esmaspäev, 27. juuni 2016

Brexit

Inglismaa ei ole minu maa.
Ma pole seal kunagi käinud. Kogu mu ettekujutus ja arvamus pärineb meediast. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult on meedia- raamatud, filmid, seriaalid jätnud mulje, et see on imelik maa. 
Veidrad majad. Veider patriarhaalne konservatiivne vanaaegne klassiühiskond. Kuninganna. Imelikud Benny Hilli naljad. Lapsed, kes ei tunne köögivilju ja söövad rämpsu. Ketid, milles üks Euroopa kõrgeimaid privat label tasemeid koos kõige sellega kaasnevaga.

Brexiti uudist nägin kõigepealt CNN st. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult- aga ju kindlasti, selle uudise kajastus vaid süvendas mu veendumust, et tegemist on imeliku maaga.
Kaadris rõõmustasid paksud vanad mehed, kes õhkasid - kui tore. Nüüd on jälle nagu seitsmekümnendatel.
Mulle meenusid eesti paksud vanad mehed, kes õhkavad Pätsi aja järele kui oli sulavõi ja puhas mesi.
Ja natuke nooremad vanad mehed, kes ei väsi heldimusega meenutamast nõukaaega.
Aga kui meie vanad mehed tahavad stagnatsiooni selleks, et säilitada maailmas ainulaadset keelt ja kultuuri, siis need vanad mehed CNN kaadrites tahtsid seda selleks, et säästa ja hoida oma raha.
See on natuke. Kurb.


Mulle tegelikult meeldib mõte, et igaüks saaks elada nii, nagu tahab. Kes põhja koreas kes islamiriigis. Mina tahan elada euroliidus. 
Britid ei taha- Ja nagu praegu on kombeks öelda, austame siis nende soovi seda teha. Ja tegelikult oleks mul ka ükskõik, kuid  nende soov elada omaette, rikub ära minu võimaluse elada nii, nagu viimased aastad. Nii nagu mina tahan.
See, et minuvanused tahavad stabiilsust ja rahu on ju tegelikult normaalne. Lihtsalt meie arusaamised stabiilsusest on riigiti ja ajaloolise tausta tõttu erinevad.
Sest jah, ma olen inimene kellel on Eestis ja ELs väga hea elada. 

Ma ei usu, et brittidega midagi väga juhtub. Ja kui ka juhtub, siis nn nende mure. Ma pelgan pigem seda, mis saab edasi. Doominoefekti, mis muudab minu elu ebastabiilseks ja muudab seda, millega ma viimaste aastate jooksul olen juba harjunud.

Mulle tundub, et selle hääletusega nägime me esimest korda reaalsuses seda, millest räägime. Euroopa vananeb. Ning see, et see juhtus just Inglismaal, ei üllata mind põrmugi. Sest meedia on sellest riigist juba eelnevalt maalinud vana euroopa musternäidise.

Kurb on see, et need vähesed noored, kes jäänud, ei võta enam vastutust. Nad elavad " minu", mitte " meie" maailmas. 
Mõlema juured on sealsamas. Vanad ei viitsi ega jaksa ja noored tahavad elada endale. Ja soov on mõlemal sama- et kõik jääks nagu oli ja on.
Otsa peame vaatama iseendale, meie põlvkond on nende noorte vanemad ja nende isekus on meie süü. Kollektivistlikud ja meietundega noored on ju tegelikult maailmas endiselt olemas- aga teises riigis ja teise usutunnistusega.
Tehtagu Eesti/EL korda, küll me siis tagasi tuleme.
EL on kursilt kõrvale kaldunud ja nad teevad neid asju valesti..

Kes nemad? Meie olemegi ju nemad.

Jah, suured süsteemid on aeglased ja kompromissid ei tarvitse alati olla parimad lahendused. Aga ma siiski usun, et see on võimalik. Reformide ja muudatuste algatamine. Et meie eesti esindajad suudaksid läbi suruda kasvõi meie endi tähtsaimad probleemid, muudatused, alagatused.  Lennunduse regulatsioonid, põllumajandusdotatsioonide kaotamise.
 
