esmaspäev, 28. detsember 2015

V. Mikita Lindvistika

Nii, nagu eelminegi, on ka see raamat väga eklektiline. Algus on kuiv ja akadeemilisem- meeletult on võõrsõnu. (Ma ei tea, mis teema sellega on, et alati juhtun neid, mida peaks lugema e- raamatuna, et võõrsõnade leksikon, märkmete ja allajoonimise funktsioon oleks olemas; hoopis paberraamatuna...:))
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.

Nagu oma varasemas raamatus üritab Mikita sõnastada eestlust ja Eesti Lugu. Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid  paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine  Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud.  Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.

Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.
Mina veel mäletan neid paiku ja kohti ja puid ja metsi. Minu laps enam mitte.

Ma ei saa seda raamatut soovitada ka noorematele- hiljuti avaldati uurimus, et tänapäeva lapsed ja noored, Y ja milleeniumipõlvkonnad, lausa kardavad metsa.
Minust pisut nooremad avaldasid Eesti ajaloo II köite, ehk siis tehes täpselt seda, millele Mikita viitab: me oleme täna keskendunud Euroopale, " me tahame ikka veel kõike teha " nii nagu teised", "nagu on kombeks tsiviliseeritud maailmas" ja ei oska seejuures õieti ise nimetada ühtegi eesti kultuuri unikaalset nähtust või omadust". 
Mulle meeldib, kuidas Mikita toob välja perifeeria, piiririigi ja piirikoosluste eelised. Aga noored ei taha provintsi. Noored tahavad, et Eesti oleks keskus.

Need noored on unustanud meie esivanemate ja korilaste ellujäämisinstinkti. " Tavaline " toit on saatanast ja rikub tervist. Veganid on võõrdunud, uued eestlased. Sest biofiilia on eestlastel veres. "Taimed hingavad, järelikult on nemadki hingelised.". Ja nii nagu loomi peaks kasvatama, kohtlema ja tapma väärikalt, ei tohiks ka kapsasse või kartulisse suhtuda lugupidamatult. Surm on loomulik osa eluringist.

Meie põlvkond on see servapõlvkond. Kuna me mäletame, kuna meil on veel alles kodu- ja kodustatud metsad ja paigad,  siis meie veel saaksime. Kuna meie põlvkonnas on veel kõne, nimede ja kommete järgi võimalik kindlaks teha lõuna - ja põhjaeestlased. Me oleme oma kodukohas veel "selle" tütred ja pojad.
Meie saaksime need kombed ja mälestused alles hoida. Hoida elus need Eesti ja  eesti lood.

Aga - miks? Kellele on vaja pärimusi. Neid teadmisi. Mälestusi. Konservatiivsust....
Mikita ja Kivirähk on mingis mõttes väga sarnased, osates kokku võtta eestlase peamised jooned, väärtused. Mõlemad on natuke hullud ja vaimukad.
Aga Kivirähk, laseb minna. Laseb sellel kõigel kaduda. Me õpime leiba sööma ja majades elama.

Mikita soovitab üht ja teist tulevate põlvede jaoks säilitada- miks? Kellele?
Ka tema tulevikunägemus ei kujuta rahvus- konservatiivset reservaati. Vastupidi, ta usub, et islamil ja ugri. mugril võib olla nii mitugi kokkupuutekohta. Ja kliimapõgenikest ei pääse me nii ehk naa.

Mikita põhjendab oma ettepanekuid kahe argumendiga: et vähem viriseda, end, kui rahvust pisendada ja rohkem keskenduda positiivsele, väärtuslikule. Selle, mida meil on ja teistel pole. Olla selle üle uhke.
Ja teine põhjus, mitte üritada sarnaneda Euroopaga, vaid leida oma eesti kultuuri unikaalsed jooned. Metsik Eesti, Roheline Eesti. Eesti on suurepärane introvertide kaitseala.

Ning jah. need argumendid on pädevad. EAS otsib just praegu Eesti lugu. Turunduse esimene reegel on: eristu. Aga kas Mikita lugudest on kasu maailmas, kus rahvuslus ei ole enam moes? Maailmas mis paratamatult globaliseerub ja kus eestlane olemine ei ole enam popp.

Maailm mida ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.

Aga see selleks. Lisaks Eesti Loole on seal raamatus veel mitmeid põnevaid teemaarendusi, millest spetsid võiks kinni haakida.
Päris huvitav on hüpotees nn vanast ajust. Kuna lapsed ei kasuta enam " vana aju" ehk siis lõhnu, maitseid ja puudutusi, kas võib see olla põhjus, miks meil on nii palju rikutud psüühikaga lapsi?

