See ei ole nostalgia

 

Aga ma tahaks olla Intsikurmu metsas. Ma olen alla 9, sest pärast seda me kolisime ära. Ma sumpan suuskadega lumes ja seal on põder...ma vaatan teda ja ei julge hingata...Tema vaatab mind. Pöörab rahulikult minekule. 

Ja siis on suvi.Ma kõnnin raja lõppu. Keeran vasakule, mäest alla, oja äärde Seal on kõrge rohi. Kullerkupud. ämblikuvõrk sätendab taimedel.  Ritsikad. Päike.

Ma söön tädi Eili biskviiti moosiga.Seda tehakse teisiti kui mu mulgi sugulaste juures. See on nagu plaadikook. Moosiga. Ma olen ühes suvenajas. Siin palju vanu Pioneere. Ma loen Toomas Linnupoega.. ja siis palub Tädi Eili, et ma tooksin lehmad karjamaalt. Ma sikutan, aga lehmad ei liigu paigast. Nad  ammuvad ja tahavad koju  aga ei usalda mind. Ma olen väike tüdruk ja ei oska midagi teha. Üritan neid veenda, aga see ei õnnestu....

Ja siis ma lähen kooli. Roland liitub viiekorruseliste juures. Me möödume majast. Kus elas Asta. Asta ansambel laulis laulu Lehesadu....... Ta suri rinnavähki. Temast jäid maha kaksikud. 9 aastased. Või olid nad veel nooremad....

Ja siis me vaatame aknast välja. Üritus on lõppenud. Jaaniuss. Ütleb mu vanaema. Need on autod, mis liiguvad Intsikurmust koju.

koju...

Või kuidas me vanaemaga kõndisime mööda tolmust kruusateed, sinna kuhu jalad viivad... Ta oli mõni aasta vanem kui mina praegu. Aga tundus mega vana .

See pole nostalgia. See on vein.

Naised vanglas

Oluline: Ma ei tea mitte midagi, ja ausalt öeldes ei tahagi teada, ei Eesti, Ameerika, ega ka Hispaania vanglasüsteemist. Ma elan niivõrd privilegeeritud elu, et ei tea kedagi, kel on mingigi side narkootikumidega, vanglatega. Samuti on mul väga raske uskuda, et Eestis on aastal 2022 lapsi, kelle ainsateks sunnitud karjäärivalikuteks on narko ja/või prostitutsioon.
Kõik üldistused ning järeldused põhinevad meedial. Ja mu postitus sisaldab spoilereid.
Raamatust välja toodud numbrid on seisuga 2010.

Tänaseks olen ära vaadanud kaks seriaali: Vis a Vis (Locked up)TV Series  Hispaania 2015–2019 ja Orange Is the New Black ( Netflix, TV Series 2013–2019)
Internet väidab, et need seriaalid pole omavahel seotud, Hispaania oma ei põhine päriselul. Aga sünopsis on mõlemal sama. Ilus blond haritud, heast perest pärit tüdruk satub vanglasse. ( ja mõlemas filmis peetakse vanglates kanu :))

Orange põhineb päriselul ning kuna ma tundsin seriaali-Piperiga hingesugulust, siis lugesin ka raamatu läbi. 

Nii nagu Atwoodi " Teenijanna looga", on Netflix ka selle raamatuga väga loominguliselt ümber käinud. Filmis on, erinevalt raamatust, palju lesbiseksi, vägivalda ja mõni hooaeg kiskus lausa komöödiaseriaaliks, kus huumor ületas sarja tegelikult traagilise teema. 
Raamat on pigem Jutustus Tõelisest Inimesest. Piper on- st näeb ennast, kuna tegemist on autobiograafiaga, tubli tüdruk. kes kakleb spinati ja brokoli nimel, õpib möödaminnes elektrikuks ja ehitajaks ning saab kõikidega väga hästi läbi. Kõik ebameeldivused on kirjas vihjamisi. Raamatu järelsõnas ta selgitab, et see on meelega tehtud valik.  

Mõlemas seriaalis saab tublist valgest tüdrukust vajadusel ka maffiapealik, diiler ja negatiivne liider. Seriaali Piper ja Macarena muutuvad. Kaklevad. Kehtestavad.

Filmid on kaasaegselt poliitkorrektsed. Suurem osa valgeid on idioodid. Latiinod ja mustanahalised õilsad, tugevad isiksused, kes on üldjuhul sattunud vangi tänu oludele. Mustanahalised on filmis ka väga vaimukad ja nutikad. Visa Vis ühes osas on mängus ka asiaadid, kes loomulikult on visad ja väga targad. Aga, ega ma ei  tea. Võimalik, et ka see liigitus ongi juba stereotüüp.

