Sõbral on laps (ca 11 a) tõeline arvutisõltlane ja vaheajal teatavasti asi eriti hull. Mõtleb igasuguseid nippe välja, et laps korrakski ekraani tagant välja saada.
Andis siis lapsele raha ja käskis poest paar asja tuua.
Istume lobiseme. Helistab lapsele.. Kuidas seis on?
(mina kuulan kõrvalt)
Kas said asjad kätte?
...
Käisid poes?
...
Kuidas siis...?
...
Tellisid kulleriga????!!!
Teine lugu, võimalik, et olen selle juba kusagile kirja pannud.
Naised arutavad, et tänapäeval poiss-tüdruk on selline voolav nähtus, ja ei ole kindel, kas on üldse hea toon vahet teha ja rõhutada, kes on poiss ja kes tüdruk. Las igaüks ise otsustab, kes ta olla tahab.
Jah, räägib üks. Aga minu lapse klassis õpivad kaks tüdrukut, kes on kassid.
Me muidugi naerame, aga selgub, et tegemist polegi naljaga.
Lapsed suhtlevad ainult nurrudes ja kräunudes ja kannavad maske ning kostüüme...
Tõepoolest. Miks mitte, kui hinded on korras...
Igal inimesel on õigus identifitseerida end just nimelt selle eluka või asjana, kellena meeldib. Samal ajal on igal teisel inimesel õigus seda ignoda või selle üle irvitada. Ennevanasti oli identiteedikriisiga palju lihtsam, hullumajades leidus mitu Julius Ceasarit, koerinimest või kodanikku, kes end kummutiks pidas. Minu tagasihoidlik arvamus, et seni kui sa oma kiiksusid teistele peale ei suru (ei nõua, et ühiskond sinu kõrvalekallete järgi käituks) ja ühiskonna arvel ei ela, pea end kelleks või milleks tahad.
VastaKustutaSes mõttes olen eelkõnelejaga nõus, et ma võin küll aktsepteerida, et sa identifitseerid end leemuri või hariliku kodukassina kui see minu elukvaliteeti ei muuda Aga samas palun ära eelda, et ma sellega seoses enda elus mingeid korrektuure tegema hakkan.
VastaKustutaHiljuti jäi YT-s näppu video, kus noorusest üsna kaugele triivinud mees arutles, et ta on juba 74, meeste keskmine eluiga tema riigis 76, naistel aga 81, nii et seal saab ainult 1 loogiline otsus olla. Sugu muuta.
VastaKustuta