Rohelised küsimused ja kõhklused

Ükskõik, mis teemal viimasel ajal konverents- koolitus- seminar toimub, on seal kindlasti ka roheplokk.
Kui ma siiani olin veendunud, et olen tumeroheline, siis mida rohkem kuulan, seda segasemaks asi muutub .

Ma panen kirja meelde jäänud mõtted ja faktid 5-lt erinevalt ürituselt.

CO2 jalajälje määramiseks on praegu turul kaks erinevat metoodikat. Eks aeg näitab, kas jäävad mõlemad, või võidab üks. Ja siin on mõttekoht, et ei juhtuks sama, mis teiste kvaliteedisüsteemidega. Et kui sul on olemas BRC, siis kindlasti tahab klient saada just nimelt FSSC-d. Ja lisaks. Kui olemasolevate kvaliteedisüsteemide puhul on teada kindlad nõuded, millele serdi saanu vastab, siis antud juhul räägime me hindamisest. Sa vastad teatud tasemele, aga milline on " õige" vastus?
Miks seda üldse ikkagi tegema peaks? Peamise argumendina kõlas läbi, et pangad nõuavad. Hindamise läbi teinud ettevõtetel on lihtsam saada krediiti. 
Hindamine maksaks meie ettevõttele umbes 40 tuh, millest ca 10 tuh, saaks riigiabi.
Saab teha nn lõdvemalt, kasutades keskmisi, aga kuna Eesti on mikroriik, siis on meie puhul mõistlikum minna ikkagi detailidesse.

Olen kuulanud kahe (meie valdkonna)ettevõtte, kes on hindamise läbi teinud, esitlust. Ja mõlemad ütlesid otse välja. See on maraton, mitte spurt. Mõistlikum oleks ikkagi veel oodata, kuna liiga palju on veel küsimärke.
Tarbijate poolne nõudlus täna sisuliselt puudub. See on nagu taimetoitlusega, kus isegi väga rikastes riikides, kõigub selliste klientide osakaal 10% ümber.
Koroonast tingitud defitsiit, tarneahelate probleemid, nüüd energiakandjate hinnatõus,.. on muutnud kliendid väga hinnatundlikuks. Kas keegi oskab öelda, kui palju meid huvitab homme roheline jätkusuutlik maailm, kui ma ei jaksa osta leiba. 

Eurovision 2022

 Mind siiralt huvitab žüriide koosseis, kes andsid maksimumpunktid laulule, mis räägib " hüpnootilisest pepust". Üle Euroopa. 

See kõik kokku ongi eurovisioon. Keegi kurat ei saa aru, mis toimub :)

Tegelikult oleks olnud isegi põnev, kui Hispaania oleks võitnud. Kujutlege seda Leelo Tungla tõlkes...

Muidu olen rahul. Ja hea teadmine, et suuremalt jaolt ühtis mu maitse Euroopa rahvastega.

Belgia meeldis rohkem ja Hispaania absoluutselt mitte. 

Serbia, Norra , Rumeenia ja Moldova olid sürrid ja naljakad, nagu sel võistlusel olema peabki. sai kõva häälega kaasa laulda :)

Võitis mu lemmik. Ja teine lemmik tuli teiseks. Stefan tegi väga hea esituse.

Olime poolfinaalis 5ndad muide :) tubli töö 🇪🇪🇪🇪🇪🇪

ja finaalis saime Armeenialt lausa 12 punkti! Rahvaste hääled siis

ja Moldova rahvas andis meile 7....meie suurim fänn see aasta on siis Moldova nagu selgub

2. poolfinaalis olime zürii kolmas?????? mis siis finaalis juhtus, et zürii heitis?!

Voodi tapab roboti

 

Kobald toimetas rahulikult magamistoas oma tegemisi. Järsku käis kõva pauk ja robot hakkas appi hüüdma. 

Selgus, et voodi põhjast oli välja kukkunud üks laud ja Kobaldi peaaegu tapnud. 

