Iisrael.Jeruusalem, Surnumeri, Eilat

Ma suhtusin juutidesse (kas sõna "juut" on ikka korrektne kasutada??) ja Iisraeli suure eelarvamusega, Ise ka ei tea miks, sest meedia kujutab juute pigem positiivses valguses ja pea igas Ameerika filmis näidatakse nende kombeid, traditsioone, mis on vägagi sümpaatsed.
Aga mingil põhjusel oli hirm. Paljud lood sellest, kuidas tollis tropitakse. Ja et hoolimata mu suhtumisest Palestiina- Iisraeli konflikti, ei tasu sellest kohapeal rääkida ja just enne sõitu lugesin delfist, et Gaza sektoris on sündmused üsna keemistemperatuuril.
Ma üritasin seekord teha eelnevalt palju kodutööd ja sain teada asju, millest mul polnud aimugi. Näiteks, et Jeruusalemm, Jeeriko, Petlem on vaidlusalused linnad.
Ja et sealkandis on kirjade järgi palju ägedaid kiir-tänavatoite.
Lõpuks sain teada, mis see koššer tegelikult on, tuletasin meelde Vana Testamendi lood jne.

Nagu tellitult, näitas ETV2, enne ärasõitu dokfilmi "Teine Jeruusalem" mis on siis konflikt palestiinlaste vaatenurgast, see kuidas neid kodudest välja aetakse jne.

Kui välja arvata, et ärasõidul Riiast ja tagasisõidul Eilatist oli topelt turvakontroll, siis muus mõttes oli tegemist täiesti tavaliste tollirutiinidega. Kõik teenindajad olid sõbralikud ja külalislahked.

Troppimine algas hoopis autofirmas Budget. Mees oli teinud Eestist eelbroneeringu, sh GPSi ja täiskindlustuse peale. Broneering oli olemas, aga "kindlustuse ja GPS-ga tegeleb hoopis teine firma, meie ei tea midagi, ja vaja on juurde maksta ja kui midagi juhtub, siis nendega ühendust võtta....."
Daam letis oli venelane ja härrasmees rääkis inglise keeles. Mu mees jageles nendega umbes tunni. Kuigi, tõe huvides peab mainima, et kõrvalfirmades võtsid kokkulepped üsna samapalju aega. lõpuks saime kõik korda ja lahkusime suurimate sõpradena.
ja väljasõidul lennujaamast... oli tee peal "siil". No mida?? Püssidega tüdrukud ja poisid ( neid, selgus, oli hiljem igal pool ja üsna palju). Aga meile naeratati ja viibati, et sõida edasi...
esimene šokk :)

Iisrael on kole maa. Minu meelest. Lõputud kivised mäed ja kõrbed. Kohe täiesti siiralt ei saa ma aru, kes küll tahab ja miks sellise maa nimel võidelda.
Me istutame vihmametsade asemele palme ja Marsile õunapuid. Selle asemel võiks ressursid suunata nende lõputute hektarite viljastamiseks. Kohati on. On palmiistandusi ja kasvuhooneid. Aga üldiselt kõrb ja mäed.

Tee Eilatist Jeruusalemma on kurviline, mäest üles ja alla, nii et mul olid pidevalt kõrvad lukus. Maanteed olid üsna tühjad, liiklus rahulik ja viisakas. Aga üldiselt on see pikk ja nüri sõit. Juhul, kui on plaanis Jeruusalemmas kultuuri nautida, on mõistlik sõita lennukiga põhja.

Jeruusalemmas, seevastu, oli liiklus.. ohhohhoo… mina poleks seal roolis vastu pidanud. Kui autorendi firmas uurisime, et kuidas siinsed reeglid on, siis ringil sõitmise reeglitega jäi ta päris hätta. Hiljem selguski, et liiklusmärke seal pole ja iga turist järgib oma maa reegleid. Jeruusalemmas, aga, kehtisid tugevama õiguse reeglid igal pool. Märk "anna teed" oli ilmselgelt illustratiivse tähendusega... Ja ummikud. Igal pool ummikud.
Ja motikad. Kahelt poolt,. suvalisest kohast....
Kui võimalik, siis Jeruusalemmas ärge autoga sõitke:)

Jeruusalemmas oli külm. 18 kraadi, mis iseenesest on ju ok, aga väga külm tuul. Mul oli seljas sama jope, millega 7 kraadisest Riiast tulin.

