MIks mina alati ilma jään?

Kõigepealt anti kõikidele- võrgutasude näol. Siis otsustati aidata madalapalgalisi. Ja nüüd keskklassi. 

Kui midagi muud, siis saime meediast teada , et toetuste saamine on alandav ja käib  inimese eneseuhkuse pihta, niimoodi käsi pikal... Alimentide ja toimetulekutoetuse taotlemine on okei, sellest me ei räägi. Sest seda taotlevad mingid vaesed ja naised, kes pole osanud elada.  Aga energiatoetuse taotlemine on alandav.

Siis saime meediast teada, kes on Eestis keskklass ( mäletate keskklassi Viljat?) Eesti keskklass omab laenu, vähemalt 100 ruutmeetrit elupinda, mida ta kütab elektri või gaasiga. 
Minusugused, kes kütavad kaugküttega, või õliga või puiduga, on lumpen. Sellised, nagu mu kolleeg, kes pidi panema oma raha eest päikesepaneelid, kuna toetusi lihtsalt ei jagunud, ei vääri samuti toetust. 

(Ilmselt olen ma naiivne, aga ma tõesti loodan, et mu linnaosa venelased mäletavad seda, kui järgmine kord on aeg anda oma hääl Olegile või Mišale.)

Ma pole saanud mitte mingisugust emapalka, kollaseid kaarte. Mu laps ei saanud abi, kui ta oli töötu. Ma pole sellest kirjutanud, aga see kuu, kui ma olin koondatud, maksti mu toetus.. kogemata mu lapse arvele. Nii et ka sellest jäin ilma. 

Eile tankisin gaasi. Juures on kiri "kodumaist päritolu taastuvkütus biometaan ehk rohegaas", mis maksis 1,99. Rohkem, kui imporditud tavagaas. Ja miks Eesti gaas on kallim, kui Vene oma? 

Me oleme ju solidaarsed. Miks seda mulle keegi ei kompenseeri.  Sina ei vaktsineeri ennast, mina maksan su ravi eest. Sina võtad riski, laenu. Mina maksan su kütte eest.

Kõik ülalpool olev oli mõeldud sarkastiliselt.

Ma päriselt ka tahaks kirjutada lõbusaid ja helgeid postitusi. Ma olen lõpetanud poliitikasaadete kuulamise. Ma ei jälgi enam Delfit ning Fbs vaatan ainult kassipilte ja sünnipäevi. Ja ometi see sõnnik jõuab minuni.

Mul on füüsiliselt paha ja hirm,  et meil on valitsus, kes jagab lihtsalt raha laiali. Täna saan ma toetust, et kulutada mõnuga elektrit. Ma panen nüüd kõik lambid põlema, pesen ja küpsetan, sest riik ju maksab. Mul oli plaanis osta taimeriga pistikud, aga milleks?  Mida järgmiseks? 

Mulle toetus? Soojuse eest? Aga toidu eest? Aga selle eest, et ma üldse olemas olen? 

Ma saan aru, meil on olnud 2 väga keerulist aastat. Me kõik oleme stressis ja uued jõhkrad uudised tulevad ja tulevad. Aga lühiajaline populism, kas see on tõesti ainus lahendus? 

  

Lõpp närutamisele

Vaatsin just börsihindu ja planeerisin tolmuimeja tuurile saata kell 15. Ja siis tuli teade, et alates jaanuarist kompenseeritakse kõik hinnad üle 120-e.

Keskerakond ikka hoolib. 

Ma igaks juhuks lisan, et ei ole mõeldud sarkastiliselt.

 Tegelikult on ju tore. Mina oleks küll ainult ettevõtteid täiendavalt toetanud, aga kui raha on, miks siis mitte. 

Ja ma väga loodan, et ei kuule lähiajal mingit vingumist et õpetajate või päästjate palgad on väikesed, või et  hooldekodude tasud liiga kõrged või et meil ei jagu raha sihttoetusteks päikesepaneelide paigalduseks või majade soojustamiseks.

Kõigile ja kirssidega.

Nostalgianeljapäev. Lapsepõlve maitsed

Ma alati imetlen inimesi, kes oskavad öelda oma ühe lemmiku. Lemmiklaulu, - filmi,- raamatu, -toidu... mul pole kunagi olnud üht ja ainsat. Elu muutub, olukord muutub, mina muutun. Ja lemmikud muutuvad. 

ETVs  jookseb Angelica Udekülli juhtimisel saade "Suus sulav Eesti", kus sel hooajal valmistatakse kuulsuste lapsepõlvemaitseid. No nii enam vähem. Suurem osa saatest kulub siiski kohalike väiketootjate PP-le ja reklaamile, aga vana toit üritatakse samuti ära teha. 

Kui mõtlen enda lapsepõlvemaitsetele, siis huvitaval kombel meenuvad esimesena soolased toidud.

Ema lihapirukad ja suitsuräime- makaronivorm. Isa tehtud kotletid ja praeliha. Kõikide ühine nimetus on krõbedus. Mida täna ei suudaks isegi Angelica enam saavutada ja samasugust tulemust saada. Ma olen pirukaid nüüd kahel korral teinud. Imehead. Aga teistmoodi, kui ema omad olid. Pannid on teised, toorained teised, ahjud teised. 

