Esmaspäev, 31. august 2009

Mõistatus

Mis on ühist Nikil, Koit Toomel, Arnold Rüütlil ja kesk-klassi Viljal?
Nad kõik on koos võrkpalliplakatil (üks ilus poiss on veel, aga teda ma ei tunne). Miks just nemad?
See ongi mõistatus...

A. Ilisson-Cruz "Minu Austraalia"


Kirjutamine on kunst. Sarja avaraamat- Epp Petrone "Minu Ameerika" oli vaimustav, järgmised- Hispaania, Argentiina ja Pariis- andku autorid mulle andeks, olid sellised okei raamatud. Mistõttu ei söandanud ma vahepeal päris pikalt sarja ülejäänud raamatuid kätte võtta.
Tänu päris headele katkenditele netis ja allahindlusele poes riskisin ma "Minu Austraaliaga". Õnneks.

Seda raamatut on keeruline arvustada- tegemist on ju biograafiaga, ja kuidas sa ikka teise inimese elu heaks või viletsaks kiidad-laidad. Aga kui mõelda, et Austraalia ja Hispaania räägivad meile täpselt sama loo- noor naine läheb välismaale sinilindu püüdma, läbi raskuste leiab lõpuks oma õnne. Taustaks natuke maa kultuurist ja tavadest.
Airi on jutustajana tugevam ja osavam. Ilmselt ka rohkem "minu inimene"- mulle meeldib jutustusest läbikumav energia, positiivsus ja ettevõtlikkus.

Meil kõigil on kindlasti kunagi olnud soov ja unistus minna ära.

Reede, 28. august 2009

Päikeseline Viktor Vassiljev vol 2


Jõudsin ära oodata. Uus plakat!!!:)

Kuna tegemist on KE valimisplakatiga (ehk siis agentuuri poolt välja töötatud kontseptsiooniga), siis pole uus plakat oma tuntud headuses, aga firmamärk on peal, nagu peab:)...




Keda huvitab, siis esimene osa on siin

Pilvebaleriini lood- Kohtumine tundmatuga

Vahel olen ma ikka nii pilvebaleriin, et ise ka ei usu.
Ühel hommikul avastasin kalendrist, et mul on ilmselt mitu aega tagasi kindlasti mingis meeltesegadushoos kokku lepitud kohtumine. Ei inimese, ega ka ettevõtte nime. Ainult kellaaeg ja aadress, kuhu minna.

Kohale jõudes selgus, et kõrvuti on kaks maja. Sellel majal, kuhu ma aadressi järgi minema ei pidanud, oli ühe spordiala esindusorganisatsiooni silt, mis andis kusagilt kaugelt mälusopist vihje, et vist see spordiala esindaja oligi see, kellega ma kohtuma pidin.
Aga otsustasin proovida õnne kõigepealt aadressil, mis mul kirjas oli. Tegemist oli suure ja kõleda majaga- kuid paraku, ei ühtegi nimekirja asutuste kohta, mis seal võiks pesitseda.
Lähen valvuri juurde ja küsin hea õnne peale:
- Tere:) , mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine "Spordiala" liiduga, kas oskate mind aidata,
kust võiksin nende kontori leida.
- Siin majas ei ole selle "Spordiala" LIITU
- Võimalik, et ajan natuke sassi- "Spordiala" klubi, siis ehk??
- Aga mis firmaga te kokku pidite saama?
- ...
- Kellega te kohtuma pididte?
- Emm...
Et mitte paista veel lollim, kui ma juba paistan, siis naeratan enesekindlalt: "Ma vaatasin, et kõrvalmajas on selle "Spordiala" klubi, ju ma ajasin aadressi sassi".
Pööran kiiresti ringi ja kaon.

Lähen kõrvalmajja. Samuti suur ja inimtühi. Koridori lõpus leian kabineti lahke daamiga.
- Tere, meil oli vist teiega tänaseks kohtumine kokku lepitud
Daami näol on arusaamatus.
- Äkki te pidite Margitiga kokku saama- pakub ta.
(who knows...) Jah, noogutan rõõmsalt.
- Istuge, ta jõuab varsti.
Istun kabineti nurka toolile ja kössitan seal nagu vaene sugulane. Püüdes meeleheitlikult meenutada, millal võis olla selle kohtumise kokkuleppimise päev, et äkki leian mobiilist ootaja numbri...
Minutid tiksuvad. Margitit pole ka veel.
Järsku heliseb mu telefon "Tere, mina Jaanika, siin. Me vist pidime täna kohtuma, me juba ootame teid !"
Ei ole. Teen näo, et mul on oluline kõne, naeratan daamile laua taga ja kaon kiirelt koridori.

Ikka see esimene maja oli õige...

Kolmapäev, 26. august 2009

Eliitkoolidest, pingetest ja tabelitest

Kui jätta kõrvale, et ajakirjanikud teevad oma tööd (nagu ikka) poole vinnaga- kopeerides riigieksamite tulemused haridusmin lehelt nii nagu see on ja tekitades sellega asjatult pingeid ja lärmi.
Kasutades pealkirjaks eksitavalt "Koolide pingerida", kuigi tegemist on gümnaasiumite riigieksamite tulemustega. Võrreldes võrreldamatut- tavakoole täiskasvanute- ja kutsekoolidega. Ning omistades hinnetele vale kaalu- aluseks peaks olema mitte aritmeetiline, vaid kaalutud keskmine: kui 50 last on suutnud teha füüsika eksami 100 punkti peale, on see kõvem tulemus kui seda suutis teha selle kooli ainus oivik.
Aga muidu mulle need tabelid meeldivad. Mul on hea meel näha, et koolid, millega ma olen praegu seotud on endiselt esiviisikus. Ning väga kurb tõdeda, et koolid, kus ma ise kunagi käisin, on endiselt seal tagumises otsas.

