Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud
siin.Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma.
Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva.
Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö.
Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta.
Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.
Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.
Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).