Ühe salaravimi siiski avastasin. Coldrex, kui vastu ööd võtta, siis seal sees kõikide hädade vastu ja terve öö rahulik.
Algas nii, et ühel hommikul pea valutas ja väsinud oli olla. Ja muidugi, see oli palavik. Õnneks oli järgmine päev planeeritud konverentsiks. Õnneks seetõttu, et kõik outofofficid olid peal. Lihtsalt apaatselt lamasin, suutmata midagi ette võtta. Kuulasin kella tiksumist. Muuseas, miks meid on õpetatud, et kell tiksub tik-tak. Eiju?
Üle 39 sain kätte. Testid olid kõik negatiivsed.
Aga mees sõnas ära- muudkui käis küsimas- ega köha pole? no ja siis see tuligi. Palavik läks paari päevaga mööda, aga köha ei lähe ega lähe ära.
Nagu öeldud, siis ma ei saa köhaga hakkama. Ma köhin vaid siis, kui kurku nn ärritada- rääkida, või temperatuur. Ja ma olen siis vait.
Kes oleks võinud arvata, et ma räägin muidu nii palju! Tõeline piin on olla kogu aeg vait.
Käisime Pga vaatamas ajakapsliMarju :) filmi st Terje Toomistu Piirideta põlvkond. Marjut oli selle filmi kohta ilmselgelt liiga vähe. Film oli hea. Pani mõtlema. Ma ei saaks öelda, et tõusen igal hommikul üles juureldes väliseestlaste teemadel. Kas tegelikult on vahet kus elada. Ikka pead ju käima tööl ja poes. Ilusat vaadata on igal pool maailmas. Ja ilm on igal pool muutlik.
Oma tuttavate puhul on mul vast kahju lastest. Neist, keda ei kasvatata mitmekeelseks ja kes seetõttu jäävad ilma ühest salakeelest, mis võiks tulevikus leiba ning tööd anda. Ja vanaemadest, kes ei saa oma lapselastega suhelda emakeeles. Aga muus osas. Ikka ju minnakse ja las nad lähevad. Mulle meeldis mõte eestlasest välismaal, kui riigi saadikust ja esindusnäost. Seda viimast võiks olla rohkem. Mulle tundub, et eestlane kipub välismaal pigem assimileeruma. Tahaks näha eesti kohvikuid, baare ja hotelle. Nagu on iirlastel. Itaallastel ja teistel, kes on oma juurte üle rohkem uhked.
Praegu teeb veebimaailmas ilma "Jaapani juustukook". Nagu. Päriselt. Sellist küpsisetorti tehti meie maal juba 50 aastat tagasi. Või lumejäätis?? Me ei oska endid müüa ja enda üle uhked olla.
Filmis oli ühe plokina teemaks Ida-Euroopa. Et kas meisse suhtutakse seetõttu halvemini. See on naljakas. Ilmselt nad suhtuvadki, aga tegelikult peaks olema vastupidi. Ma olen oma töö tõttu tihti pidanud rääkima, mis on Eesti. Võib olla siis sellepärast. Aga idaeurooplane on tegelikult parem olla. Meie jääme ellu.
Ma sõidan homme Rootsi messile. Neil on moodne äpp, mille abil saad kohtumisi kokku leppida. Ja kujutad ette- mitte ükski. Mitte ükski firma pole vastanud. Ka mitte ei. Lihtsalt ignonud. Ma ei saa sellest aru. Sa osaled ju messil, et saad uusi kontakte? Või siis ei? Mulle on eelnevalt paar selle valdkonna eksperti hoiatanud, et unusta Rootsi- mõttetu ülbe riik. Tundub, et neil ongi olnud õigus.
Filmist enam avaldas muljet filmi näitamise koht. Ei mäletagi, kuna viimati sai käidud Sõpruses. Mul on üks nõukaaegne noorteraamat " Meie sõpradelt", kus on täpselt sellise talve jutt, väga hästi kirjeldatud. Korstnad tossavad, pliidikütmise lõhn, sopased räpase lumega tänavad. Ja koridorid, kuhu on lund tassitud. Niiskus ja külm, mis tegelikult ei ole külm. Pime, hämar. Liuväljalt kostev muusika...
ja siis ise läkastades ja köhides..
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!