Teisipäev, 25. august 2009

Trassil. Ei ole rekkajuht

Mis point on paigaldada Tallinn-Tartu maanteele kiirusemõõdikud, kui sellel teel polegi üldse võimalik (lubatud) normaalkiirusega sõita??
Võtad hoo üles, paar-kolm kilomeetrit võid (soovi korral) natuke kiirust ületada ja leiad end kolonni lõpust. Sest keegi on otsustanud trassi läbida 70 km/h või siis on mõni rekkajuht magama jäänud...
Mööda ka ei saa, kogu aeg tuleb keegi vastu või kui tekib võimalus, siis tead et sinu auto kiirendus 5-st autost korraga mööduda ei võimalda.
Ok, saad lõpuks mööda, saad kiiruse üles ja... leiad end järgmise kolonni lõpust.
Mida lähemal Tartule seda enam tekib teedele igasugu traktoreid ja teisi vahvaid masinaid, mis teokiirusel liiguvad...

Ja kiirusemõõtjatest kokkuhoitud raha eest võiks teha iga paarikümne kilomeetri järel nö lisaraja, et saaks turvaliselt mööda sõita.

Esmaspäev, 24. august 2009

E.J.Bronte "Vihurimäe"

Kuuldavasti kasvas Prantsusmaal "Vihurimäe" läbimüük ja laenutamine peale viidet Videviku saagas, kordades. Kui see tõele vastab, siis on tegemist hea uudisega :), tegemist ju vaieldamatult parema raamatuga kui eelmainit inspiratsiooniandja...
Huvitav, kas ma otsin märke sealt, kus neid pole, aga minuni jõudis Vihurimäe väga kummaliselt. Ma olin kindel, et kui ma ka pole lugenud kõiki koduses raamatukogus olevaid, siis vähemalt tean ma peast kodus olevate raamatute pealkirju (kindlas järjekorras:)). Juhuslikult vanematel külas olles vaatasin riiulisse- ja voila! riiulis on "Vihurimäe"! Seitsmekümnendate alguses välja antud raamat- kuidas on võimalik, et ma polnud siiani seda märganud ning selle olemasolust isegi teadlik?
Mõnevõrra muidugi kahju, et ma ei lugenud seda 25 aastat tagasi- siis oleksin lugenud ilmselt ahastamapanevat armastuslugu. Või kas see on ikkagi armastusromaan? Heathcliffi ja Catherine suhe- tugeva alaväärsuskompleksiga ja omandamisvajadusega mees. Arusaadavalt raske lapsepõlv, milles üksainus helge laiguke- ja sellest tulenev läbi põlvkondade soov allutada Cathrine oma kontrolli alla ja "kätte maksta" kasvõi üle laipade. Kas see on armastus?
Catherine- ratsionaalne jalad maas laps, kes tegi kahest halvast parima valiku. Kuid lasi naiivsusest romantikal igapäevarutiini sisse murda, mistõttu lõhkus nii enda kui ka oma lähedaste elud.
Ning Edgar- tutvuda elu jooksul ainult ühe kena naisterahvaga ja sellesamaga ka kohe abielluda. Me ei saa siin rääkida ei valikust ega võimalustest. Piiritu tänutunne oma abikaasa suhtes, et see suvatses temasuguse poole üldse vaadata.

Täna oli see raamat minu jaoks vägivallast, vaesusest ja harimatusest/haridusest.
Ma ütlen ausalt, et alguses oli seda raamatut raske lugeda. Minu jaoks oli liigselt julmust, manipuleerimist ja mitte ühtegi positiivset kangelast.
Minus on liiga vähe loomupärast fanatismi, et mõista Heathcliffi ja Catherine taoliste inimeste tegutsemise motiive. Aga, ma saan väga hästi aru, kui kaitsetud me oleme inimeste ees, kes otsustavad mitte järgida nö kirjutamata sotsiaalseid reegleid. Vägivallale, mida me ei oota, ei oska me ka reageerida- sedakaudu süveneb julmuri karistamatuse tunne. Sotsiaalsed reeglid, mida ja kuidas on kombeks, on ajas muutunud, kuid sellised inimesed pole kadunud kusagile. Meisterlikult võtab ligi sajand hiljem selle teema kokku Anthony Burgess oma "Kellavärgiga apelsinis". Järelsõnast selgus, et ka autori elu polnud meelakkumine, aga kogu seda teost läbiv vihkamine oli siiski jahmatav. Kui kritiseerida, siis tegelikult oleks võinud sellega minna lõpuni st ilma õnneliku lõputa oleks raamat olnud veel parem. Või oleks olnud siis vägivalla doos liigsuur?
Autori õnneks oli sajand selline, kus inimelul polnud miskit väärtust ning inimesed täiesti sobivalt ja loomulikult surid just siis kui seda vaja oli. See aeg vajas tugevaid inimesi.
Kummaline, kuidas tegelikult ilukirjandus loob mingi kuvandi ja arusaama teatud ajajärgust. Seoses selle raamatuga mõtlesin, et 19. sajandi keskpaik Venemaal ja Inglismaal tundub kuidagi eriti õudne, seda ilmselt tänu Dickensile, Gogolile ja Tolstoile- ja muidugi õdedele Bronte`dele kes meisterlikult kirjeldavad antud ajastut. Ning sõltumata sellest, kas tegu on alam-või ülemklassiga- vahet pole. Mustus, räpasus, vaesus, harimatus ja külm-külm-külm. Kuigi ka Prantsuse kirjanike hulgas on ülihäid realismikirjeldajaid- samast kümnendist Hugo näiteks; siis Dumas ja Verne suudavad selle mulje minu jaoks kuidagi "lahjendada". Kui lisada siia juurde samal ajal tegutsenud Verdi, Liszt, Schumann oma meloodilise muusikaga- siis tundub, et Kesk ja Lõuna-Euroopas nii kohutav polnudki sel ajal elada? Kas siin on mängus kliima, mis Venemaal ja Inglismaal on ju kordades karmim ... (ilmselt tegelikult lihtsalt minu puudulikud teadmised).
Sellele mõeldes, tundub isegi kummaline, et Inglismaal Vene- või Prantsusmaaga võrreldavat revolutsiooni ei toimunud?

Kui 21. sajandil jõuame me reeglina kolme-neljakümnendates keskeakriisi, kus elu tundub olevat otsustatud, lõplik ilma muutmisvõimalusteta. Siis kurb on mõelda, kuidas tookord pandi inimese saatus paika 16 aastaselt. Sulle määrati abielluda selle ainsa sinuealise vastasoost inimesega kes selles piirkonnas saadaval oli ja nii jäi. Mõeldes, kui palju on täna avardunud suhtlemis- ja tegutsemisvõimalused on tegelikult jube, kui paljud meist endid vabatahtlikult mandumisele määravad. Mul on siiralt kahju peategelannast- Catherinest- elada valikuteta elu. On tegelikult hämmastav, et konkreetses kontekstis suutis neiu siiski kainelt ja ratsionaalselt arvestada, kellele mehele minna.

