esmaspäev, 30. mai 2016

Inimesteta masinate maailm

Suure rahvusvahelise messi korraldaja pidas vist ühistranspordipiletite müüki liig labaseks ja nõmedaks, ja nii seisid kõik need inimesed metroopiletiautomaadi sabas.
Jaamas polnud ühtki mehitatud infopunkti või kassat.
Oli üks automaat, mille taga lookles kilomeetrine saba.
Kuna enamik ostjatest polnud kohalikud ja automaadi menüü polnud just kõige lihtsama loogikaga, läks kõigil väga palju aega.
Seisame ja seisame. Esimene ostja on pusinud juba veerand tundi.
Õnneks ilmub eiteakust kollases vestis turvamees. Võtab raadio teel ühendust keskusega ning raporteerib, et masin on nüüd rikkis ning avab värava, et me kõik saaksime ilma piletita minna rongile.

Jõuame kohale.
Ja.... avastame, et jaamast väljumiseks vajame piletit: jaam on ümbritsetud umbes kahemeetrise turvaklaasiga. Meiega koos väljub vaid üks naine, kes keeldub meid aitamast: tal on ühekordne pilet,  ja teistkorda tõmbamisel kaotaks pilet kehtivuse.
Jaamas pole mitte ühtegi inimest. Ka klaasi taga, väljapool, pole ühtki inimest.
Hämardub, tibutab vihma.
Leiame ühe posti pealt SOS nupu. Vajutame meeleheitlikult nuppu, mis selgub, omab dekoratiivset disainielemendi funktsiooni: ei heli, ei kahinat, ei sidet....


Kaalume kahe ahvatleva variandi vahel; purustada turvaklaas või ronida koos oma kohvritega üle kahemeetrise klaasseina.
Nii veerand tundi passime. Õnneks saabub üks kohalik noormees, kes printsessid välja päästab.



Lennujaama kempsu kabiini põrandalt leian Itaalia tüdruku isikudokumendi. Hetkeks mõtlen, et jätan sinna- mul on lennukile vähe aega.  Panna kempsus kuhugi serva peale? Aga servad on märjad ja seebised ja keegi võib seda dokumenti kuritarvitada ja äkki ei pääse see tüdruk nüüd lennukile...
Otsustan, et viin selle möödaminnes infopunkti.

Matkan mööda hiiglaslikku Schipholi lennujaama, otsides infopunkti. Lõpuks näen päästvat I tähte. Jooksen kohale. Ja saan aru, et ma olen oma mõtteviisilt eelmises sajandis. Ma millegipärast lootsin leida letti kenade neidudega.
Infopunkt võrdub tänapäeval laud, millel on ekraanid...
Ma ei jäta ju dokumenti lihtsalt laua peale ekraani kõrvale?
näha pole ka mitte ühtegi turvameest, politseinikku....
mis ma viin nüüd selle kempsu tagasi, või?
iga heategu saab karistatud, kirun ennast, et asja üldse ette võtsin. Ju ta otsib esimese asjana läbi kohad, kus ta käis ....

Aeg tiksub, mul on endal kiire.
Vaatan tabloolt esimese Itaalia suunas väljuva lennu, kus minu õnneks toimub pardaleminek. See tähendab, et seal on Inimesed.
Annan dokumendi neile ja palun asjaga tegeleda, sest ma pean oma lennuki peale jooksma.
Loodetavasti nad tegelesid...

4 kommentaari :

  1. Suurepärane olustikukirjeldus! Meenuvad isikliku elu mitmed juhtumid, kus olen vastastikku masinaga.

    VastaKustuta
  2. Mis siis sai, on 1 lugeja siin uudishimulik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kahjuks tõesti ei tea, kuna jooksin lennukile. Aga selle värva checkini töötajad lubasid tegeleda. Loodetavasti sai tüdruk ikka koju.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!