teisipäev, 7. juuni 2016

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske
Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

Jalgade pärast ma väga ei muretsenud, pelgasin hoopis seda, et selga hakkab valutama. Selg hakkas valutama täpselt sel hetkel, kui ma kodus kotti selga proovisin.
Mis sul siin küll nii rasket sees on, imestas mees?
Mitte midagi....

Suur abi oli pakkimisel oli sellest leheküljest. Pisikesed olulised asjad, mile peale ma poleks tulnudki, aga lugedes väga loogilised- tõepoolest, villased sokid. Ma elan täiesti sääsevabas keskkonnas ning ma olin unustanud ka selle, et hommikuti on kaste maas.









kaasa said:
kahjuks unustasin pildi teha päris alguses 
Telk, magamiskott, väga õhuke magamisalus.
Sääse- puugitõrje.
Plaastrid, antiseptik, märjad salvkad, wc paberit
vihmakeep ja nn kilepüksid
vahetusjalatsid
vahetus- ja villased sokid, püksid, pesu
magamiseks retuusid ja 3 õhukest sooja pesu pikkade varrukatega pluusi
hambahari, pasta, deodokas, pintsetid puukide eemaldamiseks
prügikott.
Väike käterätt.

Noa ma unustasin koju. Tikke ei võtnud, kuna ei planeerinud tuld teha. Taskulamp oli telefonis.
Nööri läks vaja kohe rongis, kui pakkisin koti paremini ringi.

Ja söök. Reisiklassika kurgid ja õunad ja šokolaad. Ning 21. sajandist Põnni beebtoidud, beef jerky ja kartulivahvlid. Vesi. Vett kulus väga palju, oleks võinud rohkemgi olla.
valge tee viib kaugusse

Telk oli mul poolpidune, aga seeeest on mul investeering tehtud superjopesse, mida ma meie kliimas kannan pea aastaringselt. Ning mille taskud mahutavad u pool seljakotti mahutatust.

Mees vaatas mind suuri silmi. Ainult ohkas raskelt.
Oskamata midagi öelda. Päev varem saatsime lapse tundmatusse. Nüüd naine... helista. Ma tulen sulle järele, kuhu iganes vaja.

Rongis oli minuga ühes vagunis suur rühm noori, Saledad, noored, sportlikud, profivarustusega. Häbenesin oma  aukudega dressipluusi ja mind haaras PAANIKA: mida ma ometi teen? Kas ma olen hulluks läinud??? Ei, ma sõidan Aegviidust kohe tagasi...
Ma ju kardan. Kardan usse, puuke, sääski, et ei saa telki püsti...

Ma olen sada korda telkinud ja mitukümend korda matkanud, nii et ööbisime kas kämpingus, või metsaonnis või kusagil mujal. Aga mõlemat korraga... ei mäletagi. Ja nii ehk naa, kõik see toimus viimati paarkümmend aastat tagasi.

Esimene päev. Tee viib kaugusse.
Aga.
Läksin rajale.

Ilmateade lubas äikest ja vihma. Pilt mu telefoniekraanil ka. Aegviidus oli ka pilt taevas sünge ja ähvardav. Aga Järvamaal hakkas paistma päike ja paistis kuni viimase hetkeni.
Et siis asi, mille ma maha jätsin- päikesekreem, kuna uskusin ilmateadet. Matka lõpuks oli näost põlenud ja punane.

Mägede telkimiskoha järv
Piibelehed ja maasikad õitsevad. Kägu kukub. Näpsan tee äärest kuusevõrseid näsimiseks, elu võiks olla lill kui poleks seda faking seljakotti. See kott oli ikka pagana raske.
Küll ma leiutasin meetode et raskust hajutada. Nipp üks. Kõndida käed selja taga, toetades kotti altpoolt. Nipp 2 panna käed rihmade vahele, et õlad saaks puhata. Nipp 3 lasta õlgadel kanda kotti ükshaaval.... Aga ikka oli RASKE.

Mulle tulid meelde pioneerid. Kaelarätt uljalt lehvimas, seljakott seljas, lauluviis huulil..
Üritasin  ka laulda ja pidin ära surema. Hing kinni. Ju ma kõnnin liiga kiiresti.

Ma ju ei tea matkaetiketist mitte midagi. Tavaliselt, niisama metsas käies, ma lihtsalt naeratan vastutulijatele. Aga esimesed matkajad, keda nägin, hõikasid Jõudu!. Ja järgmised ka- tere, Hei!. Nii siis ka mina:) Nüüd ma siis tean !

