Puhtama tuleviku nimel

Olgu õnnistatud Ai. 

Ma olen täna ( mis kell on?) neli ja pool tundi Ai abiga läbi töötanud 58 kaubaartiklit, et saada aru, mis alates aastast 2030 PPWR raames muutub... Sa ei tea, mis on PPWR? Saad teada. Ikka selleks, et meie keskkond oleks puhtam ja tarbijal lihtsam.

Loomulikult ma teadsin, et see on tulemas, aga ma ausalt lootsin, et tullakse mõistusele ja asi jääb ära. Tundub, et ei jää. Sertifikaatidega on lihtne, neist lastakse praegu pakkide viisi koopiaid välja. Nõuded on ammu täidetud, aga see paber, eks. 

Aga siis need muud asjad. Näiteks peab tulevikus (otsust veel pole, on projekt) pakendile trükkima uutmoodi piktogrammi. Õnneks võib see olla mustvalge. Kui sa nüüd kujutad ette täiesti tavalist pruuni transpordikasti, siis selle tootja peab hankima trükipressi.  Et tarbija saaks aru, et papp käib papikonteinerisse. 

Eestis

Välismaale sõites on see justkui norm. Muuseumid, näitused.. Eestis eraldi ettevõtmine. Mul on tekkinud pikk nimekiri,  kuhu tahaks.  Nüüd sai siis ette võetud. 

Sain lõpuks käidud põgenemistoas. Šeifi avamas.  Eduelamust ei saanud ja ilma meheta oleks hätta jäänud,  sest vooluringid...sry,  ei tahagi osata:) teist korda on kindlasti lihtsam,  sest umbes juba kujutad ette,  mis värk üldse on. Kindlasti tahaks kunagi veel. 

Üks mu sugulane on nn muuseumiäris. Kui rääkisin talle oma mõtetest ja et minu TOP on Amsterdami Heineken (tõsi, juba kaua aega tagasi, täna ei tea), Berliini Deutchland muuseum, Stockholmis ABBA...hakkas naerma. Sa ei taha muuseumit vaid elamuskeskust. Täiesti erinevad asjad ja eesmärgid. 

Imeline nädal 29

Täna, 18.juulil kell 6.52 sai minust ühe tüdruku  vanaema. Mida ma  tunnen? Loomulikult olen väga õnnelik.  Aga sünnid ja surmad tekitavad eksistentsiaalseid kirjeldamatuid  emotsioone.  Kui iganes  ratsionaalselt ja teaduslikult sa kõike tead,  siis see, et just neist rakkudest saab just selline Inimene,  kes hingab,  arvab  mõtleb ja tunneb... Ime. Surelikkus jõuab kuidagi lähedale.  Evolutsiooniline hirm, kas sünnitus  laabub.  Arusaamine,  et mina olen vana ja surm on elu osa ja samas teadmine,  et elu läheb edasi...

Beebi silmadesse vaatamine on kui

Bulgaaria 2 ja dopamiin

Mul oli ainult üks eesmärk. Magada. Välja.  Ja kolm soovi.  Et oleks normaalne hommikusöök, varjuline koht lugemiseks ja ujumiseks sobiva temperatuuriga  merevesi. 

Kõik oli. Ma  pean  veel õppima kahte asja- vetteminek.  Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on  tegelikult ju soe. Ja  vaidlen Notsule vastu,  pekk ei aita. Ning vees hõljumine.  Ma ei saa aru,  kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata.  Aga vertikaalis vajun põhja. 

Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi.  Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga.  Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami.  Ja võidab odavam  nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan,  et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest. 

Nädal 24

Emotsionaalselt väga tormine nädal on olnud. Ma kõigun tööalaselt kogu aeg meeleheite ja lootuse vahel. Lohutan end sellega, et kõik on õppetunnid. Kuidas jääda rahulikuks, kuidas mitte saata pikalt ülbet väljapressimist, kuidas mitte võtta kõike isiklikult. 

Ja siis vaatasin kalendrisse ning oma puhkusejääki ja otsustasin, et ma võin põhimõtteliselt närvitseda ja pakkumisi saata ka sooja mere ääres. Reisiotsimise protsessi võiks kopeerida eelmistest aastatest, sest mitte midagi pole muutunud. Kuna plaanis on ainult pikutada, siis panin hinnapiiri ette. Omal käel kannataks minna ainult Põhja- Itaaliasse, aga tagasilend oleks kell 5 hommikul st logistika saaks olema peavalu. Ja ausalt öeldes, siis Itaalia ja Kreeka on kultuurisihtkohana super, aga ranna osas mitte nii väga. Vähemalt mu seniste kogemuste põhjal.
Ok, siis võtsin ette reisibürood. Eeldasin, et Türgi on ikka jõukohane, aga võta näpust.. Türgi on nii kalliks muutunud.  Siis leidsin viimase hetke pakkumise Albaaniasse, saatsin päringu. Sellele vastust oodates leidsin.. juhuu veel soodsama Bulgaariasse. 
Albaania päringule tuli vastus- sry, aga üksinda reisijaid me ei teeninda. Jäin siis Bulgaaria kinnitust ootama, mõttes lõin juba käega ja vaatasin Eesti spaasid.. Ja no ma ei tea, sain dokumendid kätte ja loodan, et siis nüüd viga ei avastata ja mind lastakse 500 euroga Bulgaariasse :)
Loen sekundeid,,,, Mul on plaanis magada, süüa, lugeda, ujuda.
Palun ehitage see Rail Baltic juba ükskord valmis. 

Vaata ja sa näed

Haa!! Aga mina olen vajutanud tuumanuppu! Kahjuks või õnneks ei saanud ma seda suunata Moskvale..
Käisime Sinimägedes ja Sillamäel ekskursioonil.
Nende vahepealsete aastatega, mis ma viimati Sillamäel käisin, on palju muutunud. Imeilus linn, promenaad on korda tehtud, uued kaasaegsed söögikohad tekkinud. Ja lillemuru!! kuidas saaks, et Tallinna  linnavalitsus läheks sinna õppusele?

Minu jaoks oli uus fakt, kuidas peale sõda Sillamaa asustati.  Kohalikel elanikel, kes veel maatasa jäänud linna ning ümbrusesse olid jäänud elama, paluti lahkuda. Neid ei küüditatud, vaid maksti ka kompensatsiooni.  Kuna kinnise linna puhul oli soov, et elanikel oleks võimalikult vähe nn sugulasi- mahajääjaid., siis eelistati lastekodulapsi, keda  peale sõda oli palju. Giidi vanaisa oli üks neist noortest. Terve rühm astus tehnikumi õppima, seejärel pandi rühm täies koosseisus rongile ja saadeti siia. Giidi vanaisa on meenutanud, et mingit infot ei antud. Noored aeti loomavagunisse ja pandi teele. Kui nad olid juba Leningradist mööda saanud- ohkasid kergendatult- vähemalt mitte Siber.  Kohapeal ootas neid paradiis. Üle liidu erinevatest maakohtadest noored, kes polnud näinud ehk isegi mitte käimlat, said mugavustega korterid, küll ühiskorterid, aga mõistlikult paigutatuna, töö, korraliku palga. Kaubarohked kauplused, sanatooriumituusikud jne. 

Aga tuumanupp. Kui ma Berliinist kirjutades vaimustusin sealsetest muuseumitest, siis Sillamäe muuseumis on võimalik liit/virtuaalreaalsusena vaadata uraani aatomi sisse ning olla kohal Nl esimesel tuumaplahvatusel. Megakogemus. Soovitan soojalt!