Kirjutamine on kunst. Sarja avaraamat- Epp Petrone "Minu Ameerika" oli vaimustav, järgmised- Hispaania, Argentiina ja Pariis- andku autorid mulle andeks, olid sellised okei raamatud. Mistõttu ei söandanud ma vahepeal päris pikalt sarja ülejäänud raamatuid kätte võtta.
Tänu päris headele katkenditele netis ja allahindlusele poes riskisin ma "Minu Austraaliaga". Õnneks.
Seda raamatut on keeruline arvustada- tegemist on ju biograafiaga, ja kuidas sa ikka teise inimese elu heaks või viletsaks kiidad-laidad. Aga kui mõelda, et Austraalia ja Hispaania räägivad meile täpselt sama loo- noor naine läheb välismaale sinilindu püüdma, läbi raskuste leiab lõpuks oma õnne. Taustaks natuke maa kultuurist ja tavadest.
Airi on jutustajana tugevam ja osavam. Ilmselt ka rohkem "minu inimene"- mulle meeldib jutustusest läbikumav energia, positiivsus ja ettevõtlikkus.
Meil kõigil on kindlasti kunagi olnud soov ja unistus minna ära.
Kuhugi. Kaugele. Omal moel teeb enamik inimesi selle ka varem või hiljem teoks.
Targem on ilmselt varem: see on kogemus, mis sobib ja on vajalik elluastujale. Kui su elus pole veel kohustusi, sa pole veel tunda saanud raha maitset ja sul pole kaotada sotsiaalseid võrgustikke. Ma olen välismaal elanud maksimaalselt paar kuud (nii et tegelikult see ei loe), aga mind üllatas tookord, kui kiiresti jõudis kohale rutiin. Võõrad lõhnad, valgus, keel ja kombed muutusid väga kiiresti tavaliseks. Ikka pead ju elatise teenimiseks tööl käima, sööma, magama. Ja arusaamine, et mis vahet lõpuks, kus on see kodu, kus sa magad? Või on? Minu kodu on Eesti. Airil osutuks koduks Austraalia.
Dilemma- kas juustu otsa saades olen ma lihtsalt liiga vähe pingutanud või on juust tõesti otsas ja ma pean võtma selle riski, et seda kaugemalt ostida jääb igavesti. Vanemaks saades saad lihtsalt aru, et enda eest pole võimalik põgeneda. (Loe unenäoskõndija blogi selle kohta).
Minu põlvkonna inimesel, kes on suved veetnud malevas, aiamaal, vanaemade juures põldu harides on üsna raske näha maatöös midagi ahvatlevat või romantilist. Kuigi, ei saa salata, ananassi korjamine kõlab oluliselt seksikamalt kui peetide kõplamine. See kõlab nagu pensinäri jutt, aga tegelikult on väga hea, et noor inimene saab kätte kogemuse, kui raskelt võib kätte tulla elamiseks vajalik raha, siis oskab rohkem hinnata hilisemat elu. Mida turvalisemaks ja lihtsamaks elu läheb, seda enam peame oleme valmis selleks, et meie lapsed tahavad end proovile panna järjest ekstreemsemates olukordades.
Seikluste kogemiseks ei tarvitseks muidugi nii kaugele sõita. Ma arvan, et näiteks Narva-Jõesuu kohalikku baari tööle munsterdades saab suht sama värvika raamatu jaoks materjali kätte..:)
Raamatu alapealkirjaks on Airi pannud, et vahetas raha aja vastu. Kõlab küll ilusasti, aga kas tegelikult ka nii läks? Laps, abielu ja Airi tegelikud unistused viivad elu ikkagi selles suunas, et "elada vaid et käia tööl". Ainult, nüüd siis ühes teises kohas. Miljoniküsimus- et kui sul oleks miljon, siis mida sa teeksid- ja miks ei tee sa seda täna; taandub taaskord reaalsuse ees, et elamiseks on vaja teenida raha. Ja kui põllutöö või ettekandjaamet just meie kutsumus pole, siis tuleb niipidi raha kordades raskemalt ja ajamahukamalt kätte, kui tehes tööd mis on su tegelik kutsumus.
Minu jaoks on Austraalia olnud üks unistustemaast. Selles mõttes oli Airi raamat pettumus- tema Austraalia (riigina) ei tundunud millegipärast absoluutselt ahvatlev. Raamat (nagu ka sarja ülejäänud) oli natuke liiga palju Airist ja natuke liiga vähe Austraaliast. Aga ülevaate sai sellest hoolimata päris hea ning väikese konkurentsieelise andis kindlasti ka selle mandri eksootiline taust.
Airil seisab ees elu täis raskeid otsuseid, valikuid ja dilemmasid. Aga ma väga loodan, et tal jääb aega veel mõne raamatu kirjutamiseks. Ja siis võiks see raamat olla natuke vähem Airist ja rohkem (ainult) Austraaliast. Jään igaljuhul väga ootama.
Hea raamat, soovitan.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!