Enne, kui meid matabki vanainimeste võim. Võitlus ainult tänase populaarsuse ja võimu eest. Iga hinna eest säilitatav stabiilsus ja unustatud homne. Aeglus, stagnatsioon. Kõik teised on süüdi. Minu elutöö on tehtud, tahan vaid pikutada, Köharohi ja tugiraamid.

Mul on Inglismaast ükskõik. Kes teab, mis sest saab ja kas üldse midagi saab.
Aga mul on kahju. Kahju sellest, et kadunud on "meie", Ühisosa, ühine tunnetus Euroopast, solidaarsus ja kõik need muud kaunid sõnad mis sobisid manitsemiseks hirmu vastu kaotada oma kultuur, et päästa pisikesed Süüria lapsed.
Aga et seda "meiet" pole ka selleks, et päästa piirideta rahulik maailm ja muuta koos. Koos. Euroopat paremaks. Ohverdada oma mugavus, isekus, raha. Võidelda muudatuste eest ja otsida ühisosa.
Kahju.


29 kommentaari :

  1. See "meie" küsimus painab mind kogu see aeg, alates sellest kui me vabatahtlikult ja pragmaatiliselt loobusime iseolemisest ja astusime Liitu. Mulle kohati tundub, et selle tähtsa otsusega ei muutunud aga midagi meie teadvuses. Kõik need Brüsseli direktiivid, normatiivid, otsused tulevad nagu kusagilt mujalt, meist olenemata. Aga tegelikult oleme me ise need, kes neid "käsulaudu" teeme, MEIE olemegi see müstiline Euroopa Liit. Mulle tundub, et 99,9% EL astumise poolt hääletanutest ei oma aimugi, milliste otsuste poolt või vastu meie eurosaadikud näiteks viimase poole aasta jooksul hääletasid. Vaevalt, et keegi oskab öelda, milliste seisukohtadega on näiteks meie peaminister käinud viimase aasta jooksul Brüsseli tippkohtumistel Eesti huvide eest seismas? Kui rahva enamus ei tea, mis Brüsselis toimub, mida MEIE Brüsselis otsustame, siis liigume ka meie, mistahes teine liikmesriik sama otsuse poole, mida britid hääletades tegid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma oma valdkonna osas siiski tean ( mida Brüsselis tehakse) ja oman ka häält selleks, et neid rääkijaid survestada. Paraku on inimesed erinevad ja rohkem kui kord on mulle vastuseks õlgu kehitatud " mis me siis teha saime, kui Itaalia nii tahtis..":
      Samas on tulnud meie valdkonda ka palju reaalselt toimivaid ja kasulikke otsuseid/regulatsioone, mis on teinud turu läbipaistvamaks, selgemaks ja tarbijasõbralikumaks.

      Aga tõsi on, et enamik meist ei tea.
      Ja on valdkondi, kasvõi need samad, mis ma näiteks tõin- põllumajandusdotatsioonid ja meile, kui ääremaale kehtivad keskeuroopalikud lennundusregulatsioonid, mis moonutavad turgu ja halvendavad meie konkurentsivõimet. Ja nendega peaks aktiivsemalt tegelema.

      Naljakas ja kurb, et mistahes teemal rääkides jõuame ikka ja alati välja selleni, et kommunikatsioon...
      Mitte keegi ei keela ju ERR või poliitikutel või saadikutel brüsseli teemasid kajastamast. Kõike saab ju teha apetiitselt ja seksikalt, nii et ka Leo Järva-Jaanist sellest aru saab.
      aga seda ei tehta sellepärast et... seda on raske müüa. Lihtsam on rääkida Mailise ja Kristiina käekotist.

      Kustuta
    2. Keegi ei loe neid Brüsseli teemasid. Sina oled üksik erand. Moodsat reklaami-vahenduse-põhist meediat sa ei huvita ja sinusuguste jaoks teenust ei pakuta.

      Pole ma ka kindel, mis EL teemade ohtrama kajastamine efekt oleks. Ehk saaks inimestel veel rohkem kõrini? NSVL Rahvasaadikute Kongress otsustas, Partei XIX Kongress võttis vastu, ...?

