Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 12. august 2024

Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Või sa siiski teeskled, üritad olla tore, viiskas, järgida sotsiaalseid norme.  Vastad viisakalt  aitäh. Jätad oma mürgise kommnetaari enda teada  Võimalik, et see mäng hammustatakse läbi, aga teistel on parem ja sul endal on ka parem. 

Koroona-ajal vaatasin suu ammuli, kuidas mu liberaalsest täditütrest sai üleöö vandenõuteoreetik ja ultrakonservatiiv. Nüüd kuulasin hämmingus, kuidas mu konservatiivsest täditütrest on saanud võitlev feminist. Ta on nimelt (??)aasta ..  töötanud ainult meeste kollektiivis....
Mingil põhjusel häirib just mehi kui keegi on erinev. (Piisab, kui kuulata järjest Olukorrast riigis ja Keskpäevatundi, et selles veenduda). Häirib teise inimese (liigne)kehakaal, (roosa)juuksevärv, tättuud, taimetoitlus, koerad laste asemel, valed töökohad ja partnerid... Ma olen sellest ka varem kirjutanud.  Aga jälle kuulad ja tuleb meelde ja vangutad pead.

Ja ma ei vihka mehi. Päriselt ka. Ma usun, et mu isa on üks vähestest inimestest maailmas, kellega me oleme täiesti ühel lainel. Ning mul on maailma parim mees.

Ja #rahaon . Ma polnud ammu ses piirkonnas sõitnud. Keset tühjust on kerkinud muljetavaldav mitmetasandiline ristmik. Jah, põhja-lõuna suunas on üsna intensiivne ( Eesti kontekstis) kaubaliiklus.
35 miljonit eurot saadi  Euroopast. Hilisemad halduskulud? 
Huvitav, kas keegi, kunagi, ka üleüldse kaalub alternatiive? Et mõni valgusfoor? Möödasõidualad? Vana raudtee taastamine? Uus raudtee, mis valmib x aasta pärast? 


13 kommentaari :

  1. "Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene."
    SEE! 100% tabav kirjeldus.

    Kuigi tõsine teema, tegi su kirjutatu natuke ka nalja - aga tõsi on, et sotsiaalsed oskused jäävad tihtipeale (vana-)inimestel kängu. Ilmselt on muid probleeme ja muresid nendega nii palju, et sotsiaalsete oskuste elus hoidmisele ei jaksa enam keegi ressurssi kulutada. Ja nii me lepime vaikimisi "toriseva" taadi või memmega, kes tegelikkuses pillub lihtsalt õelusi vasakule ja paremale ja on süüdimatult "tema ise". :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ja siis kui vihjad, et saaks ka kenamini, lisab veel sapiselt: kas ina ei võigi üldse kunagi midagi öelda, jah?

      Kustuta
  2. Huvitav on võrrelda.
    Meil oleneb see põhikorraldaja seltskonnast. Mul on alati see teema peres, et tähtpäevi tuleb pidada erineval ajal, kuna seltskonnad ei sobi kokku. No kohe absoluutselt ei sobi. Nii et seltskond nr 1 - kõige nooremad korraldavad ja see tuleb neil ideaalselt välja, kuigi tuleb täpsustada, et neljast vanim (20+) on kõige asjalikum, teised elavad tal "seljas", natukene :)
    Seltskond nr 2 - alati õigel päeval ja intensiivselt lühike pidu suure söömaga, minu ema eestvedamisel ja korraldamisel (vt ka sotsiaalsed oskused ja turvatsoon, ilge orgunn mitu nädalat ette, et minu närve krõmpsutada :D).
    Ja siis seltskond nr 3 - 80+ ja 60+ lähikondsed teisest pereliinist. Kõige aktiivsemad on need 80sed, kelle graafikus leida päev, mis sobiks, on nagu presidenti ajakava planeerimine. Kui ise suudaks ka vanana NII aktiivne ja äge olla, siis on vist elu kaunilt elatud kah. Selle seltskonna puhul on minul korraldaja roll ja see sisaldab traditsioone - sült, heeringas, mitu sorti salatit, magustoit, tort, kaasatoodud koogid, pikk laud ja valge lina (utreerin natukene). Mitu tundi vestlust ja toidupakkide kaasavormistamine, sest nendega on nii kombeks.
    Ja siis olen ma aastaks otsaks täiesti kutu ega taha mingeid külalisi näha :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mnjah. See on see teema, milel puhul alati tuleb lõpus õhata - saaks ka ise nii ( head geenid, aktiivsus, tugev tervis):)
      Aga kuidas sulle tundub, kas see käib üle põlvkonna? Või on ka variante et nii emad kui ka tütred on võrdselt ja koos juhirollis?