Raamatust sain vastuse Orange filmis segaseks jäänud koera-küsimusele. Nimelt oli Ameerika vanglates programm, kus kinnipeetud treenisid koeri.

Minu Spotify 2022

Nii nagu Klari ja Maarja.. ma jumaldan samuti seda kokkuvõtet. Ja taas mul on nii hea meel, et see tehakse enne jõuluperioodi algust. Sest, oh häbi, kui mu top oleks ainult jõululaulud..:)

Selle aasta märksõnad, mis topist vastu vaatavad, on Ukraina- ma olen kuulanud erakordselt palju Ukraina muusikat. Loodetavasti on sellest ( autoritasude näol) ka kasu olnud.  Ema 75 aasta juubel on esitajate toppi toonud nt Kukerpillid. Ma avastasin ägeda plaadi, kus Kukerpillide hitte esitatakse originaalis ja/või inglise keeles. Kes oleks võinud arvata, et ma kuulan kunagi vabatahtlikult kantrit :)
Mõju on avaldanud ka see, et ma vahepeal viitsisin iga päev tantsida- nee lood on kõrgetel kohtadel. Ja võrreldes eelmise aastaga polnud ilmselt piisavalt soe suvi. Sel aastal suvelaulud väga kõrgele ei jõudnud. Vihmalaulud küll...

Üllatus- mu lemmikartist on endiselt Sia, kelle ma pühendasin oma elust 743 minutit. Olge lahked.

Minu playlistis on olnud 559 artisti ja 967 laulu 82 erinevas zanris :)  ( eeelmisel aastal u 600 laulu ca 50s-s zanris) Spotify arvates tähendab, et minu puhul on tegemist nomaadiga.( mida iganes see ei tähendaks :))

Maarja ületab mu muusikakuulamise ligi 3kordselt, vaid 21 368 minutit  veetsin ma muusikat kuulates.

Selle aasta nn avastused olid Odd Nordstoga ja Indila

Aga muidu on mul konservatiivne maitse. Paljud laulud aastast aastsse korduvad korduvad.. aga kuna neid on listis nii palju, siisära ka ei tüdine, Lisaks Eesti popile kuulan ma rohkem Dance Popi, Mellow Goldi ja klassikat. Või vähemalt arvab nii Spotify.

 

  

Ärge küsige, miks.

Mu kolleeg rääkis, et peale laste kodust väljakolimist ta enam tööpäeva õhtutel süüa ei tee. Mul on siiamaani sees, et ma pean vähemalt kord päevas tegema sooja sööki. Isegi kui ma olen üksi kodus. Ma olen varemgi sellest kirjutanud, aga üksinda elades ma sureks ilmselt nälga või läheks hiiglapaksuks.. 
No näiteks üks päev, mees oli komandeeringus. Kõht läks tühjaks. Panin vett ja tatrahelbeid mikrosse. Jäi väheks. Siis tegin tomatileiva. Ilma võita, sest või oli ju külmikus ja kõva. Siis tundus, et valku ju ei saanudki. Sõin ühe jäätise. Õhtuks sõin viinamarju. Ja siis ütles minu sisemine ema- vaja on sooja toitu. Keetsin spagette. Juustu polnud. Spagette sai natuke vähe. Sõin veel natuke viinamarju. Ja paar mandariini. Lõpuks võtsin sprotid tomatkastmes ja sõin need ka ära. #tervisliktoitumine #käigeMuSõnadeJärgi

Nkks on tulemas üks üritus ja sellega seoses uuriti, kas on lauljaid. Et esineks. Meid tuli kokku mingi 20. Täpselt üheks korraks. Nüüd on igas proovis olnud mingi valim. Mina ja Kersti oleme korduvad, teised pidevalt muutuvad. Arumaeisaa, kui raske on öelda konkreetne ei. Võiet, ma olen haige. Või et, ma täna olen tööl vmt. 
Aga mitte sellest ei tahtnud. 2022 kokkuvõttes pean sellest rohkem kirjutama, aga tundub et aasta märksõna on- "mida õpid noores eas, ja kui sa seda pidevalt ei harjuta, siis see ei seisagi sul peas"..
Selgus, et sellest, et oled 30 aastat tagasi pidevalt laulnud ja pilli mänginud polegi kasu. Mul on tunnise proovi lõpuks hääl ära. Ja õhku pole. Õudne. 
Füsioteraapias selgus, et sellest, et ma 30 aastat tagasi käisin 5 korda nädalas trennis pole taas midagi kasu. Ma ei suuda neid harjutusi teha. Õudne.
Õudne on illusioonide purunemine. Arvad, et oled milleski käpp ja siis selgub, et .. ei olegi. 