Maailma otsas on päikseline koppel
kus elavad hobused
RMK äpp on jama. Ma lootsin, et see näitab nagu google map kus ma parasjagu olen ja ega ma teelt kõrvale ei kaldu. Aga see on lihtsalt staatiline kaart.
Näiteks. Tee Aegviidust Mägedeni on igav. Peamiselt kruusarada. Kõrval, metsavahel jooksis Presidendirada. Oleks ma teadnud, et see lõpuks õiges suunas jookseb, oleks ma pigem metsas käinud.
Minu parimaks abimeheks osutus väljatrükitud teekirjeldus.

Muidu peab RMK d kiitma. Kuivkäimlad. Mõnes isegi paber. Lõkkeplatsid, puud. Lavatsid, kuhu vihmavarju minna ja kui telki ei viitsi tassida.  Väga hea töö.

Esimene peatus  Mägede  kell 13.16.  Minu taatlemata sammulugeja näitas 13 843  sammu ja 10.3 km.
Ilus vaikne järveke. Sõin, pikutasin ja marssisin edasi.


Jõudsin just mõelda, et viitadega on hästi, kui jõudsin Valgehobusemäele. Juhendis oli kirjas, et rada suundub metsa. Väga asjakohane juhis kui su ümber on 360 kraadi mets...
Õnneks olid seal inimesed, kellelt sai abi küsida.

Valgehobusemäel juhatab metsa Kuulsuste allee
Aga tore oli see, et sealt algas rajalõik, mis tegi rõõmsaks. Metsarada. Eestimaa loodus on imeilus!!
Kõnnin kõnnin. Ja järsku ees jõgi.  Silda pole. Jõe põhjas vaid mingid palgid.
Siit ma küll üle ei saa.
Kontrollin juhendid, et ega ma eksinud pole. Juhend kinnitab, et "üle Tarvasjõe".

Kisun tossud jalast. Kahlan läbi jõe. Vesi on soe ja mõnus.
Teisel kaldal kuivatan varbaid ja...

Paar meetrit ülesvoolu on SILD. Täiesti korralik sild.
P...sse
ma ei tea kas seal elas kalu
aga nimi oli Suur Kalajärv

Kas linnulaulust võib tüdida?
Söösauna turismitalu juures sai metsatee otsa. Ja minu mõistus ka. Loogikat järgides läksin otse edasi, aga õnneks hakkasin ruttu kahtlema ning tulin tagasi.
Tegelikult olid sildid olemas, aga varjus, ma kohe ei märganud.
Ehk siis Söösauna turismitalu juurest tuleb minna asfaltit mööda paremale, kuni väikse aja pärast läheb kruusatee vasakule. Tegelikult on korralikult tähistatud, aga peab oskama vaadata.


Sealt algas ka kõige nõmedam rajalõik. Kruusatee, aga palju autosid. Kuhu nad küll sõidavad?
Tsahh ja tsahh. Metsavahel jääb tolm õhku seisma. Ma nägin välja kui valge tont.

Tee peale jäi Suur Kalajärv. Kus sai õnneks pesta. Sinna oleks võinud ka ööbima jääda.  Kas ma juba ütlesin, et Eesti on imeilus! Vaikne  puhas metsajärv. Vesiroosid,

Eesti on ilus
Aga kuna mu eesmärk oli Noku telkimiskoht, kõmpisin edasi. Ma ei tea, kas ma keerasin kusagilt valesti ära, sest juhend  ütles " mööda metsarada". Mina, aga, jõudsin tagasi, oma "lemmikteele".

Lõpuks Nokule jõudes, sain aru, et kogu rahvamatk suunduski siia. Sealt algas Kakerdaja raba, kuhu inimesed jalutama läksid.

Nokule jõudsin u pool viis. Lisaks veel sammulugeja järgi 9.6 km ja kokku  sel päeval 32 293 sammu. Juhendi järgi oli see teelõik Aegviidust 19 km pikk.

telk püsti!
Telgi püstitamiseks kulus 20 min. Ma olen see inimene, kes usaldab juhendeid. (Ja nagu hiljem selgus, siis asjata)
Algul tegin valesti, kuna järgisin juhist kus kästi panna vaiad aasadese. Tegelikult pidi panema tunnelisse. Aga hea teada, et mu inseneridiplom on saadud asja eest:)

Ajasin jalutajatega natuke juttu. Ma ei tea, kas nad tegid nalja, sest mu välimuses küll midagi välismaist polnud, aga üks eesti paar pakkus mulle inglise keeles abi... teised arvasid, et ju ma seal passides olen ilmselt kohalik ning küsisid teed rappa.


