1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?
Sellist vist polegi. Aga nostalgialaksu saan ma magustoitudega. Kui kusagil kohvikus pakutakse leivasuppi, mannavahtu, saiavormi. Ühes peenes Pariisi kohvikus sain sellist lumepallisuppi, et oi-oi-oi... Ise kodus ma neid teha ei viitsi.
2. Mida enam ei taha?
no näiteks... radiaatori peal tehtud " röstsai" suhkruga. Samuti ei isuta enam eriti kakao ja suhkruga segatud hapukoor :) Ei taha võtta ühte kätte pätsi saia, teise 100 grammi keeduvorsti ning magustoiduks kamašokolaadi ja loputada see alla pudeli limonaadiga või klaasi gaseeritud veega.
3. Mida enam kunagi ei saa?
Aus vastus on, et mitte ühtegi toonastest toitudest, sest muutunud on pannid, toorained, valmistusviisid. Ma isegi ei tea, kas searasva, mis andis toidule spetsiifilise maitse, enam müüaksegi. Toitudes on vähem suhkrut, soola ja rasva..
Ühel seminaril räägiti, et jah- paljudel juhtudel me mäletame nn valesti- nostalgia annab toidule parema maitse, kui see oli. Aga mõningatel juhtudel on see tõsi. Näiteks köögiviljad. Tomatit kasvatati toona mullal, nüüd mullavabalt, lahuses. Muld on muutunud kehvemaks ( st seal on vähem toitaineid) ja seetõttu maitseb porgand teistmoodi. Siis on veel geneetiline lahjendusefekt. Maailma toitmiseks on aretatud sorte ( nt kana), mis saab ruttu suureks, aga on selle võrra maitselt lahjem.
Tooted pakendatakse teisiti (leib, piimatooted, lihatooted) ja ka see mõjutab maitset päris kõvasti.
4. Milline toit ei maitse enam nii nagu siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem?
värske kurk. See kevadine. ESIMENE värske kurk võileival, mida ema rahakotist ja enda arvelt näpistades raatsis osta ja pakkuda. No küll oli hea.
5. Mida ei söö?
ma ei söö pekki. Ning kala ning mereannid ei ole mu esimene valik. Piima pole ma terve elu joonud.
6. Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?
Positsiivsena- vanaema pannkoogid. Kohevad tulised hapupiimakoogid. No küll olid head.
Negatiivsed mälestused on ka. Mu ema töötas õhtupooliti ja oli siis heast südamest meile kartulid valmis keetnud ning käerätiku alla sooja pannaud. Juu.. need leiged, seisnud, kondensveega kartulid..
Ning see, kuidas mind sunniti ketšupit toidule peale panema. Jälk.
7. Millised toidud/toiduained, võrreldes lapsepõlvega, on igapäevaseks saanud?
Selle küsimuse puhul sõltub natuke tõlgendusest. Lapsepõlvega võrreldes on näiteks ära kadunud sessoonsus- värsket kurki, maasikaid ja arbuusi saab pm aastaringselt.
Teine teema on kättesaadavus. Banaan ja apelsin olid defitsiit. Täna- mine, osta ja söö. Avokaadot nägin ma esimest korda alles täiskasvanuna.
Ja kolmas on maitse muutumine. Oliivid ajasid toona nn oksendama, täna söön suurima rõõmuga. Ma olen hakanud sööma ketsupit ning heeringat.
Mhmhm - leiva ja saia pakendamine kilekottidesse.
VastaKustutaEi mingit krõbdat koorikut ega paljast leiba-saia puurestidel.
Suurtel marketitel on kohapealne küpsetus, aga osa kauplustest topib kohapealse toodangu (leivad, ciabatta) kohe kileaknaga paberkotti ja see niiskus ei mõju koorikule hästi.
Kõik need krõbedikud on ju olemas, aga mitte igal pool ja lisaks on nende hind kallim. Mind ennast need eriti ei isuta, mulle sobib kilekotis müüdud viilutatud sepik kah. Aga pidudeks ostetakse meil alati laud täis just neid krõbedaid asju.
KustutaJah, mul on neid ka harva vaja.
Kustuta90+% ajast leiab mu kodust vaid kilekotis Rukkipala.
Ca 8p aastas tavalist kilekotisaia, mis soola-või suitsulõhe alla käib ja ca 10p aastas ciabattat.
Muid tooteid vähematel päevadel, nt laadalt soetatud suitsusingiga käsitööleib või konkreetse toidu kõrvale tarvilik. Nt ei oska ma teravat tomati-hakklihasuppi ilma krõbeda nisukuklita süüa, neid olen vist suurematest Maximatest ja Rimidest saanud.
Paadi Pagari vormileib! Paadi Pagari vormileib!
KustutaSellel on hea komme isegi siis, kui pood on ta rumalasti kilesse pakkinud, pärast lahtipakkimist krõbedaks tagasi minna.
Ja igal poel sellist rumalat moodi ei ole ka, suurematel Coopidel on selline leivakapp, kust saab ise võtta ja kasvõi isiklikku paberkotti pakkida, millest juba ise tead, et see ei ole seest kiletatud.
ainult praegu niiskel hilissuvel ei taha ta krõbe püsida ega krõbedaks tagasi minna, sest õhuniiskus on lihtsalt nii suur, et isegi näkileivad muutuvad nätskeks.
KustutaLugedes tuli meelde kaks maitset lapsepõlvest - värske kurk ja Bulgaariast pärit ketšup. Ema oli aiandusharidusega ja tema õpetus, et lõika kurkidel otsad ära, neisse koguneb taimemürki, on siiani meeles.
VastaKustutaMeil õpetasid lapsed kassile kurgisöömist ja see kaak hakkas kasvuhoones käima lavakurke otsast järamas :D
KustutaMeie esimene kass "murdis" kõik laokile jäänud kurgid maha ja näris neil kõri läbi. Kui youtube uskuda siis normaalsed kassid pelgavad kurki.
KustutaOo, peaks ka selle meemi oma blogis tegema :)
VastaKustutaEsimesed kevadised värske kurgi viilud võileival, lapsepõlve maitsemälestusena - jah, jah, JAH!!!
VastaKustutaSearasva olen poes näinud. Guugeldus ütleb, et suuremates poodides on, Poola oma.
VastaKustutaMumeelest Lidl müüb ka midagi, mul ema oleks nagu ostnud viimati. Ma ise ei tarbi.
KustutaKöögiviljade maitsega tuleb meelde üks Kreeka reis, kus muuhulgas veeti igasugu sellistesse kohalikesse söögikohtadesse, kus põhikliendid ka kohalikud. Oi kui hästi kõik need maitsesid, sest no maikuus Eestisse jõudval / keldrivarude kraamil ei ole seda maitset kuidagi. Leiva-saiaga on see, et kuigi lapsena need koorikud väga meeldisid, siis tänapäevased koorikleiva on veel parem lahendus - ei ole küll nii krõbedad, aga koorikut on kordades rohkem. Üks lohutustoit tuli leivaga seoses meelde veel - tomativõileib (leib, või, tomativiilud, veidike soola ja pipart), see on selline asi, mida nüüdki suvel ohtralt sai manustatud.
VastaKustuta