esmaspäev, 24. juuni 2019

Uus pereliige

Hea uudis on see, et ei pea meest välja vahetama:)
kulus vaid kolm aastat, ja mu mees nõustus laskma meie koju peresõbra. No okei, tegelikult oli see mu sünnipäevakingitus mulle endale. Aga mees valis ja ostis ja tassis koju.

Tulin reisilt ja toad säravad puhtusest. "No, kuna tulevikus laseme põrandad vaid kergelt üle ja korralikult enam ei korista, siis tegin selle viimase korra põhjalikult", õelutseb mees.
Pakime looma pakendist lahti ja sel hetkel saab "minu kapriisist" mehe mänguasi (mehed mehed mehed...:))

Ta on vaikne ja mahub igale poole alla.
Tore on see, et kui näiteks Elektroluxi mu kass kardab ja põgeneb hirmunult teise tuppa voodi alla või kapi otsa, siis Koboldisse suhtub kass ettevaatliku uudishimuga. Õige ka. Teine koduloom. Rahulik ja tasane ;), ei lärma.

Kuigi mees nühkis maja läikima, siis õnneks on mul kass, kes hoolitseb karvatootlikkuse eest... Vähemalt need esimesed korrad on Kobold nad rõõmuga nahka pistnud, ja mu erilist lemmikkohta- vaipa, nühib ikka hoolega.
Minu üllatuseks neelas ta alla isegi kassi okse st karvapalli, enne kui suutsin reageerida.

Päris üksi ma teda toimetama ei jäta, kuna mul on põrandal üllatavalt palju asju, mida eest ja tagasi tõsta.
Ja magamistoa kaltsuvaip on natuke liiga kerge, läheb kortsu. Seni on masin ise hakkama saanud, aga parem mitte riskida.

Üks halb asi siiski on. Kappe ta ei korista ja ka aknaid ei viitsi pesta.
Ehh, mul on ikka vaja veel paar robotit juurde:)

reede, 21. juuni 2019

Otsin hullu sõpra



Ekskolleeg helistab.
Ma olen Itaalias, annan teada.
Oo, kui lahe, vastab ta. Tahaks ka, aga mul ei õnnestu saada mehega samal ajal puhkust....

Ma tegelikult olen sellest mitu korda kirjutanud. Et üksi matkamisel ja reisimisel on omad plussid. Ja hiljuti kirjutas sellest ka Imeline maailm.
Aga Kauri kommentaar
Ma ei tea ühtegi sõpra, kes teeks seda rada nii nagu sina: jupiti ja üksi....Aga võta sõbranna kaasa ja saab üldiselt lihtsam JA lõbusam :)

Jäi kuidagi häirima. Sest.. ka mina ei tea kahjuks ühtegi sellist sõpra.
See postitus sai FB mingi sada laiki ja kümmekond kommentaari, üks vaimukam kui teine. Aga mitte keegi neist ei pakkunud, et oo... ma tulen järgmisel korral kaasa. 

Ma tunnen inimesi, kes leidsid lasteaiast inimese, kellega mõeldakse, hingatakse koos. Aga minu elu ei ole selline. Jah, ma suudaks mehe meelitada ooperisse. Aga milleks, kui ma tean, et tegelikult elaks ta parema meelega kaasa Oti seiklustele Sardiinias.
Ma tunnen palju toredaid inimesi, aga neile meeldib hoopis golf, tennis, sukeldumine, surfamine, rattasõit, ralli, ujumine, päevitamine, suusatamine, laste kantseldamine, shoppamine, lauamängud....
Ma võin neid asju teha, aga see oleks kompromiss. See, kui nemad järgiksid minu plaane, oleks nende jaoks kompromiss. Milleks?
Mul on oluliselt rohkem ühist suvalise kutiga Prantsusmaalt, kellele meeldib matkata ja Hipiga Itaaliast või abielupaariga Inglismaalt, kes tahavad minuga rääkida ooperi detailidest ja taustast...

