kolmapäev, 5. veebruar 2014

Harjutamine ja tulevased meistrid

Umbes 7-8 aastane poisike oli mäe jalamil, suusakepid käes, kõhuli maas.
Tema ema, paari meetri jagu kaugemal ja kõrgemal, käes suusad ja kelk.

Emme, palun anna mulle suusad? palub poiss
Emme, miks sa ei anna mulle suuski?

Sest sa ei oska mäest üles suusatada, vastab Emme

Emme, miks sa arvad et ei oska? on poiss täiesti siiralt imestunud,
Ma oskan. Ausõna, ma oskan, paluuun...


Emmel saab kõrini. (väga täiskasvanulikult, tegelikult) viskab ta suusad ja kelgu enda kõrvale lumele maha. Lööb pea kuklasse ja
teatab resoluutselt- Ma lähen nüüd koju.

Aga Emme. Poiss on lausa jahmunud: miks sa koju lähed?
Sest sa käitud nagu tita ja jonnid kogu aeg, vastab vanem ja targem. Ning astub poisist mööda kodu poole. Kelk ja suusad jäävad lumele.

Siis tulevad pisarad. Emme lööb vankuma. Ja veidi hiljem toimub leppimine. Suusatada saab poiss alles tasasel maal.

****
Kümneaastaste tüdrukute sünnipäev Nõmme seiklusrajal. Viimasele, kaelamurdvale atraktsioonile on jäänud ainult Alati Osav Anna ja Maria, kes ilmselgelt kardab ja tahab alla ronida.
Maria isa seisab ronila all ning keelab kategooriliselt igasuguse allaandmise.

Nu, davai, Maša, julgemini! Võta ennast kokku! Liigu, liigu! Vaata, kaugel Anna juba on! Edasi!..

Pisaratega pooleks teeb tüdruk raja lõpuni. On ise ka õige pisut uhke.
(Mašake lõpetas kuldmedaliga eestikeelse kooli ja õpib praegu välismaal, mainekas ülikoolis).

 ****
Selliseid asju kõrvalt vaadates tahaks ma nutta ja sekkuda. Aga ma tean et ei tohi. Ja tean, et ka mina ei tea, kus asub see tasakaalupunkt.
Kust piitustamisest saab julgustamine ja ettevaatlikusest õpitud abitus.
Keegi vist ei tea?

6 kommentaari :

  1. Nõus. Midagi kasulikku ma öelda ei oska, olen lihtsalt nõus :(

    VastaKustuta
  2. Vist ongi nii, et emad kipuvad liiga üle hooldama ja tagasi hoidma ning isad liigselt kannustama riske võtma.
    Äkki kahekesi koos leitakse tasakaalupunkt?

    VastaKustuta
  3. Ku see nii lihtne oleks.
    Ma meenutan sellistel puhkudel alati omaenda lapsepõlve. Mida ma tegin ja kuidas ma tegin ja mis siis juhtus. Midagi ei juhtunud, elus ja terve ja tragi ja tarmukas. Ikka tuleb innustada. Ja enne ka õpetada
    Ma ise tahaksin küll olla pigem see Maša seal

    VastaKustuta
  4. innustamise ja piitsutamise üleminekupunkt sõltub vist omajagu lapsest endast, aga selline paikapanek, et "sa ju ei oska"... ma ei näe, kuidas see saaks olla midagi muud kui destruktiivne. Kui ta ei oska, saab ta selle ka proovides teada ja oma frustratsiooni kätte, aga milleks frustreerida juba enne proovimist? aint et see ei ole mu arust päris õpitud abituse mehhanism, destruktiivne küll, aga mingi muu destruktiivne asi (õpitud abituse tekitamise mehhanism on mu teada pigem midagi sellist, et ükskõik, kas saab ülesande tehtud või mitte, sõimata saab ikka => laps õpib ära, et tema tegevusest ei sõltu mitte midagi).

    VastaKustuta
  5. Igakord kui ma sekkuda või ka seisukohta võtta tahan, tuletan meelde, et enamasti on neil juhtumitel ka mingi eellugu. Näiteks ükskord kukkus mu laps abiratastega rattaga keset Nõmme turgu külili ja ma käratasin ikka nii kõvasti, et mitu mutti tuli tõrelema - mis te riidlete, lapsel juhtus õnnetus. Aga enne seda olime me liikunud sama rattaga ca 30 min kodunt turu poole, mille käigus laps kallutas pidevalt ratast hooga ühelt abirattalt teisele - abirattad olid maast pisut õhus, kuna meil on kodu lähedal kaunis konarlik. Ja ma olin kõik see pool tundi seletanud, et kui niimoodi hooga abiratta suunas kallutada, võib ratas külili kukkuda sõidu pealt, aga laps otsustas mu "nõuandeid" ignoreerida... Kuni turul külili käntsatas.....

    VastaKustuta
  6. Analoogne juhus oli mul lapselastega, kus ma olin korduvalt ja kurtidele kõrvadele keelanud diivani seljatoel turnimise.
    Olin väga rahul iseendaga, et kui ebaõnnestunud hüppe tulemusel läks umber lillepostament ja purunes paar lillepotti, suutsin vaid rahulikult öelda: sellepärast ma ju keelasingi, ning olin õnnelik, et lapsed viga ei saanud.
    Koristasime koos killud ja mulla, lilled istutasime uuesti ( elus siiani).
    Lapsed õppisid, et vanaema ei keela niisama, ronida on mänguväljakul palju turvalisem

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!