esmaspäev, 23. aprill 2018

Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.


neljapäev, 19. aprill 2018

kassipiss

Vahel mul on tunne, et peaks moodustama Ülemaailmse Prioriteetide Kehtestamise Komitee. Igasugu tühja-tähjaga tegeletakse. Kuidas koloniseerida Marssi või vähendada kliimasoojenemist. Aga tõeliselt oluliste asjadega ei tegele keegi.

Näiteks, kuidas veenda kassi sööma ussirohtu.

See on seda iroonilisem, et keerulised asjad on lahendatud. Me oskame kommi sisse panna moosi. Aga ussirohuteema.. on endiselt raketiteadus.

Selgus, et mu kass on juba viieaastane!!! Ehk siis, seda ussirohtu on ta manustanud mitmel korral. Aga kui küsida mu arvamust, siis ma julgeks väita, et organismi on sattunud sest rohust vaid mikroebemed.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

esmaspäev, 2. aprill 2018

Kaks lugu

Ma lihtsalt pean neid jagama. Palun vabandust, kui keegi end või oma tuttavaid siit ära tunneb. Ütleme nii, et tegemist on ilukirjandusliku materjaliga, millel pole tegeliku eluga seost..:) :)


Grupp naisi  läksid spaasse motivatsioonipäevale. Tellitud oli muu hulgas ka massaaz ja muud lõõgastust.
kuna osa naisi olid sellises kohas esimest korda, siis pärast tunti huvi mis ja kuidas...
"Massaaz oli hea," vastab üks daam, "aga see mütsiasi oli imelik.."
"mütsi???..."
"nojah, kui lahti riietusin, siis massöör viitas, et näe, mütsid on seal. Panin siis mütsi pähe, aga ega ma lõpuni aru küll ei saanud, milleks see hea oli..."


tuttav käis Austraalias. Kuidas oli, uurime...
hmm.. Sidney jättis kustumatu mulje.. ja räägib edasi
oleme mingis pargis ja kange häda. Vaatan, et aia ääres on välikemmergud. Kuna üks pisike hiinlanna läheb, siis mina ka. Ajan oma asja ära ja järsku tunnen, et
seinad kõiguvad, põrand liigub. Paanika. Saan aru, et ma...liigun.
Olen valmis, et varsti pean neljarealisel kiirteel kempsust välja hüppama.
Piilun uksest välja.
Olen treileri peal ja auto kogub kiirust.
Mingil hetkel jääb tempo aeglasemaks ja otsustan, et kas nüüd või mitte kunagi... hüppan välja.
Auto pidurdab ja juhid jooksevad kabiinist välja... kas teid oli seal palju ?!
Ma olen nii šokis, et ei oska midagi vastata....
Hiljem mõtlen, et jumal teab. Äkki see hiinlanna on veel siiamaani seal...

neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.