Neljapäev, 30. oktoober 2014

Nostalgianeljapäev: sport ja pilates

Mul on spordiga keerulised suhted.
Ajal, kui ma koolis käisin, oli kehaline kasvatus konkreetne: VTK normid tulid ära täita.
Meie kool oli spordirajatistega kuninglikult varustatud: oli võimla, peeglisaal, kilehall, staadion ja uisutamiseks sobiv tiik ning võsastunud ääremaa, kus murdmaal joosta või lähivallani suusatada.

Täna, tagantjärele, saan ma aru, kui inimlik õpetaja mul tegelikult oli. Ta sai aru, et ka püssiga ähvardades ei suuda ma hüpata kõrgust ning sõltumata tehnikast kukub pall või granaat ikkagi vaid mu jalge ette maha. Aga samas hüppasin ma mängleva kergusega kaugust, olin tubli sprinter ja klassi parim akrobaatikas ning toona moodi tulnud aeroobikas.
Ja nii oli mul kehaline neli- viis. Aga ei saa öelda, et ma oleks seda tundi armastanud.
Ma olen lõhnafriik. Ja kõik see higi, tolm.. iuu...
Hüperkiired riietevahetused. Amortiseerunud duširuumid.
Kumedad helid. Kisamine ja pallimängudega kaasnev füüsiline vägivald.
Staatiline elekter- iga pall, mööduv klassikaaslane ja tolmune võimlemismatt andis mulle särtsu.
Keskkooli lõpetas kehalise kasvatuse eksam.
Tõotasin, et see on viimane kord mu elus, kui keegi sunnib mind aja peale jooksma.
Pisut pidin oma tõotust murdma: ka ülikoolis oli kehaline. See seisnes minu suureks õnneks Mustamäe mändide vahel orienteerumises. Ja see mulle väga meeldis.

Kolmapäev, 29. oktoober 2014

Kirev maailm

Vahel ma lihtsalt ei saa inimestest aru. Ja ehk nii ongi hea:)

Kogus
Ilmselt on nad tähelepanelikult kuulanud ema manitsusi, et taldrik on vaja alati tühjaks süüa ja Aafrikas lapsed nälgivad. Ei ole vahet, kas tegemist on poolekilose või hoopis kilose pakiga, kui on juba ette võetud, siis lihtsalt tuleb see ära süüa. 
Tal on paha. 
Aga küsimus on põhimõttes. Toitu ei jäeta järele.

Kastmed
Keedan inimesele täistera kaerapudru. Igati tore ja maitsev ju. Killuke võid peale ja aitab kenasti süüa. 
Suurem killuke võid. Siis ujutatakse kõik moosiga üle ning täiusliku maitseelamuse nimel kallatakse hõrgutis üle veel ka hapukoorega.
??? milleks üldse see puder. Söö jogurtit?
Aga puder on tervislik, vastab ta häbelikult.

Reede, 24. oktoober 2014

Ise

Meist saab see, kelleks meid nimetatakse.
Ema tavatses mulle pidevalt toonitada, et ma pole õpetatav. Olen isepäine, ei kuula mida targemad inimesed räägivad ja teen kõiki asju omapäi.
Mida vanemaks ma saan, seda raskem on mul taluda kontrolli ja käsutamist. Nii enda, kui ka teiste suhtes.
Kui tahate mind piinata, pange mind vangi või saatke sõjaväkke.

Olen nüüd spetsiaalselt vaadanud ja jälginud ning saan aru, et tegelikult see on normaalne, kui ülemus ütleb vahel: ei vaidle enam. Nii jääb.

Aga ma lihtsalt ei saa.
Esiteks ei esinda ma ju ainult oma firmat vaid ka iseennast. Ja ma ei pea heaks tooniks igal nurgal kuulutada, tegelikult on mu boss loll.
Ma tunnen ennast süüdi, et ei suutnud piisavalt argumenteerida ja veenda.
Kuid kõige hullem on teadmine, et mind ei peeta võrdseks ja vääriliseks. Vääriliseks saamaks selgitusi ning energiat.

Ma ei ole mingi anarhist. Ma allun meelsasti reeglitele, mis on mõistlikud ja põhjendatud. Ma nõustun kontrolliga, kui ma pole pädev.
Loomulikult on vaidlusi, mille tulemusega ma ei nõustu ning seisukohti, mille suhtes jään eriarvamusele. Kuid see on  arusaadav ja ma tajun selle taga austust ning lugupidamist.
Aga emotsionaalsed käsud, mis põhinevad " mulle lihtsalt meeldib/ ei meeldi nii". Või et " nii on alati olnud ja nii ongi".
See on solvav.

Ma tõsiselt üritan, aga ma ei tea, kuidas sellest punktist edasi minna. Loomulikult on mu käitumine lapsik  ja näitab mu sisemist ebakindlust.
Aga ikkagi. Kuidas kasvatada endas kuulekust ja pimedat allumist, ilma, et kaotaksin seejuures iseenda.

Neljapäev, 23. oktoober 2014

Mailis Hudilainen Minu Peterburi

Ma ei saa aru sellest, kui keegi väidab end armastavat mõnd linna. Mulle on koduks olnud kolm erinevat linna. Nad meeldivad mulle vähem või rohkem. Aga armastus on minu jaoks liiga kirglik tunne, et tunda seda mingi koha või eseme suhtes?

