Mingil põhjusel tõstab see mu vererõhku ja ma ei saagi aru, kas sellepärast, et mul on liiga madal või liiga kõrge enesehinnang.
Ühelt poolt ei taha ma seda, sest "olen nagu olen, te ei tunnegi mind, mis see teie asi on kuni töötulemused on korras", selles firmas olen ma pealegi veel nii lühikest aega töötanud, et ma ei saa veel isegi aru mis ja kes ma olen, rääkimata siis veel teistest ; ja teiselt poolt ei taha ma seda, sest on väike hirm, et äkki tuleb tõde päevavalgele, ja kõik saavad teada, milline ma tegelikult olen....:)
Kusjuures, huvitav on see, et mingite oma vigade suhtes olen ma täiesti immuunne. Ma isegi ei ürita küsimustikus ilustada fakti, et ma ei vaata detaile, pole täpne, et mul on madal rutiinitaluvus. Ma ei ole. See ei ole mina ja ei saa selleks ka mitte kunagi. Ja kui see on negatiivne omadus, siis olgu aga pealegi.
Teine teema on mul nn müütidega, mis tegelikult järjest osutuvad valeks. Mind on elu jooksul nii palju hinnatud ja testitud, et mul on üsna selge pilt oma " tugevustest" ja konkurentsieelistest, mida teised minu puhul hindavad.
Näiteks on mulle sageli öeldud ja ma olen seda ka ise arvanud, et ma olen väga struktuurne inimene ja seetõttu väga hea koosolekute juhtija, kuna püsin teemas ja oskan üldistada ning sõnastada ning teine, et harjun kergesti muudatustega. Kumbki pole tegelikult tõsi. Seda on näidanud viimased paar aastat.
Kolmas müüt on see, et ma olen väga kiire. Mul on sada näidet, et see oli kunagi nii. Aga täna ma tunnen, et ei ole. Ma olen multitaaskimises järjest aeglasem. ja mul on liiga palju kogemusi, mistõttu olen endale teadlikult pannud tõkked, et ma EI teeks asju kiiresti, õigeaegselt, enne tähtaega. Vaid pigem püsiks teiste inimestega samas tempos.
Mu eelmised ülemused on mind palavalt armastanud omaduse pärast keerulisi asju lihtsalt sõnastada ja üleüldse rääkida tarka juttu. Jälle, Täna ei vasta see enam tõele. Ilmselt pole mu aju veel harjunud mitmes keeles vaheldumisi suhtlema, või on muu põhjus, aga ma tunnen, kuidas ma ei suuda isegi eesti keeles sõnastada lihtsamaidki lauseid. Rääkimata keerulistest teemadest.
Ja ma ei oska siinkohal võtta seisukohta. Et kas tegemist on ajutise tagasilöögiga, kuna on keerulised ajad. Ja ma peaksin küsimustikku täites püsima siiski oma rollis. Või pole mõtet end petta. Ma olen vana ja väsinud ja muutunud ?
Suure pildina ma saan aru. Ei ole õigeid ega valesid vastuseid ja meeskonna teebki tugevaks see, kui me liidame inimeste erinevad tugevused.
Lihtsalt hästi huvitav on, kuidas mingid omadused tunduvad kuidagi õigemad ja paremad kui teised.
Ma tahaksin olla elurõõmus, positiivne, kaasav, enesekindel, loogiline, suurt pilti nägev. Viimastes uuringutes tuli välja, et mul on "lateraalne mõtlemine", see kõlas nii seksikalt, et lisasin ka selle oma lemmik-püsiprofiili. Ja ilmselt midagi on veel, mis tundub mulle positiivsena.
Rääkides kolleegidega, selgus sama. Kes häbeneks silmad peast., kui peaks selguma, et ta on pragmaatiline numbriinimene ja samas teine oleks pettunud, et teda peetaks loominguliseks udupeaks. Ja no sama on ju ka poliitikas. Kes tunneb uhkust selle üle et on konservatiiv, kes liberaal.
Kui mu laps oli väike, siis oli mul pidev dilemma " kas kolmede eest peab kiitma". Kas targem on anda ausat tagasisidet, riskides sellega, et sa võid eksida, võid hävitada teise inimese lootuse, ambitsioonid ja unistused. Või peaks vastupidi, kõiges ja kõike toetama, kiitma ja tunnustama iga väikest sammu. Riskides üles kasvatada inimene, kelle ambitsioonid ja võimed ei ole tasakaalus ja kes on tulevikus vales rollis.
Tõsi on ju see, et väga suur osa inimestest töötab siiski nn õiges rollis. See, et talle on lapsest peale korrutatud- " no sina oled meil küll numbriinimene" või et " sinusugusest vaidlejast saab kindlasti jurist" või " sa oled sündinud näitleja". On olnud õige. Ta on jätnud kõrvale teised valikud, ta on end veennud, et tee, mida mööda ta liigub, ongi õige.
Aga mis siis kui pole?
Viimases uuingus tuli välja, et mul on mõned kompetentsid nö õpitud. Ehk siis pole mu loomuses, aga ma olen õppinud neid kasutama. Me oleme inimestena võimelised õppima ja arenema, ja minu elu on näidanud, et inimene ka kohaneb ja kohandub.
Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma ei armasta kastistamist. Need on isetäituvad ennustused. Kui meile midagi korrutada, siis me jääme seda uskuma ning jätame unarusse kasutamata potentsiaali, midagi, mis meis on ehk olemas.
Oi kui tuttav teema. Mu eelmine ülemus armastas veeta tulemusvestlustele mitu confcall’i. See oli hirmus aeg ja alati suvel. Lisaks tuli leida erinevatest kokkupuute tiimidest nn võtmeisikuid, kes siis pidid samuti andma hinnangu. Keegi kunagi ei tahtnud ovjektiivne olla, mistõttu ma alati vaevlesin end teema mõttekuse teemal. Oli muidugi erandeid selle pika aja jooksul, vahel valusaid aga panid mõtlema ja olid vajalikud.
VastaKustutaJa siis need hinded. Viielised said boonust ja kõik ju aasta otsa rabasid, kuidas sa siis eristad kui “5” saab anda vaid x inimesele? Õud.
Õnneks praegu on sellest jurast saanud puhas formaalsus. Ülemus seab kolm sihti ja kord kvartalis räägime, kuidas edeneb :) Ja boonuseid ei saa enam keegi, jee.