Kohe meenus  visa hing 4(?) , Sa võid olla übertark ja teha küberrünnakud ning jätta Ameerika elektri ja rahata. Aga vanakooli toores jõud murrab su maha.. 

Ja maasikad on laual...

Õhtusöögiks lasin tatrahelbed mikros soojaks. Kõrvale sõin oliive ja kausitäie arbuusi ning jõin klaasi veini. 

Nüüd istun maasikate kõrval. Testides tahtejõudu ja oodates, kuni mees koju jõuab ja külalised tulevad.

Kuulan päevauudiseid ja saan järjest enam aru putlerist. Võimuiha. Ultimaatumid. Kadedus. Meeleheide. Populism. See on ilmselt väga magus. Mina järgi ei annaks. Kusagil on piir. Olgu siis opositsioon, kui vaja. 

Aga varsti algab show. Stefan. Go!! I'm broke või I hope. Tänasesse päeva sümboolne.

Enesemotivatsioon

Selleks ajaks, kui minuni jõudsid moodsamad lastekasvatuspõhimõtted, oli mul laps juba suureks kasvatatud.

Et ei tohi laita/kiita inimest, vaid tegu.
Mitte "sa oled tubli", vaid "see on kenasti tehtud". Väga mõistlik ja jõudumööda proovin rakendada ümbritsevate suhtes.

Täna hommikul avastasin, et ennast laidan, kiidan ma ikka vanamoodi.

Ütlen endale " Tubli", või " Ära vingu !"

Lisaks on sõjast tingituna tekkinud ka pisendamise teema. Ütlen endale- " Nii, mis su mure siis oligi? SEE on mure? Kas sul kodu, töö, elu.. on? Ok. Siis ära hädalda"

Sellega seoses hakkasin mõtlema, et kas iseendale tohib niimoodi öelda, või peaks ka iseennast kiitma- laitma tegude põhjal?

Ja veel selline väga oluline tähelepanek. Et kurvastavalt paljud koolilapsed käivad jalad väga tugevalt sissepoole. Kas tänapäeva lasteaias enam rühti ja jalgade asendit ei kontrollita? Kahju on lastest.

Aviaatoritest

Käisin teatris. Pakuti pileteid ja no kuidas sa ei lähe. Linnateater jne.
Tsiteerides oma sõpra: Tükk osutus minust palju tugevamaks. Pisut on endast ikka hale ka...

Esimene vaatus oli huvitav, et onju, see on sissejuhatus ja kohe, kohe.. algab siis see päris etendus. Äärmiselt eklektiline, nagu otsiks, et mida ja kuidas näidata. Konverentsi idee oli huvitav, mul oli tunne, nagu oleks päriselt kusagil seminaril.

Aga teiseks vaatuseks oli uudsuse võlu kadunud. Mees hakkas juba veerandi etenduse peal sõbraga kirimalet mängima.. Mulle tikkus tukk peale ja mõte läks uitama. 
Et mis oli selle etenduse kontseptsioon ja point?

Kui eesmärk oli näidata gulagi koledusi ja/või rääkida mälu toimimisest, siis milleks sinna ümber kogu see Aviaatori teema, mis oligi vaid pealkirjaks ja tegelaskujude inspiratsiooniks.

Ja teine arusaamine. Kontekst on muutunud. Kogu venepärane- " tatjana ivanovnad", viinaviskamine, karjumine... hakkab vastu.
Gulagi õudused, pealekaebamine, omade piinamine ja tapmine, reetmine, kannatamine... see ei ole midagi õilist või üllast. See on jälk. Te oletegi sellised. Sellest kõigest on kirjutatud kümneid raamatuid, tehtud filme, etendusi.. Miks te mitte midagi pole sellest õppinud? Sajandeid olete sellised olnud. Endale teete liiga ja teistele teete liiga. 

Kõigele lisaks on see sõda tekitanud teatud tüüpi indentiteedikriisi. Et kui me (parandatud) ma ei kuulu vene kultuuriruumi, siis kuhu ma kuulun. 

Ma ei saa paljudest asjadest aru.