teisipäev, 17. mai 2016

Ma armastan Eestimaad

ma olen mõelnud, et ehk tõmbab mind metsa seepärast, et seal on kõik nii nagu " vanasti". Kui kõik su ümber kaob ja laguneb ja muutub, siis on ainus koht, kus on samad lõhnad, värvid, varjud ja helid nagu olid lapsepõlves.
Metsad muutuvad. Puud kasvavad suureks, lagendikud kaovad võssa ja kunagisest padrikust on saanud kinnisvaraarendus.
Oma lapsepõlve metsades ma eksiks ilmselt ära.
Aga midagi on sama. Kõik on sama.
Seesama turvatunne ja teadmine, et mets on ja jääb.

Mingil põhjusel olen ma töö juures saavutanud " rohelise" inimese maine. Ma arvan, et see pole päris korrektne, aga mulle meeldib see kuvand, nii et las olla.

Me sõime lapsena pigi, räägivad kolleegid.
Pigi?, küsin mina.
Jah, nätsu asemel.
No tõesti, selleks on ju kuusevaik, ei saa mina aru.
Üleüldine naer.

Iga kord, kui hakatakse sooritama mõnd keskkonda või tervist kahjustavat tegu, vaadatakse minu poole, et ma hakkan ju kohe õiendama? Ja hakkangi. Ökopolitseinik:)

Las arvavad nii.
Ma olen hea meelega roheline.

värske ja roheline

meelespead. pea meeles




mustikad ei ole veel valmis
rohelise 50 varjundit

väga hapu. Jänkukapsas


päkapikkude mets
kui õunapuud õitsevad

maikuu suur toomepuu

2 kommentaari :

  1. seda päkapikkude metsa meeldis mulle lapsena lülide kaupa lahti tõmmata. mõnusad nostalgilised pildid, ma hulkusin tihti lapsena metsas, et omaette olemiseks aega saada.

    VastaKustuta
  2. Oojaa. Eestlasi võib jagada mitmel moel - esimeseks ja teiseks Eestiks, aga ka metsa - ja mittemetsarahvaks (linnarahvaks millegipärast tõrgub keel ütlemast - meie linnakultuur on ikka väga õhuke). Kasvasin üles Elvas, mis ametlikult on küll linn, aga tegelikult rohkem nagu küla metsatukkade vahel. Ja minu kodumets on ikka kodumets, mis sest, et linnarahvas on seal vahepeal üritanud võsa raiuda või soonikukohti metsaradadel kiviprügiga täita. Soonikud vajuvad ikka igal kevadel mudaaukudeks ja vaatamata võsaraiele on mets tihe ja kodune. Jänesekapsad, osjad, seened, tihased, rebased, kitsed... Kaardistasin kunagi lapsena oma kodumetsa, panin lodudele ja soonikutele nimed, radadele nimed... See on see mets, kus ma võin käia ka kottpimedas, sest jalatallad tunnevad raja ära. Seal ei karda ma midagi ega kedagi. Üht-teist võib olla muutunud, aga see linnametsa metsikus ja vaheldusrikkus saadab mind vist küll igal pool. Igas kohatud metsas on midagi kodumetsast.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!