reede, 13. mai 2016

Lugu väiksest koerast

Olin poes, kui kuulsin, et keegi haugub.
Turvaväravatest üritas sisse tungida pisike must taksikoer. Kõlavalt haukudes. Koeral polnud rihma kaelas ja lähedal ei paistnud ka ühtki inimest, kes teda omaks peaks.
Turvamees ajas koera poest välja.

Tegin ostud ja läksin õue poe seina ääres seisva pakiautomaadi juurde paki järele. Koer oli õues. Aeg- ajalt haukudes.  Jooksis segaduses ringi.

Pakiautomaadi juures on koerte hoiukoht ning lugu sai selgemaks. Hoidikus rippus tühi koerarihm. Kõrval istus eesti joodik. Rögastas, sülitas ja vandus kõva häälega, kuradi koerad, kuradi koerapidajad.
Kui ma oleks koer, siis ma oleksin samuti jalga lasknud.

Toimetamised toimetatud, kuid koera peremeest polnud endiselt välja ilmunud.
Tekkinud oli grupp vabatahtlikke. Üks naine üritas koera kinni püüda ja rihma uuesti kaela panna. Teine, lapsekäruga ema, meelitas koerakest mingi palaga. Koer ei allunud provokatsioonidele. Sattus järjest enam segadusse, aeg- ajalt haukudes, Vahel lähemale tulles, siis jälle põgenedes. Poe kõrval on parkla ja autoteed. Pisikesele loomale väga ohtlik. Aga see väike loomake otsustas end proovile panna ja suurendas ringe järjest kaugemale, autode vahele.
Nii armas oli näha, kuidas inimesed täiesti sõnatult üksteist mõistes  asusid koera kaitsma, tekkis turvaring, mis suunas koera tagasi poe ette.

Aeg venis. Otsustasin poodi peremeest otsima minna, Minuga tuli kaasa kaks vene naist.
Pöördun infoletti:
Vabandage, kas teil on mikrofon, et teatada....
Tanja vaatas kalapilguga minust läbi.  Täiesti zombi.  Ja ütles.
Möh.
Kõrvalolev vene naine võttis teema üle.
Ja esitas teema venekeelsena.
Tanjas ei elustunud miski, müüs sigarette edasi.
Proua võttis agressiivsema tooni ja läks üle lihtlausetele.
Valjuhääldi? Saate öelda?
Vähemalt sai nüüd Tanja aru, milles point.
Mis mina teha saan?, küsis ta.  Meil siin on pood.
On teil valjuhääldi? Turvateenistuses?
Tanja noogutas kergendunult pead. Aga asjata.
Turvad saatsid meid tagasi infoletti.
Mu venelannast kaaslased olid vihased- milline ükskõiksus, milline hoolimatus. Mina olin ka vihane ja kurb.
Kolmas naine sai aru, et Tanja on lojaalne töötaja, keda pole võimalik tööväliste asjadega eksitada.
Ja.
Kõlava ning selge häälega hakkas lihtsalt poes hõikuma.... kelle koer on väljas...
Ma olin alati arvanud, et poes on mürarikas. Aga tõepolest, kui kuulata, siis on see selline ühtlane sumin. Millest üllatava kergusega  kõlab üle selgelt esitatud sõnum.

Läksin uuesti välja.Turvavõrk oli lagunenud. Käruga naine ei saanud last üksi jätta ja saatis abipaluva pilgu. Kutsa oli taas parklas, eksles sõitvate autode vahel.
Läksin ajasin koera taas poe ette. Samal ajal väljusid poest naised koos koera peremehega.
Omanik oli noor mees.
Pani koerale rihma uuesti kaela, ümbritsetuna prouadest, kes emotsionaalselt kätega vehkides talle kogu lugu selgitasid....

Inimesed on ikka ilusad ja head.

3 kommentaari :

  1. Väga armas lugu :)
    Ise ei julgeks eales poe ette koera ootama jätta. Isegi autosse ei julge, palav jne.

    VastaKustuta
  2. ma julgen koera jätta ainult oma külapoe ette kaheks minutiks, suurpoodide ette mitte kunagi. Aga nii tore, et inimesed koondusid :)

    VastaKustuta
  3. Mul on koer olnud, ma olen abielumees olnud, mul on naine olnud.
    Teades kõike seda, mida tähendab naine, laps ja koer, siis
    olgem ausad,
    ainult väga noor või rumal inimene sooviks seda enda ellu.
    See kõik nõuab USKUMATUT tööd ja pühendumist, enne
    kui sellest midagi ka saaks või... järgi jääks...
    Ma ei ei mõtle ainult koera.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!