Huvitav on see, et terved põlvkonnad kasvasid Inglismaal üles nii, et neid kasvatas-õpetas neist seisuselt madalamal olev koduõpetaja (siia kõrvale meenutus praegusest diskussioonist õpetaja ja/või teenindaja). Sellesama ilukirjanduse põhjal on jäänud ka mulje, et vanemad eriti meelsasti oma laste kasvatamisesse ei sekkunud. Nagu ma aru olen saanud, siis järgnevatel põlvkondadel sai kombeks oma võsud saata internaatkooli. Siit oleks mõtteainet kasvatusteadlastele- kuidas on sadu aastat kasvanud Inglismaa eliit. Sisuliselt vanemateta, tehes mida pähe tuleb, samal ajal väga rangelt piiritletud victoria-aegsete käitumisnormide ja eetiliste tõekspidamistega. Kuidas on nad suutnud jääda normaalseteks?

Kopeerisin raamatust kaks tsitaati:
Aga ma pean ütlema, et mulle meeldis väga ta uhkust veidi alandada. Ja mis kasu on tal nüüd kogu sellest haridusest ja kasvatusest? Ta on niisama vaene nagu teie või mina- kindel see, et veel vaesemgi, ... ja minul on ka väike sissetulek. ütleb lk.290 majapidajanna Zillah- oi, kui tuttav retoorika. Neetud intelligendid, eks. Kummaline mõelda, et veel mõni aasta tagasi sai ise peetud lahinguid samal teemal- mis kasu on kõrgharidusest. Tänaseks on (vist) olukord kuuldavasti muutunud ning noored tunglevad vastuvõtujärjekordades, et haridust omandada. Kui romaani-ajal pärssis võimalust haridust täiel määral rakendada vaesus, siis täna ettevõtlikus, enesemüümise- ja esitlemise oskused. Haridus oli devalveerunud juba siis?
Ilmselt jooksis ka autor omadega kinni, mistõttu suht romaani lõpus:
Haretoni aus , siiras ja arukas loomus raputas kiiresti maha selle harimatuse ja alanduse kesta, milles ta oli kasvanud;... Tema arenev mõistus peegeldus ta nöost ning tõstis selle hingestatust ja õilsust.. lk.316
Nii nummi mu meelest. Piisas paar kuud lugemist treenida ja noormehe silmavaade oli juba hoopis teistsugune...:) Aga kui ilma irooniata, siis päris mõtlemapanev seik, et ja kuidas haridust kasutati manipuleerimisvahendina. Peremehe poeg jäeti koolitusest ilma, ja mees oligi maha kantud.
Ma olen kohutavalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul sündida just selles ajas siin ja praegu. Jah, tegelikult olen ma muidugi praegu liiga minakeskne- sellist elu: vaesuses, mustuses ja külmas; on ka täna praegu . Kui meil ka kipub see meelest minema, siis Võsapets aitab sel ikka meeles püsida.

Hea raamat, soovitan

Viited on pärit: Kirjastus Eesti Raamat 1974 , Tallinn

Eestlane ja venelane vol 3, Meediaintegratsioon

Päris hea meelelahutus, mis on ühtlasi ka meeldiv ja kasulik on paralleelselt eesti ja venekeelse Postimees online lugemine... Kedagi ilmselt enam ei hämmasta, kui erinevad teemad on erinevates keeltes peauudiseks.
Viimane üllatus oli, uudise selle kohta kuidas Prantsusmaal keelati mosleminaisel burkaga ujuma minna, kommentaare lugedes. Kommentaarid olid: kui teile seal need reeglid ei meeldi, siis pakkige kohver ja kolige kodumaale tagasi... Sellist retoorikat olen harjunud nägema hoopis ühes teises keeles ja teistlaadsete artiklite juures...

Postimees võiks huvi pärast panna ühiste artiklite kommentaarid kokku. Nii nagu tulevad, eesti- ja venekeelsed segamini. Väga hea integratsiooniprojekt oleks. Ja kui kisa liiga suureks tõuseb siis saab ju alati öelda, et ups... tehniline probleem oli:)

Reede, 21. august 2009

Nimed lapsepõlvest

Alljärgnevat postitust palun mitte lugeda alla 35 aastastel. Tänan!

Augustikuu toob kaasa mingid spetsiifilised lõhnad (õunad?). Mis tekitavad vastupandamatu soovi minna vanaema juurde. Kahjuks pole vanaema ega ka seda kohta juba ammu- ammu... Muuhulgas lapsepõlvemälestustega kerkivad mälust teatud nimed. Nimed, kellega koos sai üles kasvatud ning kes tundusid nii omad. Nii tahaks teada mida nad teevad ja mis neist on saanud...
Jumal tänatud, et on Google. Kuigi, alati võib nimel olla nimekaim ja ma ei saa ikkagi vastust. Samuti on kahtlane lugu naistega, kes võivad olla mehele läinud ja oma nime muutnud.
Kummaline on see, et lapstähti, kes on edukad ka täiskasvanuna, on ka kogu maailma mastaabis väga vähe. Kas on ühest "armsa lapse" rollist teise- "edukas täiskasvanu", üleminek nii keeruline või pigistatakse need andekad lapsed lihtsalt tühjaks ja nad ei taha ega viitsi enam?