Aga õhtu jõudis, ja inimesed sõitsid koju. Ma jäin üksi.

Ja tegelikult oleks võinud kl 6 magama minna. Energiat veel oli, jalutasin ringi.
Istusin Kakerdaja rabas. Jalad vees. Mingi lind kaebas maailmavalu.
Btw, te ju teate, eks, et Eesti on imeilus!!!!

Kuldsed jalad Kakerdajas
Adrenaliin ja energia. Väsimus on, aga magada ei saa. Lugeda ja messengeris ei viitsinud enam olla. Muusikat ei raatsinud kuulata, sest linnud laulsid. Mu meelest laulsid terve öö.
Mõtlesin, et mulle sobiks ilmselt selline variant, et igaüks matkab omas tempos ja siis saame õhtul kokku.  Ajaks juttu ja oleks lõbus.

Öö oli sääsevaba aga telgis magamine pole aastatega paremaks läinud. See pole ikka üldse minu teetassike. Magamiskott oli kitsas, telk väike ja küljealune kõva.  Nii kõva.
Kui ma peaks veel kunagi telkima, tuleb eelnevalt paar kilo juurde hankida..:)

Magasin kohutavalt. Linnud ei lõpetanud laulmist  ja lootsin, et hommik jõuab kiiremini.

Teine päev. Üksinda maailmas.
Ärkasin u kuue paiku.  Pesin, sõin. ja alustasin rännakut  umbes 7.45
Hommik  oli imeline.  Selle päeva algus kuni Napuni oli mu lemmikrajalõik. Selline oleks võinud olla kogu matkatee.

Laudtee üle Kakerdaja raba.  Kakerdi järv. Sealt tasub joogivett kaasa võtta, kuna hiljem enam häid kohti ei tule.
klassika. tegelt oleks võinud pool kg fotokas kaasas olla

Jah, mõtlesin. u 20 aastat tagasi polnud mingeid laudteid. Käisime rabas matkal ja olime sõna otseses mõttes  vööni laukas. Päris hirmutav oli.

Laudtee jätkus metsateega
Peatus 9.43 Napus.

Etteruttavalt võin öelda, et kuni Paunkülani nägin vaid kahte autot. Üks vedas palke ja teine pere, nägin neid pärast hiljem metsa all, tegid samuti ilmselt õhtuseks saunaks puid.
Mitte kedagi.
kohtume Jägala jõel
Väga sürr tunne on olla ihuüksinda maailmas.
Aga, Eesti, Eesti on ju... imekaunis!!!

Ma nägin kunagisi talukohti, kus olid alles vaid müürid ja sirelid ja õunapuud. Ma nägin lagunenud majasid ootamas uusi omanikke, kes tahaks tulla ära. Ma nägin teid kirjaga- eramaa. Huvitav, mõtlesin, kas siin pärapõrgus on tõesti nii palju segajaid, et viitsitakse silte ja aedu üles panna. Kes? Minusugused rändajad, kes küsivad juua?  Ma ei küsinud.  Kui eramaa ja sisenemine keelatud, las siis olla.

Kui pikk on kilomeeter.
Kõnnin.
Lobisen telefoniga ja jään järsku soolasambana seisma. Tee servas on valed märgid!
Ühest kohast pidi tee hargnema teiseks matkarajaks. Ja ma magasin selle maha!
Siinkohal oleks ära kulunud korralik äpp mis öelnuks kas kannatab lõigata või peab tagasi minema
Läksin tagasi.  Mis mul üle jäi. Kokku edasi tagasi ca 4 km
Persse.
Tagasi minnes nägin  märke küll. Ja pööramiskoht oli see, kus olin tossu paelu sidunud.. viitasid vaadanud ja... vales suunas kõndisin.

tossud pidasid vastu. Jalad on läbi
Teine päev on teine päev. Seljakott on küll talutavam.  TALUTAVAM. Aga jalad on ümmargused. Väsimus peal. Iga puhkepausi lõpp mõjub järjest raskemalt.

