neljapäev, 10. detsember 2015

Üksinda kodus 80

Hiljuti oli uudis, et sõltumatud teadlased on kindlaks teinud-  kõige vägivaldsemad on paariaastased lapsed.
Nõustun, aga samas väidan, et ega see aastatega üle ei lähe.
Lapsepõlves olid mu peamisteks mängukaaslasteks pigem tüdrukud.
Vahel kutsuti meid külla, juubeliks, või mõneks muuks sündmuseks, kaugemate sugulaste juurde. Need olid oodatud külaskäigud, kuna seal suures mitmekordses majas elasid meist vanemad poisid, kes " plikadega ei mängi". Ja sellised ebakorrektsed avaldused vajasid verist kättemaksu.
Ajal, mil vanemad allkorrusel sülti ja viina manustasid, käis meil ülakorrusel sõda. Käigus olid knopkad, käbid, mäkerdatud käsipuud ja lingid. Pimedad toad, heliefektid. Veepommid, mis nt ukse avamisel või muul sobival hetkel lõhkesid jne jne.
Kust me need ideed saime, küsisin hiljuti sajandat korda jõulufilmi  vaadates, oma hea mäluga õelt. Noo, ütles tema. Lisaks turvalisele maksikoer Fikile näidati ka ühe osa kaupa Tommit ja Jerryt ja oota sa!-d...
Nii või teisiti, siis trikkide väljamõtlemine polnud kuigi keeruline.
Alates klassikalisest pimedas saunas "Must käsi on teie linnas, must käsi on teie toas.... "  ja pasteerimisest kuni rebasteretsimisteni.

Nagu öeldud, siis ma käisin läbi pigem tüdrukutega ja vast seetõttu polnud meie nipid nii sadistlikud, vaid pigem esoteerilisemad.  Klassika on küünlaga peegli ees oma tulevase ära vaatamine. Nelja sõrmega toolil istuva  inimese üles tõstmine. Taldriku keerutamine. Hiljem, meie pettumuseks, selgus, et see kõik on labane füüsika.

Pisut vanemas eas saime mingist raamatust idee. Magav kodanik tuli vänge lõhnaõliga uimastada ja seejärel teda varba külge seotud nöörist sikutades sai vastuseid kõige intiimsematele küsimustele...

Lapsepõlv on ikka nii lahe...:)

12 kommentaari :

  1. Need esoteerilised "nipid" levisid minu arust läbi vanemate tüdrukute. Naljakas lugeda, et need olid siis ühesugused erinevates seltskondades. Aga kuidas see nelja sõrmega tõstmine siis toimima pidi? Meil ei tulnud see kunagi välja. Meie versioonis pidi küll inimene põrandal pikali olema ja ülejäänud sosistasid kooris "Jumalaema on surnud" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja jaa, õige küll, Mingid manamissõnad käisid juurde. Ja gospadi pamiloi tuleb väga tuttav ette? Äkki käiski selle triki juurde?

      Aga tegema peab nii. Inimene istub toolil. Neljas tooli servas seisavad inimesed. Mingid võlusõnad olid. siis asetas iga seisja oma mõlema käe nimetisõrmed tooli serva alla ja voila... tool kerkis võluväel.

      Kustuta
    2. No aga ei kerki ju võluväel? Jõudu peab rakendama. Ilmselt ma lootsin sellest asjast rohkem kui reaalne oli :)

      Kustuta
    3. :D
      puhas füüsika jah, kahjuks, ei olegi nõiakunst:)

      meil oli selline füüsikaõpetaja, kes ühes tunnis rääkis need asjad lahti. Taldrikukeerutamine osutus samuti labaseks teaduseks...

      Kustuta
    4. Selliseid õpetajaid oleks rohkem vaja :)

      Kustuta
  2. Ma ikka elasin vati sees vist, selliseid mänge ei mängitud meil kunagi. Ma olin kõige vanem, siis tuli tädipoeg (4a noorem) ja seejärel täditütar (6a noorem). Me ehitasime krooniliselt tohututes kogustes onne - metsa, võssa, maisipõllule, heinapallihunnikute vahele jne. Mul ei meenu, et nendes oleks kunagi eriti pikalt "elatud" aga ehitamine oli pidev :D
    Õudukatest räägiti linnas, onulaste pool aga ma käisin seal harva ja olin pigem pealtvaataja. Linnalaste mängud olid jõhkramad, seda ma mäletan küll. Linnupesi maal lõhkusid ja vanemate tagant keelatud kirjandust panid pihta jne. Maagäng oli selline naiivne ja rahumeelne, mingeid väga hulle tempe ei meenu. Töökasvatus oli muidugi ka a ja o, ilmselt meil polnud nii palju aega rumalusi teha :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks see vist sõltub seltskonnast, me ehitasime ka palju onne. Vanaema talveheintesse, kapidesse, lume sisse...:)
      Siis oli veel talvel lund.
      Ja tööga ka kokku ei hoitud, aga kes teeb see jõuab:)
      Me tegime selliseid pahandusi, millest ma kunagi ei kirjuta, piinlik on.

      Kustuta
    2. Onnid olid ka mul teema, igale poole, tuppa ja õue, võsastunud pargis okstest, oja taga nõlval kulurohust, ehitusplatsil telliskividest ja tõrvapapist ning vanaema toas toolidest ja tekkidest.

      Kustuta
    3. Jah, lumised talved olid ja hullu lumega. Ma armastasin neid ja vihkasin, eriti kui pidi ca paar km tuisus koju lonkima. Mul on siiani meeles see külmatunne kui miski enam ei aidanud. Muidu sai veel käed tasku pista aga kui oli kott ka veel käeotsas (trenniasjad või poekott), siis hakkasid sõrmed jõledalt külmetama. Selline räme valukülm, teate küll. Mul oli koolitee viimane kilomeeter lame lauskmaa, ei mingit varju kah, kus korraks peatuda. Sellegipoolest ma igatsen väga lund..

      Kustuta
    4. Jah, väga tuttav mälupilt. Mul oli küll maad ca kilomeeter, aga lagedal. Tuisk ja lumi ja sääred kipitasid....

      Kustuta
  3. Üksinda koikus, on vist ikka see film, millest te siin räägite?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!