kolmapäev, 1. juuni 2016

Fusioon

Ühes Ringvaates tuli järjest kolm lõiku:
kõigepealt sai preemia daam, kes kirjutas raamatu veganlusest. Siis rääkis leivaküpsetaja nukralt, et noored ei söö enam leiba. Ning lõpuks oli haige naine, kes üsna ootuspäraselt väitis, et kuna arstid ei tea ju midagi, tuleb diagnoos inimestel endal panna, ja et kõik oleks ikka lõplik ja ravi, siis välistada oma menüüst ka kõik põhitoiduained.

Ajakirjanik Michael Pollan soovitab oma populaarses teoses/filmis süüa vaid seda, mida ka su vanaema toiduks peaks.
Hmm... searasvaga praetud kartulid, 9 kuud aastas toorena vaid õunad, kapsas, kaalikas ja porgand. Kohevad pannkoogid rohke moosiga, mõnusad hapukooresalatid ja suussulav krõbe seapraad.
Muidugi, vanaemad on erinevad ja ma saan tegelikult aru küll, et Pollan pidas silmas vähest töötlemist, naturaalsust.
Mu point on see, et uskudes ja kuulates ükskõik millist soovitust, peab arvestama kultuuriga, ajalooga, taustaga ja tegelikult ka genofondiga.


Loodus on olnud uskumatult tark. 7500 aastat tagasi vaatas ta, et siin maalapil on vähe päikest, rohelist vaid mõned kuud aastas, lahjad järvekalad ning ka oliivid ei taha väga kasvada. Samas on uhked rohumaad ja andis meile unikaalse võime lagundada laktoosi, et saaksime kasvõi natukegi kaltsiumi ning D-vitamiini. Stabiilne loomne valk venitas meid pikaks (vaata alt graafikut) ja me olime nii nutikad, et ehitasime üles vinged riigid.
Sarnane lugu on rääkida igast maailma otsast. See, et kusagil kasutatakse rohkelt vürtse ja teisal süüakse puhast rasva ning kolmandas kõike, kes liigutab. Ja neljandas lastakse toidul enne hapuks minna.
Ei ole juhus. Loomulikult me ei tea, kas see on selllepärast et või pärast seda...

Igal dieedil on oma loogika. Ning mind tegelikult väga huvitab, kas ja kuidas inimene kohaneb. Kui globaliseerumine jätkub, ja ilmselt isegi Brexit, grexit, ELfinish ei suuda seda takistada-  isegi, kui inimesed ei saaks liikuda, liigub info. Ja võõrad kultuurid on ikka põnevad.

Lähis Idast tulevad meile tegelikult ju tagasi lammas, hernes, uba, läätsed. Kuid selleks, et see menüü toimiks, peame me selle üle võtma tervikuna. Näiteks sööma kordades rohkem teravilja, kui me sööme.
Kui sööksime Prantsuse dieeti Ameerika moodi, oleksime varsti 100-kilosed. Ning Lõunast pärit taimne dieet mõjuks Eestis laastavalt rahakotile ning lõpuks ka tervisele. Globaalsest jalajäljest rääkimata.
Kui me võtame igast natuke, kas see on siis okei. Kas meie organismid kohanevad ja me oleme ka saja aasta pärast pikad ja targad?
Või  keerame me trende püüdes oma organismid täiesti pekki? Kas loodus saab olla endiselt tark, kui meie ise enam nii väga pole?

Kui varasemalt kas siis kaubavahetuse või siis kliima soojenemisel lisandusid menüüsse nn uued ja võõrad toiduained, rahulikult, järk järgult. Siis täna on olukord pisut komplitseeritum.
Meedia.

Soomes on meil olnud võimalik olla tunnistajaks sotsiaaleksperimendile, kus rahvas, ka terved inimesed, hakkasid järjest tarbima laktoosivabu tooteid. Tänaseks on sirgunud põlvkond, kellel laisad ensüümid ja trendist on saanud vajadus.  Praegu näeme teist eksperimenti: tänu suhkruhüsteeriale krõbistavad soomlased ja taanlased sahharoosi asemele atsesulfaami, aspartaami, sukraloosi jne või suhkuralkohole. Eks siis näeb, kas 20 aasta pärast on nad kenad ja saledad või siis mitte.

Viimati viibisin hotellis, kus pakuti halal- hommikusööki. Ma ei oska väita või ümber lükata oli see seaduste järgi, või mitte. Minu meelest oli täiesti tavaline toit. Kas siis halal või lihtsalt fänsim hotell, aga rohkesti oli rohelist, värskelt pressitud apelsinimahl ning ahjust tulnud ahvatlevad küpsetised.

Seda tahtsingi kirjutada. Ei midagi asjalikku, aga lihtsalt  et põnev on. Uued huvitavad asjad tulevad. Igasugu toitumisnõustajad soovitavad kinoad, mangot ja avokaadot. On tore, et meie toidulauale jõuavad  toidud, mida meie kliimas polnud võimalik varem tarbida. Ja on kurb  kui unustatakse omamaised superviljad.
Eks me siis varsti näeme, milliseks kujuneb eestlase toit.