Leelo Tungal oma "Seltsimees lapses" viitab mitmel korral tolleaegsele lapstähele Marju Tarrele- kas tegemist on Linda Sauli õpilasega, kes jätkas ikkagi lauluga? On ta veel elus- peaks olema praegu ligi 70-ne?
Mingi aeg tagasi ilmus Ekspressis artikkel filmi-lapsstaaridest. Mis tõi päevakorda
Tatjana Meljohhina personaalküsimuse:) Googles surfates selgus, et saladus, kes siis ikkagi laulis Elektrooniku laulu on endiselt lahendamata... Ja mis on saanud Tatjanast- õpetaja, rezissöör, jurist või militsjonäär?
Minu malevalaulude märkmikus on mitmete romantiliste malevalaulude autor keegi salapärane. M. Metsvahi. Kas seesama, kes lõpetas TÜ rahvaluule eriala? Kas ta enam laule ei kirjuta ja muusikaga ei tegele? Millest oleks väga kahju, sest laulud, mida ta kirjutas olid kenad.
Hiljuti näitas ETV üht muusikasaadet, minu omaaegsete lemmikute lauljate õdede Ruthi ja Marjuga. Kahjuks ei tea ma õdede perekonnanime, mistõttu ei saa ka uurida, kas need andekad neiud endiselt tegelevad muusikaga. Kummalisel kombel on mul sellest koosseisust meelde jäänud Jörgen Pillau nimi - ja Google teab, et tema jätkab endiselt edukalt muusikaga.

Mõne minu lapsepõlveaegse staariga on "läinud paremini".
Ma mäletan millegipärast, kui juhtusin "Pioneerist" lugema intervjuud Kärt Tomingasega. Ei mäleta intervjuu sisu- ju ta oli aktiiivne pioneer vms, aga ma mäletan oma emotsiooni: kuidas saab keegi olla nii ilus! Ta jäi mulle meelde ja sealtpeale olen ma jälginud tema karjääri ja mul on nii hea meel, et Kärdist on saanud keegi.
Teine nimi minevikust on Helar Osila. Tema nupukesed Mäetaguse kooli tegemistest "Sädemes" erilisi positiivseid emotsioone ei jätnud, aga ju oli neid nuppe nii palju, et nimi jäi meelde. Ja väga tore oli teda ühel päeval teleekraanilt ka tegelikkuses näha. Edu talle..

Merle Liivak oma blogis kutsus üles avaldama ideid, millest ajakirjas rääkdia. Kuigi ma ei kuulu mingi kriteeriumi põhjal tulevase ajakirja sihtgruppi, siis antud teema huvitaks mind küll. Mis on saanud omaaegsetest lapstähtedest. (Kuna meediamonitooringu tõttu Merle seda lehte ilmselt loeb, siis veel üks palve. Ma ei tea kes oli Anne aastahoroskoopide autor- aga täpsemaid horoskoope pole mina näinud. Need võiks sama autorikoosseisuga alles jätta).

Lõpetuseks tervitan kõiki, kes antud postitust lugedes irooniliselt mühatasid, ... oleks mul sinu probleemid, hangi endale elu...:)

Kolmapäev, 19. august 2009

Miks mulle meeldib Videviku saaga

Selle sarja, eriti esimese raamatu kohta, sobib väga konkreetne sõna- lummav.
Ma üldjuhul ei armasta väga muinasjutte ja igasugu kolli-molli lugusid. Tolkinen ja Harry Potter ei tekita minus mingeid emotsioone. Aga selle raamatu tagajärjel olen ma näinud nii mõnegi vampiiriunenäo ja mõtisklenud teemal, kas parem oleks olla libahunt või vampiir ja kuidas see ikka võiks olla ja käia.
Kuidas oleks elada, kui kogu su elu on üks pikk lõputu päev. Ja kuidas on, kui sa kuuled kõigi juuresolevate mõtteid. Ja kust saavad nad raha jne jne jne.
Mulle meeldib, kuidas Meyer on suutnud luua praktiliselt stereotüübivaba maailma. Pean siin silmas libahuntide (kuigi lõpus selgub, et pole need ikka need päris päris libahundid) ja vampiiride maailma. Targemad räägivad, et enne Meyerit on kirjutatud vampiiriteemadel palju ja oluliselt paremini. Ma tean inimesi, keda see häirib- et miks küüslauk vampiiri vastu ei aita jne. aga minu meelest on see hea. Minu eelteadmised piirduvad Draculaga ja minu jaoks muudab Meyeri lähenemine raamatu natuke vähem ettearvatavaks- sarja ühed põnevamad kohad on minu jaoks kiljuutide müüdid ja vampiiride elu-olu kirjeldused ja pseudoajalugu (Off topic. Huvitav, kui vampiir peaks kogemata hammustama hiv positiivse või hepatiiti põdeva inimese verd- mis siis saaks? Vampiir põeks aegade lõpuni aidsi? Või muutuks ainult viirusekandjaks? Või on ta immuunne selliste tõbede vastu?)
Teine, selle raamatu ilmselt suurim väärtus ja see, miks ma arvan, on saanud raamatust bestseller, on nö hea maailm. Mingis mõttes vanaaegne maailm, kuigi kasutatakse kaasaegseid elemente- vampiirid suhtlevad moblade ja meilidega. See on see vana maailm, mis lõppes Kaverini ja Gaidariga. Kus inimesed olid veel ausad, moraalsed, väärikad ja head. Tänases (kirjandus-) kontekstis ja hivi ajastul mõjub see üllatavalt värskelt ja originaalselt. Suhe, kus kõigepealt tutvutakse, siis suudeldakse, abiellutakse ja saadakse laps. Mitte vastupidi, nagu täna kombeks.
Mul on tunne, et maailm on muutumas, mistõttu tänasele teismelisele võib see olla päris üllatav ja huvitav, et saab ka nii elada. Et saab olla suhe, kus mõlemad pooled üksteist armastavad. Et saab olla suhe, kus pole seksi. Et on mees kes vastab kõigile mehe stereotüüpidele- kaitsev, tugev, julge jne ning naine, kes vastab kõigile naise stereotüüpidele- saamatu, emotsionaalne, teeb hästi süüa ja hoolitseb oma vanemate eest jne.
Ka ülejäänud seltskond peale peategelaste on tavalised (või on tänases päevas õigem öelda ebatavalised??) noored. Kui võtta kõrvale kaasaegne noortekirjandus (näiteks Vallik, Leesalu, Limb, Rennison jne), siis ka juhul, kui peategelane on nö korralik tüdruk, siis kindlasti on raamatus olemas "paha" tegelane, kes näitab milline on tänapäeva noorte elu "tegelikult".
Pange tähele, et kogu sarja jooksul ei näe me ka Bella sõpru triipu tõmbamas, oksendamas või siis orgiat pidamas.
Ma üritasin meenutada, kas tean veel mõnd raamatut, mille teljeks oleks õnnelik suhe, kus mõlemad tegelased armastavad teineteist ning suhe on kuni abieluni seksivaba? Peale Jane Eyre ja Romeo-Julia rohkem esimese hooga ei meenunudki... Kõik armastusromaanid, mida mina olen lugenud räägivad kas õnnetust armastusest (Scarletti lood, Jevgeni Onegin jne jne...) või siis toimub suurem osa tegevust voodist (Remarque asjad...) või siis on tegemist armastusega, mis pole raamatu kandvaks teljeks.