Loen kilomeetreid.
Arduni.
Unistan külmast veest.
Lõpuks jõuan teeristile, "kust edelasse jääb 3 km Ardu".
Vaatan taevasse . Edel on ju lõuna ja lääne vahel ?
Edel asub vasakul
Kell on u pool kaks, seega pole keeruline edelasse vadata. Üks tee viib umbes itta ja teine läände. Ma valin selle läänesuunalise, Tundub kuidagi rohkem edel.

Näen puudel märke ja teepeale jääb  nagu lubatud Hiieveski telkimiskoht.
Rõõmustan, ju olen õigel teel. Muidu oleks ju öeldud, et vastassuund..
Ja.
Jõuan Kiruvetesse.
???
Avan esimest korda google mapsi.
Ardu on teisel pool Paunvere veehoidlat.

Kell on 14.45  ma olen kõndinud 42 782  sammu ja 30 km.
Nutsin ja naersin samaaegselt. 
Viskasin rohule pikali. Mina siit ei tõuse. Ei huvita. Ma ei suuda mitte ühtegi sammu enam astuda. Helistan  ja las mees tuleb järele. 

Lebasin mingi veerandtundi. Vastasin töömeilidele. 
Ja otsustasin, et ikkagi lähen. Ardusse.
Põhimõtteliselt.

Ja seal ei olnud tõepoolest mitte ühtegi silti ega viita. Nii et kui tulete, siis kruusatee lõppedes tuleb keerata Ardu poole soovides asfaltteel vasakule. Edel on vasakul.

Mehe kutsusin ikkagi järele. 
Seda et ma bussiga Tallinna asemel  kogemata Tartussse sõidaks.
Oleks olnud ühe päeva kohta liiga palju

49 417 sammu ja 34,59  kilomeetrit kell 15.30. Kui Ardus külma õlut jõin.

Sääski oli vähe. Ussi ei näinud ja tundub, et ka puukidest õnnestus pääseda.
Tehtud.

31 kommentaari :

  1. Vau, said hakkama, tubli! Aga mis tehtud, nüüd hakkad jupikaupa edasi minema, kuni rada läbi saab :)
    Mul on alt Iklast rada alustatud ja Soomaani oleme praegu jõudnud. Aga me liikleme ratastega, jala ma läheks hulluks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul onupoeg jalutas Oandu-Ikla läbi. Kuu aega. Kaaslased vahetusid. Ta oli pööraselt rahul. Meditatiivne aeg iseendaga! Kui tahad, istud mõnda kohta paariks päevaks maha ja lihtsalt oled, saate aru, OLED seal! Ei pea hulluks minema.

      Rattaga on Oandu-Ikla rajarekord umbes 20 tundi. Võib ka nii, aga see on siis sport, mitte matk :)

      Kustuta
  2. Enne uusi plaane pean nüüd natuke taastuma, eks näis. Tahaks ikka need 700 km läbi saada. Kunagi...

    Kaasaegse rattaga ma sõita ei suuda- pepu jääb valusaks. Ei teagi kumb on karmim valus tagumik või jalad ja raske kott:)
    Eks peab midagi välja mõtlema, sest ratas annaks igas mõttes eelise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ausaalt öeldes olen retke viimased kilomeetrid sõitnud, kampsun sadula külge padjaks seotud, kuigi oli laia sadulaga ratas. Mu meelest on raske seljakott õlgadele piin, parem vean nodi ratta küljes ja kannatan tagumikuvalu :). Aga on olemas peened geelipadjad pehmenduseks jms.

      Kustuta
    2. Õige seljakott ei ole õlgadele piin. Ka siis mitte, kui see on raske ja tee on pikk ja kui sa pole koti kandmisega harjunud. Kevadisel suusamatkal oli näha, kuidas kergete, aga pehmete seljakottidega daamid olid hädas ja mina raske, aga jäiga kotiga nautisin. Ja see oli puhtalt koti sobivus, mitte see, et ma oleks harjunud või tugev või meesterahvas.

      Kustuta
    3. Mul tekkis kah postitusest kätega koti toetamise kohta lugedes küsimus, kas kotil siis puusarihma ei ole, mis raskust ühtlasemalt jagada aitaks?

      Kustuta
    4. Rihm oli, aga sest polnud abi. Mul oli selline lihtsam. Nagu Kaur kirjutab pehme daamikott:)

      Kustuta
    5. siis on küll kurb, kui kallilt ostetud kott valusaks osutus.

