Eestis

Välismaale sõites on see justkui norm. Muuseumid, näitused.. Eestis eraldi ettevõtmine. Mul on tekkinud pikk nimekiri,  kuhu tahaks.  Nüüd sai siis ette võetud. 

Sain lõpuks käidud põgenemistoas. Šeifi avamas.  Eduelamust ei saanud ja ilma meheta oleks hätta jäänud,  sest vooluringid...sry,  ei tahagi osata:) teist korda on kindlasti lihtsam,  sest umbes juba kujutad ette,  mis värk üldse on. Kindlasti tahaks kunagi veel. 

Üks mu sugulane on nn muuseumiäris. Kui rääkisin talle oma mõtetest ja et minu TOP on Amsterdami Heineken (tõsi, juba kaua aega tagasi, täna ei tea), Berliini Deutchland muuseum, Stockholmis ABBA...hakkas naerma. Sa ei taha muuseumit vaid elamuskeskust. Täiesti erinevad asjad ja eesmärgid. 

Imeline nädal 29

Täna, 18.juulil kell 6.52 sai minust ühe tüdruku  vanaema. Mida ma  tunnen? Loomulikult olen väga õnnelik.  Aga sünnid ja surmad tekitavad eksistentsiaalseid kirjeldamatuid  emotsioone.  Kui iganes  ratsionaalselt ja teaduslikult sa kõike tead,  siis see, et just neist rakkudest saab just selline Inimene,  kes hingab,  arvab  mõtleb ja tunneb... Ime. Surelikkus jõuab kuidagi lähedale.  Evolutsiooniline hirm, kas sünnitus  laabub.  Arusaamine,  et mina olen vana ja surm on elu osa ja samas teadmine,  et elu läheb edasi...

Beebi silmadesse vaatamine on kui

Meie geenide pikk reis

Ma väga tahaksin olla oma järgmises elus teadlane. See on nii põnev!
Te ei usu järgmisse  ja  eelmisse ellu?
Sain eelmisel nädalal kokku ühe välismaalasega, kes väitis, et ta on elanud keskaegses Tallinnas. Olde Hansa mõjub kui kodu. Vanalinnas jalutades teab ta käike ja käänakuid, suudab vabalt orienteeruda. Teine tuttav, välimuselt hispaania-indiaanlase tüüpi on lapsest saadik suhtunud kirglikult maiade kultuuri. Sellest, et mu oma lapse esimesed sõnad olid soomekeelsed, olen kirjutanud. Nagu raamatu autorid rõhutavad- kommerts-dna testid on nagu on, aga kõigil neil juhtudel said tegijad kinnituse oma geneetilises koodis oleva vastusena.
Meie järgmised elud elame me edasi meie geenides. Klišee, mis kipub meelest minema. Ning jah, ma olen endiselt kütt-korilane. Ning jah, mu näojooned viitavad Uraali steppidele.  Arheogeneetika on uskumatult põnev.

Maiade teema puhul- minu jaoks uus fakt- eurooplased ja Ameerika pärismaalased kannavad 15 000 aastat tagasi tekkinud rände tõttu endas peaaegu võrdsel määral ühiseid Ida- Aasia ja muistsete põhjaeuraaslaste geene.  Eurooplased on Põhja- ja Lõuna Ameerika pärismaalastega lähemas suguluses, kui aasia rahvad. Euroopasse jõudis Põhja- Euraasia komponent alles ligi 4800 astat tagasi, Seega, kui eurooplased ca 500 aastat tagasi Ameerika nn avastasid, sulgus ring- geneetilisest vaatevinklist kohtasid nad seal oma väga vanu sugulasi.

Emadepäeval

Vaatasin filmi Mr.Nobody against putin. Väga hea film,  täiega soovitan.  Mõtteainet,  mis oleks meist saanud,  kui  nl oleks alles jäänud. Ja kuidas mõned inimesed on ajupesule,  mistahes teemal, nii vastuvõtlikud ja teised mitte.  Ja miks venelaste seas on see % nii kõrge.  Vastuseks ei sobi usk- vaata ukrainlased,  poolakad. Vastuseks ei sobi ajalugu,  mida me ju paljuski jagame. Ei  tea. 