Üksi reisimine ei ole üksinda olemine. Metsas on loodushelid, seal ei tohigi rääkida. Linnas on teised inimesed. Vestluse alustamiseks piisab naeratusest ja kommentaarist. Inimestele meeldib üldjuhul väga suhelda ja üksinda leiad oluliselt huvitamaid tüüpe, kui paaris või seltskonnas olles.


Mul on lihtsalt sellised naljakad huvid ja paraku ma ei tea, et maailmas oleks teisi selliseid inimesi, kellele samad asjad meeldiksid.
Otsustasin teha eksperimendi. Kas ma ARVAN, et minusuguseid inimesi ei ole. Või EI OLE päriselt.

Ahoi maailm!!!
Eeldame, et me suudame 24/7 teineteist taluda.
Kas seal kusagil, internetiavarustes on keegi, kel on piisavalt ressurssi ja tahet kõndida metsas või tulla Itaalia ooperisse?
Kirjuta mulle ja tõesta, et selline inimene on olemas :)

kolmapäev, 19. juuni 2019

Genova päevik

Primo
Mediolan. Kas teadsite et see on poola keeles Milano?
ma pidin miniinfarkti saama, kui poolakeeleselt ekraanilt oma lendu ei leidnud:)

Tegelikult oli hea, et ma rongipileteid ette ära ei ostnud. Tallinnast väljumine hilines pool tund ja Varssavist üle tunni.
Rongipilet Malpensast Milano Centralesse oli 13 euri + Milanost Genovasse ka 13 euri. Buss oleks olnud 9, aga ajad ei klappinud.
Seega. Kui otselend Genovasse oleks olnud 50 euri kallim, poleks Milano ots ära tasunud.

Ma olen 12 tundi teel olnud
Memo tulevikuks: maksa rohkem aga hoia tee lühem. Öelge mulle järgmisel aastal, et ma läheks Jurmalasse või Helsingisse.
Tunnelite vahelt nähtav Itaalia  maastik on küll imeline, aga... ma olen niii väsinud. Tahaks kohale ja magama.

Kas mäletate veel aega, kui kõne välismaale oli hirmkallis ja SMS maksis miljoneid? Ja nüüd oled sa 24/7 kättesaadav..
Mul on uues kohas esimene puhkus. Kõik kolleegid teavad seda.  Ja ikka.. saan ma messengeri töösõnumeid... miks inimesed seda teevad? Kadedusest?

Jõuan kohale, olen surmani väsinud, aga, ega ma siia ju magama ei tulnud. Genova on imekena ja mu ööbimiskoht asub superkohas. Raudteejaama lähedal, aga ronge ei kuule. Jalakäijate tänaval, kus on poed ja kohvikud, mis pannakse õhtul kell 8-9 kinni ja siis saabub vaikus...
Secondo
Cinque Terre on tänane sihtkoht. 
Noh, ma olen veel matkamise lainel:)
Internet ütles, et alguslõigud on kinni, sest mõned aastad tagasi toimus varing. Olid ka
Aga tahtsin ikkagi ära käia,  just sel päeval kui lubati kõige jahedamat ilma. 24 kraadi
Panin isegi paksema pluusi ja võtsin dressika kaasa. Püha lihtsameelsus!! Itaalia päike paistab seniidis ja kui see oli 24 siis ma ei taha teada mis homme saab... :)

Kuna neti andmetel  on  rajale pääsemiseks järjekord, siis alustasin lõpust,  Riomaggiore Tripadvisoris oli erinevaid vihjeid, et on võimalik ka kuidagi tasuta seal turnida, aga  ostsin ikkagi ametliku pileti 16 euri. Selle  sees on rongipiletid nende linnade vahel  + rada + wifi.+ tasuta vetsupääs. Ma ei tea, kas see oli sääst, sest ei tea üksikpiletite hindu  Aga näiteks WC maksab Itaalias 1 eur. Juba selle pealt säästsin päris kena kopika :)
Nagu lubatud, siis esimene, Armastuse rada, oligi suletud. Raudvärav ees ja tugev pissihais õhus.

