esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Reklaamiklubi 12. Tulevasele turundusjuhile

Turundus. See on imelihtne. Sa defineerid oma sihtgrupi, kaardistad vajadused ja mõtled välja, kuidas ning mismoodi need vajadused rahuldada.

Oma karjääri jooksul olen kordi kohtunud Skandinaavia kolleegidega. Need olid tavaliselt vanemas eas prouad ja härrad. Lapsukesi sellise tähsa töö juurde ei usaldata. Väga hea, mõtlesin, see pole ainult noorte inimeste töö. Ma saan seda teha pensionini.
Aga minus on midagi valesti. Ühel päeval sain aru, et ma ei suuda enam olla nii äge ja nii küüniline.


Kui pole just tegemist maailmakoristusega, siis üldjuhul ootab ja eeldab iga ettevõte, et eelmine aasta on mullusest parem. Või vähemalt sama hea
Aga. Inimesed vajavad väga vähe. Võtame elementaarse.
Sa ei vaja (läänemere)soolakristallidega Saaremaa võid, Jasmiini nimelise lehma ehtsat maapiima, linaseemnete ja peedihelvestega ehtsa juuretisega Sangaste rukkist täisteraleiba või vihmausside ja rohulibledega toidetud kanade päikesekollaseid mahemune.
Sa vajad, et su kõht oleks täis.
Kõik muu, mida sa endale õigustuseks ütlesid- nostalgia, süü, kontroll, indulgents, patriotism, nauding, tervis jne jne... on turundus. On väljamõeldud vajadus.
Mu eelmine ülemus, väga tunnustatud turundusproff küsis mult imestunult, kas ma tõesti arvan, et turundus on manipuleerimine.
Jah on. Need teod, mille eest olen ma auhinna saanud ja need, mis oleks seda väärinud, on olnud manipuleerimine. Ma pole esitanud neid töid seepärast, et briifis, kus tuleks selgitada kampaania edukust, oleks olnud aus vastata: me olime edukad, kuna tabasime ära inimeste hästivarjatud vajadused ja motiivid ning nad rumalukesed läksidki õnge. (turundusteo konkursid on muidugi üldse omaette teema. Kui sa ei esinda panka, telekommunikatsiooniettevõtet või nunnut startuppi, siis  pole mõtet aega ja raha raisata).

Turunduses, nagu ilmselt igas valdkonnas eksisteerivad omad müüdid. Uskumused, mida keegi ei sea mitte kunagi kahtluse alla. Sest nii on.

Üks neist näiteks, on see, et vanemad inimesed üle 50 aasta on surmaeelikud ja mõttetu sihtgrupp. Kõik teavad, et Eestis on üle 30 aastaseid 60% rahvastikust ning Euroopa rahvastik vananeb  suurte sammudega. Kõik vaatavad oma vanemaid ja saavad aru, et kuigi erandid kinnitavad reegleid, siis vaene pensionär on igand. Kohe jõuab pensioniikka võitjate põlvkond. Jah, nad ehk näevad ja kuulevad pisut kehvemini, liikumiskiirus pole enam see. Aga neil on aega ja neil on raha. Ja kuigi nad on kogu elu harjutanud ridade vahelt lugemist, usuvad nad naiivselt kõike, mida meediast leovad.

Tõsi. Inimesed vananevad brändidega. Üsna vähetõenäoline on, et keegi oma 55 aasta sünnipäeva hommikul otsustab, et nüüd on aeg välja vahetada oma brändid. Ja just seetõttu on vaja tegeleda ka nende kolme noorega, kes veel tarbivad lokaalselt. Ja et neile meeldida, selleks peab olema nooruslik ja äge.
Ning loomulikult. Iga inimene defineerib neid mõisteid erinevalt.
Turunduse kuldseadus "halvim näide on "mina" näide", on aktuaalsem kui kunagi varem. Sest me ei tea. Sest iga inimene on erinev.

Teine müüt on see, et noored saab kätte internetist. Jah, noored ON netis. AGA nad ei tarbi seal reklaame. Väga vähesed inimesed logivad hommikul Coca või Mercedese võimisiganes lemmikbrändi lehele, et vaadata, mis uut. Enamikel on reklaamid blokeeritud ja suurem osa tarbijatest on reklaamipimedad. Kui üldse, siis noored võib kätte saada indoor või outdoor reklaamiga, product placementi ja influencerite kaudu. Aga erinevalt oma vanaemadest, on nad teadlikud tarbijad ja kui sa pole "õigesti" äge, siis hammustavad nad selle kiiresti läbi.

Ka selle vastu on rohtu. Klassika ütleb, et reklaam peaks toimimiseks olemas kas hariv-informeeriv, interaktiivne või meelelahutuslik. Vimased kümme aastat on räägitud lugudemaailmast. Jensen lisab sinna juurde veel kontrolli- illusiooni. Aga lugusid on miljoneid. Ja  nagu ;eldud, meid ei huvita, sest tegelikult vajame me väga vähe.
Selleks, et massist silma paista, tuleb anda maksimum.
Te kindlasti teate ägedaid reklaame. Neid vaadatakse ja jagatakse vabatahtlikult.. aga.. enamik meist ei mäleta kaubamärki selle taga. Ja kui, siis, atraktiivsus ja meeldimine ei tee meid veel lojaalseks tarbijaks.
Kahjuks ei ole ka reklaami ägedus ning turuosa võrdelises sõltuvuses- On üksikuid õnnestunud näiteid, mida konverentsidel kedratakse, aga kunagi ei saa me teada, kas see oli sellepärast et..või pärast seda....