Aga filmist enam jäi mind kummitama laul. Lõputiitrid ütlesid,  et esitaja on Bambini di Praga ja laul Dunajevski Nerazkazat. Kohe kui kuulsin,  teadsin,  et olen seda laulnud.  Otsing ei andnud midagi. Filmi  stoorist lugesin,  et teema oli autoriõigustes, mida  venemaalt ei  saadud. Millest ma oletan,  et seetõttu pole salvestus avalik.  Ja ma ei  mäletagi kuidas,  raalisin välja,  et laul on tegelikult дунаевский летите голуби. 

Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

2024 saab läbi

kui 2022 oli piduri aasta, 2023 gaas põhjas-aasta. Siis 2024 on ilmselt " minu aju" aasta. Usutavasti pole täna eestlast, kes poleks endalt küsinud- äkki on ka minul ath. Nii sotsiaal- kui ka muidumeedia on olnud täis kogemuslugusid. Mul on tegelikult hea meel selle üle. Lootus. Kui ma siiani teadsin, et on olemas pillid, mis teevad mu rõõmsaks ja toredaks inimeseks, siis nüüd on  lisaks lootus, et kusagil on väike väänik, mis muudab virgaks ja tähelepanelikuks. Ehk kunagi tekib aega sellega tegeleda.

ja minu aju... sel aastal tundsin reaalselt hirmu, et lähen hulluks, et aju ütleb üles. Detsembris olen võtnud väga vabalt ja õnneks! praegu tundub, et aju pidas vastu :) Endiselt sama ebanormaalne ja hull nagu varem.

See oli ka endale antud lubaduste mittetäitmise aasta. Lubasin, et vähendan koormust nii tööl kui ka hobidega. Nojust. Siis lubasin, et loon endale lõpuks oma kogukonna. Hakkasingi hooga pihta. Mingi veebruaris olen juba vingunud, et ei viitsi enam ja juunikuus andsin lõplikult alla . Ehk. Kunagi. Tulevikus.

Itaalia.
P-ga Firenzes rohkelt kultuuri ja mõõdukalt head toitu. Mehega Sitsiilias rohkelt head toitu ja mõõdukalt kultuuri.
Hea meel on, et saime mehega Londonis käidud. Ta ise oli ka rahul- taevas ei kukkunudki alla, kui üks tööpäev nn varastada. Väga loodan ka tuleval aastal üks pika nädalalõpu citybreak.

Gladiaator 2

Te väitsite, et ka minu näo järgi loodud inimesed ei saa olla ilusad ja head.

Aga saavad. Ka Hollywoodis. Selle filmi suurim pluss oli sõjavastasus. Tänasel päeval väga värskendav sõnum. 

Muidu oli selline lihtsakene. Filmi vaadates mõtlesin kahele asjale. Esiteks, kui kerge on tänapäeval filmi teha.  Looga ei pea isegi vaeva nägema. Vägivald+ eriefektid+ seks= kassa. Selles filmis polnud isegi seksi.

Ja teine. Huvitav, kas neil on seelikute all trussikud. Kõik kaadrid olid sellised, et polnud näha. Paljas mees on Hollywoodis endiselt tabu. 

Saare võimalikkusest

See on alati täpselt seesama stsenaarium. Mu mees jääb haigeks. Ma ikkagi üritan-deson, tuulutan, vitamiinitan ja magan teises toas. Aga ei pääse. Kui muu osas enam-vähem, siis nohu vastu tahtejõuga ei saa. Homme on hambaarst ja ülehomme audit ja siis hooaja esimene kooriproov ja üks koolitus, mis huvi pakub ja õppematerjalid tuleb valmis seada ja nädalapärast puhkusereis. Ma lihtsalt ei saa lubada endale luksust olla haige.

Käisime saarel. Ma olen seal varem käinud, aga mitte olnud. Täiesti uskumatu- nii lähedal linnale asub paradiis. Liivarand, vaikus. Pääsesime giidi abiga vanadesse majadesse. Mis lagunevad.. pole ju mõtet, meie lühike suvi jne. Teate küll. Aga kahju on. Kui ma oleks miljardär...