Ma ei tea, mis seal linnas veel soovitada?. Ronida mäe tippu ja imetleda vaadet? Hästi pisike koht. Rahvast oli. Väga palju. Nagu raekoja platsil

Sellest kogemusest lähtudes, jätsin järgmise linna vahele. Võimalik, et kaotasin palju. Aga sõitsin rongiga linna nr 3, Corniglia. Umbes kell 12

Raudteejaamast viis hiiglakõrge trepp mäe tippu, linna keskele. Ja mäe otsas, baari kõrvalt algaski rada. Linnake ise oli samuti pisike, aga sümpaatsem, kui esimene. Keskväljakuga ja söögikohtadega.
Väga irooniline, et ka selle raja märgistuseks oli puna-valge :) ( sama on ka Ikla- Oandul)
Ma täpselt ei teagi kui pikk see rada oli . Andmed olid erinevad, aga minu andmetes oli 3.5 km,
Aga ma arvan, et need olid mu elu kõige pikemad 3,5 kilomeetrit...:)

Mööda teed mis on kividega kaetud, või kui täpne olla, siis välja raiutud.
Ümberringi oliivid, viinamarjad. sisalikud ja muusika.. :)
Selgus, et kusagil keset rada oli istet võtnud üks pereansambel.
Isa mängis akordioni ja tütar kitarri. Itaalia šlaagreid. Ülimalt meeleolukas.

Mõned kilomeetrid enne lõppu oli elupäästev baar. Kus sai külma jooki, värsketest sidrunitest ja apelsinidest pressitud  Slushy
Kell 15 jõudsin kohale Vernazza. Mõnus linn, palju söögikohti, siia tasub ööbimine võtta. Rand on küll pisike. Aga saad kätte ehtsa Itaalia tunde.
Ja tõsi, raja pileteid kontrolliti nii alguses, kui ka lõpus.
Trofie al pesto
Mõtlesin, kas teha veel üks lõik või minna rongiga. Aga peale kosutavat pastat ( mis nägid välja kui vaglad, aga maitsesid nagu makaronid pestoga) ja külma õlut.
Mõtlesin, et nii nõrk ma nüüd ka pole ja teen viimase lõigu ka ikka ära
Väidetavalt 4 km
Väga raske rada. Kitsas, libe, kuristiku kohal. Ja mõelda vaid. Inimesed elavad siin. Peavad kanu, teevad heina.. Mõlemast otsast algab järsu mäkketõusuga, kulgeb kõrgustes. Kindlasti järgige soovitust panna jalga väga head jalanõud.
Aga noh, tegelikult olen mina nõrk. Inimesi oli plätadega, beebidega, koertega. Tõsijuudid oma traditsioonilises riietuses, tüdruk pika seelikuga..

Tomatimets
Vennastusin prantsuse It poisiga, kes nägi välja nagu Portugali  eurolaulu võitja Salvador. Ta ema oli veerand raja peal alla andnud : ) Ma arvan, et ta ema võis olla minuealine, seega.. tegelikult olen ma tubli, onju :)
Monterossose jõudsin 17.10
 Linn ise on sümpaatne. Musta liiva st kruusaga rand.  Kellamäng iga veerand tunni takka. Linnas on ilus pikk promenaad. Ja eriti avaldas mulle muljet tomatimets. Ehk siis linnaväljakul kasvavad üle 2 meetrised tomatid.




Terzo
Rannapäev. Ma tegelikult ei ole rannainimene ja tegelikult ei saa ma isegi aru, miks ma mere äärde soovin. Tulevikuks peaks valima järve, kus oleks võimalik vähemalt ujuda või siis lihtsalt suure basseiniga ööbimise. Aga Genovas on kuulus rand Boccadasse. Tuleb üle vaadata. Rand ei avalda mulle mingit muljet ja jalutan edasi linna keskuse poole.