Väga tugev paralleel tekib mul tegelikultJane Eyrega: hallist hiirekesest naine, kes hiljem osutub kangelaseks; vägev mees, klassivahe ja keelatud armastus ja kõigest ning kõigist hoolimata jäädakse ikkagi kokku.

Sarja tegelik sõnum, mis tuuakse välja viimases raamatus: koostöö, peresuhted, tingimusteta armastus on see, mis annab võidu ka kõige kurjemate jõudude ja ohtude eest. Et ühise eesmärgi nimel saavad sõbrad olla ka kõige suuremad vaenlased. Nutikas kirjandusõpetaja pigistaks siit kindlasti mitu kirjanditeemat välja..:)

Selge on see, et selle raamatu sihtgrupp on noored tüdrukud. Elukogemusega muutuvad ka oodatavad väärtused ja saab selgeks, et kirjandus pole elu. Suhe isatüüpi mehega, kes teab täpselt mida ja kuidas elada ning kus naise osaks on olla lihtsalt ilus, on küll raamatus romantiline lugeda, aga päris elus.... õudne. Kujutage suhet (nagu ka näiteks Rudolfi ja Irma lugu) kus üks pooltest sulle kogu aeg vesise pilguga otsa vaatab ning vahetpidamata ja rohkesõnaliselt räägib kuidas ta sind armastab...sellisest suhtest peaks tegelikus elus kiirelt jalga laskma. Aga noore tüdrukuna tahad olla printsess, kelle ees on kogu maailm maas ja keda kantakse kätel... See etapp tuleb lihtsalt läbi elada, karm reaalsus jõuab kohale varem või hiljem, las jäävad siis vähemalt raamatutesse sisse illusioonid.
Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et Bella karakteril pole arengut. Kui sa oled kaks aastat elanud nö ohuolukorras, siis inimene peaks ju ometi lõpuks kohanema ja eluga edasi minema...Ka viimases osas ei anna emadus ja avastatud võimed erilist kvalitatiivset lisaväärtust sellele noorele neiule. Positiivseteks kangelasteks, kes suudavad muutuda ja üllatada osutuvad hoopis kõrvaltegelased Jacob, Alice, Rosalie jne.
Aga noh, see ongi vist ajaviite- ja päriskirjanduse vahe, et tegelased on skemaatilised ja suurt sügavat tagamõtet sealt otsima ei peaks. Ja kriitikat on selle sarja kohta piisavalt olnud. Las jääb siia kirja ainult see mis on hea.
Punktiks lõppus sobib imehästi Katie Melua esituses imekena armastuslaul.

Teisipäev, 18. august 2009

Ma ei kuule sind sa ei kuule mind...

Peale selle et ma olen teiselt planeedilt, on mul vahel tunne ,et ka keel mida ma räägin pole Maalastele arusaadav...
Hea koostööpartner, kellega senini on kenasti sujunud üllatas ebameeldivalt, kui selgus et ka kahekordsest selgitamisest polnud kasu. Nemad tegid ikka niimoodi nagu nemad heaks pidasid...:( Mis siis ikka, selgitame veel kolmandat korda ja teeme jälle ümber.
Aga lihtsalt kahju on, et niipalju peab aega raiskama sellepärast, et inimesed EI KUULA.

Kui ma veel noorem ja kõhnem olin, siis tuli päris mitmel korral ette. Ligi pool tundi räägin veenvalt ja kirglikult, et päike on kollane ja soe. (Mees)kolleegid vangutavad uskumatult päid. Lõpuks võtab keegi neist asja kokku: ei see pole ikka see, see ei sobi... Ja siis tuleb ühele neist imehea mõte: "Teate, päike on kollane ja soe!" . "Just!", nõustuvad ülejäänud rõõmsalt. Wtf, ja mida mina siis siin pool tundi selgitasin??? Õnneks on tänaseks igas mõttes kaalu juurde tulnud ja sellist tuleb ette järjest harvem.
Teine, klassikasse kuuluv lugu on samuti aastatetagune. Palume kunstnikul joonistada jõuludeks päkapikkudega reklaamid, kuna meil on eelmisest aastast dekoratsioone ja muud nodi alles. Toome näidise. Paar nädalat käime päkapikke vaatamas, detaile timmimas. Ja siis, kolm päeva enne reklaami trükkiminekut, teatab kunstnik: "Päkapikud on nii labane ja kitš- ma keeldun sellist reklaami tegemast. Uus lahendus- teeme reklaami kukega..."
Kukega?? Kukega!!
Jõuluga seostub ju pigem hani, üritan ebasobivalt vaimukas olla. Hiljem selgus, et kuke taga oli udupeen kontseptsioon jne.- aga see selleks, me palusime ju spetsiaalselt päkapikke...

Mida teha et sind kuulataks ja aru saadaks. Kuidas rääkida Maa keelt, mis oleks arusaadav?
Lõpetuseks väga sobiva refrääniga laul Ursulalt-

Ajaloos osalemine

Kui Venemaa uuesti Eesti peaks vallutama, siis ilmselt ma esimese ešeloniga Siberisse vist ei sõidaks... Kuidagi on juhtunud nii, piinlik mõeldagi, et rahvale nö olulistel momentidel olen mina desertöörina hoopis mujal olnud.
Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse (kui irooniline). Mäletan, et üsna varsti peale Balti jaamast väljumist keerati otseülekanne mingi vene disko peale. Igaljuhul ma olin väga-väga kurb ja üritasin kõigile ettesattunud venelastele rääkida, mis toimub.
Kui tankid teletorni vallutasid, siis olin mina turvaliselt kapitalistlikus Soomes. Telekast oli seda kõike kuidagi sürr ja uskumatu vaadata. Kui vanemad helistasid, et "lapsekesed, paluge poliitilist varjupaika" ja kui ka võõrustajad väga tõsiselt uurisid, millised on meie edasised plaanid, siis hakkas olukorra ohtlikkus kohale jõudma. Õnneks kõik lahenes nagu ta lahenes.

