Iseoma laulupidu 2025

Ja saigi läbi.

Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus). 

Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika.  Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)

(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.

Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.

No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.

Usaldusest

Ilmselgelt said mu vanemad perearsti nimekirja mitte kõrvalmajas asuvas keskuses, vaid bussiga 20 minutit ja 8 peatust. Minu enda perearsti juurde saab ühe ümberistumisega- kokku 36 minutit ja 12 +2 peatust.
Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.

Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus  kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda. 

Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.

Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg. 

Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel.  Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid.  Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.

Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine. 

Inimesed

Mida harvem kirjutad, seda keerulisemaks läheb. Samas oleks väga kahju täitsa lõpetada, hea on vaadata nö päevikuna, mis tehtud ja juhtus.

Mul on aken lahti ja akna taga teevad tantsijad proovi. Meie linnaosa sotsmeedia grupis pahandas keegi Irina- millal see jama lõppeb? Parkimiskohad on võetud, ruuporist karjutakse käsklusi, muusika üürgab... Suurem osa kodanikest asus tantsijate kaitsele- loll, Irina, kuidas sa ei tea, et tantsupidu.

Mind ei häiri. Pigem on huvitav. 

Vaatasime eile Jupiterist ära sarja " Kuniks ma luban sul elada". Tegelikult toimunud sündmuse järgi. Autoriks juhtunu ohver. Ma pole vist väga ammu näinud filmi, mille peategelane on nii ebasümpaatne. Selline inimene, kelle puhul peaks 100% vältima soovitust - ole sina ise. 
Vaatad ja üritad aru saad, mis on selle inimese motiivid, miks ta niimoodi käitub. Ja veelkord. Peategelane oli ohver, tema kallal pandi toime kuritegu. 
Huvitav oli ka see nüanss. Delia rõhutab pidevalt, et ta on kummaline, mis oli tõsi. On erak, introvert ja et tal puudub enesekindlus. 

Nädal 26

 

appi, kui tubli ma olen olnud.

Panin kinni hambaarsti- (novembris saab), juuksuriaja. Tellisin uue telefoni. Vaatasin üle järgmise nädala laulupeo asjad- riided, kohad, kellaajad.
Ahh, ma ei mäleta, kas kirjutasin sellest. Halliste rätiku sidumise õpetuses oli lausa kirjas, et vajad abi st ise ei saa siduda. Sidusime siis kolme naisega. Jube keeruliseks osutus, kuigi loogika peaks olema lihtne- tee kuklale lehv. Nüüd ootab see seotud rätik mütsina koti sees pidu. 
Ja .. kui see nüüd õigel päeval osutub mulle ikkagi mitte sobivat, on seistes kortsu läinud võimidagi, siis....
Sain kätte internetist uuest kohast- TendaGlasses,  tellitud päikseprillid. Kiidan. Aega läks megakaua, aga tasus ära. Uue teleka ostsime. See on nii äge- teatud 3D efektiga- kõik filmid tunduvad kui tavasaated. Mulle nii meeldib.

Ainult uusi tosse ei suuda tellida. Vanadel on auk sees, aga kuna teine ( ja kolmas) paar on veel kantavad, siis .. ükskord.
(ja tead, mis on irooniline. Lugesin selle kuu alguses Susani horoskoopi ja ta väitis, et juunikuus TULEB raha..:))

sel nädalal on olnud kuidagi väga palju "ma ju ütlesin" hetki. Miks küll keegi mu tarka nõu ei kuula...:)

üks osa mu tööst on müük. Viimasel ajal tunnen, et ma vajan koolitust. Kaks probleemi on. Esimene- hinnapakkumised. Sa näed meeletult vaeva, arvutad, arvestad, räägid läbi, vormistad.. teades, et tegelikult on see tühi töö. Lohakalt ei saa ka teha. Sest alati on ju 1% tõenäosus, et läheb kaubaks, ja siis.. peab kõik õigesti olema. Kuidas seda tööd optimeerida. Kasutada nt Ai-d?
Ja teine probleem. Minult tahavad osta need, kellele ma tegelikult ei taha müüa. Ja tuimalt " ei" ei saa ka öelda, sest äkki homme on neid vaja. Kuidas öelda ei, nii et sa ei ütle ei. On küsimus.