Inimesed. Mitte rahvas.

See on kummaline, kuidas mingid teemad on õhus. Ja tulevad siis koos, mitmekaupa.

Meil käisid töö juures lapsed, klass, meie tegemistega tutvumas. Neljandikud. Nende hulgas oli üks ukainlane. Pisike, kleenuke prillidega Alissa. Ma olin üleni nagu. Luba, ma kaitsen sind.
Terve selle ürituse hoidis omaette. Täitis kõik korraldused, seega vene keelt ikkagi mõistis. Aga ei lausunud ühtegi sõna, ei vastanud ühelegi küsimusele. Kõikidele ettepanekutele raputas pead. Klassikaaslased vene keelt ei osanud. Kui õpetaja palus paarides midagi teha, siis Alissa jäi viimaseks valikuks. Sest ta ei suhelnud. Sest nad ei osanud omavahel suhelda.   

Hiljem küsisin kolleegidelt. Neil on kõikidel laste klassis mõned ukrainlased. Aga lapsed on erinevad. Üks poiss, rääkis Kai, on keelebarjäärist hoolimata leidnud sõpru ja tegutseb aktiivselt. Kolm tüdrukut, seevastu, hoiavad omaette. Inglise keelt oskavad nad vähem, kui meie samaealised.

Ma arvan endiselt, et nende vene kooli panek on väga väga halb mõte. Aga eesti kooli osas pani see kogemus mind meelt muutma. Kui me kolime välismaale, siis üldjuhul on see kogu perekonna tahe. Minna. Elada mujal. Jääda sinna ja olla kogukonna liige. Ongi lastel raske, aga neil on motivatsioon õppida keelt, saada sõpru.
Ukrainlastel pole. Nad ei tahtnud tulla. Nad tahavad tagasi. Nad usuvad, et lähevad tagasi. Neil on säilinud lootus. 
Ehk peaks nad panema ikkagi kokku, ühte klassi. Õpetama eesti keelt ja ülejäänud aja lasta neil õppida ukraina kooliprogrammi. Kui jäävad, on keel selge, saavad siin edasi liikuda. Kui ei jää. On Ukraina haridus ja üks väärtuslik oskus-  unikaalne keel, juures. Huvitav, kuidas see teistes riikides on lahendatud?

Tõotus #aastanaiskodukaitses

Ma andsin eile tõotuse. 

Selline elu on olnud, et ega ma väga palju kusagil midagi tõotanud pole. Ma olen kuulunud kolme organisatsiooni-  olnud oktoobrilaps ja pioneer ja komnoor. Aga neist kolmest mäletan vaid keskmise tõotust. Esimene ja kolmas läksid kuidagi möödaminnes ja jooksvalt. Kindlasti võis olla mingi tseremoonia, aga kahjuks ilmselt siis mitte piisavalt pidulik, et seda mäletada. Pioneeritõotus on siiani peas.
(ma meelega ei guugeldanud, vaid kirjutan peast. Kes tahab, võib vigu parandada ( ja kui hea harjutus suurte ja väikeste algustähtede harjutamiseks :) :))

Mina,.., astudes  Vladimir Ilits Lenini nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni liikmeks tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees. Palavalt armastada oma kodumaad. Elada, õppida, töötada ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik partei. Täita alati Nõukogude Liidu  pioneeride seadusi .Alati valmis!

Allolev pilt ei ole meie klassi pioneeriksastumisest, vaid natuke hiljem tehtud, kui astusime RSK liikmeteks, Lihtsalt sobib hästi konteksti. Ning ajaleht Säde tegi sellest loo :) 

Huvitav, kui kaua peaks ühte tõotust pidama. Kas ka nüüd, kui ma enam liige ole, peaksin käituma endiselt Lenini õpetuste järgi? Kaitsma nõrgemaid. Olema hoolitsev, tark ja hea. Võtma lapsi sülle ning silitama hellalt pead? Või tühistab järgmine etapp eelmise?

Ja nüüd siis naiskodukaitse. Ma olen olnud liige umbes pool aastat.  Oma toonastest kõhklustest  kirjutasin siin.  Päris ausalt, väga palju on siiani segane. Enda jaoks olen praegu sõnastanud, et naiskodukaitse on (rahu ajal) nagu klubi, millel on kaks nn haru.
Esimene, üritused- alates kontserdipiletitest kuni ellujäämislaagriteni. Teiseks õppimine. Alates eneseväljenduskursustest kuni lasketreeninguteni.