      Kustuta
    3. Jah, see oleks kindlasti keeruline,
      Ma arvan, et kui see oleks võimalik, oleks see juba tehtud. Keskmine inimene ei huvitu ju ka OV ja riigi poliitikast, kergem on vinguda- tehtagu. Ja meie poliitikud ise ka "ma ei viitsi sellest rääkida (J.Ligi)).

      aga natuke rohkem ju saaks, kui VÄGA tahaks?

      Kustuta
  2. UK üritas pikemat aega EL-i demokraatlikumaks muuta, aga EL eesmärgid on teised hetkel olnud ja neid ei võetud tõsiselt. UK inimesed maksavad ausalt makse. Maksupettureid otsitakse taga ja tõmmatakse liistule. Kreekas seevastu toimib kogu elu ainult sularaha eest, et keegi makse maksma ei peaks. Elu Euroopas on nagu ühiselamutoa jagamine, kus ühes toas elavad pidutseja-pidevas pankrotis olev tudeng, karjäärile pühendunud tudeng, alles ennast otsiva tudeng, kes erialasid vahetab igal aastal ning vanemate kulul elav kooliskäimist teesklev tudeng, kes õppimisest pole huvitatud, aga kardab vanemate toest ilma jääda. Ei ole võimalik isiksusi muuta ja neid kõiki ühesugusteks teha, ehk on parem kui elatakse eraldi tubades. Ehk siis mitte ühes suures liidus, vaid ainult neis väiksemates liitudes, mis toetavad selle riigi huve.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loen Su blogi ja hästi huvitav oli lugeda seisukohti nn seestpoolt. Kindlasti on Sul õigus, me olemegi väga erinevad. seesamagi mina tahan EL julgeolekuks ja nemad ei taha EL julgeolekuks:)
      aga ma ikkagi olen selline naiivne utopist. Ja usun koostöösse ja erinevus rikastab ja koos on kergem ja sünergia ja globaalne avatud maailm ja meie väärtused vs islam jne jne jne,

      Kustuta
  3. Üldisemalt arvan ma, et rääkimine ei aita. Euroopa on objektiivselt hädas. Rahvastik vananeb. Immigratsiooni ohjata ei suudeta. Maksu- ja korruptsiooni- jne distsipliini Vahemeremaadele rakendada ei suudeta. Tehnoloogiliselt peab Aasia meid lihtsalt laibaks. Sellelt uppuvalt laevalt põgenemine on täiesti ootuspärane.

    Ja põgenevad muidugi need, kes ise ujuda oskavad. UK võib saada majanduskahju, kaotada Šoti ja Põhja-Iirimaa - aga ta ei upu päris ära. Meie kaotaks EL-st lahkudes suveräänsuse ja eestikeelne kultuur lihtsalt lakkaks olemast. S.t. Eesti kui neutraalne, iseseisev riik ei ole lihtsalt võimalik.

    Ei, ma ei näe ühtegi head stsenaariumi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meeldis ühe briti kommentaar, et tuleb, mis tuleb - oluline on nüüd suunata oma jõud sellele, et luua midagi ilusat ja head, mitte et edasi raisata seda sellele, et halada kuidas kõik EL pärast rikutud on. Ehk et hetkes elamine on hea, aga tulevikule elamine veel parem.

      Kustuta
    2. Britid hakkavad tulevikule mõeldes ägedalt lapsi tegema? Või mis see positiivne plaan neil on?

      Mulle on jäänud mulje, et EU-s olemine või mitteolemine on majanduslikult üsna väikese mõjuga. Mitte-EU-UK annab emotsionaalse heaolutunde - me oleme ISE kuningriik. Rahvuslik uhkus ja värk. Meil oli ka hea meel, kui NSVL-ist välja saime. Ja elu tundus parem hoolimata kartulikoortest jne. Aga pikas plaanis, usun, ei mõjuta see hääletus UK-d ennast kuigivõrd. Meid see-eest... eks näis.

