kolmapäev, 20. mai 2009

Sofi Oksanen "Puhastus"


Eile lugesin ühe hingetõmbega läbi Sofi Oksase „Puhastuse“. Tõsiselt lummav raamat. Ma ei usu, et suudaksin seda raamatut veel teist korda lugeda- tegelikult mulle ei meeldi selline julmus, vägivald.Temaatika iseenest polnud ju midagi uut- kui viimati loetutest meenutada- Seltsimees laps, Kaks kaptenit, Arbati lapsed, Gulaagi arhipelaag..
Aga mõned mõtted jäid kummitama.

Kust ja miks on eestlastesse tekkinud selline veneviha. Jah, nõus- püssiga sõdur polnud kindlasti midagi meeldivat- aga samas pole see viha ju ratsionaalne. Sigadusi tegid muu hulgas- nagu ka antud raamatust oli lugeda, meie endi kaasmaalased. Vene rahvas kannatas Stalini repressioonide käes ka ise ja enamgi veel. Enne NL elasid EW ju samuti eestlased. Migrantidena saabusid meile ju mitte ainult venelased vaid kõikide sõbralike vennasriikide rahvad. Aga nad rääkisid vene keeles, käitusid teisiti st slaavipäraselt, neid oli enamuses nad domineerisid.
Ma mäletan oma vanaisa veneviha. Ja oi seda õudust, kui üks poegadest vene naise võttis.

Mina, kes ma olen sündinud 100 aastat peale Leninit, olen ilmselt kõige ajupestumast põlvkonnast? Enne mind mäletati veel sõda ja küüditamisi, elus olid eestiaegsed inimesed. Minu vanemad sündisid peale sõda ja mõlemad vaeses peres. Häbenemata võib öelda, et oma hariduse ja tänase positsiooni said nad tänu NL-le. Kumbki vanaema poleks oma seitset last jõudnud kõrgharida kui eelmine riigikord oleks kestma jäänud. Mina kasvasin üles Pavel Kortsagini ja Vasjok Trubatsoviga- elu oli nagu lill. Minust poleks iial revolutsioonitegijat saanud. Suur tänu neile, kes selle vaeva ära nägid ja tänu kellele on meil praegu oma riik.
Sellest kõigest, mis oli, lihtsalt meie peres ei räägitud. Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta, et mu elus oleks kerkinud küsimus, et mis siis oli ikkagi enne NL-tu. Ilmselt me koolis ju miskit õppisime- aga kuna ajalugu oli tollal minu jaoks mõttetu ja surmigav aine, siis polnud see teema. Need jutud meedias, kuidas kõik nõuka-aja inimesed olid tegelikult oma hinges vabadusvõitlejad- minu puhul ei kehtinud. Jõule ja emadepäeva meie peres ei tähistatud. Vanaema laekas ja pööningul olid vanad „Maretid“, aga sinimustvalget seal küll polnud. Süldilauas kiruti riiki ja valitsust- aga seda tehakse ju ka praegu. Oli lihtsalt nii. Mina olin noor, olin pioneer ja käisin EÕM-is ja trennis ja mulle meeldis mu elu. Esimesel läänereisil – Soome, kuhu mujale :) ma infarkti ei saanud. Mingid killud olid ilmselt läbi RTLi ja Soome kanalite selleka ajaks juba kohale jõudnud, et kusagil on puhas ja poes on kaup. Ma mäletan, kui me tuttavad soomlased olid külas ning viisin neid poodi, et näidata konservide kuhja keset tühja poodi. See oli naljakas. Lapsena sa ilmselt ei mõtle sellele kust ja kuidas süüa saada. Midagi ju ikka oli ja söönuks me saime.
Mingid mosaiigitükikesed hakkavad alles nüüd paika loksuma. Teadsin, et mu vanaisa oli vangilaagris. Talvel tegi tütar ajaloo jaoks referaati, mille käigus ilmus kusagilt välja vana foto- minu vanaema ja vanaisa Vabadussõjas osalemise eest saadud asundustalu juures!.. no vot siis. Seda ma ei teadnudki. Sofi Oksase raamat pani mind tõsiselt mõtlema. Äkki on mu esivanematel veel saladusi? Näiteks- miks mu mehe vanavanemaid, kel väidetavalt oli pood ja traktor Siberisse ei saadetud? Oma vanaema kohta tean nüüd, et ta pääses oma seitsme lapsega tänu headele suhetele ja suhtlemisoskusele.
Nii et viimane aeg on vanematelt kõik puuduvad killud välja kaevata. Äkki on ka meie peres mingeid saladusi..

