väga julge ja faktidega illustreeritud jutt. Kindlasti sai autor palju sõimu selle eest.

    Lõpus aga vihastusin täiega:))))

    Raamatu alguses on viidatud autoriteetsele teadlaste töö kokkuvõttele “The Limits to Growth”, kus on juba 50 aastat tagasi ära tõestatud heaolu ja majanduskasvu otsene tulenemine fossiilsetest kütustest ja maavaradest. Käesoleva Saksamaa-raamatu autor viitab sellele, tunnistab heaks, ning siis... ütleb, et “seda me praegu siiski arvesse ei võta.”

    !?!?!

    Raamatu lõpus pakutakse lahendust - sünnitusmasinad sünnitama! Kõrgharidusega naistele esimese lapse eest 50 000 peo peale, järgmiste eest vastavalt samuti raha jne jne. Autor väidab autoriteetse teadlasena, et 30 eluaastaks on naise viljakamad aastad selja taga ning selleks ajaks peaks tal olema 4-5 last. (Sest naise “eluülesanne” on ju ikkagi sünnitamine.)

    Autor tahab suurendada intelligentsete sakslaste arvu, kuigi tema enda tunnustatud raamatust “The Limits to Growth” tuleb välja, et töökohad ei sõltu inimeste hulgast ega ka mitte rahva haritusest vaid kütustest, mis teevad haritud inimeste elu üldse võimalikuks. Küsimus - millest need raha eest sűnnitatud lapsed elama hakkavad? - jääb endiselt õhku rippuma.

    Aga muidugi oleneb ka - kes seda raamatut loeb. Inimene, kellele meeldib “teadus kui selline” leiab kindlasti, et süüdi on minu madal haridus, et ma ei ole võimeline aru saama “targast” tekstist, mis teeb minu arvates selle raamatu 2 korda paksemaks kui tegelikult nende mõtete jaoks vaja oleks olnud.

    Minu arust tuleks aga tänapäeval - ja eelkõige selliseid - raamatuid kirjutada just nii, et “iga loll aru saab”. Sest lollidel põhineb ühiskond:))

    Raamatule annan julguse ja radikaalsuse eest 8 punkti kümnest.
    Vormilise ülesehituse eest miinuspunktid.
    Siinsele blogipostitusele aga 10 punkti teema tekitamise ja ülevaatliku lühikokkuvõtte eest.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!