      Kustuta
  4. No ma muidugi ei tea kõiki majanduslikke ja muid asjaolusid, miks britid enam EUs olla ei taha. aga mulle kui lihtsale inimesele tundub nii, et EUs olemise kasu-kahju esimene argument saab alguse sellest, kes ühiskassasse rohkem maksab või kes sealt rohkem saab. Saksamaa on ilmselt esimene maksjate reas, aga tema ka tellib muusika ehk saab vastu võimu ja uhkust. Kreeka on esimene saajate seas, ja isegi meie, vaene Eesti, kes siiani on rohkem saanud kui maksnud, hakkab arvama, et mismõttes me neid (Kreeka arulagedat eluviisi) üleval peame pidama. Mis siis UK-st tahta. Maksab, aga vastu ei saa midagi positiivset. EU põhimõtete reformimine on möödapääsmatu, aga kui seda ei suudeta, siis tuleb lagunemine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei oleks nii kindel.

      Minu nägemuse järele nad ei taha oma identiteeti kaotada, st tahavadki jääda oma veidrate majade, kuninganna, konservatiivsuse ja kiiksuga huumori e kõige selle juurde, mis neid iseloomustab.

      Nad ei taha, et populaarseim poisi nimi on Mohammed (see ple liialdus, see on fakt), nad ei salli ka "idakaid" e ligi miljonit poolakat, kes sinna pesa on teinud (e tegemist ei ole rassismiga).

      Mis mind hämmastab, on "see referendum ei kõlvanud, lollakad, teeme uue" - kuni õige vastuse saame.
      Nagu Iirimaal on 2 korda juhtunud.

      Või nagu hr Kallas väljendab - Brexit on näide, miks demokraatiat ei tohi olla, rahvas on loll, neil ei tohi lasta otsustada.

      ***** (ei hakka roppusi välja kirjutama).

      Kustuta
    2. Ei noh, EU põhiline kasu on ikka järgmise maailmasõja edasi lükkamine. Noh et teeme Kesk-Euroopa riigid omavahel sõbraks ja ehk siis ajalugu ei kordu.

      http://europa.eu/about-eu/eu-history/1945-1959/index_en.htm

      Hetkel pole Euroopa südamest lähtuvat III Maailmasõda vaja karta, nii et Lääne-Euroopa poolest võib liidu laiali saata küll. Algne eesmärk on üsnagi täidetud.

      Kustuta
    3. kusjuures ma kahtlustan, et praeguse Euroopa rahulikkuse eest võlgneme osa tänu just nimelt sellelesamale ühiskonna vananemisele, mille varjupool on stagneerumine jne, millest Indigoaalane rääkis.

      Mis UK-sse puutub, siis mul on vist kõige rohkem kahju Põhja-Iirist. no ja muudest ohvritest ka, kui sealt peaks jälle see sõdimine lahti minema, millele nad sajandivahetuse paiku suutsid punkti panna suuresti tänu sellele punkti, et Iiri Vabariigi ja Põhja-Iiri piir muutus EL sisepiiriks. Põhjaiirlaste jaoks on see, kui sinna tuleb nüüd uuesti EL välispiir, pmst sama hea, nagu pandaks Berliini müür uuesti püsti. ja kui ma õigesti aru saan, siis neil on praeguse seisuga rahumeelselt UK-st väljaastumisreferendumit korraldada raskem kui šotlastel: sealne ametlik poliitiline võim ei taha referendumit.

      A seda, et "referendum ei kõlvanud, teeme uue," nõuavad ju praegu ka paljud need, kes liidust lahkumise poolt hääletasid. Inimesed, kes olid nii veendunud, et neil ei ole absoluutselt mingit mõjuvõimu, et neid tabas külma dušina see, et ups, minu hääl kah loeb, vabandust, kas ma saaks ta tagasi võtta?

      Kustuta
    4. Piirimajanduses loeb EL-st rohkem Schengeni leping, ja selles ei ole ei Iiri- ega Inglismaad. Nii et ma ei ole kindel, et Iiri saare sees see brexit (piiride mõttes) midagi muudab.

      See, kes mida nõuab ja kui palju neid nõudjaid on, on üsna selgusetu. Ma kardan, et me elame siin selles endaloodud meediamullis, millest Lilleriin kirjutas.

      Kustuta
    5. ma ei ole Eesti meediat selle kohta peaaegu üldse lugenud.

