Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.

Positiivsusest

Viimastel päevadel olen ma kohtunud kahe väga inspireeriva inimesega. Mõlemal sama lugu. Mingil hetkel elus said nad aru, mida tahaksid teha. Visualiseerisid selle. Unistasid. Ja tänaseks on see soov täitunud ning siiani on nad õnnelikud ja rahul. Idee ja unistus sellest ametist on olnud täpselt selline nagu nad ette kujutasid.

Kadedaks teeb.

Mul lähevad soovid täide küll, aga hoopis teistsugused. Näiteks, kui mul on väga igav ja vähe tööd, siis tarvitseb see mul vaid kõva häälega välja öelda, kui palun- ma ei jõua ära teha.

Ka visualiseerimist kasutan ma üsna sageli.. Täpselt ei mäleta, aga usutavasti on see Levi raamatutest õpitud nipp. Näiteks, kui sind ootab ees võõras, ebamugav vm olukord, siis kujutad seda mõttes ette. Kuidas käituksid, mida ütleksid. Võid veel lisada rollivahetuse- kuidas käituks keegi teine inimene jne. Väga kasulik asi. Iroonia, aga, on selles, et kujutlus ja tegelikkus ei lähe minu puhul mitte kunagi kokku.  

Paljudes testides armastatakse küsida küsimust- kas sa unistad. Mul tekib selle küsimusega alati error,  sest see, mida ma pean silmas unistamise all, pole tegelikult see, mida küsija teada tahab. Minu unistused on... mõttetu, mittevajalik rämps, millega aju tegeleb.

Ei midagi uut

Ajal, mil sajad tuhanded inimesed loobuvad universaalteenusest, esitasin mina avalduse sellega liitumiseks. Idee, kusjuures, sain vikerraadio helistajalt. Kuna meie närvid ei pidanud börsil vastu, siis sai sõlmitud sel konkreetsel hetkel soodne fix pakett väljumistrahviga. No, ja, et nüüd sellest trahvita loobuda, tuleb minna universaalteenusele, et sealt siis uuesti börsile jõuda.
Ma väga loodan, et riik ei jõua enne ette ja seda auku nn kinni ei topita või teenust ära ei lõpetata.

Naljakas, kuidas inimesed ei õpi. Kõik need nimetatud sajad tuhanded, kes nüüd tagasi börsile lähevad, on elektrihinna taastõustes jälle valitsuse ukse taga- makske meile toetust. No kes keelab meil sõlmida fixpakett, maandada riskid... Minu numbrid on tegelikult nii väikesed, et ei tasu muretsemist.

Nii nagu Martin ei saa aru e-valimistest. Ei saa mina aru elektrist. Vaadake seda tabelit. Tuletan meelde, et ma töötan kodukontoris. Ma ei tea, et oleks olulisel määral välja vahetanud elektrit tarbivaid seadmeid. Kuidas saab nii olla et mu elektritarbimine ajas väheneb? Igal aastal panen ma oktoobris järele click &grow. Teen toite peamiselt ahjus. Armastan jõulutulesid...

	Jaanuar	Veebruar	Märts	Aprill	Mai	Juuni	Juuli	August	Septem ber	Oktoo ber	Novem ber	Detsem ber
2019									155,6	184,7	166,4	205,1
2020	167,6	126,8	134,4	141,5	125,3	109,29	120,1	123,2	128,87	143,875	149,3	172,3
2021	151,05	138,3	133,6	121,7	133,4	111,7	122,7	117,9	119,27	122,91	125,55	136,7
2022	129,14	109,0	117,4	115,2	115,5	104,11	114,7	107,08	90,89	114,97	109,3	133,2
2023	122,49	108,8

Reisi osas mõtlesin välja, et  minu järjekord on- ma tahan teha, seejärel näha ja alles siis olla. Enamik reisibüroosid pakuvad täpselt vastupidises järjekorras- võimalust olla, natuke näha. Ja vaid üksikud pakuvad võimalust midagi teha. Kuna ma olen pakettreisidel käinud, siis tean, et see ongi tingitud turu nõudlusest. Miks inimesed ei ole sellised nagu mina? 

küsimused küsimused küsimused

Ma mõtlesin välja megahea metafoori. Enesekindlus on nagu lumi. Mõnel aastal teda ei tulegi. Teisel on liiga palju ja kevadeks sulab ära.
Käes on igaaastane identiteedikriisiaeg.

Pilatese treener kogu aeg "pahandab minuga", st tegeleb  ainult minu korrigeerimisega. Ma ju peeglist näen- ausõna, ma ei ole kõige kõige hullem. Mõned teevad minust hoopis halvemini. Ma mäletan eelmisest pilatesekogemusest, et juba siis olid mul veaks sisseharjutatud jalgade väljapoolsus, varvaste sirutus ning liigutuste lõpetatus. Nüüd on uue asjana, et mu kehahoiak olevat täiesti vale. Kui uskuda röntgenpilti, siis ju ongi.
Üks mu lapsepõlve lemmikraamat oli Stone " Michelangelo". Seal on stseen, kus noor Michelangelo läheb kunsti... ee...ringi? või ei, vanasti olid kursused? koolitus? Midaiganes.
Õpib joonistama. Ja juhendaja kogu aeg kritiseerib, laseb uuesti teha jne. Michelangelo on siis õnnetu ja küsib- teised teevad ju hulga halvemini, miks te just minu kallal norite. Ja juhendaja ütleb - sinul on lootust.
Kas ma peaksin nüüd võtma ka seda pidevat korrigeerimist komplimendi ja tunnustusena või oleks mõistlik pugeda saali nurka, kust mind niipalju näha pole. Maeiteamaeitea...