Paradoksaalselt, kuigi see on kõikide loogikareeglite vastu- reklaamifoon on nii tihe, et eristumiseks pead olema teistsugune, toimivad pigem klišeed. Mul on endal rääkida selle kohta üks lugu. Võimled netis, üritad nii ja naa, teed geriljaklippe, loosid auhindu, informeerid ja õpetad... ja siis saadab sulle üks jälgija moblaga tehtud klipi sellest, kuidas tema kass on koos su tootega. Saad loa postitamiseks ning... uhh.. selliseid klikke, laike, vaatamisi pole su silmad ei enne ega pärast näinud. Inimesed armastavad loomi, lapsi ja kooke.

Mida siis teha. Pakkuda allahindlust? Olles istunud mõlemal pool lauda, tean, et viimasel viiel aastal ei tasu hinnakampaaniad enam ära. Loomulikult ostab igaüks meelsasti poole hinnaga midagi, mida nagunii plaanis osta. Aga hinnakampaaniate tegelik mõte, saada lisamüüki, lisaoste, tagavaraks oste, uusi kliente- ei ole enam piisav, et katta väiksemat marginaali. Sest pakkumine on lihtsalt nii palju kasvanud.
Ning ära ei tohi unustada, et järjest enam suureneb segment, kelle jaoks liiga madal hind on hoopis ohu märk. Oht, et toote või teenuse tegijatele pole piisavalt makstud ning ressursikulu kompenseeritud.

Turundusjuhid võib laias laastus jagada kaheks. Üks grupp on nn tegutsejad. Kuna igasugu (üle)mõtlemine ja arvestamine ei vii kuhugi, siis eesmärk on tegutseda, silma paista, eristuda. Turundus ei ole matemaatika, kus 2+2 on alati 4. Turundus on keemia. Mustmiljon tegurit, mõjutajat, katalüsaatorit... See et eile toimis, ei tähenda täna midagi. Ja vastupidi ka. Sest täna on täna.

Teine grupp on minusugused. Me üritame näha tervikut ja pikka perspektiivi. Me veename oma juhte, et seadusi tuleks ikkagi täita. Me arvutame ja arvestame. Ja saame lõpuks aru, et tegelikult on neil esimestel lihtsam.
Sest Eesti on NII väike. Kõik need head ameerika-mudelid, nipid ja trikid ei sobi Eesti turule, sest siin ei tasu need ära. Kliendid on teatavasti fragmenteerunud. Kui meil vanasti oli ühine meediafoon, siis täna loeb, kuulab, vaatab, surfab igaüks oma. Kui ameerikas moodustab selline fragment tubli miljoni, või kehvemal juhul mõnisada tuhat, siis Eestis me räägime paarist tuhandest või isegi sajast inimesest. Ning arvestades kontaktihinda, saad paratamatult aru, et massikommunikatsioon jääb.
Ma olen varem kirjutanud : Me kõik elame oma pisikeses meediamullis, suhtleme sarnaste vaadetega inimestega ja selekteerime ning tarbime ainult meid huvitavat ja meie vaadetega haakuvat infot.
Muidugi on väga kahju, et puudub üks suur ühine meid kõiki ühendav meediakanal. Aga ehk ongi nüüd nii, et see aeg on lootusetult läbi. Kui ühe loetuma päevalehe veeb, mis kajastab musttuhandet teemat on vaid 2-3 korda loetum, kui väga spetsiifilisele sihtgrupile orienteeritud staarblogi.... Kas siis on enam vahet.
Kui arvamusliidreid ja staare loob meedia, aga meediat me ei tarbi- siis ei teki meile ka neid inimesi, kelle arvamuse eest me oleme nõus maksma, kelle arvamus on oluline - miks peaks meid huvitama meie jaoks võõraste ja ebaoluliste inimeste arvamus?

Olles selles keskkonnas, näed paratamatult, kuidas müük ja turundus on iga päev ja igal pool. Üks osa meie tavalisest elust. Ja see ongi normaalne. Iga väljaöeldud lause, su riietus ja soeng kujundab su brändi, iga argument ja mõte ja väärtused, mida sa üritad ümbritsevatele müüa.. Me enam ei märkagi seda.
Ja ütle, et sina oled erand. Sest sa pole. Mingil põhjusel oled just selle panga või raamatupoe klient, kasutad just seda veebribrauserit või tälkeprogrammi. Miks? Kust sa tead, et nee don parimad? Kust sa teadsid, et need üldse eksisteerivad....
Ma loobusin jupp aega tagasi Ringvaate vaatamisest, kuna ma ei suutnud seda enam taluda.
See, et tuntud inimene tegi viinapoe, särgid, lipsud, andis välja plaadi või raamatu, ei tee seda vähem reklaamiks riigitelevisiooniks, kus see on teoreetiliselt keelatud. Lihtsalt mõni toode ja teenus  tundub meile nunnum kui teine.
Vana tarkus, et keskmistel on kõige raskem. Pisikeste puhul kehtib nunnu sündroom, turuliider läheb lihtsalt jõuga..
Olles keskmine, on konkurentsis püsimine tappev.

