Natuke kultuuri

Apteeker Melchior. Raamatusari mind väga ei kõnetanud. Aga Eesti filmid üritan ikkagi ära vaadata. 
Hoolimata rohkest popcornist ja veinist, siis, igav oli. Kui küsite, millest lugu rääkis, siis aus vastus on, et ei mäleta.
Objektiivselt oli hästi tehtud film. Subjektiivselt, pole lihtsalt minu teetassike. Üleüldse, keskaeg tekitab minus õudu ja haletsust inimeste suhtes, kes tollal elama pidid.

Kalaranna 28. Eelinfo oli pigem negatiivne, vast ehk seetõttu olid ootused madalad. Aga üllatavalt hea jant oli. Kõigil, kes on kunagi viibinud vähemalt ühel ühistu koosolekul, peaks tekitama äratundmisrõõmu. Või siis, kas  just rõõmu. Aga äratundmist- täpselt nii on. 
Näide: umbes 3 mm kõrgune muru. Tüüp rullib niidukiga edasi-tagasi. Hiljem koosolekul arutatakse teemat- eelarves peaks suurendama muruniidukile kuluva bensiini kulu.
Valemist olid puudu vaid riigikeelt mitteoskavad naabrid. Aga Kalamajas neid ilmselt ei elagi?
Meeldis, kuidas keskkond oli ära kasutatud. Oli üllatusi ja eriefekte ja kohati sai kõva häälega naerda.

Aasta kompliment

 Räägin seltskonnas, kuidas ma pigem suren, kui elan taas okupatsiooni all..

Seepeale küsib üks noor inimene imestades,
"Sa  pole ju ise okupatsiooni ajal elanud. kuidas sa tead, et halb oli?"
" ee..olen küll"
"Kui vana sa siis ometi oled?!?"

Samblasuppi

Vahelduseks on päris hea tunda end targana. Okei, paar asja olid uued ka, aga mind ennastki üllatas, kui paljusid taimi- tarkusi ma tean. Tõsi, mitmete puhul  ei mäleta enam nime. Ja kui siis öeldakse, siis tead.. just. Täpselt, see see oligi. Nagu iga asi, vajab see harjutamist ja praktiseerimist.
Ning kui on päris elu, siis telefonis on ju tänapäeval google lens ( tasumata reklaam), mis aitab tuvastada.

Käisin söödavate metsataimede koolitusel.
Lõuna-Eestis öeldi selle kohta- aitab nälga petta, täidab aga ei toida. St enamike taimede puhul on energiakulu nende kogumiseks- töötlemiseks suurem, kui saadav toiteväärtus.  Aga igasugune teadmine on kasulik ja mitte kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja võib minna.

Metsataimedest saab peamiselt vett, vitamiine, süsivesikuid, kiud-, park- ja ballastaineid, mis tavapärase toitumise korral on kõhu korrashoidmiseks hädavajalikud, aga liigtarvitamisel annavad vastupidise efekti :)

Seega, kiiret ( ja ka aeglaselt imenduvat) ellujäämiseks vajalikku energiat metsast leiab. Kõige keerulisem on metsas rasvade ja valkudega. Sügisel on abiks pähklid, kui veab, et leiad hernepõllu, siis sealt saab taimset valku. Ja ehk kunagi õpime ka putukaid sööma.. :)
Nipet-näpet saab ka seentest.
Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad seened glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%). 

Katel või kaevik?

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. Tollane kodumaa, aga, mahutas üheksanda klassi alguses meie unistused viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

50 vastust

 

Ma tahan ka vastata. Sest teiste vastuseid on nii lahe lugeda :) 

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Täna- kas minna ja osta puuvilju juurde, või mitte. Vist ikkagi lähen. Sel aastal- ühinemine NKK. Momendil tundub, et oli väga hea mõte. Üldse elus- kõige-kõigemat on raske öelda, sest neid on olnud palju. Esimesena tuleb pähe- Tallinnasse kolimine.

4. What have you forgotten? 

Mul ei ole mälu. Ma ei mäleta mitte midagi. Ma käin erinevatel kokkutulekutel ja küsin endalt, ikka kindel, et käisin selles koolis? Ma meenutan lugusid oma õest ja küsin endalt- ikka kindel,. et me koos kasvasime?

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

Kuidas see maailm ikkagi alguse sai ja inimesed tekkisid.