      Kustuta
    6. Mu viimane seljakoti-ost läks samuti nihu. Penguini sajaliitrine. Ikka juhtub. Naine ostis Fjällräven Kajka, mida me siiani olime liiga raskeks pidanud (oma mahutavuse kohta). Tulemus - need pool kilo seljakoti enda lisaraskust ei oma mingit mõju, kui kott ise on nii mugav, et sa lihtsalt ei tunne teda seljas.

      Kustuta
  3. Tore ülevaade ja väga tubli!!!

    Aga raha osas. Parem sada rubla kui sada sõpra! Ma ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma laenatud seljakotiga matkanud olen. Ega, mitu korda ma sõpradele oma kotti laenanud olen. Ma olen käinud laenatud saabastega, laenatud kirkaga, laenatud fotokaga. Ma olen laenanud välja oma kirkat, saapaid ja fotokat. Jne. Ühekordse ürituse jaoks EI PEA kogu kola ise ostma!

    Telk on mul 90 eurone, tihedas kasutuses, viimati sel nädalavahel. 600 eurone lennuk on kõrgmäkke, mitte Eestisse.

    Kaasaegsele rattale osta vanamoodne sadul. Maksab umbes 20 eurot. Mul on täiesti pede ratas (scott sparc pro, fs, täissüsinik), millel on suvaline vanaema sadul peal. Väga hea on sõita. Mis teha, see ratas on ehitatud 20-aastaste kitsa pepuga poiste jaoks ja komplektis olev udupeen sadul on siis vastav, aga keegi ei KÄSI sul sellega sõita. Ratas on konstruktor, iga detaili saad endale sobiva vastu välja vahetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Parem muidugi sada sõpra kui rubla :)

      Kustuta
    2. Järgmine kord laensn Sinult:)

      Eks ma pean uuesti ratast proovima. Mul vanavanemad sõitsid surmani, see ei saa nii raske olla.

      Viimati laenutasime Nices kaunid linnarattad ja ma hakkasin juba 100 m järel nutma:)

      Kustuta
    3. Mis nendes Nice ratastes siis nii jubedat oli? Ma olen Londoni ratastega üksjagu sõitnud, rasked rauast kobakad, lisaks sõidavad nad seal valel pool teed (ja Londonis jalgrattaga kõnniteele ronida ei tohi, päriselt ka ei tohi, ja ei mahukski), aga nutma ei ajanud. Nices peaks laenutuses üldse elektrirattad olema ju?

      Kustuta
  4. Trollin julmalt võõrast blogi ja küsin et kas see Aegviidu-Mägede lõik on kohe väga tüütu? Mõtlesin seda lastega ja ratastega teha, ise kahtlesin et äkki on hoopis mingi soo ja raba.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puhas kruusatee. Rattaga ilmselt ok. Kõndimiseks igav
      kui jalgsi siis soovitan uurida selle Presidendiraja kohta. Paistis kulgevat metsa all ja suht paralleelselt.

      Soo ja raba algab pm Valgehobusemäelt.

      Kustuta
  5. Oh sa käisid meie kandis, see Kalajärv, Kakerdi ja Noku on mul nn auru väljalaskmise kohad. Väga tubli kõndimine igatahes!

    Need eramaa sildid võivad olla sügisel olulised kui terve mansa Kehrast ja Tallinnast kõikvõimalikke seene- ja marjulisi täis on.
    Tuleb tunnistada ka, et Kakerdi on kuidagi liiga popiks saanud, vanasti olid seal vaid Kehra kalamehed ja mõni üksik telkija. Nüüd tehakse bussiga lasteeksurssioone ning tiimidele ellujäämismatku. Pidevalt on massid ja ma väga ei fänna. Me käime alati koeraga koos, siis on mõnus uneleda järve kaldal ja meelt kosutada. Ööbida ma vist ei julgeks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Draakonite klipp tehti ju seal. Palverännakud:)

      Kustuta
  6. eheeee, Sinu esimesed varbad, silmadeni kulub siis veel umbes 10 aastat.

    VastaKustuta
  7. Lugesin ja otsisin, kuskohas hakatakse rääkima matkagrupist ja giidist ja kaaslastest, kellele oleks olnud imelik ära öelda, kui matkakuupäev lähedale jõudis ... ja siis sain aru. Üksi! Kott seljas! Telgiga metsas! Üksi! Täitsa ull!