Itaallased on teinud algselt vea. See on juba mitmes linn, kus on sama teema. Mere servapidi jookseb magistraal. Promenaad on ka, aga mere ja maantee vahel. Rand on musta liivaga ja kiviklibune. Ning nagu Itaalias kombeks, tasuline.
Teen südame kõvaks ja ostan pileti 24 euri. Tädi kirjutab piletile numbri 661. Kuna kogu suhtlus toimub monoloogidena, mina inglise ja tema itaalia keeles. Siis oletan, et see on riidekapi number.
Mida pole on nr 661.
Ok ma ei viitsi kogu territooriumi läbi töötada. Lähen tagasi, Kogu vestlus käib itaalia keeles. Aga sõna directione peaks ju arusaadav olema?? Vale puha.
Si si si noogutab tädi iga suuna peale rõõmsalt pead. Siuke tunne, et meelega kotitakse. Ütlen endale, et see on kooliraha. Vahetan riided vetsus, mis on harukordselt puhas ja viskan basseini kõrvale suvalisele toolile siruli.
Basseinis nõutakse ujumismütsi, mida mul pole ja  meri on  kivise põhjaga, hästi valus astuda

Ma ütlen sajandat korda, et me ei oska Eestit müüa. Meil on jahe, roheline, meil on vesi ja kuldse liivaga tasuta rannad.

Väljas on 32 kraadi ja tegelikult on lihtsalt lebada mõnus.

Kodu poole minnes avastan, et... Kilomeetrike edasi on tasuta avalik rand. Basseinita. Toolideta.



Mul on olnud kümneid aastaid unistus, vaadata Milano La Scalas Verdi Traviatat. Traviatat oleks saanud neil kuupäevadel näha Firenzes või Veronas. Aga seal on majutus kallis ja siit oleks logistika läinud keeruliseks.  Sada häda.
Seega jäi Genova Carlo Felice ja Puccini Madama Butterfly
Ja see oli kogu seda reisi väärt!!
Tükk aega mõtlesin, mida peaks selga panema. Kui pidulik seal on. Lõpuks valisin keskmiselt piduliku. Siid õnneks ei kaalu. Ja stilettod võtsin ka ikkagi. Teatrile lähenedes tundus, et dresscode on ülipidulik. Okei. Tegelikult oli kõike, ehk tips fänsim kui Tallinnas. Minu kõrval istus stiilne hipi plätades. Kes luges vaheajal.. raamatut.


Teater käib ka puhvetis
Kava anti tasuta ja kõigile. Kui meie teatris võitled salati pärast, siis siin pakuti buffeed. 15 euro eest sai hiigelsuure taldriku täis kuhjata. Teine huvitav moment oli esimese vaatuse lõpp. Saal jäi pimedaks, kardin tõmmati eest ja kogu kollektiiv tuli kummardama. Nagu oleks läbi saanud. Ma pole seda ooperit varem näinud ja arvasingi, et sai läbi. Kohalik hipi mu kõrval ei osanud ka selgitada. Ta nägi sellist asja samuti esmakordselt. Aga ooper läks edasi.

Ühestki sõnast ma ju aru ei saanud. Kuid kohalike naeruturtsatuste järgi oli ses ülimalt traagilises loos naljakaid hetki. Lavakujundus oli lakooniline ja tundus, et ajastutruu.
Mina vajusin muusikasse ja lasin miljardil õnnehormoonil mind paremaks inimeseks muuta. Muusika on vaimustav. Ja esitused suurepärased.
delizioso, meraviglioso, molto bello, triste, bello , magnifico!!!!
Minu jaoks on esitus perfektne siis, kui ma ei pea hinge kinni hoidma, et kas ta ikka võtab selle noodi välja. Vaid kui solist laulab täpselt puhtalt kergelt ja kauni tämbriga. Ja kui mõni duett või harmoonia tekitab kananaha. Ja tundub, et seda nad Itaalias oskavad.