Nostalgiatripp: maitserännakud

Oo, meemid mulle meeldivad :) Tänud algatamast. originaalpostitus on siin Kaamos ja W. Lisaks loe ka Klari ja Iganesmida postitusi. Kahe viimasega ma küll koos luurele minna ei saa :)

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

Sellist vist polegi. Aga nostalgialaksu saan ma magustoitudega. Kui kusagil kohvikus pakutakse leivasuppi, mannavahtu, saiavormi. Ühes peenes Pariisi kohvikus sain sellist lumepallisuppi, et oi-oi-oi... Ise kodus ma neid teha ei viitsi.

2. Mida enam ei taha?

no näiteks... radiaatori peal tehtud " röstsai" suhkruga. Samuti ei isuta enam eriti kakao ja suhkruga segatud hapukoor :) Ei taha võtta ühte kätte pätsi saia, teise 100 grammi keeduvorsti ning magustoiduks kamašokolaadi ja loputada see alla pudeli limonaadiga või klaasi gaseeritud veega.

3. Mida enam kunagi ei saa?

Aus vastus on, et mitte ühtegi toonastest toitudest, sest muutunud on pannid, toorained, valmistusviisid. Ma isegi ei tea, kas searasva, mis andis toidule spetsiifilise maitse, enam müüaksegi.  Toitudes on vähem suhkrut, soola ja rasva..
Ühel seminaril räägiti, et jah- paljudel juhtudel me mäletame nn valesti-  nostalgia annab toidule parema maitse, kui see oli. Aga mõningatel juhtudel on see tõsi. Näiteks köögiviljad. Tomatit kasvatati toona mullal, nüüd mullavabalt, lahuses. Muld on muutunud kehvemaks ( st seal on vähem toitaineid) ja seetõttu maitseb porgand teistmoodi. Siis on veel geneetiline lahjendusefekt. Maailma toitmiseks on aretatud sorte ( nt kana), mis saab ruttu suureks, aga on selle võrra maitselt lahjem. 
Tooted pakendatakse teisiti (leib, piimatooted, lihatooted) ja ka see mõjutab maitset päris kõvasti.

Vasjok Trubatšov ja sõbrad

Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...

Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.

Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.

Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa. 

Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud

Tviit 11

Etv 2s jookseb praegu ülipõnev dokk maiadest. Teoreetiliselt peaks ma teadma kõike, kuidas elasid mu vanaema vanaemad ca 1840 ja sealt edasi. Aga ei tea. 

Ja vaesed ajaloolased peavad mõistatama, miks maiad või roomlased või viikingid tegid seda ja teist. Ja paari matmispaiga põhjal üldistama seda kogu ühiskonnale.

Isegi kui maha arvata taudide ja sõdade katkestused ja et igas peres ei räägita, siis seni kuni on alles rahva esindajad, miks me ei tea? Kas see on osa ellujäämise instinktist, et me unustame meile lapsena räägitu?

Suhkru- ja vastutusmaks 9 aastat hiljem.

Appikene. See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Ma ei pea enam mitte ühtegi uut postitust kirjutama. Sest kõik on juba kirjas. 
Aastal 2010 ja aastal 2015.

Mul ei ole oma 9 aastat tagasi kirjapandule mitte midagi lisada. Mitte midagi pole vaja muuta. Ahei. Taani lõpetas oma maksud ja lisas lastele koolides juurde 1 tunni liikumist. Ka nii saab.
Ajaloo ilu ja traagika.

See on maailmavaateline küsimus. See ei ole küsimus tervisest.
Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik  või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida oma soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...
Olgu, see on ehk sõltlaste, ja sõltuvus on haigus, suhtes kohatu.

Kes peab vastutama selle eest, et inimene teeb valesid valikuid.
Reklaamitööstus ja meedia, mis ümbritseb meid ahvatlustega?
Kapitalistist toidutootja, kelle eesmärk on maksta palka ja teenida kasumit ning kes lähtub vastutustundetult nõudlusest?
Riik, kes kirjutaks ette, mida tohib müügile paisata ja mida mitte?
Kas te tõesti tahate sellist riiki?
Me oleme sellises riigis elanud. Ja mina ei taha.
Riik saab üht-teist teha küll. Aga see on raske.
Saab kujundada nõudlust, suurendada teavitust, õpetada meedia- ja reklaamikriitilisust.

Lahkunud hinged

Minu sõnavaras ei ole sõnu ja ma ei oska kirjeldada seda tunnet, kui ma mõtlen kõikide eelnevate inimeste peale. Nad ei ole nimed. Nad olid inimesed, oma tujude, tahtmiste ja lugudega. 