    Tegelikult, ee, tubli. Tore kirjeldus ka. Ma järele ei teeks, ma kardan karusid. Kuskohas see sääsevaba keskkond on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma elan kõrgel torni tipus. Iga sääsk kes tippu jõuab väärib elu. Metsas oli neid üllatavalt vähe.

      Kustuta
  8. telgi ebamugavusest: ma olen kah paras telgivaenulik. kui vähegi kuiva on, eelistan magada magamiskotiga lahtiselt põõsa all. telgis on korraga klaustrofoobne ja kõhe: umbes et kui midagi-kedagi ohtlikku peaks lähenema, siis ei saa ma lihtsalt silmi avades VAADATA, mis värk on ja otsustada, kas astun vastu või hoian madalat profiili ja püüan märkamatuks jääda (nt ükskord Põhja-Poolas oli üks möirgav sõraline). teiseks, kui ma tahan algusest peale madalat profiili hoida, siis lihtsalt magamiskotiga on märksa kergem nähtamatu olla kui telgiga.

    mul on vist õnne ka olnud, pool Euroopat niiviisi ilma telgita läbi kammitud, vihma olen saanud vist kahel korral, ühel korral piisas vihmatõkkeks magamiskoti ümber tõmmatud prügikotist; teisel korral sain tõesti märjaks ja sel ööl oluliselt ei maganud, aga nagu näha, ei ole uni ka telgis teab mis hea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On tekkinud õhkmadratsid. Küljealuse kõvaduse probleem on sellega maamuna pealt lahkunud. Mul oli ka telgis ebamugav magada, alates täispuhutava matikese hankimisest on see aga möödanik. Lisaks on nad mõnusad väiksed. Aga kallid.

      Laenamisest:
      Sõbranna helistas. Tuleb homme läbi ja laenab meilt nädalavaheks telgi, paar magamiskotti ja peno.
      Sharing is caring!

      Kustuta
    2. a klaustrofoobsuse ja kõheduse vastu (et ei näe kohe, kes krõbistab) õhkmadrats ei aita. pluss muidugi see, et telk+magamiskott on raskem tassida kui ainult magamiskott.

      Kustuta
    3. Ma eelistan vist ka kergust mugavusele. Seal oli ka nn laavu, aga tundus kuidagi veider seal magada ja pehmem poleks olnud.

      Jah. Telgist ei näe aga sein on sein. Ikka usud et kaitseb

      Kustuta
    4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  9. Ma olen kunagi saanud kasutada sellist telki, mis oli piklik, maast vast 30-40cm kõrge ja selline torujas. Eesti pugesid sisse, püsti ega istuli olla ei saanud. Päris omapärane asi oli :P
    Kui sul on tutvusringkonnas kaitseliitlasi, siis nemad on sageli väga hästi varustatud. Püssi nad ära ei anna aga muudega võib õnneks minna :P

    VastaKustuta
  10. Väga äge ülevaade. Mina ka tasapisi planeerin meie matka (eesmärk 75 km 3-4 päevaga) ja sain jälle inspiratsiooni juurde. Kusjuures põhiliseks takistuseks ongi varustus. Korralikud matkasaapad said hiljuti soetatud, aga kõik muu (telk, seljakotid, magamiskotid jms) on puudu. Ja see on tõesti kallis lõbu, aga kui üks kord ära osta, siis pikkadeks aastateks olemas, seega jätkan raha kogumist. Ühel ilusal päeval saame teele asuda :)

    VastaKustuta
  11. Notsu, sulle on see:
    hydrohammock.com

    1) avatud vaatega
    2) pehme
    3) soe
    Kust metsas vannitäis kuuma vett saada, seda pead ise nuputama. Ehk kannatab selle hammocki lõkke kohale üles riputada?

    Vaata ka VIDEOT!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Koduaias oleks selline päris mõnus. Väliööbimised on mul olnud sageli kohtades, kus lõket ei tohi teha ega isegi telkida - ma lootsin siis vaikselt, et magamiskotiga kerratõmbumine ei ole tehniliselt võttes telkimine ja kui keegi tuleb õiendama, siis ütlen, et jäin lihtsalt öö peale ega olnud kuhugi minna (mis oli samuti tehniliselt võttes õige). Sellisest salaööbimisest mõistagi ka minud suurem huvi selle vastu, et ma ise kohe näeks, kui keegi tuleb, ja et vajaduse korral saaks kiiresti taanduda.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!