esmaspäev, 21. detsember 2015

Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015
Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.


Tavaliselt võtab sellistes asutustes sind vastu klooriaroom. Ma olen hull lõhnafriik.
Seekord saab Toila minu käest plusspunkti. Ma vist ei mäletagi kogemust, kus astun tuppa ja toas on meeldiv lõhn!
Bassein pisut haises kloori järele, aga see on ilmselt vältimatu. Muus osas- täiesti ok. Ja joogivesi oli puhas ning kraanist joodav.
Vannituba läikis sõna otsese mõttes. Tuba oli suur ja avar. Voodi tõstsime küll ümber (et näeks telekat. Mis teema sellega on. Kas on mingi põhimõte- pane telekas alati seinale nii, et klientidel oleks seda võimalikult ebamugav vaadata??).
Pühajärve oli väiksem, väsinum. Parasjagu käis ühes hoones remont. Mistõttu, anname aega atra
Udune Pühajärve
seada.

Pühajärvele annab minu jaoks plusspunkti asukoht. Ma lihtsalt olen Lõuna- Eesti inimene. Ja kohe hotelli juurest algab fantastiline matkarada. Soovi korral võib lausa ümber järve kõndida või joosta.

Toilas on matkarada kaugemal. Aga see-eest on seal kuulus ja klanitud park. Üldse on Toila kuidagi tsehhovlik. Kingad, kübara ja pika kleidi võib vabalt kaasa võtta, Õhtul on tants ja varietee. Päeval saab päevavarju all pargis või mere ääres patseerida.
Ja kui teil on lapsed kaasas, siis need pargipuud.. imelised nõiapuud, kus lugematud inimesed ja loomad on puudeks moondatud...
Toilas jäi silma suur laste mängutuba. Kvaliteeti ma hinnata ei oska. Aga lapsi oli üldiselt üsna palju. Hommikul seisti pannkoogi ja  õhtul jäätise sabas.

Imeline Toila Oru park
Toila meelitab oma saunade kompleksiga. On, mille vahel valida.

Ma ei viitsinud kodulehel näpuga järge ajada, ilmselt pakuvad mõlemad suht samasuguseid teenuseid. Aga Toilas on need kordades nähtavamad, kui Pühajärvel.
Mu programm oli väga tihe: hommikul pool üheksa hüppasin otse voodist basseini vesivõimlema ja nii edasi terve päev kuni õhtuni välja. Paari söögipausiga. Ja oleks tahtnud veel seda ja seda... Ahvatlused ja reklaamid torkasid majas liikudes silma.
Raha peab  muidugi olema. Ning aega. Ma väsisin lausa ära:)

Ja kuigi mu päev oli tihe ja kiire ning saunades võis vedeleda 10-ni õhtul,  Oli piljard ja tants ja restoran. Aga ma ikkagi nurisen meelelahutuste vähesuse üle. Ilusa ilmaga pole probleemi, õues oli küll tegemist. Kuid sisefanni oleks võinud veel rohkem olla.

Ma olen massaazi üsna ettevaatlikult suhtunud, kuna mul on kehv kogemus. Mitte massaaziga, vaid järgmise päevaga, kui suutsin vaid valust ulguda. Saaremaal on massaazist tehtud tseremoonia, Rituaalid, muusika, valgus... Mind sattus masseerima vanem proua. Nii pehmete liigutustega, et oleks tahtnud paluda- sa ära masseerigi mind, teegi ainult pai. Nii hea...:) Lisaks pani ta mulle hulga diagnoose. Ja kellele see ei meeldiks. Et mitte elustiil ja vanus pole su hädades süüdi, vaid ikka konkreetne haigus.
Pühajärvel ja Toilas on rohkem " arstikabinetilikum", Oma trussikud peab jalga jätma. Ning tingel- tangelit on vähem. Aga mõlemal pool olid hoolivad, tähelepanelikud, diskreetsed ja professionaalsed tegijad. Mina jäin väga rahule. Ja olin ka järgmisel päeval elus.

Hommikusöök oli Toilas minu maitse järgi pisut rikkalikum. Õhtu- lõuna olid ilmselt üsna
Udu ujub üle maa... Pühajärve
samaväärsed. Lihtne, kodune eesti toit. Valik natuke väiksem, kui hommikul. Aga piisvalt ja- me olime tulnud ju tervist parandama. Ega siis peagi õhtul end kurguni täis õgima.
Kui eelmisel korral üllatas Pühajärve infosiltidega, kust talust miski pärit oli, siis seekord olid alles jäänud ainult "mahe" sildid. Anonüümsed.
Toila identifitseeris ainult Nopri kohupiima, kas muud tooted olid kohalikud, jäi saladuseks.

Pühajärvel sõime õhtust GMP restoranis, mis hiljem, selgus on üks Eesti parimatest. Ja oli ka, Väga raamist välja väikse viguriga ülimaitsvad road. Hinnaklass, selline keskmine Tallinn.

See on tegelikult väga eestlaslik, aga teisalt kurb, et me kohalikku nii vähe promome. Näiteks näidati Toila aroomitoas youtubest võetud (loodetavasti kõik maksud makstud) relax loodusvaateid. slaidi-showd. Mu meelest on see täpselt see koht, kus EAS saaks oma Eesti brändi tutvustamiseks mõeldud tuhandelisi luhvtidada. Maksta Eesti fotograafidele, operaatoritele ja muusikutele ja panna kohalikust loodusest sellised klipid kokku. Miljonid joogatrennid ja spaad üle maakera vajavad neid. Me võiksime ju neid pakkuda....

Teenindus on vist tänapäeval igal pool väga hea. Kuidagi juhtub nii, et meie pere satub alati ja igal pool tõlgi rolli. Teenindajad rääkisid riigikeelt rahuldavalt või väga hästi. Aga ikka juhtus nii, et mu mees aitas töötajal masina manuaali inglise keelest arusaadavaks st vene keelde tõlkida...

Toilas oli mingi teema ka liftidega. Tavaliselt on nii, et lift sõidab kas üles või alla. See keerutas, aga, täiesti suvaliselt, Mul õnnestus liftis kohtuda vanema prouaga, kes oli mingi 10 minutit üles alla sõitnud, saamata peatust 0 korrusel, kuhu ta tegelikult sõita soovis.  See tasuks tehnikutel kindlasti üle vaadata, Protseduurile ei saa ju ometi hilineda!

Aga muidu oli ilus kevadine detsembrinädalavahetus:)


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!