Tema käsitlus eestlaste religioonist on lausa - vau! Kui oskaks ise nii hästi öelda:)
Eestlane " teab " justkui paljusid asju, kuid tal on väga raske öelda, kas ta neid ka seejuures "usub".
Eestlane ei ihka igavest elu, ta ihkab elu, mis ei oleks igav

Ma olen täpselt see eestlane, kellest Mikita räägib.
Väga raske on arvustada midagi, millesse sa ise usud ja mis kirjeldab täpselt sind.

Mis mõtet on otsida, kui me juba algusest peale teame, mida otsime




7 kommentaari :

  1. Ma kogesin juba tema eelmist raamatut lugedes, et ta kirjeldaks nagu mind ja räägiks minust. Kuigi ma ei pea end sellest "eelmiseks põlvkonnaks", on mul see vana mälu olemas. Maalastel on vist eeliseid, neil pole alati võimalust kohe uuega kaasa minna ja linn pole ka nii käepärast. Kuigi ka minul oli periood, kus ma kohutavalt tahtsin Tallinnasse ning ära sellest meeletust tööorjusest, mis kodus oli. Enam ei taha! Mida vanemaks, seda olulisemaks saab mets ja loodus. Maaelu ka muidugi.

    Metsakartus on küll huvitav, tean lapsi, kel seda pole ka praegu. Ehk ikka saab meist/neist veel asja? :)

    Maast võõrdumist näen ma küll, kuigi ma tean ka paljusid, kes kohe koliks maale elama kui sealt õnnestuks mõistlikul viisil tööle käia (või siis oleks lähikonnas mõistliku palgaga tööd). Samas näen ka üha rohkem neid, kelle arusaamad maaelust on väga idealistlikud, sest neil puudub realistlik ettekujutus maaelu praktilisest poolest... Muidugi on tänapäeval võimalik ehitada väga kaasaegne ja majanduslikult ökonoomne elamine ka maale ning varustada end vidinatega, mis elu mugavaks teevad aga see pole see.

    Maaelu on minu jaoks võrreldav pika ja raske matkaga, mis eeldab head sotsiaalset (sarnast) lähigruppi, teatavat kogemustepagasit, praktilist meelt ja õiget suhtumist. Kui sa ikka inimesena ei talu vaikust, sul on pidevalt igav ja sa ei oska teistega üldse arvestada, siis sa lähed maal katki. Rääkimata sellest kui vastikult see "katkiminek" teisi häirib või suisa omamoodi katki teeb...
    Ma olen seda nii palju näinud oma "linnastunud" kaugsugulaste puhul, et kurb hakkab. Nad on nagu juurteta inimesed, ei saa asu linnas ega maal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sina oledki see päris - eestlane :)
      Loe ka see raamat läbi ja kirjuta, mis Sinu seisukoht on. Kas meil on vaja ja mõtet hoida alles seda " vana maaeestit" või on see nagunii läinud rong ja me kaotame oma identiteedi nagunii,..

      Kustuta
  2. Minu lapsed ei karda metsa. Ise olen aina rohkem hakanud kartma - kummaline, kui arvestada seda, et olen titest peale mööda metsa kolanud, muidugi ainult koriluse eesmärgil.
    Meie oleme uus-maainimesed, käime linnas tööl ja asju ajamas, maal kasvatame peamiselt küüslauku ja maasikaid. Kes teab, äkki saab sellestki asja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tegelikult on vist kõige parem seejuures, et Su lastel on VÕIMALUS üleüldse maal ja metsas olla. Et on mingi oma koht. See on mu meelest järjest enam privileeg ja õnn.

      Kustuta
  3. Ma lugesin seda raamatut ja tundsin nagu kirjutaks ta minust. Sellised mõtted, mida ma ise pole osanud või taibanud sõnastada. Ühtlasi tunnen rõõmu, et ma pole maailmas ainus veidrik, kes metsas käimata olla ei saa. Ja no lause, et "eestlane kardab metsa minnes kõige rohkem, et kohtub teise inimesega" on niinii õige.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa pole kindlasti veidrik:)
      Vastupidi, me kuulume haruldasse priviligeeritud salaseltsi..:)

      Kustuta
    2. http://www.looduseomnibuss.ee/content/elu-s%C3%BClemid-ehk-lindvistika-aasta-looduss%C3%B5bra-valdur-mikita-ja-tiit-kikase-%C3%B5htu

      Ka veebis :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!