Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Reede, 29. mai 2009

Punased laternad

Käisin seal siis ära. MASENDAV!!
Ma ei tea, kas olen ma ehk liiga palju sellealast kirjandust-filme tarbinud, aga minu jaoks oli see tõeliselt kurb kogemus. JA ärge tulge mulle rääkima, et need naised on seal vabatahtlikult. Vabatahtlikult saaks end sellises loomaaias eksponeerida ainult vaimselt mitte-terve inimene. Juhul, kui naine soovib sellisel viisil elatist teenida- on selleks oluliselt tsiviliseeritumad ja turvalisemad viisid.
Need naised jagunesid kolmeks- ühed olid kurvad. Siiani painab üks nooruke, väga halvasti meigitud kössis piiga. Väga õnnetu nägi välja. Teised olid ükskõiksete-tühjade-eemalolevate pilkudega. Ning kolmas kategooria olid litsid, selle sõna kõige otsesemas tähenduses- väljakutsuvad, üle-olevad (jah, olengi selline) ja provotseerivad.
Absoluutselt ei saa ma aru, kes on need mehed kes seda teenust küll tarbida tahavad?? Mis rõõm on seksida naisega, keda on enne sind käperdanud tuhanded??
Minu planeedil elavad (õnneks) mehed, kes deklareerivad ülbelt, et "seksi eest küll ei maksa". Ja ma ausalt öeldes usun neid- tasuta vabatahtlikke pakkujaid on ju küll ja rohkemgi veel.

Ma saadan head soovid teele ja palvetan kõigi ahistamise ja vägivalla all elavate naiste ning laste eest ja nimel.

Teisipäev, 26. mai 2009

Tulbid ja Amsterdam


Amsterdam on imeilus!!
Naljakas, et see on üks esimesi linnu, kus kõik eelarvamused ja kliššeed saavad tõeks. Kõrged pruunid telliskivimajad valgete aknaraamidega kanalite ääres. Täpselt sellised, et kohe-kohe ilmuvad kusagilt Viplala ja Nella-Della ning poevad keldriakna kaudu peitu:)

Tuulikutest on saanud vahepeal moodsamad- tuulegeneraatorid. Tulbid on küll üsna ära õitsenud, aga neid on siiski igal pool. Ja täiesti tõsi: inimesed tõepoolest sõidavad jalgratastega. Vaata ja imesta. Tingimused selleks on muidugi ideaalsed.
No ja juust- esimene toidupood kuhu sisse astusime- suur lett täis kollaseid juustukerasid:)

Kanepist ja punastest laternatest ei tea kahjuks midagi- ilmselt jäävad need ka järgmiseks korraks, kuna programm on liiga tihe. See-eest on siin väga nunnud mehed- oleks ma vaid kakskümmend aastat noorem...

Foto on pärit www.csupomona.edu

Esmaspäev, 25. mai 2009

Storming, forming ja norming...

Sain hiljuti oma postkasti kutse juhtimis-ja motivatsioonikoolitusele.
Ausalt öeldes olin ma isegi üllatunud, milliseid reaktsioone see minus tekitas. Kas tõesti on võimalik küllastuda õppimisest.
Tegelikult, olen ma juba aasta töötanud firmas, kus EI koolitata (ma pole muidugi küsinud), aga see negatiivne eelhoiak on endiselt tugevalt sees.
Kõik need Joharid, Maslowd, swotid, smardid, aidad... neid on saanud minu jaoks liiga palju.
Tõde on see, et ma pole tükil ajal käinud seminaril-konverentsil-koolitusel, kus ma oleksin kuulnud midagi täiesti uut, revolutsioonilist- või siis praktilist. Midagi, mida saaksin homme hommikul oma töös kasutada. Näiteks.
Pole vist möödunud seminari, kus poleks räägitud Web 2-st. See on ka üks põhjuseid, miks ma seda blogi alustasin. Mind tõepoolest huvitab.
Ok- Usas- arusaadav. Aga Eestis??? Ilmselt on mul vilets kujutlusvõime, aga ma tõesti ei suuda ette kujutada inimest, kes lambist oma vabal ajal erinevate firmade kodulehtedel surfab ning nende ettevõtete foorumeid/blogisid jms loeb. Milleks?
Ok- kui firma turundusjuht on oma loomult kirjutaja-tüüpi, ja tal pole mitte midagi muud tarka oma tööpäevaga teha- no las siis olla see leht. Aga hoida selleks spetsiaalselt inimest tööl, et paar-kolm tuhat inimest sinu firma kohta midagi loeksid. Ma ei tea.
Nõus, kui asi on ühe osana PR tegevusest, ehk siis suvaliste loetumate blogide sisus mainib kirjutaja "kogemata"sinu firmat. Aga muidu. Ma ei tea.

Või siis brandimanuaalid. Olen agentuuri survel ikka päris mitu kinni maksnud. Ja sinnapaika on nad jäänud. Esiteks- elu muutub nii kiiresti- tuleb uus omanik, ülemus ja kogu korporatiivne identiteet vaadatakse taaskord üle.

Sihtgruppide segmentimine on teine "tore" teema. Ma hoian ennast füüsiliselt tagasi iga kord, kui alustan koostööd mõne uue projektijuhiga, kes seda siiralt küsib. Sest koolis ju õpetati.
Mu eelmises äris oli vajalik, et vähemalt 3000 inimest käisid IGA päev igas meie poes. Tänases äris on vaja, et iga toodet ostetakse kuus vähemalt 75 000 tk. Kui me nüüd teeme arvutuse näppudel, siis saame tulemuseks, et Eestis pole sellist demograafilist- ja/või huvigruppi mis vähemalt neid ärisid suudaksid elus hoida.

Töökoha vahetus oli õige otsus. Jättes hetkel kõrvale kõik muud aspektid, siis tunnen ma täielikku vabanemist- pole Power Point slaide, pole team buildinguid ja workshoppe- kas ma hakkan kunagi sellest puudust tundma?

Kolmapäev, 20. mai 2009

Sofi Oksanen "Puhastus"


Eile lugesin ühe hingetõmbega läbi Sofi Oksase „Puhastuse“. Tõsiselt lummav raamat. Ma ei usu, et suudaksin seda raamatut veel teist korda lugeda- tegelikult mulle ei meeldi selline julmus, vägivald.Temaatika iseenest polnud ju midagi uut- kui viimati loetutest meenutada- Seltsimees laps, Kaks kaptenit, Arbati lapsed, Gulaagi arhipelaag..
Aga mõned mõtted jäid kummitama.

Kust ja miks on eestlastesse tekkinud selline veneviha. Jah, nõus- püssiga sõdur polnud kindlasti midagi meeldivat- aga samas pole see viha ju ratsionaalne. Sigadusi tegid muu hulgas- nagu ka antud raamatust oli lugeda, meie endi kaasmaalased. Vene rahvas kannatas Stalini repressioonide käes ka ise ja enamgi veel. Enne NL elasid EW ju samuti eestlased. Migrantidena saabusid meile ju mitte ainult venelased vaid kõikide sõbralike vennasriikide rahvad. Aga nad rääkisid vene keeles, käitusid teisiti st slaavipäraselt, neid oli enamuses nad domineerisid.
Ma mäletan oma vanaisa veneviha. Ja oi seda õudust, kui üks poegadest vene naise võttis.