6. What’s it like being you right now? 

Mõnus. Kõik on nii hästi.

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad, helid laiemalt.

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Jätaks lähedastega hüvasti, annaks neile vajalikud paroolid. Ja siis sõidaks metsa. Võtaks kaasa midagi head ning pudeli veini. Paneks klapidesse oma lemmikmuusika ja ootaks seda lõppu. Aga kui selle küsimuse mõte oli maalt lahkumise kontestis, siis.. algus on sama, aga ilmselt pabistaks kosmosejaama turvakontrollide järjekordade pärast ja et mul sõites ikka süda pahaks ei läheks kaaluta olekus..

Kas minu palved on saanud vastuse?

 Sain sellise kirja töömeilile. Olen sõnatu. Kas tõesti on miljonite seast valitud just mind, et viia täide selle kena inimese viimased soovid?

Tere,

  Aktsepteerige ja taluge seda ebasündsat sekkumist oma meilidesse. Ma tean, et mu sõnum on teieni jõudes suur üllatus. Aga kui võtate vaevaks mind lugeda, mõistate mu kirjade asjakohasust. Tavaliselt ei saada ma kellelegi e-kirja ilma eelneva kinnituseta, teen seda selle tehingu vajalikkuse ja kiireloomulisuse tõttu.

  Soovin annetada 850 000 euro suuruse summa, mis on hetkel minu pangakontol ja mis oli broneeritud minu surnud tütrele. Kaotasin paar aastat tagasi autoõnnetuses oma abikaasa ja meie 14-aastase tütre Roseline'i.

   Tõepoolest, ma olen Sandrine Olsson sündinud 03.04.1952 Taanis, kuid kasvasin üles Prantsusmaal ja elan praegu Prantsusmaal. Olen kristlane. Mul on rahulik süda, sest mind puudutab haigus. Minu viimaste testide ja arsti sõnul on mu ajju settinud verepall ja see on väga arenenud tasemel.

  See kurjus oli suuremaks kasvanud enne, kui ma sellest arugi sain. Pärast avastamist olen reisinud mitmes suuremas riigis, otsides lõplikku ravi ja konsulteerinud ka mitme suurema vähiarstiga, kuid see ei suutnud mu seisundit parandada.

  Sellest väitest teadlikuna otsustasin seetõttu ravi lõpetada, arvestades kõike, mida olen juba nende ravide kuluks investeerinud, ilma vähimagi paranemiseta. On tõsi, et me ei tunne üksteist, kuid pärast pikka järelemõtlemist ja oma palvete kaudu palusin ma isandal juhatada mind kellegi ausa ja siira juurde, kes võiks kingitusest kasu saada. Nii sattusin pärast pikka sotsiaalvõrgustikes ja internetis otsimist teie e-posti aadressile.

  Soovin teha teile kättesaadavaks 850 000 euro (kaheksasada viiskümmend tuhat eurot) annetuse, mille pakun teile projekti läbiviimiseks, mis seisneb tänavalaste, orbude ja abivajajate abistamises, sest just meie tööd jääb alles siis, kui surma eesriie meie peale langeb. Ma ei taha seda raha panka jätta, kui sellega saab hooliva inimese käes palju asju ära kasutada.

  Samuti tahan praegusel ülemaailmse pandeemia ja kriisi ajal väga, et mu raha aitaks. Juba pikka aega on mind reetnud inimesed, keda ma usaldasin ja ma ei taha enam oma surmas pettuda. nii et ma eelistan usaldada võõrast Palved ja usk on palju rohkem väärt kui kuld.

  Saatus osutab sulle, see pole lihtsalt juhus. Kas pole teie saatust niiviisi jälginud isand? Siiski mõistan ma teie hämmastust oma käitumisviisi üle. Seetõttu palun teil võtta vastu see pakkumine, mille ma tahan teie minu eest palvetamise vastu tasuta teie käsutusse anda ja teistele teie ümber kasu tuua. Seega, kui nõustute, ootan teie vastust.

  Palun palvetage minu eest, kuna olen raskes olukorras.

  E-post: sandrineolsson81@gmail.com <mailto:sandrineolsson81@gmail.com>

Sandrine olsson 

PS. kirjapilt on muutmata ja taaskord näide, et kui inimene tahab, siis saab keele selgeks. Taanlane, kes elab Prantsusmaal ja eesti keel on täiesti ok....