Ja ma väsisin ära. Ma ei taha õhutada tarbimist, manipuleerides inimeste emotsioonide ja vajadustega.
Ma ei tea, kas reklaami on võimalik teha ka eetiliselt, siiralt. Sest reklaam ei ole ju eesmärk, reklaam on vahend, et täita mingit eesmärki- üldjuhul kasvatada tuntust, või müüki või turuosa vms.
Idee on ju õige. Rahuldada sinu vajadusi, anda sulle infot, panna sind paremini tundma.

Ja kas üldse on maailmas sellist tööd, mis ei kasutaks ega raiskaks ressursse. Mittemateriaalsed ametid- õpetamine, ravimine... aga isegi kirjanik peab oma raamatu avaldamiseks raiuma puu ning muusik cd jaoks natuke naftat kulutama.
Lihtsalt inimesed on muutunud. Maailm on muutunud.

44 kommentaari :

  1. Kui mu tütar õpiks ärigeeniuseks, pakuks ma talle seda teksti esseepõhjaks:)
    Paraku õpib ta pädagoogiks.
    Turunduse meelissihtgrupist küll juba väljununa kinnitan, et ka "vanurid" muudavad brändieelistusi - pikalt lemmik olnud "Wrangleri" asemele tuli "Lee Cooper":D
    Aga tarbimine ega bränd pole enam tõesti tähtsad - peamine on hygge. Praegugi istun oma lemmikkohvikus ja arutlen kas teha natuke tööd täna või hoopis homme:)
    Head alanud aastat!

    VastaKustuta
  2. Mina nn.vanema generatsiooni esindajana arvan, et reklaam mind eriti ei mõjuta. Aga tegelikult ikka saan ju info mingi uue toote kohta reklaamist, siis proovin toodet ja kui see on hea, jään seda tükiks ajaks kasutama. Näiteks Ariel tundub mulle nii hea pesupulber, et isegi kui ta on kallim, jätkan selle ostmist. Aga kui kord oli Persili sooduskampaania, siis proovisin seda. Oli kah hea. Nüüd valin nende 2 suure vahel, kummal parasjagu hea hind on. Ja kuigi mõni uus väiksem bränd võib ka hea olla, ma enam ei viitsi katsetada.

    Niiet see minu väike valikueelistus ilmselt kinnitab sinu väidet. Keskmistel on raske suurte firmadega reklaamis võistelda.

    VastaKustuta
  3. Reklaamil peab olema lugu või mõte. Olles lähedal reklaami valmimise töökojale tean, kui raske on Eestis firmaomanikul mõista, et allahindlused/loosimise kampaania sotsiaalmeedias - ei tööta. Selleks, et end nähtavaks muuta - peab sul olema lugu.
    Keskealiste rahvastikurühma esindajana, olen sama meelt, et reklaam mind ei mõjuta (st ostuharjumusi ei muuda)...kuid kui on mõni lugu selle taga, proovin/uurin lähemalt, ent mitte alati.
    Vaadates nooremat generatsiooni (alla 20nesed)...siis neil on massikultuur, piisab kui üks, kes on pisut silmapaistvam, kasutab ühte või teist toodet - on kohe teistel sama vaja ... ja siis nad jalutavad sulle vastu - kõik ühesugustes T-särkides, pükstes, tossudes ja juuksed ka sarnases soengus - milline võiks küll sinu enda järeltulija olla - jääb mõistatuseks. Huviga jälgin nende tegemisi, kellest üks on "kohalik influencer" ja teine, keda sedasorti "influencerid" mõjutavad, minu roll on neid mõlemaid hoida (aegajalt) kaotamast tervet talupoja mõistust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah ja ei.
      Raske ongi see, et kõik noored ei taha olla osa massist, vaid osa tahab vastupidi, väga eristuda... ja no müü siis neile :)

      Kustuta
  4. Sellepärast õppige õpetajaks. Palk on turundusspetsialistiga samas suurusjärgus, stressi on vähem, majanduskriis ei kummita, töö sisu (veenmine ja lugude jutustamine) on väga sarnane ja kunagi ei pea küsima, mis sügavam mõte sellel kõigel on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja muidugi: juuni, juuli, august! :D

      Kustuta
    2. no ma ei tea. meile kandideerisid tööle noored, kes küsisid ja said rohkem kui meedias öeldud õpetaja palk. Aga eks see sõltub ettevõtetst ja ka inimesest, mida ta väärt on ja küsida julgeb.

      aga vaba suvi jah... :) selle võtaks küll

      Kustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Olen alati mõelnud, et kui peaksin sind ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see raal. Hekseldad enamasti oma teemad kõik detailideni lahti: arvestad, analüüsid, võrdled, seostad, välistad ja ma ei tea, mis kõiki teooriaid veel rakendad. lisaks harukordselt süsteemne, praktiline ning loogiline lähenemine
    nagu terad sõkaldest. kiht kihi haaval koorid ümbert segavaid faktoreid, nagu pahna, kuniks lõpuks jääb järele alasti tuum ehk süsi.

    uskumatu inimene, kui ikka oled:)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen ikka:) inimene ja uskumatu ja analüütiline ka :)

      Kustuta
  7. Nii palju kui mina sinu blogi mäletan
    oli see alati värske aga närtsinud...
    nii entusiastlik aga kahtlev...