Quarto
Kuna jalgadele jõudis kohale, et käisime 2 päeva tagasi mägedes turnimas. siis tegin lebo päeva. Mõtlesin, et teeb tiiru linnas ja siis lihtsalt loeks raamatut.
Lasin end Hop on hop of bussil mööda linna sõidutada. Päris mõnus on suva kohtades maha tulla ja ringi ekselda. Ja tegelikult oleks võinud seda esimesel päeval teha. Saab linnast hea pildi ja vahemaad paika. Kesklinn selgus ootamatult kompaktne olevat ja kohad, mis paistsid kaardil kauged, olid üsna jalutuskäikude raadiuses.


Ma olen seda teksti tegelikult juba varem oma reisikirjades kirjutanud.
Kõrvaklappides räägitakse Kolumbusest, Paganinist ja Garibaldist. Ning mingil põhjusel lastakse saateks Chopini, Mozarti ja Bachi.. Itaalias!!!
Aga kuna saateks oli valitud üks mu lemmiktantsulugudest Chopini Grande valse brillante, Op.18 , siis nautisin täiega :)
Linnarott
Ekseldes jõudsin funikulöörini Zecca Righi. Mis oli mul võib olla, kui viitsin,  kavas. Kuna sinna sai tavapiletiga, siis tegin tiiru ära.

(Ühistranspordi pileteid saab osta tubakapoodidest ja hind oli 1.20 eurot.)
See pole turistide sõidutamiseks mõeldud mänguasi, vaid tavaline transpordivahend. Inimesed elavad mägedes ja sõidavad poekottidega koju. Ilus vaade ja võimalus taas matkata.

Genova vanalinn on Unesco kaitse all. Imekitsad tänavate labürindid. Ma pean tunnistama, et kuigi ma jalutasin seal keset päist päeva, siis ikkagi kõhe tunne tekkis. Tänavalt avanevad uksed äridesse, kus nt mustanahalised õmblevad Aafrika riideid.... Seejärel võtsin end kokku ja läksin shoppama. 3 pluusi, seelik ja jakk. Olen rahul.
Moeuudiseid veel.
Paljaste säärtega käivad ainult turistid ja lapsed.
Endiselt, minu üllatuseks, on moes valged tossud. Mis on nii valged, et mul kahtlus, et kohalikud ostavad igaks korraks uued :). Mõned rebel tüdrukud, tõsi, kandsid musti tossusid.
Kitsaid pükse enam ei kanta. Nüüd on laiad moes. Kas pahkluuni või siis pikad.

Lisaks toimus sel päeval linnas gayparaad. Oli möllu, ja huvitavaid inimesi ja muusikat :)

Lugema jõudsin pool üheksa...

Quinto
Tänase päeva tipphetkeks oli planeeritud itaalia toidu kursus. Või täpsemini 4 tunnine kokkamine koos retseptidega.
Tegin bronni juba kodus. Mingi päev sain SMSi et kõik korras ja su vautser on siin. Ja siis, kogemata loen meili, et .. blabla.. kuigi su kursus tühistati, siis palun hinnake...
MIDA!!!! vaatan meilboksi üle ja.. ongi tühistatud.
Ma olin nii kurb ja pettunud.

Bronnisin siis kiiresti teise firma analoogi. Kontrollisin paaniliselt iga poole tunni tagant meile, et ega sellega pole jamasid.
Hommikul lähen kohtumiskohta. Mitte kedagi. Ootan veel natuke ja helistan infotelefonil...
Number pole teenusepakkuja, vaid platvormi oma. Üritame koostöös spellida mu nime ja tuvastada mu asukoha.
Mulle lubatakse tagasi helistada.
Ütlen kohe ära, et seda kõnet ootan siiani ja ma pole saanud ka mitte ühtegi tühistamismeili.
Seega, olge ettevaatlikud kasutades Get Your Guide platvormi.

Mul oli lausa nutt kurgus. Nii nii nii väga ootasin ja soovisin seda. On mu soovid siis liiga erilised?? Aga päev jäi selle tõttu tühjaks ja otsustasin Pisasse sõita. Kuna see tuli nii spontaanselt, siis teadsin, et torni ma ei pääse. Aga väljast näeks ikka.