Selle kõige tõttu oli mul väga hea meel lugeda, et plaanis on uus Balti kett. Ja väga tore on mu meelest see, et pole mingi välgumihklite üritus, vaid asjale on antud teine nüanss- teatejooks. Kas saab olla paremat laupäeva veetmise viisi, kui joosta ühise eesmärgi nimel kilomeeter..?:) Kes joosta ei armasta- samal ajal toimub ka mootorratturite üritus.

Meile, eestlastele on muidugi alati meeldinud end lugeda sinna, nende põhjamaiste, hulka. Või arrogantselt läände või suure kaarega üle Läti-Leedu lõunasse vaadata. Me oleme ju täiesti teistsugused...njah.
Mõned tarbimisharjumused; religioosne vahe, mis annab leedukatele rohkem puhkepäevi. Keeleline erinevus, mis paneb leedukaid-lätlasi meie aktsendi üle itsitama... neist erinevustest ja kolme rahva eripäradest võiks kirjutada raamatu. Või siis vähemalt paar blogisissekannet...:)
Aga. Minu ülbuse on maha võtnud paar mittebaltlast, kes on meid ninapidi toppinud statistika sisse, kus mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et pole vahet miskit. Koostöö on andnud ka praktilise teadmise, et oleme ligi 50 aastat kasvanud samas taustsüsteemis ja ka viimased ca 20 aastat oleme vist teinud samasuguseid vigu, miks muidu me taaskord koos sõnnikus olles kogu Ida-Euroopa potis jälle kolmikuna esile tõuseme.
Üksteise omakultuurist teame me endiselt sama vähe kui ka nõukaajal. Samas loob ühine telekanal ning Hollywood ja maailma muusikatööstus meile jätkuvalt jututeemasid... Väga head sõbrad ning kolleegid mõlema rahvuse hulgas on muutnud minu jaoks anonüümse rahvusgrupi konkreetseks.

Miks siis ikkagi minna. Eesti foorumite-kommentaaride tagasiside sellele üritusele on valdavalt negatiivne. Iseloomulik on ka see, et Eesti meedia üritust väga oluliseks ei pea (või oleks õigem öelda, ei kajasta seda üldse?) Siit muidugi kivi korraldajate kapsaaeda, väga halb PR tegevus.
Mina lähen, sest mulle tundub, et meie riigid vajavad praegu positiivset tähelepanu. Ja kuigi enamik eestlastest ei taha end nö vaeste sugulastega siduda (meie seis on ju oluliselt parem, eks...), sõltume me tahes tahtmata üksteisest. Läti ja Leedu on meie väliskaubanduspartnerite seas 10 hulgas. Kui neil läheb hästi, hakkab paremini minema ka meil.
Mina lähen ka isikliku nö süütunde pärast- eelmisel korral ma ju ei saanud.. Lähen ka kõigi oma Läti ja Leedu sõprade pärast, sest nad on lihtsalt nii lahedad inimesed ja ma tahan näidata, et mõtlen nende peale ja nendega koos.

Siit siis minu ülekutse, tule laupäeval jooksma!:)

Kolmapäev, 12. august 2009

Parem kaks isa kui üks tädi

Homopaaride lapsendamisõigus tõusis päevakorda, kui juhtusin vaatama üht klassipilti. Ikka tõsiselt kurb ja masendav, kui paljudel lastel pole isa. Natuke paremal juhul on neil see isa kusagil mujal ja vähemalt pühapäeviti olemas.
Meie lapsed kasvavad (juba mõnda aega) ainult naiste keskel- peaaegu kõik lasteaiakasvatajad, enamik õpetajaid on naised. Kuna meeste eluiga on lühem kui naistel, siis tõenäosus, et lapsel on pigem vanaema kui vanaisa on suurem... Ja ema on lapsel kindlasti, isa võibolla...
kogu ühiskond on muutunud femiinsemaks, naistekesksemaks. Siia vahele on hea soovitada Jenseni "Unelmate ühiskonda", mis väga hästi (tegemist on küll kümme aastat tagasi kirjutatud teosega) kirjeldab trende ja ühiskondlikke arenguid, kus järjest enam saab oluliseks naiselik mõtteviis ja rohkem väärt on naistele omased suhtlemismallid ja oskused.
Sellega seoses mõtlen, et tegelikult oleks ju väga hea mõte anda homopaaridele lapsendamisõigus. Et nö naiste poolt üleskasvatatud põlvkondadele tekiks vastukaaluks meeste poolt üles kasvatatud lapsed.
Ma olen aru saanud, et meie lastekodudes on väga vähe "heledate lokkidega tüdrukuid", orbe. Enamikel lastest olevat tegelikult vanemad olemas või on lapsed terviserikkega. Mina arvan, et armastavate (kasu)isade seltsis kasvamine on ikkagi oluliselt privaatsem ja mõnusam, kui suures valeperes tädide hoole all? Ma pole ka juhtunud lugema ühtki hinnangut- kuidas potentsiaalsed lapsendatavad ise suhtuksid võimalusse kasvada meespaari hoole all ? Võib-olla see tõrge on ainult meie, täiskasvanute, kiiks ja eelarvamus. Kujutlege Ida-Virumaa liiminuusutajast kaaki, kes ühel ilusal päeval saab KAKS eestikeelset isa. Kes temast hoolivad. Isegi Martin Helme peaks siinkohal tunnistama, et selle vene poisi jaoks oleks see elu võimalus.
Ka heteromehed peaks asjaga päri olema. Kui ühiskond (so naised) näeb, et mees on tõepoolest vastutusvõimeline ja saab hakkama lapse kasvatamisega, küll siis saab olema ka rohkem kohtulahendeid, kus lahutuse korral laps isale kasvatada antakse. Neid otsuseid tegevad naised on ju suuremalt jaolt samuti isata kasvanud tüdrukud, kes teavad (on kogenud), et lapse usaldamine mehe kätte oleks äärmiselt vastututustundetu. Usaldus tekib aga ainult ajaga ja läbi kogemuste. Go, mehed!:)

