Mängufilm Kalev

 

Mul on nii hea meel, et Eestis tehakse viimasel ajal häid filme- Seltsimees laps, Tõde ja õigus, Kratt. Ja nüüd siia ritta ka Kalev. Kui nii edasi läheb, siis saab termin " eesti film" täiesti teise tähenduse.

Erinevalt Cranberry arvamusest, suhtusin mina Ove Mustingusse väga positiivsete eelootustega- kõik suurüritused,  ja näiteks " Meiecundimees..." videolahendus, on olnud vau-vau-vau!  Mul on nii hea meel, et ta on saanud võimaluse ka täispika loo jutustamiseks.

Lühidalt- mulle väga meeldis. Oli tempo, kirge, emotsioone, nostalgiat. Poole aja filmist hoidsin taskurätti peos ning vaheldumisi nutsin ja naersin.

Nii nagu CB, ei mäleta ka mina, et Kalevit oleks  nn riigireetmises süüdistatud. Aga tõsi ka, et 1991 olin ma ühikas- ajalehti ei lugenud, raadiot ei kuulanud. Vaevalt, et AK sellist infot jagas. Nii et mine tea. Minu jaoks olid need mehed 80-90-datel superstaarid, ma teadsin kõikide mängijate nimesid ja käisin reaalselt ka mänge vaatamas. 

Selle filmi kõige nn erutavam osa ongi ilmselt see, et - kui palju oli päriselt. Mingil veidral kombel jõuan ma otsingutega noorte st mitte sel ajal päriselt osalenud inimeste arvustusteni. Ühes lausa kaheldi, et kas see karikas ikka päriselt katki läks. Nipet-näpet oli Ekspressis, aga üldiselt tahaks rohkem teada, kuidas Salumets ja Soonik ise selle filmi vastu võtsid. Kui palju näidatud sündmustest oli tõsi ja kui palju kunsti huvides.  Kas nt lätlaste osa vähendamine oli õige valik?  Kuidas selle altkäemaksuga ikkagi oli? Mis keeles nad omavahel rääkisid? Seda, et Pehka oli inglise keele tõlgiks, oli üldrahvalik teadmine, aga kuidas meeskonnas endas asi toimis. jne

Matrix

Kaamos ja SSP peegeldasid Tiina Kruusi artiklit nähtamatutest naistest. Et nemad küll on nähtavad. Ka mina ei saa Tiinaga päris nõus olla. Nähtamatuks olek pole mitte kuidagi seotud vanusega, ma olen paari näidet, kus ma polnud veel mitte kuidagi 50- lähedalgi, kirjeldanud siin ja siin.  terve elu olen olnud nähtamatu

veelgi enam.  Mul on üsna tihti tunne, et see elu, mida elan, polegi päriselt. Et ma pole mitte ainult nähtamatu,. vaid lausa osa Matrixist. No vaadake, mis toimub praegu venemaal- kas see  saab olla päriselt? 

Sattusin kolleegiga rääkima- minust noorem, #eiole50 ja selgus, et meil on täpselt samasugused sümptomid.  Tundub, et nakkushaigus. Mõlemal meil on järjest enam raskusi autosse ja potile ( sry) istumisega, trepist kõndimisega. Põlved ja kontsad valutavad, varbad on tundetud ja menüüsse on lisandunud valuvaigistid ( siinkohal tänan perearsti, ma varem ei tulnud selle pealegi, et jalavalu vastu neid võtta). 
Tema käis samuti perearsti juures. See kuulas ta rahulikult ära ja kirjutas saatekirja... psühholoogi juurde. Kolleeg esiti solvus, siis aga mõtles, miks mitte. Profid ju teavad. Äkki kujutangi kõike ette. 
No just, kiidan kaasa. Minu perearst ei julgenud mulle seda välja öelda ( ma olen küll nähtamatu, aga hirmutav), aga e- lukku kirjutas: postmenopausaalne sündroom?  Kindlasti võtta NSAID-preparaate ja antidepressante.

Kolleeg käis siis psühholoogi juures. see kuulas samuti kenasti ära ja küsis, et kui soovi on, võib ta antidepressante ju kirjutada, aga tegelikult peaks siiski pöörduma  nn päris arsti poole ( st haigus ei ole peas).

Okei. Tabletid sõin kuulekalt ära. Puhkasin, kogusin jõudu, et süsteemis edasi võidelda. Ortopeedi juures käisin oma raha eest, kuna sellega kaasnes ka kiirustrahv, läks teadasaamine, et mul pole midagi viga, päris kalliks.
Nüüd otsustasin, et olen riigile piisavalt maksnud. Ja neuroloogi saatelehe pean ma saama perearstilt. Ohh, naiivsust. Veetsin kaks päeva, et saada kätte perearsti õde. Repeat ja kõlar, aga paraku on ka muud tegemist, kogu aeg liinil olla ei jaksa. Lõpuks sain kätte.

selleks, et saada saatelehte, peate helistama hoopis arstile otse,. Iga päev 45 minutit ( ajavahemik, mil võtab vastu)

Ohkasin, tänasin, ja asusin perearsti kätte saama. Lootusetu.