Pisa torn on lahe. Ja eriti lahe on see, kuidas kõik üritavad seda klassikalist pilti teha:) Mul on kahju, et ei taibanud seda pildistada, kuidas inimesed pildistavad :)
Sõbrunesin ühe Austraalia backpackeriga ja saime ka oma kohustuslikud fotod tehtud.

Siis tuli selle päeva teine pettus :) Söögikohas, nagu tegelikult igal pool, kus ma einestasin, oli väga lahe kelner. Otsustasin pizza tellida. Pizza Napoletana. 
Koos lihvisime mu hääldust ja väga tore oli. Kelelgi oli sünnipäev ja kogu rahvas laulis Happy birtdayd.
 Kuni pizza lauda toodi. See oli anšoovisega!! ja kapparitega!! Ma ei tea, mida ma sealt menüüst lugesin, ju olin poisist nii pimestatud.
Kugistasin pizza siiski alla. Aga kahju oli. Kaks asja, mida ma ei söö. Ja just need suutsin ise tellida :)

Pisa on linnana sümpaatne. Vaatamisväärsused on   kompaktselt koos. Jalgsi ilusasti läbitav. Õhtul pidi algama valgusfestival. Arno äärseid maju kaunistati valgete raamidega, milles põlesid küünlad. Muusikud kogunesid ja tehti ettevalmistusi,
Väga kahju, et pidin ära tulema.

Sesto
L’Acquario di Genova. Akvaarium oli mul samuti maybe listis. Ikkagi Euroopa nr.2.
Kuna aega oli, siis läksin. Ja väga lahe oli !
Laste jaoks oli võimalik (eraldi tasu eest) nautida virtuaalreaalsust ja loomulikult olid interaktiivsed mãngud. Nii delfiinid kui ka hülged lõbustasid end mõnuga  inimesi vahtides.
Ühes basseinis sai kaladele pai teha. Ma mäletan, mingis teises akvaariumis oli jutt selle kohta, et kalad on tundlikud ja neil on valus, kui sa neid katsud.. Need konkreetsed kalad paistsid paisid nautivat ja lausa nuruvat
Ma arvan, et nägin esimest korda lamantiini. Äärmiselt armas loom :)

Huvitav mõte tekkis. Kui kalad magavad ja lebavad mere põhjas, siis ujumine on nende jaoks ju spets liikumine? Miks me peame vaikimisi kalade normaalolekuks just ujumist?

Ühes akvaariumis tegid akvalangides inimesed mingeid puhastustöid. Lapsed olid sillas. Jah. Kas ongi vaja ehitada vinge akvaarium? Lase vesi basseini. Inimesed sisse ja rahvas on vaimustuses:)
Akvaarium. Vanameestele sissepääs keelatud?

Siis käisin veel vaatamas Georgio di Chirico näitust. Sürrealist, mulle meenutas natuke Dalit. Aga ma pole kunstiekspert.
Mulle meeldis. Mind vaimustavad inimesed, kes suudavad mõelda kastist välja, kes suudavad mind inspireerida, üllatada ja panna mõtlema.

Üks asi, millega ma Lõuna Euroopas ei harju
Et toas on külm ja pime ja et salat on eraldi toidukord. 

Itaallased armastavad koeri . Koerad on poes, kohvikus, tänaval.. Üldjuhul suured, sõbralikud ja hästikasvatatud. Ja mitte ühelgi polnud rihm kaelas. Kõikidel oli selja ümber. Isegi kodutute sõpradel.