Jeruusalemmas ööbisime me moslemilinnaosas. Naistel olid rätid peas, mehed teenindasid ja hommikul kutsuti meid palvusele. Aga hotell ise New Capitol, oli puhas, viisakas. Ainult natuke lohakas. Parkida sai kohe hotelli kõrval. Ja vanalinn oli paari sammu kaugusel.
Umbes kell 14 lõppes kool ja siis olid kõik tänavad paksult täis koolilapsi.
Vetsud, mida ma Iisraelis külastasin, olid kõik tasuta ja üsna puhtad. Mingil veidral kombel oli kogu aeg põrand märg. Mingil hetkel hammustasin läbi. Moslemitüdrukud kasutavad ju vett. Ja nii oligi. Kraanikausside juures olid alati kannukesed ja tassikesed, mida sai kaasa võtta.

Minu kirg on turud. Seega pidime minema Machane Yehuda marketile. 
Vaimustav!!! Huvitaval kombel on neil liha ja kala müügil üsna vähe. Peamiselt oli köögi- ja puuvilja. Selliseid mutant-baklažaane ja granaatõunu pole ma vist varem näinudki:) Iisrael ise on kallis. Hinnad olid ümberarvutatuna samad mis Eestis ja kohati oluliselt kallimad.
Süüa soovitan Jachuni Baris, kus sai täie raha eest showd ja imemaitsvaid malawachisid. Kiirtoidu hinnad algavad ca 22 NIS, ja meie mõistes praed ca 40- 50 +. Joogid  11-16 NIS, alkohol on väga kallis ja keeruliselt

kättesaadav.
Bensiin maksis  6.12  ja Elatis 5.23

Ja halvaa.. Ma jumaldan halvaad, Halvaad soovitati osta Mamlechet Halva putkast, õigupoolest mujal ei müüdudki :) Tegutseb aastast 1947 ja sorte on.. ainult nimeta. Shokolaadiga, viskiga. sidruniga, kohviga.. ja kauplemine on muidugi nagu muiste :) Sulle pakutakse kõike maitsta, toimub täielik vennastumine. Kui palud lõigata sõrmejämeduse tüki, siis loomulikult see vaene nuga jõuab allpoolt täiesti kogemata peojämeduse viiluni.. :)
Aga see halvaa on väga maitsev ja pole võrreldavgi poest ostetud pakitud toodetega.

Lisaks soovitatakse osta kohaliku tootja snäkke. Niipalju kui ma pildilt tuvastasin, siis neid on nii maisist, kui riisist jne. Nimeks on Bamba ja soolased snäkid on Bisli. Kohalik  šokolaad on Lastly. Kuna snäkipakid on õhulised, siis osta neid parem lennujaamast, seal on küll pisut kallim, aga mugavam.

Turult tulles mõtlesime lõigata läbi vanalinna. Ja .. eksisime ära :) Me ekslesime ligi tund kaubandusputkade labürindis. Siit soovitus ja tagantjärele tarkus: vaata silte, ära usalda kaarti. Konkreetselt meie kaardil ( nagu hiljem selgus) olid roosad teed mitte peateed, vaid putkaalleed.. Mis hargnesid sajas suunas. Ja ükskõik kui otse üritasid liikuda, olid varsti jälle täpselt vastassuunas.

Kultuuriprogrammis oli meil ette nähtud loomulikult Nutumüür.
Räägin mehele, et vaat, siia vist naisi ei lubatagi, kõik mehed... Noo, ütleb mu feministist mees. Ei tule kõne allagi... Ja varsti katkestabki meie tee mingi onuke, kes käseb mu mehel pähe panna mütsikese ja saadab minu " naiste poolele".
Tõe huvides peab mainima, et naiste poolel juhtub sama lugu. Üks härrasmees jõuab ikka päris kaugele, enne kui hüsteeriline valvur ta tee tõkestab..:)
Naiste pool on väiksem ja samas on naiste pool ülerahvastatud.
Midagi väga vaadata seal pole. Pigem istud, mediteerid ja mõtled elu keerdkäikude üle..

