Teisipäev, 31. jaanuar 2017

Inventuur

Sa võid selle postituse täiesti vabalt vahele jätta.
Sest mul ei ole mitte midagi erilist öelda.

Ma olen küll väga hea multitaaskija, aga kirjutamiseks on vaja rahu. Tühja aega. Nii palju on tööd ja seda aega pole.

Õhus on muutus. Umbes kuu pärast saab teada. Või siis nelja pärast. Ja siis läheb veel aasta või pool, kui midagi mõikama hakkab.
Ma ei tea kas see on hea või halb ja kuidas läheb ja kas üldse läheb. Mu lemmikastroloog Susan kirjutab samuti karjäärist ja kui positiivne see kõik mulle on. Ja ma üritan mõelda, et mis siis on see hea variant. Kas ma tahan, et ma saan ametikõrgendust või et mind koondataks. Ja ma ei tea.

 Vanasti oli mul mingi visioon. Ma tahtsin olla selline tähtis kõrgete kontsade ja kostüümiga naine. Täna ma enam ei taha. Või ma ei tea. Äkki tahan.


Kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Eesti otsib tööraamatut

Sain kätte oma tööraamatu.
ja sain teada, et... mul on 30 aastat tööstaaži !!!
Ja mina veel imestan, et miks nii kangesti pensionile kipun. Kõvasti ju tööl käidud. Ma pole isegi lapsehooldupuhkusel olnud, ikka tööl.

Ma läksin tööle keskkoolis. Käis ringi legend, et ilma tööstaažita ülikooli ei pääse. Ja nii ma sebisin end koristajaks.
Käisin süvaõppega klassis, trennis, ÕTKs ja tööl. Kes mind ära jõuab kiita, eks.

Raamatu vahel oli üks iidvana passipilt. Inimene ikka ei usu, kui talle öeldakse. Et praegune nõme pilt on 10 aasta pärast täitsa okei ja 20 aastat pärast lausa ilus. Oli küll ilus.
Olin küll ilus. Noorus ei tule iial tagasi.. njuts...

Vaadates seda tööraamatut, hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kui kiiresti on ajad muutunud. Tegelikult on see olnud õnn ja privileeg, näha nii palju oma lühikese elu jooksul.

Tööraamatus on kirjas mu isanimi, algab kõik pihta venekeelsete lehtedega, pitsatid all.
Me jäime ilma kollastest kaartidest, riigipoolsest töökohast, praktikast, korterist... aga meil oli võimalik võtta kahekohalise protsendiga laenu ja saada olematut lastetoetust.


Reede, 20. jaanuar 2017

Ellujäämisõpetusi

Lugesin sellist raamatut, nagu Palahniuk " Survivor". Väga omapärane raamat meediast ja manipuleeritavusest ja usust.
Ma pean natuke järele mõtlema, et osata sellest kokkuvõtet teha.
Aga postituse teen ma hoopis raamatus olnud tarkuseteradest.
Seda ma kirja ei pannud, kuidas autot peale mõrva puhtaks saada, seda lugege ise :)

Kuidas eemaldada verejälgi:
kasukalt: maisijahuga harjata kasukat vastukarva
Klaveriklahvidelt: talgi ja piimapulbriga
tapeedilt: teha pasta maisitärklisest ja külmast veest

Kuidas katta kuuliauke: hambapastaga, Kui on suuremad augud, siis segada pasta võrdsetes osades tärklisest ja soolast

Küünlad:
Et küünlad tilguks vähem, leota soolases vees
Hoia küünlaid külmikus
Süüta küünlaid spagetiga

Higi ja pisarajäljed
padjapüüril: lahusta 5 aspiriini vees ja määri sellega plekki, kuni ee kaob. Samuti saab maha ka  ripsmetušši

Huulepulgajäljed saab maha valge äädikaga

klaasikillud saab põrandalt kätte leivatükiga

Kui ei taha, et peekon tõmbub rulli, sügavkülmuta mõned minutid enne praadimist,
pikkpoissi määri jääkuubikuga, et see küpsetamisel ei praguneks

piparmündiõli hoiab rotid eemal

Esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....

Esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Operatsioon Kuusepuu

Viimased aastad oleme me toonud aasta lõpuks ka kuuse.
Ja ma ei väsi ikka ja jälle mõtlemast ja juurdlemast, kuidas saavad selle projektiga hakkama üksikud haprad naised.

Kui kuusk on õnnelikult kohale sõidutatud, tuppa taritud. Siis järgneb pea tunnike kuuse kohandamiseks kuusejalaga. Mees haarab kirve ja sae. Laasib ja lõikab.
Hüva, see on hea eesmärgi nimel. Ühel hetkel on kuusk püsti ja pidupäevad saavad alata.

Aga pidu saab läbi. Ja kuusel on aeg välja kolida.

Taas haarab mees sae ja kirve, Tõelise kuusemõrvarina, laasib ja tükeldab ja pakib kuuse autotranspordiks sobivasse kilesse.

Meie pakitud kuusk sõidutatakse teise linna otsa.

Linnaosavalitsus annab teada, et kuna eelmistel aastatel poetati kuuski lisaks spetsiaalsele konteinerile ka mujale, siis nemad nii ei mängi ja konteinerit ei telli ja kuuse saab ära viia... teise linnaossa.

Kas pole suurepärane loogika. Prügikasti ei tohi kuuski panna, spetsiaalset kohta pole. Ilmselgelt teevad kõik 20 tuhat siin elavat pere nii nagu meie. Laasivad, lõikavad, pakivad ja viivad näiteks trolliga teise linna otsa.

Kas pole elementaarne, et nii nagu sajab lund= tuleb puhastada teid. Või lehed langevad= need tuleb kokku korjata... nii oleks minu napi mõistuse järgi ka loogiline: müüakse kuuski= need on vaja kuhugi paigutada.

Meie, kodulinnaosa, on täis hüljatuid okasteta kuusepuid.