Kuuldavasti kasvas Prantsusmaal "Vihurimäe" läbimüük ja laenutamine peale viidet Videviku saagas, kordades. Kui see tõele vastab, siis on tegemist hea uudisega :), tegemist ju vaieldamatult parema raamatuga kui eelmainit inspiratsiooniandja...
Huvitav, kas ma otsin märke sealt, kus neid pole, aga minuni jõudis Vihurimäe väga kummaliselt. Ma olin kindel, et kui ma ka pole lugenud kõiki koduses raamatukogus olevaid, siis vähemalt tean ma peast kodus olevate raamatute pealkirju (kindlas järjekorras:)). Juhuslikult vanematel külas olles vaatasin riiulisse- ja voila! riiulis on "Vihurimäe"! Seitsmekümnendate alguses välja antud raamat- kuidas on võimalik, et ma polnud siiani seda märganud ning selle olemasolust isegi teadlik?
Mõnevõrra muidugi kahju, et ma ei lugenud seda 25 aastat tagasi- siis oleksin lugenud ilmselt ahastamapanevat armastuslugu. Või kas see on ikkagi armastusromaan? Heathcliffi ja Catherine suhe- tugeva alaväärsuskompleksiga ja omandamisvajadusega mees. Arusaadavalt raske lapsepõlv, milles üksainus helge laiguke- ja sellest tulenev läbi põlvkondade soov allutada Cathrine oma kontrolli alla ja "kätte maksta" kasvõi üle laipade. Kas see on armastus?
Catherine- ratsionaalne jalad maas laps, kes tegi kahest halvast parima valiku. Kuid lasi naiivsusest romantikal igapäevarutiini sisse murda, mistõttu lõhkus nii enda kui ka oma lähedaste elud.
Ning Edgar- tutvuda elu jooksul ainult ühe kena naisterahvaga ja sellesamaga ka kohe abielluda. Me ei saa siin rääkida ei valikust ega võimalustest. Piiritu tänutunne oma abikaasa suhtes, et see suvatses temasuguse poole üldse vaadata.
Täna oli see raamat minu jaoks vägivallast, vaesusest ja harimatusest/haridusest.
Ma ütlen ausalt, et alguses oli seda raamatut raske lugeda. Minu jaoks oli liigselt julmust, manipuleerimist ja mitte ühtegi positiivset kangelast. Minus on liiga vähe loomupärast fanatismi, et mõista Heathcliffi ja Catherine taoliste inimeste tegutsemise motiive. Aga, ma saan väga hästi aru, kui kaitsetud me oleme inimeste ees, kes otsustavad mitte järgida nö kirjutamata sotsiaalseid reegleid. Vägivallale, mida me ei oota, ei oska me ka reageerida- sedakaudu süveneb julmuri karistamatuse tunne. Sotsiaalsed reeglid, mida ja kuidas on kombeks, on ajas muutunud, kuid sellised inimesed pole kadunud kusagile. Meisterlikult võtab ligi sajand hiljem selle teema kokku Anthony Burgess oma "Kellavärgiga apelsinis". Järelsõnast selgus, et ka autori elu polnud meelakkumine, aga kogu seda teost läbiv vihkamine oli siiski jahmatav. Kui kritiseerida, siis tegelikult oleks võinud sellega minna lõpuni st ilma õnneliku lõputa oleks raamat olnud veel parem. Või oleks olnud siis vägivalla doos liigsuur?
Autori õnneks oli sajand selline, kus inimelul polnud miskit väärtust ning inimesed täiesti sobivalt ja loomulikult surid just siis kui seda vaja oli. See aeg vajas tugevaid inimesi.
Kummaline, kuidas tegelikult ilukirjandus loob mingi kuvandi ja arusaama teatud ajajärgust. Seoses selle raamatuga mõtlesin, et 19. sajandi keskpaik Venemaal ja Inglismaal tundub kuidagi eriti õudne, seda ilmselt tänu Dickensile, Gogolile ja Tolstoile- ja muidugi õdedele Bronte`dele kes meisterlikult kirjeldavad antud ajastut. Ning sõltumata sellest, kas tegu on alam-või ülemklassiga- vahet pole. Mustus, räpasus, vaesus, harimatus ja külm-külm-külm. Kuigi ka Prantsuse kirjanike hulgas on ülihäid realismikirjeldajaid- samast kümnendist Hugo näiteks; siis Dumas ja Verne suudavad selle mulje minu jaoks kuidagi "lahjendada". Kui lisada siia juurde samal ajal tegutsenud Verdi, Liszt, Schumann oma meloodilise muusikaga- siis tundub, et Kesk ja Lõuna-Euroopas nii kohutav polnudki sel ajal elada? Kas siin on mängus kliima, mis Venemaal ja Inglismaal on ju kordades karmim ... (ilmselt tegelikult lihtsalt minu puudulikud teadmised).