Objekt number kaks oli viimse õhtusöögi ruum Upper Room Cenacle. Mis oli pettumus. Täiesti tühi ruum. Ma ei teagi mida ma ootasin. Lauda ja Vinci reprot?? Ma soovitan selle asemel kindlasti külastada Milanos Da Vindi "Püha õhtusöömaaja " maali. See oli Elamus.

Ja siis Holy Sepulchre kirik. kus väidetavalt Jeesus suri, risti löödi ja üles tõusis. Kirik ise on imeline. Sopiline, hämar, küünlad põlevad. Jõudsime väga õigeks ajaks  ( Ma vabandan , kui kasutan edaspidi vale terminoloogiat)
Toimus parasjagu Kolgata tee sümboolne läbimine. Ees käisid preestrid ja nende järel rongkäik küünaldega, millega me liitusime. Tehti järjest peatusi Jeesuse surmaasemel, seejärel ülestõusmise kohal jne. ( Kõik toimus kirikus sees).
Mulle meenutasid rituaalid pigem õigeusku. Palju viirukit, Tseremoonia läbiviija kõigutas pendlit. Samas olid nad riietatud valgesse ja olid palja peaga. Ning taustaks laulis "Püha Brigitta" riietuses peamiselt mustanahalistest koosnev munkade koor vaimustavaid mitmehäälseid  koraale.
Ühesõnaga. Minu teadmistest ja haridusest jääb väheks, et seda tseremooniat edasi anda. Aga kogu see vaatemäng oli vaimustav.

Nüüd on koht, kus ma lihtsalt pean rääkima söögist.
Lähis-Ida köök koosneb peamiselt kolmest elemendist: sai, määrded ja hautised. ( Nagu Eesti oma seast, kartulist ja hapukoorest :) :)) Aga mis sa kõrbes ikka muud sööd.
Ma käisin hiljuti sensoorika koolitusel ja siin tekkis sama tunne. Ma tunnen seda maitset!!! Öelge, mis see on???? Mis selle nimi on??
Ühes kohas saime hautist- sibul, tomat, kartul ja liha. Ma teen kodus midagi sellist üle päeva. Aga. Täiesti teine söök. Esiteks on neil palju õli ja teiseks on maitsestus täiesti teine ooper.

Üks toit, mida ma kindlasti järele proovin olid tavalised põldoad küüslauguga, mida oli maitsestatud sidruniviiludega.
Pannkoogid maitsesid nagu vahvlid, tugeva vanillimaitsega hapupiimakoogid. Ja mingi nüanss oli veel lisaks, mida ma tuvastada ei suutnud.
Ühes kohas pakuti shawarma ( mis on siis lihtsalt öeldes wrapp lisanditega) kõrvale salatiks ingveriga porgandit. Selge. Marineeritud artisokki ja kurki. Selge. Krõbedaks röstitud baklažaani. Samuti arusaadav. Ja siis ühes kausikeses on punane nagu peet. Struktuurilt meenutab õuna, maitseb nagu paprika. Ma panen pildi juurde, vaata kas sa saad aru, mis see on. Lõpuks läksin teenindajalt küsima, ta väitis, et see on baklažaani sugulane.
Hotellis oli ülihea magus kook, nagu mu mees kutsus " ilma põhjata juustukook". Nagu meie kohupiimavorm, aga magus, kreemine. Ilmselt kas toorjuustust või mascarponest. imeline.

Geniaalne lisand oli hakitud maitseroheline- till, roheline sibul.. täiesti arusaamatu, miks me seda oma hotellides ei kasuta...
Loomulikult hummused, falafelid. Proovimata jäi kahjuks kanafeh, mis olevat juustukook. Turul oli täiesti müügil, aga magasime nn maha.