      Esimene Iiri piirimajanduse jutt, mis ma lugesin, oli Guardianis. teine artikkel ka sealtsamast. tsitaat:
      “My family owned a haulage business and every time they moved their lorries from Dublin docks up into Northern Ireland there would be tailbacks just north of Dundalk as they tried to get into Newry, because they used to check all the vehicles, both customs and security checks. It would be terrible if we returned to those days again. That is why I voted to remain like almost everybody in Newry. We knew what it is like to have a border like that and we don’t want it back.”

      Siin ühe hoiatusartikli juures on ka pilt sellest, milline 1998. aasta piir välja nägi.

      Kui ma õigesti aru saan, siis üks põhjus, miks nad "kõva piiri" kardavad, ongi see, et see ei ole Schengeni riikide vaheline piir. oleks seal Schengen, siis muutuks olme vähem.

      Aga põhiline muudatus, mis juhtuks, oleks muidugi seoses tollidega. Iiri saare sisene äriajamine muutuks keerulisemaks ja kulukamaks.

      Rääkimata sellest, et seal on küllalt neid jõude, kes nagunii on kogu aeg tahtnud Iirimaad ühendada ja UK-st välja saada, lihtsalt vahepeal ei olnud neil rahva hulgas eriti kõlapinda, sest piir praktikas eriti elu ei seganud. Ja viimatine rahuaeg on olnud sellele eelnenud sõjaajast lühem. Ei tea, kas seda on vanade harjumuste unustamiseks piisavalt olnud.

      Üks lootus seisneb muidugi selles, et põhjaiirlased saavad endale kähku topeltkodakondsuse teha (kui neil seda juba ei ole) ja oma ärid Iirimaale ümber regada. siis on vähem põhjust sõdida.

      Kustuta
    6. hääle muutmise nõudjaid on mõlemal poolel, kui Independenti artiklit uskuda (või õigemini seda arvamusküsitlust, mida nad viitavad). hämmastav tglt. kas seal ei jagatud enne referendumit siis piisavalt infot või? või inimesed lihtsalt ei viitsinud infot vastu võtta? Tõenäoliselt mõlemat.

      Kustuta
    7. Ah, küll nad midagi välja mõtlevad. Lepinguid saab teha igapiti. Igatahes ei suuda ma brexitist niipidi küll mõelda, et mul kellestki sealkandis eriti kahju oleks. Nad on oma saartel geograafia tõttu suuremate jamade eest üsna kaitstud.

      Kustuta
    8. Euroopa mandri jamade eest kindlasti. Nende kõige tõenäolisem jamaoht on see, mis ennegi: "the Troubles" Iirimaaga. Kõige suurem ja ohvrirohkem sõdimine, mis neil 20. sajandil Briti saarte enda territooriumil toimunud on. a äkki on seekord oidu rohkem ja asjal ei lasta uuesti nii hulluks minna, loota ju võib.

      Kustuta
    9. hmm, sirvisin natuke Põhja-Iiri rahuprotsessi kohta veebilehti ja sain teada, et see rahu on seal tänapäevani üsna pulbitsev olnud. ikka aeg-ajalt mõni pomm plahvatab ja 2011 olid seal tänavalahingud. inglismaad puudutab see küll vähem, rohkem just põhjaiirlasi endid. seal on mitu põlvkonda inimesi, kes on pideva sõdimise taustal üles kasvanud.

      Kustuta
  5. mul on igasuguseid uudiseid ja inimestega tehtud intekaid ja küsitlusi lugedes jäänud mulje, et ei jääjad ega lahkujad hääletanud peamiselt majanduslikel ajenditel - kaalukamad olid väärtustega seotud argumendid. ma pean silmas neid hääletajaid, kes ikka teadsid, mis hääletus see üldse on, mitte neid, kes pärast paaniliselt guugeldama kukkusid, misasi see EL üldse on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei tea. Ju sõltub siis allikatest. Ma lugesin- nägin- kuulsin pigem: tervisekindl süsteem; immigrandid ja sellest tulenevalt töökohad, sotsiaaltoetused; õigus kasutada ise oma raha - a la Kreeka ja see, et Inglm on netomaksja.

