Lõpetasin Malluka raamatu.
Mingil põhjusel pole ma mitte kunagi tema blogi lugenud. Ei teagi, miks. Aga loomulikult ma tean, kes ta on. Minu top of mind on tema pääsukeste päästmise lugu ja siis esines ta korra ühel konverentsil. Mulle meeldivad julged ja tugevad naised. Lisaks on temas siirus, pragmaatilisus. Kahe jalaga maapeal. Ilus on ta ka. Lühidalt, väga sümpaatne.
Võrreldes BSH raamatuga- Mallu on kindlasti parem kirjutaja. Lugu on ladusam, paremini toimetatud. Mõlemad on biograafiale lisanud eneseabi nippe. BSH omaenese tarkusest, Mallukas kasutanud professionaalset psühholoogi. Mõlema raamatu suurim väärtus võiks ehk ollagi pakutav eneseabi noortele inimestele, kes siis loodetavasti väldivad seeläbi vigu (muahhahhaaa) ja saavad positiivsed rollieeskujud.
Üks teema, mis mind isiklikult puudutas olid suheteklaarimiskirjad. Ilmselgelt on mul sellega mingi isiklik psühhotrauma. Mingi aeg tagasi leidsin oma kunagi saadetud kirjad- mustandid, mõned jäid saatmata, osa vahetasime tagasi. Kui ma eelmises postituses praalisin, kuidas ma ei muutu, siis siinkohal tahaksin olla veendunud, et ma olen muutunud. Need kirjad ajavad öökima. Seal on manipuleerimine, ratsionaalne arvestamine. Kalkuleerimine, kuidas võiks mingit asja öelda. Mitmed on tunnistatud, kui palju nad tookord haiget said. Niimoodi ei tohiks mitte kunagi suhteid klaarida.
Päris lõpuni ma seda raamatut lugeda ei suutnud. Mulle tundus, et olen teemast- kes keda armastab- juba välja kasvanud. Aga võta näpust.