kolmapäev, 19. august 2009

Miks mulle meeldib Videviku saaga

Selle sarja, eriti esimese raamatu kohta, sobib väga konkreetne sõna- lummav.
Ma üldjuhul ei armasta väga muinasjutte ja igasugu kolli-molli lugusid. Tolkinen ja Harry Potter ei tekita minus mingeid emotsioone. Aga selle raamatu tagajärjel olen ma näinud nii mõnegi vampiiriunenäo ja mõtisklenud teemal, kas parem oleks olla libahunt või vampiir ja kuidas see ikka võiks olla ja käia.
Kuidas oleks elada, kui kogu su elu on üks pikk lõputu päev. Ja kuidas on, kui sa kuuled kõigi juuresolevate mõtteid. Ja kust saavad nad raha jne jne jne.
Mulle meeldib, kuidas Meyer on suutnud luua praktiliselt stereotüübivaba maailma. Pean siin silmas libahuntide (kuigi lõpus selgub, et pole need ikka need päris päris libahundid) ja vampiiride maailma. Targemad räägivad, et enne Meyerit on kirjutatud vampiiriteemadel palju ja oluliselt paremini. Ma tean inimesi, keda see häirib- et miks küüslauk vampiiri vastu ei aita jne. aga minu meelest on see hea. Minu eelteadmised piirduvad Draculaga ja minu jaoks muudab Meyeri lähenemine raamatu natuke vähem ettearvatavaks- sarja ühed põnevamad kohad on minu jaoks kiljuutide müüdid ja vampiiride elu-olu kirjeldused ja pseudoajalugu (Off topic. Huvitav, kui vampiir peaks kogemata hammustama hiv positiivse või hepatiiti põdeva inimese verd- mis siis saaks? Vampiir põeks aegade lõpuni aidsi? Või muutuks ainult viirusekandjaks? Või on ta immuunne selliste tõbede vastu?)
Teine, selle raamatu ilmselt suurim väärtus ja see, miks ma arvan, on saanud raamatust bestseller, on nö hea maailm. Mingis mõttes vanaaegne maailm, kuigi kasutatakse kaasaegseid elemente- vampiirid suhtlevad moblade ja meilidega. See on see vana maailm, mis lõppes Kaverini ja Gaidariga. Kus inimesed olid veel ausad, moraalsed, väärikad ja head. Tänases (kirjandus-) kontekstis ja hivi ajastul mõjub see üllatavalt värskelt ja originaalselt. Suhe, kus kõigepealt tutvutakse, siis suudeldakse, abiellutakse ja saadakse laps. Mitte vastupidi, nagu täna kombeks.
Mul on tunne, et maailm on muutumas, mistõttu tänasele teismelisele võib see olla päris üllatav ja huvitav, et saab ka nii elada. Et saab olla suhe, kus mõlemad pooled üksteist armastavad. Et saab olla suhe, kus pole seksi. Et on mees kes vastab kõigile mehe stereotüüpidele- kaitsev, tugev, julge jne ning naine, kes vastab kõigile naise stereotüüpidele- saamatu, emotsionaalne, teeb hästi süüa ja hoolitseb oma vanemate eest jne.
Ka ülejäänud seltskond peale peategelaste on tavalised (või on tänases päevas õigem öelda ebatavalised??) noored. Kui võtta kõrvale kaasaegne noortekirjandus (näiteks Vallik, Leesalu, Limb, Rennison jne), siis ka juhul, kui peategelane on nö korralik tüdruk, siis kindlasti on raamatus olemas "paha" tegelane, kes näitab milline on tänapäeva noorte elu "tegelikult".
Pange tähele, et kogu sarja jooksul ei näe me ka Bella sõpru triipu tõmbamas, oksendamas või siis orgiat pidamas.
Ma üritasin meenutada, kas tean veel mõnd raamatut, mille teljeks oleks õnnelik suhe, kus mõlemad tegelased armastavad teineteist ning suhe on kuni abieluni seksivaba? Peale Jane Eyre ja Romeo-Julia rohkem esimese hooga ei meenunudki... Kõik armastusromaanid, mida mina olen lugenud räägivad kas õnnetust armastusest (Scarletti lood, Jevgeni Onegin jne jne...) või siis toimub suurem osa tegevust voodist (Remarque asjad...) või siis on tegemist armastusega, mis pole raamatu kandvaks teljeks.

Väga tugev paralleel tekib mul tegelikultJane Eyrega: hallist hiirekesest naine, kes hiljem osutub kangelaseks; vägev mees, klassivahe ja keelatud armastus ja kõigest ning kõigist hoolimata jäädakse ikkagi kokku.

Sarja tegelik sõnum, mis tuuakse välja viimases raamatus: koostöö, peresuhted, tingimusteta armastus on see, mis annab võidu ka kõige kurjemate jõudude ja ohtude eest. Et ühise eesmärgi nimel saavad sõbrad olla ka kõige suuremad vaenlased. Nutikas kirjandusõpetaja pigistaks siit kindlasti mitu kirjanditeemat välja..:)

Selge on see, et selle raamatu sihtgrupp on noored tüdrukud. Elukogemusega muutuvad ka oodatavad väärtused ja saab selgeks, et kirjandus pole elu. Suhe isatüüpi mehega, kes teab täpselt mida ja kuidas elada ning kus naise osaks on olla lihtsalt ilus, on küll raamatus romantiline lugeda, aga päris elus.... õudne. Kujutage suhet (nagu ka näiteks Rudolfi ja Irma lugu) kus üks pooltest sulle kogu aeg vesise pilguga otsa vaatab ning vahetpidamata ja rohkesõnaliselt räägib kuidas ta sind armastab...sellisest suhtest peaks tegelikus elus kiirelt jalga laskma. Aga noore tüdrukuna tahad olla printsess, kelle ees on kogu maailm maas ja keda kantakse kätel... See etapp tuleb lihtsalt läbi elada, karm reaalsus jõuab kohale varem või hiljem, las jäävad siis vähemalt raamatutesse sisse illusioonid.
Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et Bella karakteril pole arengut. Kui sa oled kaks aastat elanud nö ohuolukorras, siis inimene peaks ju ometi lõpuks kohanema ja eluga edasi minema...Ka viimases osas ei anna emadus ja avastatud võimed erilist kvalitatiivset lisaväärtust sellele noorele neiule. Positiivseteks kangelasteks, kes suudavad muutuda ja üllatada osutuvad hoopis kõrvaltegelased Jacob, Alice, Rosalie jne.
Aga noh, see ongi vist ajaviite- ja päriskirjanduse vahe, et tegelased on skemaatilised ja suurt sügavat tagamõtet sealt otsima ei peaks. Ja kriitikat on selle sarja kohta piisavalt olnud. Las jääb siia kirja ainult see mis on hea.
Punktiks lõppus sobib imehästi Katie Melua esituses imekena armastuslaul.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!