Teisipäev, 11. august 2009

Balti kett 20

Kas Sina oled ennast juba registreerinud? Ärgake Baltimaad...! :)

Kaine autojuht

Kell on pool üks. Öösel. Meie mehed on juba poolteist tundi olnud saunas. Millegipärast on täna juhtunud nii, et roolis on ainult naised. Meid võõrustav värske titemamma on sisuliselt koomas. Üks ema on okupeerinud diivani ja magab rahulikult laps kaisus. Me teised koogutame laua ümber. Kõik jutud on räägitud. Kõht kurguni täis. Magada tahaks.
Otsustan korra majja lüüa. Lähen sauna ja tunnen end tõelise peopidurina: meestel on ülilõbus.
"Kle, ma tahan koju minna, kas tuled ka või jääd siia..?", küsin endaomalt. Mehed hakkavad pilduma vaimukusi teemal kurjad naised jms. "Su laps juba magab. Ja sinu naine on surmani väsinud", üritan südametunnistustele koputada. Õnneks on minu oma piisavalt tark, et teada- kui ta praegu siia jääb, siis kestab pidu hommikuni ning homne päev on raisus; ning piisavalt empaatiavõimega, et mäletada milline väärtus on titeperedele iga unetund.
"Viisteist minutit ja siis sõidan minema", olen konkreetne.
Mehed peavad sõna ja on paari minuti pärast saunast väljas. Ja siis. Avab peremees veel ühe veinipudeli ning kallab sisu kiiresti kohalolijate klaasidesse.
Ainult see klaas veel.
Teeme kella kaheni, siis on täpselt täistund.
No natuke veel, sa ju pead vastu, eks.
Pereema ohkab kergendatult ning kaob teisele korrusele. Laste juurde.

Ma olen vihane, aga ma tean ka seda, et see pole aus. Häid lahendusi sellises situatsioonis polegi- peo pikkus on alati sõltuvalt joobeastmest ja seltskonnast inimestel erinev. Ja teinekord olen mina see, keda koju veetakse. Ja mõnikord jätame autod koju ja tuleme hoopis taksoga. Ja vahel otsustame mõlemad olla kained.
Seda viimast peaks vist tihedamini praktiseerima?

Koju jõuame kell 3.

Reede, 7. august 2009

Metsik, metsik rand

Dokumentaalkomöödia?? KOMÖÖDIA??!! kas olen mina kõik oma huumorimeele jäänused lõplikult kaotanud, aga nii masendavat ja kurba filmi pole ma väga ammu näinud. Telelehes oli see film komöödiaks tituleeritud...
Kaamelilugu ajas mind ilma liialdamata sõna otseses mõttes nutma. Kuidas niimoodi võib?! Ja kogu võttegrupp vaatab rahulikult pealt, kuidas looma piinatakse? Ma väga loodan, et ka Venemaal eksisteerivad loomakaitsjad ning see vanamees sai rangelt karistatud. Sama julmalt, kui ta kohtles seda vaest looma.
Kui ma suudan veel aru saada värvikatest karakteritest- naine, kes on teinud 42 aborti; natsionalistist šovinistlik maffiamees; naistemees kellest saab kunagi põllumajandusminister- et elu nagu on kogu oma naturaalsuses ja ilus- tragikoomiline; siis mida oli naljakat viimastes kaadrites, kui näidati invaliide rannas? Või peab vaatama asja kontekstis: Venemaal on see nii haruldane kaader, et tundub veider?
Selline kogemus siis.

Neljapäev, 6. august 2009

Kvaliteetsemat tööd, palun

"me oleme väärtuste kriisis", "kirik ei ole pidutsemise koht"jne jne Lihtsalt hämmastav kui palju klišeesid võib sisaldada üks raadio uudistelõik. Jutt käis siis Madonna afterpartyśt kirikus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Moosiriiul kirjutas ahastava loo, kuidas mitte keegi ajakirjanikke ei armasta. Jah, mis seal salata - avalikud ametid on paratamatult rohkem tähelepanu fookuses ning saavad rohkem peksa. Me ju kõik teame täpselt kuidas peab ravima, õpetama ja riiki juhtima.
Mitte keegi ei eelda, et ajakirjanik on iga valdkonna spets. Ja mõistetav on ka ühel koolitusel Pulleritsu poolt välja käidud väide, et ajakirjanikuks õpivad need inimesed, kes matemaatikat ei mõista...Aga natukene süvenemist, tasakaalustamist, kontrollimist- seda pole ju palju palutud. Igaüks, kes on ajakirjanikuga kokku puutunud, teab, et kontekstist väljarebimine, ebaolulise aga müüva argumendi rõhutamine, subjektiivse hinnangu lisamine on nii tavalised, et selle peale ei tasu vihastadagi. Iga artiklit tuleb lugeda väikse skepsisega, sest pool pole kindlasti tõsi.
Aga alguse juurde tagasi tulles- milleks viia läbi intervjuud, kui sul pole midagi öelda peale üldtuntud tõdede kordamise?
(see käib muidugi ka minu ja minu blogi kohta samuti)

Õhtusöök ühele

Täna saab täpselt kolm kuud sellest, kui mul pole vaja teha süüa kellelegi peale iseenda.
Kuigi maailmas üksikute inimeste arv järjest kasvab ja ma võisin seda oletada- siis omal nahal järgiproovimine on ikka hoopis midagi muud. Kuidas küll üksikud inimesed söönuks saavad??
Nojah- kui tead ja pead, siis ilmselt näiteks potid-pannid on kõik mikromõõtu. Ja sa ei pirtsuta, et panna osa valmistoitu sügavkülma või teha kaks päeva järjest näiteks hakklihatoitu- njah.