Tundub nii, et ajaloos kordub ikka ja jälle üks motiiv. Mingi aja möödudes jagatakse varandus ümber. Kas see on üks osa looduse tasakaalust, et teatud aja möödudes peavad orjad/talupojad/köögitüdrukud saama endale kapitali. Siis möödub paar põlvkonda, et endised mitetkapitalistid saaksid järje peale ja piisavalt know-howd kuidas varandust hallata, et siis anda see varandus taaskord edasi järgmsitele köögitüdrukutele?
Teine teema, mis mind jäi painama- aga mis sai edasi?? Zara sooritas ju tegelikult mõrva, hoolimata sellest kui õigustatud see oli.

Kas Linda ja Ingel tulid tagasi? Elades, ka ligi nelikümmend aastat mingis kohas- muutub see ju paratamatult sinu koduks. Tekivad sõbrad, tuttavad, rutiinid? Või mitte? OK- neil oli mets, sellel on mingi turuväärtus. Aga tulla tagasi tänasel päeval suvalisse väljasurnud Eesti külla- kus pole ei inimesi ega ka tööd... Kui masendav tegelikult, kuidas rikuti inimeste elud. Sa pole rahul seal, kus peaks olema sinu kodu- aga sul pole ka kodu mujal. Sest sinu kodust on vahepeal saanud täiesti võõras ja vale paik.

Eriliselt ebaloogiline ja ärritav oli Hansu liin. Alates sellest, et kuidas ikkagi on võimalik pesitseda aastaid pisikeses konkus; laibad, mis ei lähe maja all haisema jne. Lõpetades sellega, et tegemist oli tõsiselt ebameeldiva tegelasega. Pigem lasta vägistada ja piinata oma last ja naist, kui võidelda ja ehk ka surra. Lasta naisel, keda sa vihkad end vabatahtlikult vangis hoida. Masendav. Kas sellised ongi eesti mehed? Aliidet võib hukka mõista aga samas suudan ma teda mõista: kadedus, ahnus, peast segilööv armastus. Jah, ta valikud olid naiiivsed ja rumalad, aga vähemalt mõistetavad, inimlikud. (Millegipärast tekkis mul paralleel Tuulest viidud Scarletti ja Ashley liiniga.)
Või oli Hans sisse toodud millegi sümbolina? see jäi segaseks ja minu arvamust mööda poleks seda liini üleüldse vaja olnudki. Nagunii oli see raamat naistest ning nende tugevusest. Ülinõrk mees oli liiga palju.

Off Topic: huvitav oleks lugeda raamatut sõja- ja muudatusteajast riigist, kus naised on nn nartsu asemel- mõnest moslemimaast. Kui mehed on hõivatud sõjapidamisega ning kõik olnu variseb kokku siis kuidas tegutseb nt mosleminaine? Rikub reegleid ja võtab vastutuse või mitte?
Äkki ongi meie probleem selles, et läänemaailmas on liiga tegijad naised? Et tegelikult polegi vaja, et asjad oleksid kontrolli all ja korras? Et tegelikult on Jumal tüüpiline mees, kes tahabki natuke kaost ja minnalaskmist...

3 kommentaari :

  1. Sa vist ikka päriselt ei mõista seda põlve või oled linnalaps.

    VastaKustuta
  2. .. esimene selle autori raamat, mida lugesin. Meeldis,kuid teistele ei julge soovitada. Liiga otsekohene ja julm. Samas täiesti usutav, et nii keeruline saatus võis 1939-1952. aastatel areneda paljudes Eesti peredes. Õe õelus, armukadedus- vaat milleni viis.

    Samas noort Zarat reedab tema kõige ustavam sõbranna Oksanka, kes lummab teda oma uhke läänemaise välimusega ja ahvatleb Zarat samasugust ametit pidama. Jätab ütlemata, milline on selle elu tegelik kibe hind!

    Ja see kärbse-porilase kujundi raamatusse kirjutamine oli väga leidlik, kuigi seda mõistad alles raamatu lõpus.

    VastaKustuta
  3. Mulle kohutavalt meeldis see (või noh hirmutavalt meeldis oleks õigem öelda), et on olemas teooria, et õudused kanduvad edasi ka läbi päritava alateadvuse (sellest oli nädalad tagasi juttu ka Eesti Ekspressis) ja see liin jookseb hästi läbi. Jäin mõtlema Zarale, miks ta oli selline nagu ta oli ja kui palju kandis ta endas oma ema õudusi ja läbielamisi, et temast sai selline tüdruk nagu ta sai. Ja mis on tõesti see taak, mida mina endas kannan ilma ehk teadmata, mis tegelikult juhtus minu vanaemadega sõja ajal. Igasuguseid huvitavaid mõtteid ja teooriajupikesi tekkis igatahes.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!