Neil seal on niimoodi seadistatud, et iga kord kui helistad, siis saadetakse automaatselt SMS, mis teatab, et palun proovige läbi veebiteenuste( sest telefon on mission impossible) Veeb. Meeldib. Logisin sisse. Seal on igasugu toredaid otseteid (siiras kiitus), aga saatelehe värki pole. Saadan siis rubriigist."muud küsimused". Saan meilile vastuse.

selleks, et saada saatekiri, peate helistama perearstile.

Panen õigeks ajaks kella helisema ja alustan taas helistamismaratoni. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. teisel päeval veab, ma olen järjekorras kolmas! Saan liinile. 

Vastab jälle õde: 

teie perearst ei ole täna tööl. proovige uuesti esmaspäeval.

On veebilahendus, aga saatekirja jaoks peab helistama. Helistada ei saa, sest nõudlus ületab pakkumise. Selle lahenduseks on loodud rakendus. Aga saatekirja jaoks peab helistama. 

No öelge mulle,  et see on päris elu, mitte videomäng, ei ole ju. 

Kataloonia. Salou.

Salou 

Ehee, Hispaania ühistranspordis ja lennukis nõutakse maski! Õnneks olin kodus paar tükki taskusse pistnud.

Sel korral siis autoga. Kas seda peaks kutsuma passiivseks puhkuseks. Kui sõidad autoga sihiga ja sihita ühest kohast teise...Autoreisidel on oma lõbud. Meile anti Renault Clio. Kõik kena, aga pagassi lahti ei saa. Lõpuks muutus juba põhimõtteliseks. Kuidas saab olla auto, millel pole pagasi avamiseks mitte ühtegi nuppu. Mängisime läbi stsenaariumeid, kui meil palutakse avada pagass ja me peame piinlkkusega tunnistama, et sry... Pole võimalik. Ei avane... :)  Navi oli nats flegma. Aga muidu kena auto

Ma olen venelane

Mul on väga vähe põhimõtteid. (Okei, sain aru. Kui ma nii alustan, siis järelikult on neid palju.).

Üks neist on, et rahvamassidesse ei tohiks kaasa võtta koeri. Sest ma kohutavalt kardan, et keegi astub neile peale. Ja ei tohiks süüa jäätist ning juua topsist. Ning kõik kahe - ja neljarattalised pole ka hea mõte.

Teine põhimõte: mitte rääkida vene keeles.  Mis on väga raske. Sest misiganes riigis olen ma venelane. Tallinnas ma mõistan - kaaselanikud muud keelt lihtsalt ei oska. 

Nüüd jälle.Ma küsisin inglise keeles. Siin on väga palju briti turiste. Kuna mu inglise keel on arusaadav, siis ilmselgelt ma britt pole. Aga mida teeb teenindaja. Vastab kehvas vene keeles. 

Ma ei ole venelane, rääkige inglist, palun.. 

Kas tõesti, imestas.. 

Hiljem, üks sõstrasilmne poiss koristab laudu. Ta pole sõnagi minuga vahetanud. Ta ei tunne mind. Ja- mozno? spasibo! 

KAS MA TÕESTI NÄEN VÄLJA NAGU VENELANE????

Ma pole meigitud. Mul on seljas keskmine euroopa riie ( H&M, Nikkolo, Keens, M&S). Ma ei lärma, mu juuksed on hiljuti lõigatud - värvitud... EKRE rõõmustaks mu üle, sest alates 1632 olen ma 100% eesti.

Kõige rohkem solvab just eeldamine. Mu head lugejad, kel on käepärast "Kuidas suhelda klientidega" käsiraamat. Kas uues trükis ei ole enam esilehel kirjas - ära eelda ( kliendi maksejõudu, rahvust jne) ??

Putini agendid, nagunii. Russki mir. 

Haldjad

Vaata, mu ees istub päkapikk. 

Mitmes?

Ei, mitte lumivalgukese, vaid kääbiku oma 

Ei, see on haldjas (kellel on teravad kõrvad).

Naine, mees ja kaks koolieelikust poissi. Lapsed, nagu ikka rahmeldavad, nügivad, togivad. Aga suvalisel hetkel võtab vanem poiss aeg ajalt nooremalt ümber ja kallistab. 

Aga silma jäid nad sellega, et vanemad on rahulikud, kannatlikud, rõõmsad... Nagu väike rahuoaas keset vatnikute röökimist ja tavalisi vanemaid. 

Mine võta vanaisal käest kinni... Ütleb. Vanaema!

No selge.

Puhas kadedus

Gramm õelust enne puhkust. Rohkem kui üks auhinnasaaja ütles tänukõnes ".. ja siis soovin ma tänada X, kes KUTSUS mind siia tööle". Olen jah kade. Mulle meeldiks teada, et teles töötamiseks on räme konkurss.

Aga see selgitab. Miks kiidetakse saatejuhti, kes kutsub saatesse külalisi, kes peavad kuulama tema, saatejuhi seisukohti, arvamust, monoloogi. Mind ajab see närvi, sest mind ei huvita, mida arvavad keskealised mees- saatejuhid. Aga tuleb välja, et see on hoopis tore.

Tennosaare lavastust vaadates mõtisklesin, et miks hoiti palgal joodikuid. Aga ju oli sama põhjus. Kellegi poolt kutsutuna peeti neid asendamatuteks .