Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin (me ei karda krabinat,  vaid  seost,  kogemust,  mis sellega seostub) ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 

Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Mina olin kohal

Naistepäevaks ostsime kontserdipiletid- ammu pole ju käinud. Seega olime kohal.
Jah, kontsert oli hea. Ma nägin ja kuulasin artiste, kellest olin siiani ainult nime kuulnud. Ja andestage mu vanainimeselik kommentaar- aga, kallid, lapsed, see kõik on juba olnud. (tümp-tümp-tümp... bass põhjas..) Kuigi. Ilmselt ma lihtsalt ei saa muusikast aru. Mu meelest on ka Eesti, Soome ja Rootsi eurolaulud täpselt ühesugused. Aga ühele neist ennustatakse esikohta ja ühele viimast.. 
Kui norida, siis ma ootasin ka Siiri Sisaskit, kes mu jaoks on looduskaitse esinägu. Ja olin väga pettunud, et ei lauldud Valkoneni-Las jääda ükski mets, oleks sobinud ideaalselt.

aga kõik see muu. Kontserdi lõpus oli kuidagi meh, tühi tunne. Üks mis kindel- sihtgrupp oli täiesti vale. Kohal olid triibupastade suured fännid, kes muul ajal haigutasid ja .. lemmikute lavale tulles näpud püsti lava ette jooksid. Ma saan aru, miks oli koorekiht kohale aetud- ma ju ise jooksin samasse lõksu. Aga.

Peaasi et oleks õigesti

Marca kirjutas hiljuti kelmika loo toitude järjekorrast menüüs. 

Täna oli võimalus teooriat praktikas katsetada.  Empiirilise katse tulemus:

Kuni pilvikurisotto podises, jõin kogemata ära klaasi veini.  Tavaliselt ma alkoholi ei joo. Aga risottot tehes jääb u kolmveerand pudelit järele. Ja kus selle kahju ots,  kui peaks raisku minema. 

Toidupakendite valgusfoorist

söö julgelt!

Kaks tarka naist- K ja E kirjutasid hiljuti, kuidas vanuse lisandumine on küpsetanud nad avatumaks ja tolerantsemaks. Mina ei oska vääriliselt vananeda, ikka ajab närvi, kui mu kaaskodanikud ei suuda talitseda ja juhtida oma impulssidest tulenevat käitumist. Ning nende  tüüpide tõttu kannatan mina. Riik hakkab reguleerima, keelama, kehtestama.. kuidas ja mida ma tohin süüa.

Eile toimus (taaskord) teemal "Ülekaalu mõjud inimesele ja ühiskonnale" konverents Riigikogus.  Kõik osapooled on ühel nõul, et inimeste keskmine kehakaal on ajas kasvanud. Kõik on nõus sellega, et ülekaal on riskiks paljudele tervisehädadele. Tänaseks on suurem osa spetsialistidest nõus ka sellega, et rasvumine (st liigne kaalu tõus) on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad lisaks tarbitavatele kalorite hulgale ka geneetika, mikrobioota, keskkond, liikumine, kultuur, haridus  jne.
Uuringud näitavad, et ülekaal on keskmiselt pigem äärealade, madala sissetuleku ja hariduse, mehe ja teatud vanusegruppide nägu.

Nagu Irja Lutsar väga tabavalt panelistidelt küsis- millist probleemi lahendame- majanduslikku, terviseprobleeme, riigikaitselist, hariduslikku, esteetilist...? Kahjuks ei osanud ükski osaleja sellele vastata. Sest- andke mulle kirves...! . Nagu tavaliselt- üritame kompleksset probleemi lahendada lihtsustatult. Arvestamata mõjudega, mida selline lihtsustud " lahendus" kaasa toob.
Räägin praegu  ühe laual oleva "lahenduse", planeeritavast FOP_(front of package) valgusfoori süsteemist. Mis on kohustuslikuna kasutusel nt Prantsusmaal.
Sest, nagu asekantsler on välja öelnud- midagi peab ju tegema. Mis olemuslikult on õige.. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kindlasti midagi.

Cancel

Asjad olid pakitud, vaja vaid hommikul deodokas ja hambahari kotti pista, kui kill-kõll. Lufthansa kirjutab, et kuna streik, siis jääb lend ära. Õnneks pakkus järgmiseks päevaks. Kui nüüd ka lend ära jääb, siis pole enam üldse mõtet minna.
Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.

Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist. 

Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära.  Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).