    Müüa inimestele, kes elavad 2€ päevas
    midagi mida nad ei vaja ja teades seda...
    Turundus on eufefimsm, õige sõna on petmine.

    See sinu probleem on juskui nagu PANK 12. osa..

    VastaKustuta
  8. Näkitsedes servast, teemal "just selle raamatupoe klient" - kas Eestis on kedagi, kellel on arvestatav raamatupoes käimise harjumus ja kes ei oleks kõigi endale kättesaadavas kauguses olevate raamatupoodide klient? Kui just mõnda neist vähestest iks põhjusel ei boikoteeri (nagu osa boikoteerib Apollot, sest need jagasid kaupa soo ja tähemärkide järgi ja lakkasid Eesti Mõttelugu müümast).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "nagu osa boikoteerib Apollot, sest need jagasid kaupa soo ja tähemärkide järgi ja lakkasid Eesti Mõttelugu müümast"

      ehk siis see se ongi. Vale lugu ja vale sihtgrupi ootuste tajumine :)

      jaekaubanduses on nr 1 valiku põhjus asukoht ja nr 2 ja nr 3 ka. Aga sealt edasi hakkavad mängima muud faktorid, valgus, maine, sortiment jne jne jne.. vastvalt kliendile.

      Kustuta
    2. Kaubandusest ma teangi ainult selliseid reklaaminäiteid, kus inimesed on reklaami põhjal ettevõtet boikoteerima hakanud (Prisma, ABC king nt), aga ei tea eriti, et reklaam mingit kauplust eelistama paneks, seda teevad tõesti eelkõige asukoht, sortiment, hinnaklass.

      Kustuta
    3. Rimi on end aastaid reklaaminud hinnaga, täiesti totralt - "sibul homme veerand senti odavam". Ehk mingile niigi odavale kaubale tehakse omakorda allahindlus.

      Ma jälestan ja väldin neid nii kuidas saan.

      Kustuta
    4. Ma käin just enim Rimis, sest asukoht, lisaks harjunud ja mu meelest seal kettidest parim puu-juurvilja valik.

      Kustuta
    5. Kui piisavalt kaua oodata, jõuab iga kett ennast kuidagi diskrediteerida ja siis ei jaksa enam seda edetabelit kuidagi enam ümber järjestada ja lõpuks käin ikka seal poes, kus on kõige mugavam.

      Kustuta
    6. Kuigi mul on näide ka teise nurga alt - kui Coop oma püsiklientidele dividende maksis, oli see tõesti meeldiv üllatus.

      Kustuta
  9. hakkasin nodsule listi inimestest tegema...
    mulle meeldib sveta grigorjeva
    mulle meeldib ka sven kivisildnik
    aga kui ma pean valima
    siis ma valin
    sea

    VastaKustuta
  10. Mingi hetk tekkib neid spetsialiste niivõrd palju, et ainuke mis müüb on seep ja nöör mida nad ka ise ostaksid. Kui raha on, siis makstakse lõpuks üksteise ülekarjumise eest ja see mõjub. Vajadus paneb ostma nt. oli vaja suitsuandurile patareid suitsu andur koos patareiga maksis 1,2€ , paljas patarei ise ainult 2,3€ :))) Muidugi reklaam on hea kui midagi saad maha müüa, mõtle kui seegi jääks müümata, sest ei leita sinu juurde teed, aga unisada selle pealt, et kõik on progresseeruv vist ei tasu. Kõik mis on tulus muudetakse projektiks, võid ise arvata kui palju neid samasuguseid projekte võistleb isekeskis.

    VastaKustuta
  11. Njah... eks sama mõtlemise ees oleme me kõik. Või no enamik. Me mõtleme välja asju, mida kodanikul või kasutajal võiks vaja olla. Ja püüame siis nii ära teha, et keegi ostaks või telliks või tahaks. Finantsmaailm pööritab raha umbes samal põhjusel. Meelelahutus ja muusika ja kunst... kas maailmas on vähe häid raamatuid, filme, laule? Aga ei, tuleb ikka teha uusi. Miks on vaja konkurssi eesti-laul-20xx? Kas eelmiste aastate laulud on kõik kuulatud? Kas šlaagritest ei ole juba küllalt? Aga me tahame rohkem, uuemaid, paremaid, uhkemaid... Ma ei tea miks, aga no tahame.

    Reklaamitööstus ja turundus on selle püramiidi tipp, või apoteoos. Aga ka meie teised kõik pingutame usinalt. Et oleks, mida müüa. Et oleks, mille eest seda osta. Et saaks kaupa tellida ka Hiinast või Kuu pealt. Et saaks eesti asja müüa Omaani või Tšukotkasse..

    Ja eks me kõik väsi ära. Mispeale ohkame veidi, käime Egiptuses või naabrinaise juures, ja siis rassime raugelt edasi.