Raadios rääkis, et Rieti fotode autoriõigused saavad läbi. Mispeale läksin Fotisesse ja leidsin suure hulga sugulaste fotosid. Ma pole ammu suguvõsa uurimisega enam tegelenud ja olin unustanud, kui haarav see on. 

Näha mõnda esivanemat 5 aastasena. Otsida ja leida tuttavaid näojooni. Mõistatada, miks mindi fotograafi juurde. 

Kurb ainult, et Riita juhtumile ma lahendust ei leidnud. Samasugust pilti pole ja muudelt pole sarnasus piisav.

Nostalgianeljapäev. Õppige inseneriks

Appikene, mis ma leidsin. Oma ülikooli esimese kursuse tunniplaani. 1988 TPI..

Ja võtan tagasi kõik oma sõnad tänapäeva ülikoolihariduse osas, et kaasaegsed insenerid õpivad ainult "psühholoogiat" ja "filosoofiat". Mul oli tervelt 4 tundi erialaga seotud tundi nädalas :) ülejäänud väga olulised ained: kehaline kasvatus, NLKP ajalugu, vene keel, kultuuriajalugu ...

Olid ajad.

Muuseas, kas olete juba näinud Andrus Vaariku ajaloosarja ? Vaimustav. Kui saaks eestikeelsed subtiitrid ka alla, oleks ideaalne.

Panime kalendrisse kirja Madise, Jüri ja Ümera aastaarvud. Ehk jääb lõpuks meelde....

2023 aasta. Kokkuvõte.

Mõelda. 4 aastat tagasi käisin ma Iisraelis. Ja Moskvas. Kolm aastat tagasi oli koroona. Ikka uskumatu, kui kiiresti aeg läheb ning kuidas kõik me ümber muutub.
Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja. 

No oli see alles aasta.

Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda? 
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.

Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata. 
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada. 
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.

Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline.  Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.

Ma ei viitsi guugeldada

Ma ei saa aru, miks selliseid asju koolis ei õpetatud. 

Ma olen nüüd järjest juhtunud lugema raamatuid, mille tegevus toimub 15-17 sajandil. Algselt oli Skandinaavia, praegu Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania jm. Asi liigub Pärtliöö poole. 

Ma saan täiesti aru, kuidas Calvini ja Lutheri ideed toetust leidsid. Aga ikkagi tahaks rohkem aru saada.

Esiteks mind huvitab. Raamat mainib, et Skandinaavia ja Saksamaa on kindlalt protestandid. Miks? Miks seal köitis askeetlik elustiil rohkem? Kas põhjuseks oli juhus? Vaesus? Kultuur? Kliima?

Ja teine. Millal meeste ja naiste suhted sassi läksid? Tol ajal oli rohkelt naisvalitsejaid, regente. Naised juhtisid ärisid, majapidamistest ja peredest rääkimata. Kõikidel oli oma roll. Kuidas jõuti sellest punktist 50date Ameerika või Saksamaani? 

Tahaks lisaks Viikingitele näha rohkem selliseid kokkuvõtteid nagu teeb Lucy Worsley.

Mõned mõtted

Head isadepäeva!

Teie pidutsete, aga mina ärkasin küsimustega, mis vajavad lahendamist. 

Kas pole irooniline, et mida aeg edasi, seda rohkem nõuavad ajakirjanikud ( kes räägivad teatavasti rahva nimel) populismi ja pahandavad nendega, kes ei viitsi sõnumeid siidpaberisse mässida. Et siis järgmisel hetkel populism hukka mõista(Urmas, Jüri). Algas EKRE-ga. Nüüd Kaja.

Raadio 2 lõpetab rahapuudusel minu meelest Eesti kõige intelligentsema ja erapooletuma poliitikasaate Olukorrast riigis. Ja Vikerraadios on laupäeviti saade, kus nn inimene tänavalt räägib, mida ta õhtuks sõi....

