Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...
Muuhulgas arutasime, et tea, kas peale rohepööret keelatakse ka konjak ära? Lätist tooduna võiks ta ju vabalt fossiilkütuseks liigitada...
****
Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud. Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.
Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.
Mina muidugi ei jooksnud, mulle usaldati eriti vastutusrikas ülesanne viia üheksandale kilomeetrile veepudel. Milles ma täielikult läbi kukkusin.
Selgus, et vahepeal on ehitatud Pärnusse jõe äärde imeline promenaad. Ikka väga-väga ilus. Väidetavalt on see seal juba mitu aastat, aga mind on taas unustatud informeerida. Kõnnin siis seal jõekaldal ( õunapuud ei õitsenud), ilm oli ilus, päikseline, aga kohutavalt külm. Kindad olid käes- mul on aastaringselt suvejopedel/mantlitel kindad taskus, sest jaanipäeviti on neid tavaliselt vaja, aga ikkagi oli külm. Lõpuks võtsin mantli vöö ja sidusin selle salliks.. parem hakkas. Okei, sellel pole tegelikult mitte mingit seost mu läbikukkumisega.
Niisiis kõnnin ja imestan, et kilomeetreid pole ju mitte kusagile märgitud. Lõpuks avastan, et asfaldile on maalitud 8, Oo, rõõmustan- kilomeeter veel ja siis tuleb 9. Kõnnin edasi ja mis tuleb? Seitse. Nüüd olin täiesti segaduses. Kas ma kõndisin valele poole? Kas peaksin ikkagi edasi minema, äkki tuleb peale 7-t üheksa? Või siis vaatan ma vale märgistust? Ja tegelikult tahaks hirmsasti ka teise kalda läbi käia. Küsisin ühelt kohalikult tüdrukult. Jaa, ütleb ta, üheksa jaoks pead tõesti tagasi minema. Aga kuna sealpool oli nagunii stardi/finishipunkt, siis tundus see kuidagi nõder. ja jäin sinna, kus olin..
Ja mis selgus. Mitte 9, vaid 6 oli see, kuhu ma pidin minema. Kuidas on suulises kommunikatsioonis võimalik see segi ajada, jääbki mõistatuseks. Mu vaene mees sai nüüd vales kohas juua. Aga püstitas isikliku rekordi. Seega kõik lõppes õnnelikult.
Teatri kohta ei oska suurt midagi kosta. Etendus oli "Arktilised mängud" ja kindlasti on tegemist kultuurisündmusega. Mäletan, et Ago Andreson ei mänginudki joodikut See üllatas. Ja et oli situatsioonikoomikat. Aga kui küsid, et millest see oli, siis ei oska ma midagi öelda.Teise vaatuse ajal hoidsin silmi sõna otseses mõttes, füüsiliselt, sõrmedega lahti. Nii tikkus uni peale. Soe, pime, rahulik.
Ei ole minust kultuurset inimest.
No ei ole koogid minu rida. andke mulle teha supp või praad. Mõnuga. Natuke seda ja rohkem teist. Vahel võib ka untsu minna, aga reeglina aitab ikkagi süüa.
Koogitaigen vajab täpsust ja retsepti juhistest kinnipidamist. Ja ma ei õpi. Need harvad korrad, kui ma kooki teen, on esivanemate tarkused peast pühitud. Ikka mõtled, et ooo... Aga prooviks seekord nii .
Tegin Kuuse Anne õunakooki, sest mul oli poolpiduseid virsikuid. Ehk siis virsukukooki. Taigen sai pisut vähe seista, aga ju ma hoolin. Virsikud tahtsin kõik ära panna, neid sai terve kuhi. Ja sajandat korda... Minu sisemine hääl karjub ei !! Aga ära kuula mõistust, kalla kõik kuhja. Sest laiali laotatud kook on nii tavaline.
Ja üllatus üllatus. Virsik jäi kõvaks. Või sulas välja ja muutis taigna nätsuks. Ära ei raatsinud visata.
Segasin uue taigna, nüüd sellise lollikindla, vanaema õunakoogi. Esimeselt koogilt eemaldasin pealmise kihi, lusikaga kaapisin virsikud kokku ja tõstsin teise koogi sisse.
Esimese koogi pealmise ja alumise kihi panin uuesti ahju. Hea sai võtta :)
Ja saingi nagu naksti kaks kooki. Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakoogi.
 |
| Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakook |
Ja virsiku ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhja.
 |
| virsiku -ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhjakook |
Jah, olen kindel. Vastasin.
Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.
Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.