    VastaKustuta
  12. Mina ei suudaks turundada midagi, millesse ise ei usu. A la peediga leib - okei, tore küll, aga see on ju lihtsalt leib?
    Olen parajasti koolitusel, kus räägitakse, et z-generatsioon otsib töökohalt eelkõige mõttekust, maailmaparandamise faktorit. No uut sorti leib ei paranda maailma, uus prügitöötlemise tehnoloogia aga küll. Nii et tõesti raske on peedileiba või puidust lipse müüa...
    Kuigi keskealise pereemana prooviks seda leiba siiski 🙂.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see meenutab, et mul on üks unistuste töö fantaasia - st just nimelt tööfantaasia, mitte unistuste töö ise - olla Eriti Põhjalik Prügisorteerija. Ma sorteeriks kohe nii, et teepakikese klamber läheb vanametalli, teepakike ise komposti, aga lipik vanapaberisse. Ja naudiks täiega (jälestuslävi on mul kaunis kõrge, see ei tohiks probleeme tekitada).

      Ja selline üleelusuurune põhjalikkus ongi põhjus, miks see on fantaasia, sest päris prügisorteerimisettevõtes ei lubaks mul keegi iga üksiku prügi kallal nii pikalt nikerdada.

      A pmst ikkagi - prügisorteerija vms töö, mis prügimäge ja otse rämpsuks minevat kraami vähendab, on tänapäeva maailmas töö, mille üle saaks sajaga uhke olla.

      Kustuta
    2. Mul on õnneks vedanud, ma olen alati müünud seda, millesse ma ise usun ja vajalikuks pean. Aga suitsu, alkoholi ja kiirlaenu, kasiinot ei suudaks ma müüa mingitel tingimustel.

      Töö mõttekuse teema pole tegelikult uus ega sõltu ka generatsioonist. see on tööõnne teema, kui sa ei leia oma tööle tähendust, siis oledki õnnetu. Ju.

      Ja väga vähe on vist töid, millele üldse ei suuda pointi leida? Puhas positiivse mõtlemsie küsimus :) :)

      Kustuta
  13. Üldiselt enamikuga nõus, aga eriti nõus selle vanemate inimeste ja turunduse jutuga. Minu 70+ ema, kes osakoormusega tööl käib, on just see inimene, kes ostan iga Piletilevi uudiskirja peale mõne pileti, igast reisibüroo uudiskirjast mõne linnapuhkuse ja kui tal autot oli vaja siis läks Skodass ja ostis tutika auto kohe välja. Aga millegipärast enamik turundajaid tema raha ei taha, justkui selline vanainimese lõhn oleks juures.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuulates oma vanemate ja nende tuttavate lugusid, imestan, et turundus-ja müügiinimesed ei adu kui palju on tegelikult 70+ inimestel raha, mida enese hüvanguks kasutada. Vanemad läksid uut autot ostma ja müügimees/-naine ei tundnud huvi - nagu õhk olid salongis - käisid 4-s erinevas müügiesinduses ja ainult 1-s tunti nende soovide vastu huvi!!! ja sealt nad ostsid auto - ei mingit liisingut vms, järgmisel päeval vurasid autoga linna peal ;)
      Teisalt on selle nipi ära jaganud nö postiga toodete pakkujad - müüvad natuke odavamalt aga suuremas koguses - ja tellijaid jagub. Viimati käisin koos emaga D-vitamiini pakil järgi, milleks niipalju D-vitamiini - jäigi mõistatuseks. Küllap on mingi mõjutus ajast, kus pidi ostma, sest ei tea kas järgmine kord saab :)
      Keeruline on õige sihtgrupi tabamine. Üldine kuvand, mida evitakse, et pensionärid on vaesed (usun, et paljud ongi) - lõpuks mõjubki ning uinutab turundusinimese valvsuse.

      Kustuta
    2. paljudes firmades tegelikult seda õpetatakse " et mitte kunagi ei tohi otsustada kliendi välimuse järgi" A la " Pretty Woman" lugu. iseaasi, kas see jõuab sellele teenindajale kohale. Ilmselt peale paari negatiivset kogemust jõuab. Ja siis juba valusalt :)

      Kustuta
    3. Ma ka väga nõus selle osaga. Samuti oma vanemate näitel. Meenub mingil ilumessil, ema küsib vaadata mingeid kreeme ülemiselt riiulilt, teenindaja abivalmilt - oh, need on kallid, neid pole mõtet vaadata! Ja mu ema ei näe välja nagu mutt, kaugel sellest. Ehk siis ettevõte turundusstrateegia võib olla ükskõik mis, rumal teenindaja suudab selle alati ära rikkuda.
      Aga D-vitamiini ma tellin ka suure pakiga, ikka aastaks ette. See on vist ainuke asi peale ajakirjatellimuse, mida ma telefonimüügist ostnud olen, sest noh, D-vitamiin on ju vajalik, eks?! Mul on nüüd mingi püsitellimus, mis iga aasta automaatselt jätkub, õnneks pole haige olnud ka enam. Iseasi, kas kokkusattumus või tõesti vitamiin. Aga pmst otsustasin ikka hinna põhjal, see suur hunnik tuleb odavam kui apteegist jao kaupa osta.

      Kustuta
  14. Hinnakampaaniatest. Mul on mõistagi pakkuda ainult anecdotal evidence, aga ma olen vist kõiki toiduasju, mis on minu tavalisest hinnaklassist kõrgemad, hakanud tarbima just kas tänu hinnakampaaniale või sellele, et nad on pandud aeguda ähvardava kauba letti ja pood on nad seepärast ise alla hinnanud. Sest täie hinnaga ei usalda ju kallist, aga tundmatut kaupa osta.

    Või siis tänu degustatsioonile.

    No ja siis pärast, kui ma tean, mis värk on, ostan ka täie hinnaga.