Mul on tänaseks kerge nisumürgitus. Statistika järgi söövad nad seal palju puu- ja köögivilja, aga söögikohtades on nad kõik töödeldud. Ja kui mõelda, mitu tonni tomatit kulub ainuüksi kastme tegemiseks, siis niimoodi nad oma numbri suureks saavadki :)
Ma tahaks töötlemata köögivilju. Värsket tomatit, hapukurki, herneid..
Itaalias on lihtne olla taimetoitlane. Naudid oma pastat ja siis tuleb kõrvallauda sööma lõunat kohviku omanik: melon mozarella ja sai.
Õnneks on olemas turud. Mercato Orientale. Ma jumaldan turge. Ja lähen seal lihtsalt lolliks. Ma tahaks kõike. Värsket pastat, parmesani, mozzarellat, köögivilju, seeni, maitseainesegusid, basiilikut..
Kõike ei jaksa osta ja kõike ei suuda süüa :)

Genova on focaccia linn. Kursustest, kus seda tegema õpetati jäin küll ilma, aga eks tuleb netist retsept leida ja ise proovida :)



kolmapäev, 12. juuni 2019

RMK matkateee Oandu- Ikla

 Ma panen kirja iseenese jaoks märkmed logistika teemadel. Ehk on veel huvilisi, keda ma saan aidata.

Mul on tänaseks läbitud 146 km ja käia veel 224 km

Aga. Ma pole üldse kindel, et see mul õnnestub. Väga lihtsal ja kurval põhjusel. Ma ei tea, kuidas sinna lõikudele juurde pääseda.

Et oleks selge, ma tegelikult ei pahanda kellegagi. Mulle meeldib, et matkatee kulgeb inimtühjades paikades. Ma saan aru, et pole mõtet käigus hoida busse kohtadesse, kus inimesi elab paarkümmend.
Aga ma ei saa aru loogikast, et matkata saab vaid nii, et keegi viib su algusesse ja tuleb hiljem järele.
Või on see kõik planeeritud nii, et lähedki nädalaks ja tagasi tsivilisatsiooni saadki siis, kui oled Oandust Iklasse jõudnud :)

Kuigi ma paar postitust varem hooplesin, kuidas mulle meeldib uurida, siis tundub mulle siiski ebaõiglane, et pean seda RMK asemel ise tegema.

Mul on tänase seisuga läbimata
Hirvelaane- Kellisaare 72 km
Kellisaare- Hüpassaare 27 km (Kellusaare, Saeveski, Kabelimäe, Luite, Hüpassaare)
Hüpasssaare Kopra tare 56 km (Hüpassaae, Oksa ait, Kõrtsi-Tõramaa,Läti, Pertlimetsa, Kopra tare)
Kopra tare- Ikla 74 km (Kopra tare, Rae järve, Laiksaare, Kabli, Lemme, Krapi, Ikla)


esmaspäev, 10. juuni 2019

RMK Matkatee Oandu- Kalmeoja lõik

Esimesel päeval hoidsin ma  tulist ahjunõud käes umbes paar minutit, enne kui sain aru, et kõrvetab. teisel päeval lõikasin noaga sõrme veriseks.
Kolmandal kallasin kohvimasinasse kohvi asemel kõrval purgist kassi krõpse.. ilmselgelt vajan ma puhkust..

Matkarada algab Oandust. Sellest, kuidas pääseda matkateedele, teen ma eraldi postituse. Ka Oandule ei saa ühistranspordiga, saab Altjale, mistõttu lisandub 3 km .

Ma tahaksin kindlasti kiita bussijuhti, kes viis meid Altjale. Kahjuks ei tea ma tema nime. Taisto liinid, heleda peaga keskeas mees. Kui kõik teeksid oma tööd sellise rõõmu ja pühendumisega, oleks maailm palju parem paik. Ja kui järele mõelda. Kui palju pingutust tegelikult vajaks rõõmus nägu, positiivne suhtumine, märkamine ja arvestamine..