 


mind hakkas huvitama, kas see paljuräägitud väide ka tõele vastab. Ilmselgelt pole riikide etniline ja kultuuriline koosseis (k.a. toitumisharjumised ja -kultuur) täna enam homogeensed. Tõsi on see, et otsest võrdelist seost tarbmise ja kasvu vahel pole, Samas on tõsi ka see, et samade riikide nimed korduvad mõlema edetabeli esimeses otsas. Ehk siis väide- riikides, kus tarbitakse rohkem piima on keskmisest pikemad inimesed, vastab tõele.
Üllatavalt raske oli leida pikkuste tabelit. Neid on palju ja erinevaid. Valisin wikipedia, kus on segamini erinevate aastate ja metoodikatega saadud meeste keskmised pikkused. Nt 1 ja 12 koha pikkuste vahe on 4,8 cm, mis on päris suur. Aga  pikima ja lühema inimese vahe on lausa 25,6 cm, seega see 5 cm taandub statistiliseks veaks. Kõik on suhteline:)

Nii ehk naa. Erandid kinnitavad reeglit. Soome tarbib palju, aga pikkuselt on nad alles 12. kohal. Pikad inimesed elavad ka Saksamaal, Eestis, Austrias ja Belgias, kes on tarbimiselt 17-23 kohal. Samas elavad Albaanias ja Rumeenias kõvad piimatarbijad, kes on kasvult pisikesed. Ei tea siis, kuhu nende türosiinid kaovad. Liiga palju kiudaineid toidus?



4 kommentaari :

  1. Ma just paari päeva eest mõtlesin selle söömise-asja peale. Mina olin lapsena väga vilets sööja, aga muidugi mul lubati ka mitte süüa. Vanaema tehtud toidud olid nii enam-vähem, aga ka mitte alati, ema ei oska mul siiani süüa teha ja koolitoit oli juba peale vaadates õuuudne. Et toit võiks olla söömist väärt, avastasin 17-aastasena Saksamaal. Eks ma teadsin lapsena ka, et kusagil maailmas tehakse head sööki, aga minu kokkupuude sellega piirnes raamatuga "Rahvaste toite". Praeguseks olen õppinud söömisväärset sööki tegema isegi nendest ülivähestest komponentidest, mis siinmaal kasvavad, aga maitsepungad ihkavad muidugi eksootikuid - tsitruselisi, oliive, ananassi, avokaadot ... Siiani olen suutnud leida ainult kaks selgelt halba toiduainet (või kas nad seda nime väärivadki, igatahes toidu sisse neid pannakse küll) - margariin ja punane toiduvärv. Isegi kaseiini, millega mul tundub probleem olevat, kannatan vähesel määral ilusasti. Võib-olla oli õigus ühel toitumisteadlasel, kes meil tööl kunagi loengut pidas - sööge kõike, mis maitseb, aga sööge mõõdukalt.
    Muide, kas keegi teab, mida tuleks mangoga teha, et see ei maitseks nagu männikäbi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma soovitaks õuna, õun valmitab puuvilju,
      aga mu meelest ei maitse valmitatud mango vms mitet iialgi nii, nagu ta maitseb lõunamaal puu otsast kohe võetuna:)

      mina olen ka seda meelt, et kuulama peab oma keha ja isusid, Ja kui keha midagi väga jonnakalt nõuab, mis ei kuulu nn hea toitumistava nimekirja, siis peaks vaatama peeglisse või pöörduma arsti poole. Midagi on siis ilmselt rikki läinud,

      Kustuta
  2. Mis magusainetesse puutub, siis ega see puhas sahharooski teab kui kaua pole kättesaadav olnud, nii et vähemalt ei ole selle tarbimise vähendamine küll mingi evolutsiooniliselt kujunenud võime unarussejätmine. Iseasi, et kui selle tarvitamist ei piiraks, siis selekteeruks ajapikku parema suhkrutaluvusega liinid. Teisest küljest, kui millalgi peaks suhkru ja üldse kalorite kättesaadavus kõvasti kahanema, mis ei tundu üldse ebatõenäoline, siis oleks suhkrut piiramatult läbi lükkama kohastunud inimesed jälle plindris ja selektsioon hakkaks jälle vanapidi tööle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. väga huvitav lähenemine (nagu Sinu puhul alati). Ma olen alati mõelnud liigsest rasvast ja suhkrust, mida täna süüakse, pigem kui anomaaliast ja kohanemise all mõtlen pigem erinevaid dieete ja erinevaid proportsioone.
      Aga täepoolest, miks mitte, et ka liigsest rasvast-suhkrust saab norm, ja me harjume...tegelikult on see ju päris loogiline.

      Keemia suhtes st sünt maguained olen skeptilisem. Seal tekib pigem vast see, et organismi enesereguleerimine keeratakse pekki ja siis nt alalhoiuinstinkt muudab midagi, või...

      eks me varsti näeme:)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!