Ilmselt olen ma liiga tavaline ja igav inimene. Ma elan oma tavalist elu, oma kodu- töö-pood trajektooril.
Mulle tundub, et see kirg tekibki pigem võõraste kohtade suhtes. Võõrana üritame me saada kohast maksimumi ja tavaliselt saamegi, rohkem, kui kohalikud.
Kardetavasti ma ei ole erand. Ma kahtlustan, et väga mitmed tallinnlased ei oska vanalinnas ekskursiooni läbi viia, ega võõrale soovitada hotelli või söögikohta. Tavaline raadius, mida me kinnisilmi teame, on kordades väiksem.
Raamatu seisukohast on autori teadmised loomulikult rikkus. Ja mulle meeldib, et ta ei räägi meile ainult ajaloo- Peterburist vaid ka kaasaegsest, tänasest Peterburist.

Reede, 17. oktoober 2014

Pilvebaleriini lood 12 Mis laul see on

Viimasest võmmist hakkas üks laul kummitama.
Ma ei saa aru, mis kord see on, et saatetiitrites ei näidata kelle muusikat on kasutatud? Autoritel polegi õiguseid?
See selleks.

Valin siis lehe midomi.com ja üritan ümiseda. Selgub, et on probleem mingi mikrofoniga, mis mu arvutis ei töötavat. Paraku ei käi sellest probleemist jõud üle. Mis teha.
Haa, Mul on ju telefon.
Laen alla SoundHoundi ja üritan uuesti.
12 aastat koorilauljana ei tähenda midagi: programm vabandab, et sellist laulu pole võimalik leida.
Viskan teleka ette pikali, et muusikat otse seriaalist teleka kõlaritest telefoni kõlaritesse püüda.
Aarhg... sisemälu täis. Programm jookseb kinni.
Lõpuks õnnestub- programm teatab optimistlikult lohutades: why worry!? Tegemist on Dire Straits looga Brothers in Arms.
Õnnelikuna asun lugu kuulama. Aga- SEE EI OLE SEE LUGU!!!

Neljapäev, 16. oktoober 2014

Rohkem naeru

Kutsuti esinema, palvega, et räägiksin oma töös ette tulnud naljakatest juhtumitest.
Ja jäin päris nõutuks.
Mul on selline tõsine töö.
Ei saa öelda, et me üldse töö juures ei naera. Naerame ikka, aga need on üldjuhul mingi situatsioonikoomika, mis hetke pärast ununeb või siis nö mitteformaalne. Mitte tööga, vaid kellegi eraeluga seotud juhtum.

Naljakad juhtumid tekivad reeglina ju seeläbi, et on mingi jama või äpardus ja siis hiljem vaadates üritad seda edasi anda läbi huumoriprisma.
Jamasid ja äpardusi juhtub tööl küll ja veel. Aga mingil veidral kombel, kui eraeluliste jamade naljaks rääkimine ei tekita mingeid probleeme, siis tööalaste  puhul jään ma ikka väga hätta. Ning hea toon eeldab ka, et avalikul esinemisel naeran ma ikka enda, mitte teiste üle.

Neljapäev, 9. oktoober 2014

Laske mul olla vana

Suur osa teist, ei saa järgnevast üldse aru.

Umbes kolmekümnendates tulevad teile mikroskoopilised kanavarbad. Millalgi neljakümne lõpus hakkab natuke mõjutama gravitatsioon.
Viiekümne keskel või isegi hiljem, märkate esimest kortsukest, mis teid meeleheitele viib.
Te usute cosmo 10-t ilunippi ning seda, et tervislikud elusviisid, õige toit ja kallid kreemid ja miimika aitavad kortsude vastu.
Õige vastus on: jah, nad ehk pisut leevendavad ja lükkavad edasi, aga selleks, et näha oma tulevikku tuleb otsa vaadata emale ja isale.

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Koos

On ikka uskumatult nõme tunne, kui suur osa rahvast otsustab, et nüüd on nii.
Nagu Süürias või Hongkongis või Venemaal või Šotimaal või Eestis...
Et keelatud on naermine või siis vabad valimised või  midagi muud.
Eriti armas, kui valik õige ja vale vahel on markeeritud musta ja valgena.
Mis mõttes sa ei toeta traditsioonilist perekonda vaid hoopis armastust. Mis mõttes oled sa armastuse ja mitte perekonna poolt..?
Lihtsam on vist isegi siis, kui selle reegli, kuidas õige on, teeb väike mässuline grupp.
Siis jääb vähemalt lootus.

Kui see valik tehakse aga demokraatlikult: rahva enamus on sinust erineval seisukohal. Kuidas siis edasi elada?
See on ju sinu kodu ja sinu rahvas. Ei saa ju iga kord emigreeruda, kui rahva tahe on sinu omast erinev.

Mina näiteks arvan, et heteropaarid ei vaja kooseluseadust: abellutagu.
Küll aga kirjutaks ma alla seadusele, mis tooks naisterohkesse väikelastemaailma pisut rohkem maskuliinsust,