Üksi söömise halvim nähe on ilmselt tagasiside puudumine. Oi kui meeldiv on kuulata kommentaare- see tuli sul nii hästi välja, tee seda teinekord veel.. Lisaks meeldisid mulle väga ühised söögilaua vestlused, kuidas kellelgi päev läks ...
Ma kuulun nende inimeste hulka, kes käib poes nii harva kui võimalik- mina olengi see, kes ostab vaakumpakendisse pakendatud jahutatud lihatooteid. Ja nüüd on ootamatult selgunud, et kõik poes müüdavad pakendid on minu jaoks liiga suured. Iga päev poes liha-kala-kanatüki järel käia pole aega ja viitsimist.
Hommikuti on mul kombeks süüa võileiba. Peale seda, kui olin nädal aega söönud hommikuti üht ja sama sinki... ohh, lõpetasin kõikvõimalike võileivamaterjalide ostmise. Ma olen liiga häbelik, et paluda poes- palun andke mulle 7-t erinevat sorti vorsti, igast palun üks viil..:) Juustu tarbin ma rohkem, aga ka see kuivas ära...
Mu külmutuskapp pole eluski nii tühi olnud, kui on nüüd. Jäätist, jogurtit, köögivilja, munad. Ja see ongi kõik.

Head on tegelikult ka. Näiteks saan ma süüa asju, mida teised väga ei armastanud. Näiteks salatit- kausitäis erinevat rohelist, küüslauguga röstitud leivakuubikuid, peoga päevalilleseemneid, natuke õli ja sidrunit- nämm...
Või pasta- natuke rõõska koort, kreeka pähkleid. Kõvasti parmesani ja basiilikut peale. Super.
Köögi- ja puuviljasisaldus mu menüüs on kordades kasvanud. Olge te tänatud väikeste fooliumist ahjuvormide maaletoojad- tänu teile saan siiski ka ahjuvorme-kooke jms teha. Pannitäit ju üksi ära ei söö.
Väga hea suurusega on Vici(?) nö heeringasalatid ja iga uus on unustatud vana: muidugi konservid. Piinlik öeldagi, aga üks õhtusöök koosnes kahest salatilehega kaetud leivaviilust, mille peal sardiinid tomatikastmes ning keedetud muna, ja kuhjaga sibulat. Väga hea oli üle hulga aja "räim tomatis"...
Teiseks sunnib selline elukorraldus rutiinist välja. Tavapärased retseptid ei tööta, vaja on natuke rohkem mõttetööd teha, sagedamini poes käia, kombineerida.
Ma pole iial nii vähe liha söönud, olen peaaegu taimetoitlaseks muutunud. Aga organism millegipärast ei taha kohaneda. Alles siin päevad tagasi oli õhtul kell 9 selline lihaisu, et olin sunnitud püksid jalga tõmbama ja supermarketisse Beef Jerky järele kihutama.
Ma väga armastan majoneesi-helekollases plastikpudelis tumekollase korgiga (vabandust, ma ei tea kes seda toodab- aga palun, ärge kunagi muutke selle toote pakendit, sest muidu ei leia ma seda toodet enam üles) paraku läheb homme üks avamata purk prügikasti, kuna säilivusaeg saab läbi. Põhjus väga praktiline- ma ei saa üksinda seda pudelit lahti... ja kui saakski, siis ilmselt ei jõuaks säilivusaja piires ära tarbida. Ja ongi jälle tervislikum...

Teisipäev, 4. august 2009

Milline on õige Eesti laul

Ühes rahvusvahelises seltskonnas korraldati loterii-võitja pidi auhinna kätte saamiseks esitama laulu või tantsu. Võitjate etteasteid jälgides mõtlesin paratamatult, et kui nüüd siis äkki peaksin võitma, mida ma siis esitaksin...
Kuna seltskond oli rahvusvaheline, siis vene või idamaist tantsu tantsida oleks mage. Ikkagi mingi eesti asi võiks ju olla. Kaera-Jaan üksinda esitades väga äge vist ei tundu, jäi laul.
Aga milline peaks olema see laul, mis kõige paremini iseloomustaks Eestit? Inglise keeles laulmise jätsin kohe kõrvale- suurepärane võimalus ju tutvustada meie "salaklubisse kuulujate haldjakeelt" nagu Kerli Kõiv väga nummilt ütles.
Kindlasti peaks see laul olema lihtne, et a capella üksinda lauldes väga piinlik pole. Sõnad midagi publikule ei ütle, seega meloodia peab olema väga hea.
Kas midagi rahvusvahelist- Kas tunned maad... Õllepruulija... et sakslased-prantslased kaasa saaks ümiseda?
Või äkki mõne tore lastelaul, näiteks Kerli poolt kuulsaks lauldud Põdral maja metsa sees..?
Või midagi isamaalist- Eestlane olen... Väga veniv pole vist ka hea. Või hoopis mõni meie eurolaul- mingi äratundmisrõõm ehk mõnes inimeses oleks?
No vot. Ja siis leidsin õige laulu. Ärkamiseaeg, refrään. Ilus meloodia, sõna "eestimaa" on sees, piisavalt tempokas.

Õnneks ma siiski esinema ei pidanud..:)

Mustikad suhkru ja piimaga

Eile töölt tulles keerasin auto metsavahele.
Jutt mustikate üleküllusest tiksus peas ja nii ma otsustasingi. Korjata tund aega mustikaid. Kontsakingade ja helevalgete pükstega..:)
Kui esimene ahnus sai rahuldatud vaatasin ka pisut kõrgemale. Ma vist polegi nii hilja õhtul metsas marjul varem käinud. Õhtune mets on teistmoodi kui päevane. Põdrakärbsed ja suurem osa sääski olid igatahes kella kaheksaks juba magama läinud- väga rahulik oli olla. Valitses täielik vaikus, varjud olid pikaks veninud. Sammal mõnusalt niiske.
Tunniga sain ca liitri. Enda õigustuseks võib öelda, et ma pidin ju ainult ühe käega korjama- ei tahtnud teist kätt ära määrida. Hiljem sain aru, et ettevaatus oli olnud suht asjatu- tumelillad olid mu mõlemad käed ja suu ka takkaotsa. Algul sattusin ilmselt kohta, kus oli äsja korjatud- suured ja mahlased kobarad ilmusid välja muidugi siis, kui pidin hakkama ära minema.
Hästi naljakas oli nö linnariietes mätaste vahel heljuda- aga, asi tasus end ära. Täielik rahu. Ma armastan metsa.
Kingad pidasid kenasti vastu. Pükstel olevate mustikaplekkidega tuleb veel natuke tegeleda...:)