Käisin ühel üritusel. Hea uudis- ma leidsin lõpuks ometi magnetripsmed, mis tõesti-klõps-klõps  kinnituvad ja püsivad. Aga üritus. Kõik peale minu olid saledad, heas vormis, ilusad ja rikkad. Ma tundsin ennast nagu Bridget Jones advokatuuri õhtusöögil. Kas selline kogemus peaks sundima rohkem pingutama või oleks normaalsem olla trotslikult kehapositiivne ja uhkelt vaene?

Mõistus ütleb, et ma peaksin töökohta vahetama. Viimane aeg. Igav on.  Kõik on hästi, aga see pole see pole see...Aga mida? Mis mind huvitab? Mida ma oskan? Mida ma võiksin õppida, kui ei oska. Maeiteamaeiteamaeitea. Kas peaks end kokku võtma ja kõutsima ja testima ja proovima. Või on parem TT filosoofia. Milleks rapsida, kuniks kuldne puur toidab ja katab. Lõppeks on see ju ka tööandja probleem ja mure.

Igakevadine, kuhu reisima minna teema. Kas orgunnida ise või võtta rühmareis. Kas kultuurireis?
Ma olen ammu tahtnud minna Istanbuli. Aga on see peale Türgi valimisi ja maavärinaid turvaline?  Või hoopis Napoli või Firenze, mille puhul ma eelmisel aastal isegi kodutöö ära tegin. Või hoppis viin, Praha ja Bratislava ? Saaks rongiga sõita- Ja kas see "palju kultuuri" ikkagi igavaks ei jää? Neis rühmareisides, mida ma vaatan on peamiselt kirikud jms, aga natuke aktiivset tegevust ka. Ise saaks rohkem huvitavaid asju, aga hea giid on samas ikkagi väga väärt asi.
Äkki hoopis matkareis Gruusiasse või Lapimaale? Kas ma oma haigete põlvedega jaksan?
Või peaks minema lihtsalt randa pikutama?

Kui ma mitte midagi ei tee ja lihtsalt ootan. Kas siis vastused jõuavad minu juurde?

Veider

Tahan juua. Keeran kraani lahti ja lasen tassi vett. Joon sealt mitu sõõmu,  tassi põhjas on vett, aga mingil põhjusel tundub, et sellest ei jagu ning lasen vett juurde. 

Joon janu täis ja .. vett jääb üle, kallan selle ära.

Nii absoluutselt iga kord.

Kolm Eesti filmi.

Suvitajad. 
tekitas sarnase tunde, kui " Eesti matus" Et aeg pole õige, et õige aeg on mööda lastud, või siis pole veel kohal.  Sest kui pole konflikti, siis pole ka nalja. Ning tänapäeval pole vastandus maa- linn enam nii reljeefne,  kui "vanasti".
Mind tegelikult segas ka alateadlik võrdlus " vana" filmiga.  Alustuseks oleks võinud nt Vinteri muusika välja jätta. Ja tegevuse veel rohkem tänapäeva tuua.  Öko on ju hoiak, sellest oleks saanud nalja küll. Kreeka ei ole kallim kui Saaremaa, vaid vastupidi.  Jälle oleks saanud loo.  Vanasti elasid linnas untsakad ning maal tõsiseltvõetavad kolhoosnikud. Tänapäev annaks nii mingigi lisanüansi ja must-valge liigituse värvilisemaks. No Saaremaa kontekstis näiteks see, et kaup pole jõudnud. Või mis juhtub, kui tahad spontaanselt osta suitsukala Või maha võetud metsad Et on kuldne liivarand, aga koristamata. Turismitalu oli nunnu, aga tegelikult on tänapäeva laut kui kosmoselaev Jne. Ühesõnaga, oleks võinud stampidest välja tuua ja tegelikku kaasaega näidata. 

Mis meeldis? Meeldis noorte liin- see oli väga hea leid. Pääru Oja oli super ja selle filmi peategelane. Ja appikene, kui isa moodi ta on. Teiste kohta ei saa mitte midagi halba öelda, Kaire oli nii armas. Maarja Jakobson meeldis ka väga. Oli häid kilde, sai natuke isegi nalja. Aga lugu ise jäi nõrgaks. Teist korda vaadata ei viitsiks.

Soo
Imeilus Eesti, super kunstniku- ja operaatoritöö. Õnneks sai supakad alla panna, seega oli ka tekst täiesti arusaadav. Originaallugu ma lugenud pole, seega ei oska hinnata, kas  ja kuidas lugu autori tahet järgis. Natuke segaseks jäi. Näitlejad olid ägedad. Teist korda ei vaataks.

Johannes Pääsukese tegelik elu.
Neist kolmest minu jaoks tugevaim. Taas- täiesti imeline operaatori- ja kunstnikutööd. Hullult äge oli arhiivikaadritega mängimine. Ja lugu oli nii... kurb. Ma nutsin päris.
Selle filmile ma supakaid alla ei saanud, seega osa tekstist läks kaduma, aga see oli tegelikult isegi hea. Umbes sama võis ju tunda ka Pääsuke. Lähed Setumaale, no ei saagi ju aru. 
Kui norida, siis taas. Stsenaarium oleks võinud olla oluliselt tuumakam, mitmekihilisem. Materjali nagu olnuks. 

Ehk siis mu seisukoht ja järeldus pole muutunud. Eesti film vajab häid helitehnikuid ning stsenariste.