Meil oli kodus inside joke sellega, et ma ei armastanud ketsupit. Seega, nähes ketšupipudelit hakkan ma alati naerma, sest lapsepõlv tuleb meelde...

Magusast meenuvad ema tehtud kohupiimapallid, millega käis alati millegipärast komplektis jõhvikakissell. 
Kui ma olin pisike, siis oli mul väga närb isu. Ainus võimalus mind toita, oli peita iga lusikatäis  Salvesti õunakastme alla. Siis ma sõin. Nii et ka see võiks nimekirjas olla.

Kas teil on ka nii?

Ma olen viimasel ajal märganud kaht veidrat asja.

Ma olen tubli magaja. Mõnel hommikul olen ärgates ärgas ja reibas, teisel mitte.  Mõnikord magan järjest hommikuni, mõni kord mitte. Normaalne, eks. Nüüd olen ma tähele pannud, et kui terve öö magades on vahel nii ja vahel naa, siis neil kordadel, kui ma öösel kolme ajal üles ärkan ja vetsus käin ja uuesti magama lähen, on mul hommikul kerge tõusta ja ka hiljem ei ole unine. Kus on loogika?

Ja teine kummaline asi. Aegade algusest on mul kell 18-20/ 19-21 külm. Sel ajavahemikul on mul seljas pluus, pusa, kampsun ja villane pleed ( suvel üks kiht vähem) ning niipea kui kell kukub, hakkan ükshaaval kihte maha koorima, sest palav. Raamat kirjutas, et see on okei. Teadlased ei tea, miks, aga on tähele pandud, et paljudel inimestel tõuseb sel ajal keha temperatuur. 

Teistmoodi on viimasel ajal see, (või siis pole ma seda varem lihtsalt tähele pannud), et kui teki või kampsuni vms alt paljastatud nahk külma õhuga kokku puutub, siis see on kui elektrilöök. Mitte niimoodi valus nahk, kui palaviku puhul. Teistmoodi. Reaalne füüsiline valu murdosa sekundi jooksul.

Kas teil on ka nii, või peaksin konsulteerima googlega arstiga?

 

 

Viimane suusataja

 

Üks asi viib teiseni.

Andsin lolli peaga nõusoleku, et lähen sel aastal suusareisile kaasa. Viimati käisin ilmselt kümme aastat tagasi, ei viitsi praegu otsida. Aga kuna mäesuusatamine on minu jaoks igav ja hirmutav ja ma pidin end selleks liiga palju ületama ja sundima . Ja murdmaa jaoks polnud mõtet sellist raha maksta, siis hakkasin selle asemel hoopis suviti lisareise tegema.

No näis, kas meid veebruari lõpus sinna üldse lastakse, aga kui lumi maha tuli, sain aru, et ma peaks vist proovima. Suusatada. Piinlik ju, kui siis jälle kalli raha eest suusad rendid ja selgub, et ei oskagi. Palusin mehel suusad ära määrida. 

Kas klassika või vabastiil, küsib ta.
No ma tahan lihtsalt suusatada..??
Ei saa nii, hakkab ta seletama. Saab valida kas üks või teine. Tead küll, Andrus Veerpalu sõitis klassikat..

Jah, ma tean väga hästi, kuidas Andrus sõitis, aga mul pole aimugi, kuidas sõidan mina.
Mu blogi näitab, et viimati põrkusin sama teemaga 2014 ja siis lõin käega. 
Ka seekord lõin käega.

Aga siis õde räägib, et sõitis just 15 km. 
Ja siis küsib Kaur, et kas ma suusatan.
Ja täna oli kergliiklustee nagu klaas ning tuul tahtis ära viia. 

Täna on see päev. Ütlesin endale.

Linnud

Vahel on mul väga kahju, et ma ei oska luuletada. Või kirjutada viisil, mis edastaks selle emotsiooni või tunde, mida ma tegelikult tundsin. Mingid hetked elust on sellised, et mul pole sobivaid sõnu. Need on, nagu oleks ma mingis juba kirjutatud ja räägitud loos. Elu ütleb. Vaata.

Kõnniteel, lumel, on tuvi. Ilmselt on tal tiib vigastatud, sest lamab ebaloomulikus asendis. Ilmselt on saanud löögi autolt. Sest lamab kohe auto taga. 
Tuvi on väike, tundub noor lind. Lind üritab pead tõsta ja ühe tiivaga pekseldes lendu tõusta.

Jään nõutult seisma. Ma tean, et peaks kuidagi reageerima. Aga ei tea, kuidas.

Võtan tuvi ettevaatlikult pihku ja viin ta teelt eemale, varjulisse kohta. Tuvi on nii soe. Ja nii kerge. Uskumatult kerge, nagu teda poleks mu peos. Tuvi ei protesti. Vaid lamab vaikselt. Ma ei väsi hämmastumast, kuidas sellised pisikesed olendid on elus. Hingavad. On olemas.

Panen tuvi lumele. Lähen eemale, et tuua varjuks mõned kuuseoksad. 

Kui tagasi jõuan, on tuvi surnud. Katan ta okstega. 

Sellest on mitu päeva, aga see ikkagi saadab mind. 

Kas ta suri minu pärast, sest süda jäi hirmust seisma. Või ma aitasin teda, sest ta ei pidanud piinlema. Ma tunnen end halvasti. Ma poleks pidanud sekkuma.