Hobuse puudutus

Käisime jaanide ajal matkamas ja tee ääres oli hobuste koppel. Ka hobustel on erinevad iseloomud. Paar olid väga uudishimulikud ja tulid kohe uudistama. Tegin ninale pai. Hobune on sametine ja soe. 

Hobustega tuleb mul alati meelde Reeda kirjeldus sellest, kuidas ta kassid käivad hobustel külas. Huvitav, kuidas tilluke soe kass ja suur hobune omavahel suhtlevad? 

Üks tilluke hetk., aga selle võõra sõbraliku hobuse soojus on endiselt minuga. 

Vahepeal taimedest. Eelmisel aastal üritasime osja tappa äädikaga. Ei aidanud. Sel aastal lisasime ka soola. Näis. Chat gpt ei aita. #jaanimarinaadSurnuaedadele

Kiidan. Lov on leidnud väga hea haljastustaime. Piparmünt. Lõhnab. Õitseb. Invasiivne. Vähenõudlik. 

Nädal 25

Käisin Estonias Nahkhiirt vaatamas. Appikene, milline alkopropaganda!
Ilmselt oli oma  mõju lavastaja Vaariku intervjuul, millega ta juhtis tähelepanu absurdselt naiivsele libretole.) aga oli jah ajuvaba intriig. 
Peale Soomi ja Zahharovi polnud ühtegi tuttavat nime- täitsa piinlik,  peaks sagedamini Estonias käima. Sest mulle meeldib. Isegi, kui lugu on nõrk ja lauljad keskpärased või isegi häirivalt nõrgad. Siis muusika on imeilus. 
Huvitav, tegelikult. Ega ma ju varemgi teab mis palju ooperis käinud. Aga elu oli ilmselt teine. Telekas näidati toonaseid staare rohkem. Mingil hetkel Mart Sander tõi meediapilti... nüüd nagu polegi vist väljundit, et teada saada uuest andekast klassikalisest lauljast.

Natuke teistsugune muusikaelamus oli veel. Meie koori esimene nn päris kontsert st täiesti võõrastele inimestele. Hullult pabistasime, aga ilusasti läks. 
Ja jälle. Mulle meeldib. Meeldib mitmehäälne muusika. Olgu see Strauss või Pärt.
Muusika lülitab täiesti igapäevaelust välja. Sa oled sunnitud keskenduma. Ise lauldes pisut teisti, su aju peab tööd tegema. Aga kuulates lihtsalt lendad.
Kuidas küll need kultuurid, kus laulmine keelatud, end maandavad?

Alkopropaganda juurde tagasi tulles. Käisime erialaliiduga ministeeriumis ja eriala-instituudis rääkimas võimalikust eneseregulatsiooni väljatöötamise võimalusest. Et sina, kallis tarbija, saaksid võimalikult "tervislikku"(loe :suhkru-soola-rasvavaba) toitu. Sest ilmselgelt ei suuda sa ise oma valikuid teha. Osta näiteks maitsestamata või light versioone, mis täna täitsa müügil ja mida jälle pool aastat hiljem sortimendist välja visatakse, sest keegi ei osta. Ning siis taas ohates uuesti sortimenti pannakse, sest äkki nüüd on turg muutunud...
See polnud mu elus esimest korda. Seetõttu ma isegi enam ei vihasta, vaid lihtsalt imestan. 
Esiteks, kui noored inimesed saavad nõunikeks ja spetsialistideks. Et kuidas on meie parempoolsete valitsustega riigis nii palju ametnikke, kes tahavad keelata-reguleerida-öelda, kuidas peab. Et ei nähta suurt pilti, ei saada aru, et me elame avatud majandusega väikeriigis. Et nõudlust tuleb tarbijalt, seeläbi tekib sortiment ja tootja toodab, mida nõutakse. Sest kapitalist tahab kasumit teenida. Teoreetiliselt saab inimest panna sööma midagi, mida ta ei taha, aga see on meiesuguse riigi ettevõtete jaoks väga kallis.
Sa tood fakte, numbreid, näiteid- rõhutad tekkivat absurdi.. ja sel noorel daamil ei liigu isegi kulm.