Teoreetiliselt oleks võimalik Altjal ööbida ja hommikul vara alustada. Mina tulin esimese bussiga ja seetõttu alustasin rada Oandult kell 12.30. 
Aega läks tänu sellele, et ma ei olnud raja alguskohas kindel, Kuna ma olen valede märkide tõttu kõndinud liiga palju asjatuid kilomeetreid :), siis otsustasin enne kontrollida.
Aga oli õige küll. Ei pea minema Looduskeskuseni. Kohe tee ääres on suur värav sildiga Kõrve rada. Ja kui hoolikalt vaadata, siis ka vajalik valge- punane- valge märk.
Ja veel on seal Sõnade mets!! :)
Pakkige lapsed autosse ja minge Sõnademetsa mustikale :)

reede, 7. juuni 2019

R. Ludlum Bancrofti strateegia

See raamat ei vääri tegelikult postitust. Tavaline ladusalt loetav põnevik.
Aga. Seal oli kaks teemat, mis mind intrigeerisid ja vajavad jäädvustamist.

Ma ei tea, kas Mart varastas idee Robertilt või oli see vastupidi.. Igatahes, see, et Eesti on süvariik, on jäädvustatud ka maailmakirjandusse. Ning juturaamatud, teatavasti, peegeldavad ju tegelikku elu, onju.
niisiis. Kogu maailma kurja juur. Kogu maailma juhtmine toimub osati ka Eestist. Põhjuseks meie geopoliitiline asukoht, mille üle me ise õigustatult uhked oleme.
Ma loodan, et turismifirmad on juba moodustanud tuuri kohtadesse, kus raamatu tegevus toimus .. :)

Samas on selles ka paradoks. Kui Genesis upitab õigeid valitsusi pukki, siis ongi ju Mart õige ehk siis milleks süvariiki kiruda?


Teine teema on mõtteharjutus.
Tegelane saab kõigepealt endale kasutamiseks 18 miljonit ja seejärel heategevuseks 20 miljonit.

Esimese raha jagamine tundus alguses lihtne. Ma annaksin kõikidele lähisugulaste lastele 500 tuhat, kohendaksin natuke oma elutingimusi. Mingi raha paigutaks tuleviku kindlustamiseks- ostaks kulda ja kinnisvara ja väärtpabereid. Mittemateriaalse investeeringuna ma tahaks raieõiguseta metsa, et teha eksperiment  ja lasta sel kasvada põlismetsana.
Ja järele jääks pluss-miinus 10 miljonit. Selle jagaks pooleks. Pool mulle ja pool mehele. Riskide hajutamiseks ja mõttetute vaidluste vältimiseks.
Ja siis jooksis mu mõte kinni.
Ma ei oska selle rahaga mitte midagi teha!! Mul on kõik vajalik olemas, 5 ja isegi 10 miljonit on liiga vähe, et täita mu unistusi a la rajada Rail Baltic läbi Tartu või ehitada Uus Ameerika põgenikeriik kuhugi Aafrikasse.

Veelgi keerulisemaks osutus heategevussumma planeerimine. Jah, ma võiks selle jagada naiste- ja loomade varjupaikadele, toetaks puudega lapsi ja raha olekski otsas.
Aga heategevus, mis poleks annetamine vaid millegi uue loomine, investeering ?

Raamatus on üheks läbivaks teemaks, et igal teol on tagajärg. Samuti heateol. Et tehes head, me võime sellega tahtmatult teha halba ja/või käivitada ahelreaktsiooni nähtustest, mida me ei osanud arvatagi.
Annetades lastehaiglale saadame riigile signaali, et tänane tervishoiueelarve ja selle prioriteedid on okei. Annetades loomade varjupaigale saadame sõnumi neile vastutustundetutele, kes igal kevadel kiisukese võtavad ja ta sügisel hülgavad, kes leiavad, et iga loom peaks korra poegima..??
Moodustades fondi, mis õpetab lapsukestele ITd või keeli... ja siis nad lähevad ära, kuna Eesti jääb kitsaks jne jne jne

Ühesõnaga. Mitu päeva nuputasin õige vastuse üle.
Nädalavahetusel sõitsin Saaremaale.
Istun laeva kempsus ja loen ukse pealt:
Vastus: laeva nina

Vahel on vastused lihtsamad, kui me arvame :) :) :)