    Esimesena pähe tulevad näited: Saida valge juust, Lindemansi Kriek, Valio Cheddar, Olde Hansa koorekommid, Hardy'se veinid (need ei ole iseenesest kallid veinid, aga odavama otsa veinidest siiski ühed kõige kallimad, kui nii võib öelda), Fourme d'Amberti juust, Pineau de Charentesi dessertvein.

    Alternatiivne tee on see, et keegi tuttav on ostnud ja pakub mingil peol, mulle maitseb ja ma küsin, mis see on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Degustid on teine teema, See on klassikaline müügipromotsioon ja word of mouth aktsioon. Ehk siis kulu on juba toote hinnas sees.

      Alega alandad sa marginaali ja pead müüma sellevõrra rohkem, et katta see vahe. Aga kindlasti see toimib, sest muidu neid ju ikka ja veel ei tehtaks.

      Kliendid ongi erinevad. ja see on hea ja raske. St väljakutse :)

      (õnneks ei ole enam minu asi :))

      Kustuta
    2. Mu meelest on pea kõigil toidukaupadel umbes üle nädala erinevates kaubanduskettides aled. Ma olen see, kes kogu koju tuleva reklaamipahna läbi töötab ja jälgib, kus poes sel nädalal midagi soodsat on. St täishinnaga ma ei osta asju peaaegu mitte kunagi.

      Kustuta
    3. Kas sa tõesti viitsid käia üks päev ühes poes ja teine päev teises? Ma olen vist nii vana siis, et eelistan stabiilsust hinnale. Ma tean, kus on mis sorti vorst, tatar, õlu või porgandid. Teise poodi minekul peaks ma hakkama mõtlema - kus see on, kuidas sinna saab, kas kassas on saba, jne. Ma ei vaevu.

      Soodukad nõuavad enamasti ka kliendikaarti, mul pole neid või ma ei viitsi neid kaasas kanda. (Sest selleks peaks olema rahakott, aga minu oma varastati ära, ma võtsin selle peale rahakottide peale solvuda ja ei põhimõtteliselt ei hangi endale uut.)

      Indigoaalane, kuidas siis minusugusele lubjakale müüa? Ma olen võtnud pähe, et mingid asjad on head ja mingid on halvad. Ma ei ostaks iial Farmi toodangut, tee minuga mis sa tahad, sest mingid kogemused lapsepõlvest. Ma ei osta isegi "private label" piimatooteid, sest ma kahtlustan, et need võivad olla Farmi omad. Ma ei lähe Maximasse, sest leedu omanikud. Ma ei... ja nii edasi.

      Ma loen aega, mitte raha. Aga keegi ei reklaami aega. Vastupidi, poed teevad sisemist navigatsiooni meelega keeruliseks, et ma peaks piimapaki järele pikalt kõndima ja veedaks poes rohkem aega ja saaks rohkem impulssoste teha. Ma tunnen selle ära ja vihastan ja EI TEE impulssoste, või no vähemalt jätan endale mulje, et ei tee.

      Ilmselgelt olen ma reklaamile vastuvõtlik - kõik mu otsused ja valikud ja seisukohad on ju turunduse tulemus.
      Aga samas olen ma jonnakas ja pirtsakas.
      Mida sihukesega teha?

      Kustuta
    4. Ei, üldiselt ma ikka ei käi üks päev ühes ja teine päev teises. Pigem nii, et kui mingi nö võtmetoode on kusagil soodukaga, siis lähen. No näiteks kassiliiv, sest selle puhul on mark oluline, muudel asjadel on mul väga harva mark tähtis. Ma just vastupidi imestan, kuidas ka minu vanemad on leidnud oma vorsti, oma juustu, oma saia jne, mida nad siis alati ostavad, hinnast sõltumata. Mu meelest igav, aga äkki tõesti vanus :P

      Kustuta
    5. Neid reklaamlehti vaatan ma selle mõttega, et mis siis see nädal soodsam on, seda ostan

      Kustuta
    6. No täpselt!!! Mul on oma vorst, oma juust, oma sai :) Võileib on nkn mingi suvakas nänn, mingit maitset tal ju pole, mis vahet siis on, mis vorst? Õigemini, mõnikord on ka võileib hea, aga selleks leiutab kaasa kusagilt mingit hipsterite leiba, valmistab ise ürtidest ja pähklitest pestot ja toob turult sinki. Aga poest saadud kraam on nii suvakas, et seal me lihtsalt ei viitsi mõelda "täna see vorst, homme too", maitsevad niikuinii samamoodi?

      Kassliiva (õigemini saeupuru) ostan mina... korra sajandis. Kassi toitu naine... veel harvem. Ma võin kinnisilmi minna kassipoodi ja liivakotid sealt ära tuua. Mõlemale (liiv, toit) rakendub püsikliendi soodukas, mis nende ekstra soodukatega üldiselt ei kumuleeru, ja mõlemat ostame nii harva (st nii vähese raha eest), et pole ka erilist mõtet neid ekstra soodukaid jälgida...

      Müstiline, kui erinevad on inimeste tavalised poe-harjumused.

      Kolmandad jälle tellivad nädala toidu ette koju. Veel mingi kolmas käitumisviis. Turunda siis sellistele midagi.