Üks põnev söök on shashuka. Mis on tomatikastmes munad. Jeruusalemma hotellis olid kastmes pooleks lõigatud keedumunad, Eilatis oli fänsim värk. Kastmes ujusid härjasilmad. Maitses... nagu oleks tomatisse pandud muna :)
Ja siis igas vormis leivakesed ja pirukad, mis sageli erinesid vaid taigna poolest, üldjuhul olid maitsestatud tüümianiga.

Iisraellased on ka väga suured pizzasõbrad. Otsisime õhtuks söögikohta. Omanik kutsub pizzat sööma. Ütleme, et pizzat saame ka kodus, tahaks kohalikku. Aga sellist pizzat, kui meil, pole te kusagil saanud, kiitleb. Võtab siis mobiili ja laseb sealt ühel itaallasel oma pizzat kiita .)
Võimalik, et ongi teistmoodi ja parem. Ei proovinud, Muud huvitavat oli niipalju.

Kuidas me Petlemas ei käinud.
Internet andis vastuolulisi teateid. Mõni väitis, et sinnasõit on lapsemäng, teine hoiatas kurjade palestiinlaste eest...
Kuna Petlem on Jeruusalemmast vaid ca 16 km, siis otsustasime ikka proovida. GPS juhatas meid millegipärast Raaheli haua juurde ( kus pole midagi peale palvetamise teha ja vaadata). Ja seetõttu magasime õige pöörde maha. Pöörasime siis tagasi ja magasime jälle pöörde maha. Tagasi sõites ja vasakpööret alustades, pidasid meid paar tõmmut poissi kinni ja suunasid tühermaale parklasse. Oleme varemgi seda näinud. Äkki peabki siin parkima? Äkki ei saagi edasi sõita?
Kerisime akna alla, valmis parkimise eest maksma. Aga tüüp pakkus rohkem. 600 seeklit. Selle eest teeb meile tuuri ja pildid ja mida veel.
Kindlasti mitte, keeldusime meie, Te ei saa ise Iisraeli rendiautoga sinna minna, väidab tema. 400? palju te olete valmis maksma?
Me pole valmis mitte midagi maksma.
Nüüd jäi meil neli varianti. Kaubelda edasi. Pöörata tuimalt parklast välja ja sõita otse Petlemma, ja seal siis selgub kas ja kuidas on. Võtta takso, mis seal abivalmilt kohe parkisid.
Või loobuda...
Ja me loobusime. Nägemata jäid.Banksy graffitid ja Church of the Nativity. Teine kord. Ehk 

Teel Eilatisse jäid maantee äärde ka  Loti

naine ja Soodom. Ma ei tea, minu meelest polnud seal midagi. Oli üks väga ägeda struktuuriga kalju, see siis või?
Kusjuures. Lugege seda lugu. Tänases kontekstis on see väga irooniline. Ma saan aru, et lugu räägib kuulekusest, aga muuhulgas kiidab Jumal heaks ka okupatsiooni ja karistab neid, kes okupante ei armasta....

Nagu öeldud, siis tee Jeruusalemmast Eilatisse on nüri ja tühi. Raadiost tuli Amman FM. Ma pean kahetsusega tunnistama, et see muusika pole üldse minu teetassike..:)

Masada. 
Alguses näidati lühifilmi selle koha ajaloost.  Ja seejärel sai rippraudteega sõita Herodesest jäänud varemetesse. Vaade on tõepoolest muljetavaldav, ja tasub ära. Ilus on.
Kohalikke loomi ei tohi kindlasti toita, aga kui lähete lastega, siis pistke taskusse natuke seemneid. Varemetes on ülbed ja julged Jordani kuldnokad...

Surnumeri.

