Imeline nädal 29

Täna, 18.juulil kell 6.52 sai minust ühe tüdruku  vanaema. Mida ma  tunnen? Loomulikult olen väga õnnelik.  Aga sünnid ja surmad tekitavad eksistentsiaalseid kirjeldamatuid  emotsioone.  Kui iganes  ratsionaalselt ja teaduslikult sa kõike tead,  siis see, et just neist rakkudest saab just selline Inimene,  kes hingab,  arvab  mõtleb ja tunneb... Ime. Surelikkus jõuab kuidagi lähedale.  Evolutsiooniline hirm, kas sünnitus  laabub.  Arusaamine,  et mina olen vana ja surm on elu osa ja samas teadmine,  et elu läheb edasi...

Beebi silmadesse vaatamine on kui

Bulgaaria 2 ja dopamiin

Mul oli ainult üks eesmärk. Magada. Välja.  Ja kolm soovi.  Et oleks normaalne hommikusöök, varjuline koht lugemiseks ja ujumiseks sobiva temperatuuriga  merevesi. 

Kõik oli. Ma  pean  veel õppima kahte asja- vetteminek.  Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on  tegelikult ju soe. Ja  vaidlen Notsule vastu,  pekk ei aita. Ning vees hõljumine.  Ma ei saa aru,  kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata.  Aga vertikaalis vajun põhja. 

Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi.  Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga.  Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami.  Ja võidab odavam  nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan,  et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest. 

Nädal 24

Emotsionaalselt väga tormine nädal on olnud. Ma kõigun tööalaselt kogu aeg meeleheite ja lootuse vahel. Lohutan end sellega, et kõik on õppetunnid. Kuidas jääda rahulikuks, kuidas mitte saata pikalt ülbet väljapressimist, kuidas mitte võtta kõike isiklikult. 

Ja siis vaatasin kalendrisse ning oma puhkusejääki ja otsustasin, et ma võin põhimõtteliselt närvitseda ja pakkumisi saata ka sooja mere ääres. Reisiotsimise protsessi võiks kopeerida eelmistest aastatest, sest mitte midagi pole muutunud. Kuna plaanis on ainult pikutada, siis panin hinnapiiri ette. Omal käel kannataks minna ainult Põhja- Itaaliasse, aga tagasilend oleks kell 5 hommikul st logistika saaks olema peavalu. Ja ausalt öeldes, siis Itaalia ja Kreeka on kultuurisihtkohana super, aga ranna osas mitte nii väga. Vähemalt mu seniste kogemuste põhjal.
Ok, siis võtsin ette reisibürood. Eeldasin, et Türgi on ikka jõukohane, aga võta näpust.. Türgi on nii kalliks muutunud.  Siis leidsin viimase hetke pakkumise Albaaniasse, saatsin päringu. Sellele vastust oodates leidsin.. juhuu veel soodsama Bulgaariasse. 
Albaania päringule tuli vastus- sry, aga üksinda reisijaid me ei teeninda. Jäin siis Bulgaaria kinnitust ootama, mõttes lõin juba käega ja vaatasin Eesti spaasid.. Ja no ma ei tea, sain dokumendid kätte ja loodan, et siis nüüd viga ei avastata ja mind lastakse 500 euroga Bulgaariasse :)
Loen sekundeid,,,, Mul on plaanis magada, süüa, lugeda, ujuda.
Palun ehitage see Rail Baltic juba ükskord valmis. 

Vaata ja sa näed

Haa!! Aga mina olen vajutanud tuumanuppu! Kahjuks või õnneks ei saanud ma seda suunata Moskvale..
Käisime Sinimägedes ja Sillamäel ekskursioonil.
Nende vahepealsete aastatega, mis ma viimati Sillamäel käisin, on palju muutunud. Imeilus linn, promenaad on korda tehtud, uued kaasaegsed söögikohad tekkinud. Ja lillemuru!! kuidas saaks, et Tallinna  linnavalitsus läheks sinna õppusele?

Minu jaoks oli uus fakt, kuidas peale sõda Sillamaa asustati.  Kohalikel elanikel, kes veel maatasa jäänud linna ning ümbrusesse olid jäänud elama, paluti lahkuda. Neid ei küüditatud, vaid maksti ka kompensatsiooni.  Kuna kinnise linna puhul oli soov, et elanikel oleks võimalikult vähe nn sugulasi- mahajääjaid., siis eelistati lastekodulapsi, keda  peale sõda oli palju. Giidi vanaisa oli üks neist noortest. Terve rühm astus tehnikumi õppima, seejärel pandi rühm täies koosseisus rongile ja saadeti siia. Giidi vanaisa on meenutanud, et mingit infot ei antud. Noored aeti loomavagunisse ja pandi teele. Kui nad olid juba Leningradist mööda saanud- ohkasid kergendatult- vähemalt mitte Siber.  Kohapeal ootas neid paradiis. Üle liidu erinevatest maakohtadest noored, kes polnud näinud ehk isegi mitte käimlat, said mugavustega korterid, küll ühiskorterid, aga mõistlikult paigutatuna, töö, korraliku palga. Kaubarohked kauplused, sanatooriumituusikud jne. 