      Kustuta
    7. Mis mõttes keegi ei reklaami aega? :)
      mina ise olen üks sihtgrupi esindajatest. Ma ei mäleta, millal ma käisin viimati toidupoest, sest e- tellimine on lihtsalt nii mugav. Ja kui tõesti saab piim varem otsa, siis müüakse isegi R kioskis :)

      ja väljakutse ongi fragmenteerumine, ja kuna Eesti on veel väga väike + globaalne meedia, siis iga kild on mikroväike. Et kõikidele pakkuda seda, mida ta eeldatavasti sooviks, ei tasu iialgi ära. Jääb keskmine

      Kustuta
    8. Kusjuures mul on samuti mingid "oma juustud", ainult et need varieeruvad, ja selle varieerimise jaoks ma allahindlusi jms kasutangi. Et välja selgitada, kas järsku maitseb mulle nüüd see peaaegu-et-liiga-kallis juust paremini kui senine oma juust. Sest vahel käib see "oma juust" alla.

      Näiteid - varem ostsin ma peaaegu ainult Saaremaa juustusid, sest hoolimata kõrgemast hinnast olid nad teistest Eesti omadest üldiselt üle. Vähem ebameeldivaid üllatusi, nagu valesti käärinud juust nt.

      Aga praeguseks on juba nii, et isegi kui nad ebameeldivalt ei üllata, on nad minu jaoks maitselt igavaks jäänud - st liiga vähe juustused, tavaline Eesti plamass. Ja Valio ning vahel ka E-Piima juustudel on rohkem maitset ja nende kvaliteet on vähemalt sama usaldusväärne. Minu arust pole asi isegi ainult selles, et Valio on paremate juustudega peale tulnud, vaid Saaremaa omad ongi oma maitsestandardid alla lasknud. Nii et praeguse seisuga ostan pigem Valio ja E-piima omi ja Saaremaa omadest võtan Old Saare vms kangemaid sorte.

      Toorjuustudest ostan ma Saare karulaugujuustu ja päris Crème Bonjouri (seda, mis päriselt juust on, ainult et see on jube kallis).

      Ja siis on paar toodet, mida ma ostan turundusest HOOLIMATA. St kui turundus oleks määrav, siis ma jätaks nad ostmata. Üks on Saku roheline alkovaba õlu - kunagi jättis Saku mulle mingi reklaamikampaaniaga halva mulje, ma isegi ei mäleta, mis reklaam see täpselt oli, aga jäi meelde, et nad on nüüd nõmedad, ja boikoteerisin neid. Aga kui nad alkovaba õllega turule tulid, proovisin ikkagi järele, sest mu õlleisu on kaugelt suurem kui vintijäämise isu, aga mittemagusat alkovaba õlut on jube raske leida, tähendab, ma proovin iga uue margi järele. Ja jumal paraku on kõige parem kohalik alkovaba õlu just sellesama nõmeda Saku oma. Nutan ja ostan. Jalka MMi ajal kuhjus meie taarakappi iga päev vähemalt 12 selle purki, vaatleja oleks arvanud, et me oleme endale jalkavaatamise sponsori leidnud.

      Teine selline kaup on üks riisivahvlibränd, kaubamärki ei mäleta, aga nad on pakendi peale kirjutanud GMO-vaba. Pmst ma saan sellise asja peale pahaseks, sest teadusvastast paranoiat on niigi liiga palju ja ma ei tahaks seda toetada. Aga ükspäev oli see ainus riisivahvel, mida poes üldse saada oli, ja mul olid tapvad riisivahvlineelud, nii et ära ma ta ostsin, ja see on kuradi kõige parem riisivahvel, mis ma saanud olen - hästi õhukeselt küpsetatud, keegi teine ei küpseta nii õhukeselt ja krõbedalt. Jällegi, nutan ja ostan.

      Kustuta
    9. Ja ma passin rõõmuga allahindlusi, osalt uute maitsete avastamise huvist, osalt sellepärast, mis Marca - et millisest kodutee-poest ma "oma juustu" kõige soodsamalt kätte saan.

      Ma olen nimelt selline tarbija, keda maitse huvitab ja kellele ei maitse iga juust/vorst ühtmoodi, aga kes üritab ühtlasi oma poekulutusi nädalas 35 euro peal hoida (milles ma viimasel ajal küll haledalt läbi kukun).

      Kaur räägib aja, mitte raha lugemisest, aga seda saab ka teistpidi teha - kui ma poes vähem raha kulutan, pean ma kulutama vähem aega töötegemisele. Mulle meeldivad mu tööotsad tegelikult hästi, aga ma ei viitsi kogu aeg asjalik ja vastutav olla ning poes küti-korilase mängimine on sellele omamoodi vaheldus. Vahel mõtlen, et peaks õige lausa dumpster divingut tegema, aga see tundub mulle mu praeguse sissetuleku juures natuke ebaaus - äkki kellelgi on seda konteineritoitu rohkem vaja.