      Kustuta
    2. ma nägin samuti immigrandiretoorikat, aga sellises "take our country back" võtmes. raputame ahelad maha jne, ajame võõrad välja (lihtsalt sellepärast, et nad on võõrad). need noh, kes keelduvad pakistanlasest medõe käest ravi vastu võtmast.

      tõsi, osa jäi vist tõesti seda juttu uskuma, et ELile makstav summa (mille suurus oli üle paisutatud) läheb edasi puhtalt tervishoiusüsteemi. see osa, kelle kommentaare ma pärast referendumit lugesin, kui Farage möönis, et ega päris nii ikka ei ole, ja kes oleks tahtnud oma häält siis tagasi võtta.

      Kustuta
    3. pakistanlaste ründamine on brexitiga seoses eriti jabur, et mida neil euroliiduga üldse pistmist on?

      aga lahkudasoovijate väärtustest - vt näiteks seda artiklit:
      http://www.perc.org.uk/project_posts/thoughts-on-the-sociology-of-brexit/

      ma pean silmas seda mõtet, et eurotoetused (kõige rohkem "leave"-hääli tuli Inglismaa piirkondadest, mis eurotoetustest ise kõige rohkem sõltuvad) ei loonud tänumeelt, vaid vastupidi, kibestumist, alandustunnet ja viha.

      "the slogan ‘take back control’ was a piece of political genius. It worked on every level between the macroeconomic and the psychoanalytic. Think of what it means on an individual level to rediscover control. To be a person without control (for instance to suffer incontinence or a facial tick) is to be the butt of cruel jokes, to be potentially embarrassed in public. It potentially reduces one’s independence. What was so clever about the language of the Leave campaign was that it spoke directly to this feeling of inadequacy and embarrassment, then promised to eradicate it. The promise had nothing to do with economics or policy, but everything to do with the psychological allure of autonomy and self-respect. Farrage’s political strategy was to take seriously communities who’d otherwise been taken for granted for much of the past 50 years."

      pmst siis sama viha, mida näeb Eestis: inimesed tunnevad, et nad on otsustamisest kõrvale jäänud. Sellel on rohkem pistmist küll riigi sisepoliitika kui euroliiduga, aga euroliidust saab teha patuoina. nende inimeste puhul, kes pärast ehmusid ja ütlesid "ma ei teadnud, et mu hääl midagi loeb," oligi brexit-hääl nähtavasti võimalus omaenda riigi valitsejatele näidata, protestihääl.
      vt see osa, kus on juttu Doncasterit külastanud ajakirjanike saadud infost:

      " Crucially, they observed that – in strong contrast to the Scottish ‘Yes’ movement – Brexit was not fuelled by hope for a different future. On the contrary, many Leavers believed that withdrawing from the EU wouldn’t really change things one way or the other, but they still wanted to do it."

      ja protestihääl võis ta olla isegi siis, kui oma hääle juurde pärast jäädi. saab või sitem.

      no ja teisest küljest jälle lugesin või kuulsin ma nende noorte kohta, kes ikkagi käisid hääletamas, et nende jaoks oli ühinenud Euroopa umbes nagu ameeriklase jaoks emadus ja õunapirukas, ja et jutud majanduslangusest ja vähenenud liikumisvõimalusest on pigem oma kurbuse ratsionaliseerimine kui selle ajend.

      ega inimesed ei taha alati asju kasu järgi.

      Kustuta
    4. Või siis selline vaade:

      Benjamin Timothy Blaine
      June 28 at 11:57pm ·

      So, let me get this straight... the leader of the opposition campaigned to stay but secretly wanted to leave, so his party held a non-binding vote to shame him into resigning so someone else could lead the campaign to ignore the result of the non-binding referendum which many people now think was just angry people trying to shame politicians into seeing they'd all done nothing to help them.

      Meanwhile, the man who campaigned to leave because he hoped losing would help him win the leadership of his party, accidentally won and ruined any chance of leading because the man who thought he couldn't lose, did - but resigned before actually doing the thing the vote had been about. The man who'd always thought he'd lead next, campaigned so badly that everyone thought he was lying when he said the economy would crash - and he was, but it did, but he's not resigned, but, like the man who lost and the man who won, also now can't become leader. Which means the woman who quietly campaigned to stay but always said she wanted to leave is likely to become leader instead.