Sellele mõeldes, tundub isegi kummaline, et Inglismaal Vene- või Prantsusmaaga võrreldavat revolutsiooni ei toimunud?
Kui 21. sajandil jõuame me reeglina kolme-neljakümnendates keskeakriisi, kus elu tundub olevat otsustatud, lõplik ilma muutmisvõimalusteta. Siis kurb on mõelda, kuidas tookord pandi inimese saatus paika 16 aastaselt. Sulle määrati abielluda selle ainsa sinuealise vastasoost inimesega kes selles piirkonnas saadaval oli ja nii jäi. Mõeldes, kui palju on täna avardunud suhtlemis- ja tegutsemisvõimalused on tegelikult jube, kui paljud meist endid vabatahtlikult mandumisele määravad. Mul on siiralt kahju peategelannast- Catherinest- elada valikuteta elu. On tegelikult hämmastav, et konkreetses kontekstis suutis neiu siiski kainelt ja ratsionaalselt arvestada, kellele mehele minna.
Huvitav on see, et terved põlvkonnad kasvasid Inglismaal üles nii, et neid kasvatas-õpetas neist seisuselt madalamal olev koduõpetaja (siia kõrvale meenutus praegusest diskussioonist õpetaja ja/või teenindaja). Sellesama ilukirjanduse põhjal on jäänud ka mulje, et vanemad eriti meelsasti oma laste kasvatamisesse ei sekkunud. Nagu ma aru olen saanud, siis järgnevatel põlvkondadel sai kombeks oma võsud saata internaatkooli. Siit oleks mõtteainet kasvatusteadlastele- kuidas on sadu aastat kasvanud Inglismaa eliit. Sisuliselt vanemateta, tehes mida pähe tuleb, samal ajal väga rangelt piiritletud victoria-aegsete käitumisnormide ja eetiliste tõekspidamistega. Kuidas on nad suutnud jääda normaalseteks?
Kopeerisin raamatust kaks tsitaati:
Aga ma pean ütlema, et mulle meeldis väga ta uhkust veidi alandada. Ja mis kasu on tal nüüd kogu sellest haridusest ja kasvatusest? Ta on niisama vaene nagu teie või mina- kindel see, et veel vaesemgi, ... ja minul on ka väike sissetulek. ütleb lk.290 majapidajanna Zillah- oi, kui tuttav retoorika. Neetud intelligendid, eks. Kummaline mõelda, et veel mõni aasta tagasi sai ise peetud lahinguid samal teemal- mis kasu on kõrgharidusest. Tänaseks on (vist) olukord kuuldavasti muutunud ning noored tunglevad vastuvõtujärjekordades, et haridust omandada. Kui romaani-ajal pärssis võimalust haridust täiel määral rakendada vaesus, siis täna ettevõtlikus, enesemüümise- ja esitlemise oskused. Haridus oli devalveerunud juba siis?
Ilmselt jooksis ka autor omadega kinni, mistõttu suht romaani lõpus:
Haretoni aus , siiras ja arukas loomus raputas kiiresti maha selle harimatuse ja alanduse kesta, milles ta oli kasvanud;... Tema arenev mõistus peegeldus ta nöost ning tõstis selle hingestatust ja õilsust.. lk.316
Nii nummi mu meelest. Piisas paar kuud lugemist treenida ja noormehe silmavaade oli juba hoopis teistsugune...:) Aga kui ilma irooniata, siis päris mõtlemapanev seik, et ja kuidas haridust kasutati manipuleerimisvahendina. Peremehe poeg jäeti koolitusest ilma, ja mees oligi maha kantud.
Ma olen kohutavalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul sündida just selles ajas siin ja praegu. Jah, tegelikult olen ma muidugi praegu liiga minakeskne- sellist elu: vaesuses, mustuses ja külmas; on ka täna praegu . Kui meil ka kipub see meelest minema, siis Võsapets aitab sel ikka meeles püsida.
Hea raamat, soovitan
Viited on pärit: Kirjastus Eesti Raamat 1974 , Tallinn
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!