kolmapäev, 19. veebruar 2014

I. Gontšarov Oblomov

Follow my blog with Bloglovin
Oo, mõtlesin, kui paar esimest peatükki oli läbi loetud- keegi on minust raamatu kirjutanud...!
Millalgi raamatu keskel aga jõudis minuni arusaamine, mis vahe on väga heal ja heal kirjanikul. Väga hea teab, kustmaalt aitab.  Teab, et vähem on rohkem.
Lihtsalt hea kirjanik räägib sulle kõik puust ja punaseks ning lajatab moraaliga otse lagipähe.

Hea kirjanik muudab peategelase, et lugu oleks täiesti selge, naiivseks ja juhmiks.
Nagu Oblomovile, ei meeldi ka mulle õnnest värisevad ja nutma puhkevad neidised. Võimalik, et mina olen kuidagi imelik, aga mul lähevad nuttes silmad paiste, nina läheb punaseks ja hakkab lörisema... ehk siis ma olen kõike muud kui romantiline ja kaunis. Miks on see episood siis vene romantilises kirjanduses niivõrd ekspluateeritud?  Kas vanasti oli teisiti.


Ehk siis, kui selle raamatu oleks kirjutanud väga hea kirjanik, oleks see mulle väga meeldinud. Teema, iseenesest,on väga aktuaalne.
Miks ma pean suhtlema inimestega, kes mulle ei meeldi? Miks pean minema kuhugi, kus mul on igav? Miks pean minema pimedasse, külma ja märja kätte. Miks pean ärkama hommikul ja magama minema õhtul. Miks ei või mu põrandal olla tolmurullid. Miks ei või ma kaaluda 100 kilo või vastupidi, paista läbi.
Kui sul pole kohustusi, sa ei vastuta kellegi eest. Ja sul on korralik sissetulek: mõis ning kolmsada hinge.
 Miks ei või sa siis elada nii, nagu sa tahad.

Paraku on meie kõrval alati keegi, kes "soovib ainult head". Keegi, kes teab täpselt, milline on tegelikult tõeline elu.
Eraklik kulgemine pole tõeline elu. Teatavasti pole ka väikekodanlik idüll tõeline elu. Kas tõeline elu on enesehävitamine, risk, kannatused? Mis vahet on põgenemisel unenägudesse, telekasse-arvutisse või adrenaliini? Miks see viimane on õilsam?

Ma kordan taas oma mitmel korral kirja pandud mõtet.On palju inimesi, kes on sündinud energilisteks. Aga rohkem veel, on neid, kes on laisad. Täpselt nii laisad, kui lastakse. Ja kui lastakse, siis peidavad nad end arvutisse või sõprade sekka, nagu "üheksandikud" Või saavad nad suureks ja eeldavad, et neid peavad üleval need virgemad- nagu kirjutab Hunt.
Ja põhjus, miks nad peavad end kokku võtma ja ise elama hakkama, on paraku kinni ainult neis, teistes. Meie, teised, ei taha ei viitsi ei jaksa neid kätel kanda. Aga kui tahaksime ja jaksaksime, kas siis oleks ok? Kas siis võiksid laisemad inimesed elada nii, nagu neile meeldiks. Ja ei peaks end sättima virgemate diktaadi järgi?

 Inimeste energia oli/on vajalik arenguks ja progressiks. Kes ütleb, et nüüd pole käes aeg stagnatsiooniks?

 Ma pole kursis, aga oletada võib, et vene kirjanduse mahtu kohustusliku lugemise nimestikus on vähendatud. Oblomov võiks seal kindlasti olla. Ma usun, et tänases päevas oleks see isegi vajalikum, kui Dostojevski või Tolstoi.

 Vajalik, et "üheksandikud" saaksid mõtiskleda teemal: miks ja milleks on vaja elule tähendust, eesmärki ja mõtet. Kas on piisav, kui elu juhib mind või peaksin siiski mina oma elu juhtima.

Eriti, kui sul puudub mõis ja kolmsada hinge.

1 kommentaar :

  1. Otsest sundi pole kellelgi miskit teha kuni teda tühi kõht, mugava temperatuuri või ühiskondliku arvamusega arvestamine selleks ei sunni. Heaoluühiskondades on kodutud ilmselt ainsad, keda teiste arvamus ei koti, neil on ka niisama hangides kõik hädapärane riigi poolt garanteeritud. Ülejäänud peavad aga raha teenima, et enda pseudovajadusi rahuldada või naabrist parem paista ja kodutuid üleval pidada ;)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!