See oli vaimustav!!! Ja ta tõepoolest kannab! Ma täitsa kujutan ette kuidas meediaeelsel ajal olid inimesed hämmastusest pikali. See ongi ime.
Me peatusime Ein Bokek beach
Parkimine rannas oli 6 seeklit tund. Aga muidu oli kõik tasuta: vets dušš, riietusruum. Ja imekena, vaikne ja puhas liiva ups! soolarand.
Mere põhjas soolakänkrad. Aga kellel on vaja kõndida, kui vesi sind kannab :)
Nii et kui tahad lapsi ujuma õpetada, siis see on see koht :)
Enne meie äraminekut saabus randa umbes 50 inimest valgetes hommikumantlites. Grupp haigeid sanatooriumist läksid protseduurile merre... Vabandust, see lihtsalt oli naljakas :)

Delfiinide laht 
Minu meelest selle raha eest natuke liiga kallis. Jah, sa võid päevitada klibuses rannas. Aga milleks päevitamise eest maksta? Jah, delfiine näeb 100% ja nad ei tee trikke vaid ujuvad vabas looduses. Aga ikkagi kuidagi vähe. Snorgeldamine ja sukeldumine olid hinge hinna eest. Lisaks oli sinna keeruline pääseda.

Küll, aga soovitan Egiptuse piiri ääres
Red Canyoni 

Täiesti tasuta. raskusastmelt sobib lastele, kes saavad seiklusrajal hakkama. Kuna vaja oli ronida rippuval raudredelil ja kohati turnida väga kitsal järsaku servas.
Kaasa võta vett ja pane jalga väga head jalatsid. Meil kulus raja läbimiseks pisut üle tunni. Võimalik on teha ka pikem ring.

Ükski sõna ega pilt ei anna edasi seda ilu, mis seal oli. Imeline.

Meil tegelikult väga ei vedanud. Kuna meiega samal ajal saabus 6 bussitäit koolitüdrukuid. Hiljem küsisin, nad olid USAst siin seminaril. Tüdrukutel olid retuusid, selle peal must pahkluuni volditud seelik (jumal, kes seda küll pärast puhastas!!) sinine triiksärk ja must pullover . Väljas oli 28 kraadi.

Nagu tüdrukud ikka. Nad kilkasid, laulsid, röökisid, tegid šelfisid. Ja kuna rada oli kohati kitsas, siis ootasime kuni kõik need 100 piigat selle ükshaaval läbisid.
Aga noor on noor. Sellal kui mina tõusu võtmisest surmaga võitlesin, jooksid gasellikesed võidu jäätisesappa ja mängisid kaaslasi oodates busside vahel parklas jalgpalli...

Elat on euroopalik ja väga konkreetne suvituslinn.

Kui sul on Egiptusest ja Türgist kõrini, siis väga hea alternatiiv. Novembris oli meil 28 kraadi. Soe, mõnus. 

Imeline promenaad, erinevad rannad. Kaasaegne kaubandus. Kui vinguda, siis toidukohti, kus nn praadi süüa oli vähe. Küll, aga, pakuvad igal sammul oma kiirtoitu.

Neljapäeva õhtuti pakutakse värvilise- muusikapurskkaevu showd ( Barcelonas on vägevam)
 Kui loed Eilati hotellide arvustusi, siis palju on viiteid lennujaamale. Kohalik lennujaam suleti 2018, seega linnas on nüüd vaikne ja lennukid seal enam ei sõida.
Kõik, kellega ma suhtlesin rääkisid suurepärast inglise keelt ja väga palju on venelastest teenindajaid.

Iisrael on vastuoluline. Logodel on vikerkaarevärvid, mis peaks sümboliseerima rahu ja sallivust. Samas on tänavatel näha üsna palju relvadega noori inimesi. Inimesed ise on väga sõbralikud ja meeldivad ja abivalmid. Ilmselt ma Jeruusalemma enam oma elus ei lähe.

kui ökoloogilisest seisukohast võib aeg-ajalt endalt küsida, kas reisimine on üldse ok tegevus, siis täna on mul ikkagi hea meel, et olen näinud Jumalaema kirikut ja Püha Markuse väljakut ning basiilikat. Näiteks. Ning nüüd ka Surnumerd ja Jeesuse kannatusradu.

Minu elu mõte on koguda endasse võimalikult palju positiivseid emotsioone ja ilu. Ja maailmas juhtuva tõttu võib ühel hetkel olla selle ilu endasse laadimiseks liiga hilja.