Aga tuumanupp. Kui ma Berliinist kirjutades vaimustusin sealsetest muuseumitest, siis Sillamäe muuseumis on võimalik liit/virtuaalreaalsusena vaadata uraani aatomi sisse ning olla kohal Nl esimesel tuumaplahvatusel. Megakogemus. Soovitan soojalt!

Nädal 23

Ma kirjutan nüüd kaks asja, mida mitte keegi varem ei teadnud ega pole kuulnud :). Kui ma "esimeses kvartalis" järjest haige olin ja aru sain, kui mõnus on lihtsalt päevade kaupa vedeleda ning endale lubasin, et just nii jääbki, siis... nii ei jää. Huvitav, kui ma hoiaks pidevalt suus kommi või nätsu, kas ma siis suudaks vait olla?
Ning teine -trenn teeb laisaks. Ma ilma trennita liigun päeva jooksul palju. Telefonikõned püsti, kõndides. Vahepeal sirutuspausid harjutustega jne. Trenni tehes- ma tean, et õhtul tuleb nagunii pingutus, ei viitsigi vahepeal midagi teha. Lisaks. Kalorite kulutamine nõuab täiendavat energiat. Söögi näol, muidugi.

Hool ja hoobil pole vahet olnud. 
Nädalavahetusel oli kohalik, linnaosa laulupidu. Kontseptsioon oli hästi tore- oli võetud rongipeatused Tallinnast Nõmmeni. Vahepaladena tutvustati iga peatuse ajalugu ning lasti publikul märku anda, kes sealtkandist pärit on. Repertuaar oli külasimmanlikult rahvalik ja lihtne. Esimest korda elus nägin eesti rahvatantse, mis olid eranditult kõik hoogsad, lõbusad.
Enda osas sain teada, et mul on vist männitolmuallergia. Ma igapäevasel nii massiivselt mändidega kokku ei puutu. Aga mu auto sai ühtlase helekollase tolmukorra ja mina vesised silmad, tatise nina ja kipitava kurgu.
Kogu ürituse muutis meeldejäävaks hoopis üks teine juhtum. Pidu algas kohaliku kirikuõpetaja jutluse ning ühispalvusega. Pööritasin silmi, aga eks igas kojas omad kombed. Ja pidu lõppes.. sponsorite reklaamiga.. Meid on toetanud firma X, mille toode Y maksab 25 eurot ja toode Z 30 eurot ning neid saab osta siit  ja sealt... Kauplejad templis või kuidas see oli.

Meie geenide pikk reis

Ma väga tahaksin olla oma järgmises elus teadlane. See on nii põnev!
Te ei usu järgmisse  ja  eelmisse ellu?
Sain eelmisel nädalal kokku ühe välismaalasega, kes väitis, et ta on elanud keskaegses Tallinnas. Olde Hansa mõjub kui kodu. Vanalinnas jalutades teab ta käike ja käänakuid, suudab vabalt orienteeruda. Teine tuttav, välimuselt hispaania-indiaanlase tüüpi on lapsest saadik suhtunud kirglikult maiade kultuuri. Sellest, et mu oma lapse esimesed sõnad olid soomekeelsed, olen kirjutanud. Nagu raamatu autorid rõhutavad- kommerts-dna testid on nagu on, aga kõigil neil juhtudel said tegijad kinnituse oma geneetilises koodis oleva vastusena.
Meie järgmised elud elame me edasi meie geenides. Klišee, mis kipub meelest minema. Ning jah, ma olen endiselt kütt-korilane. Ning jah, mu näojooned viitavad Uraali steppidele.  Arheogeneetika on uskumatult põnev.

Maiade teema puhul- minu jaoks uus fakt- eurooplased ja Ameerika pärismaalased kannavad 15 000 aastat tagasi tekkinud rände tõttu endas peaaegu võrdsel määral ühiseid Ida- Aasia ja muistsete põhjaeuraaslaste geene.  Eurooplased on Põhja- ja Lõuna Ameerika pärismaalastega lähemas suguluses, kui aasia rahvad. Euroopasse jõudis Põhja- Euraasia komponent alles ligi 4800 astat tagasi, Seega, kui eurooplased ca 500 aastat tagasi Ameerika nn avastasid, sulgus ring- geneetilisest vaatevinklist kohtasid nad seal oma väga vanu sugulasi.