Kolm aastat olen ma nüüd müünud. Ma olen päris palju oma elus töökohti vahetanud ja nagu märkmed näitavad siis hiljemalt aastaga on tekkinud rutiin. Pimesilmi ja vasaku käega. Aga nüüd.. Ma ikka veel ei oska. Tundus nagu, mis see siis pole. Turundus on ka ju müük ja seda olen pool elu teinud. Aga võta näpust.
Koolitamise töö oli kuidagi intuitiivne. Ma teadsin, et on asju mida ma ei oska ja minu jalgratta on kunagi keegi juba leiutanud. Aga kuidagi ikkagi tead, kuidas jõuda eesmärgini. Aga müügitöö.. iga päev on erinev ning õigeid vastuseid pole.
Ma võtsin selle üle inimeselt, kelle jaoks oli see kirg. Silmad särasid- tead, rääkis ta tookord mulle. see on nii põnev. Igal õhtul lähen magama mõeldes, et kuidas veel saaks ja mida võiks teisiti teha...Ja see on selline pensionieelikute töö. Mul on mitu klienti, kes on väga väärikas eas. Teevad niipalju kui viitsivad ja saavad.