Praktilised küsimused

Esiteks, kui mul on villane sokk katki. Ma korjan üles silmad, koon kuni nn augu lõpuni. Aga kuidas seda lõpetada, et sinna ei jääks nn kõrgendikku. 
( Ma ei saa minna kapi juurde ja otsida välja raamatut Silmuskudumine või Käsitöö V klassile. Sest ei saa. Sry :))

Ma olen nüüd vilksamisi vaadanud Anna Pihli suguvõsa saadet. Ma saan aru selle saate pointist, leida kuulsad ja sama tegevusala teinud sugulased. Mis mind aga alati mõtlema paneb on- "meie esivanemad". keda tegelikult sellega silmas peetakse ?
Igal isal on ju ema ja isa ja igal emal isa ja ema. Minu isiklikus sugupuus on neid nelja sajandi jagu, ma hetkel ei viitsi isegi üle lugeda. Minu sugupuu liikmed on õnneks(?) elanud ühes kohas. Ema omad Hallistes ja isa omad Harglas, seega mul on kerge öelda, et mu esivanemad on pärit sealt ja sealt.. aga nt mu mehe sugupuu on nii kirju ja segane, et tema puhul ühe koha välja toomine on väga keeruline.
Ma saan aru sellest, miks inimkond on hakanud sugupuud esitama isaliini pidi. Aga kas tegelikult päriselt, ei peaks ma pidama oma esivanemaks ikkagi emaemaemaemaema jne jne?  Ning esiisaks. isa emaemaemaema jne?

Ja kolmas küsimus. Olen nüüd käinud uisutamas, see nii meeldib mulle, nagu ka tantsimine. Ma olen omas elemendis ja mul on mugav seda teha. Kas see on nüüd see koht, kus " peaks kuulama oma keha", "jumal on mind loonud selliseks", " mu geenid ei taha, et mu käed oleksid tugevad", " peaasi, et liigud" jne. Või vastupidi, ma peaksin ikkagi punnitama ja pingutama ka neid alasid, mis on ebamugavad ja mõjuvad neile lihastele, mis on nõrgad, ja mida mul on paha ja raske liigutada?. Mul on praegu füsioteraapia pooleli ja ma olen arstiga seda teemat arutanud. Tema- täiesti õigesti, sest muidu ma ju ei käiks seal- arvab, et ikkagi peaks end pisut ületama. Ta sunnib mind isegi rattaga sõitma, et jah, põlvedel on valus, aga peab neid töös hoidma ning ettevaatlikult koormust andma.  Aga ikkagi.
Kuidas ma siis oma keha kuulan?

 

2022 Kiri Jõuluvanale

Kallis jõuluvana.

Saadan selle kirja natuke hiljem, kui Sul peaks suur kiire juba möödas olema. 

Ma ei saa öelda, et kirjutan Sulle esimest korda.(Või Näärivana ei loe? Siis kirjutan. ) Ja ma ei kirjuta samuti üle pika aja esimest korda- vastupidi, sel aastal olen kirjutanud ikka väga mitu korda. Ma arvan, et kiri armsale Cranberryle oli üks kõige raskemaid asju sel aastal (teisel kohal oli relvaga roomamine, nii et pea pole näha). Nii pikka teksti pole paberile ja pastakaga vist aasta(kümne)id kirjutanud... käsi oli täiesti krampis, aga veel suuremaks väljakutseks sai postkasti leidmine.. aga lahe kogemus oli :) Tänan!

Lisaks keirjutasin ma sel aastal päris mitmele ametkonnale. Ilmselt olen jõudnud sellesse ikka. Khm. Sina, vanema taadina ju mõistad mind, eks. ( kus viga näed laita jne)

Me oleme, muuseas, varem kohtunud. Sa kohtud ilmselt miljonitega- tea, kas Sa ikka mäletad. Me käisime tükk aastaid tagasi Sul külas. See pisike tüdruk, kes jättis sulle tookord oma luti, on tänaseks suur. Ja täiskasvanud.

Igatahes. Inga Lunge soovitas raadios, et me kõik peaksime veel uskuma Jõuluvanadesse ning talle kirjutama. Ma siis proovin.

Mulle tegelikult meeldib eestlaste komme, et millegi saamiseks, tuleb natuke pingutada. Et Jõuluvana tooks kinke, peab olema hea laps. Enne töö, siis lõbu. Näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas sina külale, nii küla sulle. Kuidas töö, nõnda palk....See on aus kaup. Sa tead, mis on oodata ning mida oled väärt. No ilmselgelt mina hea laps polnud..:)