      Kustuta
  15. See hindade klounaad mis poodides on ju koomiline, üks ja sama kaup ühes poes soodus teises mitte, kõik on üks lihtne hinnatõstmine tegelikkuses müüakse ikka selle hinnaga mis saab. Kui keegi ütleb, et annab midagi pealekauba, siis ongi see kõige selle koguse tegelik väärtus ja see pealekauba on turundaja mull mida puhuda. Toidupoes inimesed annavad vabatahtlikult vähemalt 5% laenu ja teisel osal võetakse see % lihtsalt julmalt ära. Mis te arvate ,et kui on 26% allahindlust,et see on soodne ei sellest saab veel vähemalt 20% alla, siis on tavaline normaalhind, see et kari turundajaid paneb oma karvase käe vahele ainult senikauaks kui keegi suudab selle kinni maksta . :)

    VastaKustuta
  16. Mina olen siis frukt - ühest küljest langen ma tihti reklaami ohvriks ("ostke see kreem, see teeb teie nahaga sada ja üks imet; proovide seda jogurtit bla-bla-bla"), teisalt avastan end siiski ikkagi ja jällegi samade toodete, samade tootjate, samade asjade juurest, olles järelikult bränditruu. Mind ümber veenda, isegi kui ma asju proovin, on raske - nagu see, et kunstnahast jalanõusid ma ei kanna (kunagi ammu läks mitu-mitu paari liiga kiiresti läbi, et oma hinda õigustada) jne.

    Samas, mis puutub eakate rahadesse. Mina leian, et üks asi on kindlasti see, et oleneb palju eakast. Eesti eakas inimene on (meediavahendusel) vaene ja rahatu, tuleb vaevu ots-otsaga kokku. Ime pole siis, et neile ei tehta seda nö marketingi, sest mida need vaesed ja vanad üldse enam ostavad, eksole? Seda on ju näha nii riietest (kusagilt vanuses 45-50+ kaovad justkui ilusad riided ära, mis asenduvad selliste hõlstide ja püks-hõlstpluus kombinatsioonidega) kui ka jalanõudest (ilusaid kingi vanemale naisele pole - Aaltonen teeb ilusaid ja põhjamaisele jalale sobivaid, ent need on tihti kallid ja kõikjal pole neid saada ka). Kuna turundus töötab noortele ja alla-50stele, siis ei tasugi loota, et mõni müügimees vanematele inimestele tähelepanu pööraks. Lausa vastupidi - kui tulebki eakam inimene ostma, siis määritakse talle veel midagi ebasobivat pähe ja ollakse uhked, et sellega hakkama saadi, peaasi, et eakas oma kauba kätte saab ja kiiresti leebet teeb. See viimane on isiklike kogemuste põhjal - eriti viimane markantne näide oli arvutimüügist, kus eakas inimene ostis peaaegu 1000 eurot maksva arvuti (välja), ent müügiinimene müüs neile eksemplari, millel hiljem puudusid admin õigused, st eakas inimene ei saanud ise uusi programme alla laadida ega mingeid sätteid muuta - arvuti müüdi neile mesimagusa jutuga, et "just sellised sätted on teile mugavad", täpsustamata, et isegi lisabrauserit ei saanud eakas endale ise juurde panna.

    Ehk minu nägemus on see, et nagu poliitikas, siis kui eakast inimesest saab bränditruu klient, siis on ta seda pikka aega. Noor inimene on nagu kevadine liblikas - õielt-õiele, uhkemalt asjalt veelgi uhkemale, pluss tal on mustmiljon kanalit ja inimeste, kus ta oma marketingi saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, olen iga sõnaga nõus.
      Mu 76 aastane isa on It hevyuser. Kõik uued vidinad proovib läbi ja kuna ta on nüüd pensionil, siis on tal aega ka päev otsa netis surfata ja manuaale otsida:) Sest müüjad ei viitsi ja ei vaevu selgitama. Ja mina ei oska :)

      Kustuta
  17. Selle postituse peale küsisin oma teismelistelt pojalt reklaamide kohta. Väitis, et ei märka neid. Aga asju tahab oma spordiala eeskujude järgi, ehk siis reklaam toimib läbi selle. Kindlasti ka läbi instagrami. Tema ja ta sõbrad facebookis ei ole. Kontod on mrssengeri jaoks.
    fb rohkem kolmkümmend ja üle selle inimestele.
    Nüüd vanematest inimestest. Minu töös kohtan palju üle 70 aastaseid. Ja tegelikult on neil küll raha, mida otstarbekalt kulutada. Aga neil paljudel puudub ligipääs asjadele. Nad ei oska leida vajalikke tooteid, raske jõuda poodidesse ja ka puuduvad vajalikud tooted. Samuti oleks neil treeninguid ning hobidega tegelemise võimalusi.
    Laste trenne on mustmiljon, aga vanurite treeninggruppe vähe ja need pidid väga ülerahvastatud olema, vähemalt Tallinnas.




    VastaKustuta
    Vastused
    1. Trenni osas on nii ja naa. seal, kus ma elan on muidugi mõista lastele palju hobiringe ja samas ka eakatele, kuna meil on pensionäride päevakeskus vms mis iganes selle nimi on. Usutavasti ei aeta ka keskealisi minema, aga kõik asjad toimuvad keset peäava, seega sihtgrupp on sellega määratud. Meil poel minuealistele midagi (st kodu lähedal)
      Aga usutavasti see ongi piirkonniti erinev. Mingi aeg tagasi mõtlesin, et koliks mujale, ja siis just vaatasin selle järgi, et kus ma saaksin kodu lähedal nt laulukooris, mälumängus, rahvatantsus vms käia. Saue ja Saku ja Kiili tulid näiteks selliste kohtadena välja.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!