      Which means she holds the same view as the leader of the opposition but for opposite reasons, but her party's view of this view is the opposite of the opposition's. And the opposition aren't yet opposing anything because the leader isn't listening to his party, who aren't listening to the country, who aren't listening to experts or possibly paying that much attention at all. However, none of their opponents actually want to be the one to do the thing that the vote was about, so there's not yet anything actually on the table to oppose anyway. And if no one ever does do the thing that most people asked them to do, it will be undemocratic and if any one ever does do it, it will be awful.

      Clear?

      Kustuta
  6. Mind hämmastas UK populaarsus mu Euroopa kolleegide seas. Ühe aasta jooksul toimus 3 ümberpaigutamist firma siseselt - 1 Ungarist, 1 Bulgaariast ja 1 Horvaatiast. Mindi koos perega ja nad kommunikeerivad seda minemist siiani nagu elu parimat otsust. Me oleme seda oma kolleegidega Baltikumis korduvalt arutanud ja no UK ei ole absoluutselt apetiitne. Jah, meil on ilmselt Baltikumis hea elada ja majanduslikud olud ei sunni otseselt minema aga kui ka peaks, siis UK poleks kohe kindlasti valikus. See oli siis meeldivuse osas kommentaariks.

    Mulle omale meeldib nn vana Inglismaa maaelu. Koerad, kanad, kipakalt vanad majad, nipsasjad jne. Ma ei väsi neid lugusid lugemast, nii et ma saan aru küll, kui vanem põlvkond tahab säilitada kõike seda, mis on olnud. Selles on ju võlu :)

    Brexiti teemalist arutelu pole nii väga jälgida viitsinud. Pigem huvitab mind, mida teised nüüd teevad. Ilmselt ei ole see viimane hääletus ning väljaastujaid on veelgi. Ja see on kõik vaid üks detail suures tohuvapohus. Ma loen õõvastusega jätkuvast võidurelvastumisest, radikaliseerumisest, Odini jüngritest jne. Kuhu see kõik viib?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli eks-töökohas hea hulk Londonisse kolind eestlasi. Neile küll meeldis. Miks ei ole apetiitne??? Mitte et _sulle_ peaks olema, inimeste eelistused on nende isiklik asi, aga ma küll kujutan ette, miks UK või London toredad võivad olla. Maailmalinn, kirju, lõputult võimalusi ükskõik milleks, kultuuri kõik küljed on kogu aeg su ümber ja vali ainult, töö mõttes ei ole mingeid piire ees - muuda maailma nii nagu jaksad!, loodus on äge, kohalik kogukond töötab (kus töötab) sajaga, kõik on põnev, avatud, võimalusi täis. Kuidas siis ei ole apetiitne?

      Kustuta
    2. Nii palju kui ma mäletan, siis meie hinnangud tol hetkel, kui me seda lahkasime, olid lähtuvalt ikkagi firmast. Et kui reallokeeruda, siis mida on kaotada ja mida võita. Nii veider kui see ehk ei kõla aga töökultuur (sh pakutavad hüved, regionaalsed erinevused alluvusliinides jne) on nii erinev isegi ühe firma piires. Kaotada oleks palju, eelkõige töövabaduses. Eriti ei meelita võimalus alustada üürnikuna ning ühistranspordikasutajast migrandina kuskil suurlinnas. Detailidesse on raske laskuda, ilma konfidentsiaalust rikkumata :)
      Kui tõesti kaaluks reaalselt teatud perioodil väljaspool Eestist töötamist (samas firmas), siis ma liiguks ajutiselt kasvõi Prahasse või Riiga nt. Aga ainult siis, kui ma ei kaotaks mugavuspaketis ja töövabaduses.

      Nii et tulles tagasi UK teemasse, võlub mind see maa pigem hobialaselt - koerapidamiskultuuri aspektist, aiakultuuri aspektist nt. Hobialaselt ma ilmselt oleksin seal vähemalt keegi (meie käsitöökultuur on väga hinnatud mujal), tööalaselt aga mitte keegi.

      Kustuta
  7. Ahh, ma kirjutasin telefonis nii pika vastuse ja see kadus kuskile igavikku :)
    Eih, UK ei meelita üldse! Eriti London. Pärast selgitan arvutist pikemalt.

    KK

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!