Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 11. juuli 2024

Kanalid

Ma tean, mida ma peaksin tegema, aga mul on vaja end välja elada. Katarina tegi otsa lahti.

Telefonis on kõned, SMS, Messenger, Whatsapp, Signal. Arvutis lisaks outlook. 

Keegi otsustas, et Signal on turvaline. Tulemas üritus. Keegi postitab: kas saaksite esmaspäeval tulla? Pea 20 inimest: jah, ei, saaks teisipäeval.. 

kolmapäev, 10. juuli 2024

Toimetulekustrateegiad

Epp kirjutas, küll teises kontekstis, oma toimetulekustrateegiatest ja ka Morgie võttis jutuks laiskuse.

Kirjutan enda toimetulekustrateegiatest.

  1. üks mu elu mõjutajaid on olnud  Levi psühholoogiaraamatud, kust sain ka rolliteooria.  Nagu kõik maailma lapsed, nii mängisime ka meie hommikust õhtuni rollimänge ning kirjutasime, lavastasime ja etendasime üritustel näitemänge. Seega oli kirjeldatu arusaadav ja loogiline. Kui pead tegema midagi tüütut või ebameeldivat, siis võtad endale rolli ja etendad seda. Inkassaator, kuri tädike, korrapidaja, ekstravertne suhtleja ...

    kehtib tegelikult ka meeldivate tegevuste juures. Jälgida, kuidas käituvad sinu eeskujud ning proovid teha sama.
    On mind elus väga-väga aidanud. Sobiv vanasõna on Fake it till you make it

  2. Kohe. Ära analüüsi, mõtle, planeeri (- kehtib siis rutiinsete ning tüütute igapäevaste tegevuste puhul). Vaid tee kohe, spontaanselt  ära. 
    Tõsi, eriti töises elus on tegevusi, mida ootamine ainult paremaks teeb. Mõned päevad hiljem võib selguda, et agarus on ogarus ja tegelikult on ümber mõeldud ja polnud vajagi. See tuleb ära tunda. Põhjendusi selleks strateegiaks on tegelikult kolm.

    Esiteks on oht ülemõtlemisele ning hakkad närveerima jne. Niipea kui ma omaette elama kolisin, lõpetasin igasugused " laupäeviti me koristame" "rutiinid".
    Näiteks sobiksid siia ka telefonikõned (või toostid, kõned). Mul on paar tuttavat, kes ei julge helistada. Näed kõrvalt, kuidas ta mõtleb läbi, teeb lausa paberile kava jne. Ja teemaks ei ole ettevõtte kasumit puudutav vms. Tavalised asjad. Ja siis, kui lõpuks on julgus olemas, helistab, hääl väriseb ja kõik läheb pekki. Selle asemel, lihtsalt võta toru. Lase 5 korda kutsuda, selle aja jooksul ei jõua närvi minna. ( ja inimene helistab tagasi, ja siis on juba lihtsam, kuna oled reaktiivses rollis) Ning ära mõtle kuidas oleks õigem ja kavalam. Vaid räägi siiralt lihtsate sõnadega, mis mure oli.

teisipäev, 9. juuli 2024

Vasjok Trubatšov ja sõbrad


Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...

Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.

Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.
Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa. 

Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud

pühapäev, 7. juuli 2024

Sina oled kullatera *

Mingil põhjusel saame me juba lapsepõlves endale sildid . 

Kutsu Maria, las ta vaatab muruniiduki üle, tema meil jagab seda tehnikat. Las Mart arvutab läbi, ta on mates tugev jne. Need positiivsed sildid on head. Kui su ümber on torm, siis on, millest kinni hoida. 

reede, 5. juuli 2024

Zooloogiatund

Täna räägime kassidest. (mida kõike me ei tee, et omanikele rahateenimist ja otsuste tegemist edasi lükata) Neli empiirilist tähelepanekut

  1. kasside karv on jahe. Ka kõige kuumemal päeval.  
  2. Isegi kõige künklikumas voodis või diivanil suudab kass end kukutada sulle nii kõrvale, et ei jää millimeetritki vahet. Kassid ja kastid on vana teema. Ma mõtlen, kas see võib olla sama asi, et inimesed muutuvad rahulikumaks, saavad tagasi turvatunde, kui neil põske silitada/põse vastu midagi panna. Kassidel on see turvatsoon külg. Kui külg on tihedalt millegi/kellegi vastas, siis on hea ja turvaline?
  3. kassid on rutiiniarmastajad. Eriti naljakas on see, et kui keegi pereliikmetest nt istub vale koha peal, siis on kass selgelt häiritud ja segaduses. Kõik Peab Olema Nii Nagu Alati. ( ja samas on nad nii uudishimulikud)
  4. Kassid ei  roni, vaid hüppavad . Vastupidiselt siis ilvesele ja puukidele, kes mälumängu stampküsimuse väitel ei ründa saaki kunagi hüpates.



P.S. Mälumängudest veel rääkides, siis kas teadsite, et Kanadas on rahvustoit nimega Poutin ( puutin :) :) )



  

kolmapäev, 3. juuli 2024

K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.