      Kustuta
    2. Ma saan rääkida vaid oma pere kontekstis.

      Mul on see mingi sisemine teema und tõrge vist ja mul ei ole oma kohustusi kellegagi jagada. Ema ja tema õed ei teinud midagi koos, kõik lükati selle õlule, kes vanaemaga koos elas. Võimalik, et mu vastumeelsus tuleb sealt, sest me pidime. See oli kogu aeg kohustus. Emale ja mina tulin seal sabas nagu by default option. Teate kui rõve oli nõuka ajal paarikümnele inimesele sünnipäevalaud katta? Ja siis emadepäevaks ja jõuludeks jne. 10 last, abikaasad, lapsed + hiljem lapselapsed jne. Keegi ei panustanud. Nii et tõrkel on olulised põhjused.

      Lisaks veel see, et ma ise ei suhtestu oma hiigelperes nendega, kes kogu aeg võrdlevad end teistega või igal "rindel võidurelvastuvad" kui sa mõistad, mida ma mõtlen. Olme, asjad, autod, maja, lapsed, lapselapsed jne... kogu aeg käib võrdlemine! Enamasti majanduslikul pinnal ja see on nii igav, et mitte öelda häiriv! Mu jaoks on mingid asjad ja eluase eluga kaasnev loomulik nähtus, sellepärast ei pea hulluks minema ju? Mul on teismeliseajast mingi vastumeelsus sellisele võistlemisele...
      Et sa näed vaeva, korraldad, koristad, koordineerid ja siis tuleb kamp, kellest osa vaid vaatavad, mida sa oled vahepeal ostnud, kas laud on külluslik, kellega koos elanud või lahutanud, söövad kiirelt kõhu täis ja panevad minema. Ja sa jääd nagu energiatühi kott koju koristama ja kõikide nende meeleoludega omapäi. Minu meelest lihtsalt sellepärast, et keegi on sugulane, pea läbi käima. Aga see on mul ilmselt sellest, et suguvõsa on väga suur ja minu jaoks haaramatu. Vastik kohustus. Ja minu meelest tajus mul ema seda samamoodi, seega me mõlemad ei fänna. Tema oli veel kohusetundlikum kui mina, vanem põlvkond ilmselt. Ma olen sisuliselt 18.a alates enda eest palju võidelnud ja ega see head mainet ei loo :))) Aga mul pole enam seda taaka õnneks. Seega ma ise kutsun enda poole või välja pigem neid, kellega mul ongi tore olla ja kes muidu ka mind meeles peavad, mitte ainult kohusetundest, kord aastas. Pisikese kamba kaupa, harva ja siis ma panustan küll detailideni. Sest need on minu inimesed :)

      Nii et ma vist ei vastanud ikka su küsimusele või kui siis, ma ei usu, et see üle põlve käib. Harjumus, rollid peres, vastutustunne, sotsiaalsed oskused, valmisolek, tervis, liigselt pealesurutud kohustused, aga ka finantsiline võimekus tänapäeval - kõik võib rolli mängida selles, kas sa tahad seda kõike uuesti ja uuesti läbi elada või ei.

      Kustuta
  3. Vanavanemate lahkumisega igaviku radadele, on pere(sugu)kondlikud kogunemised lakanud, ei ole korraldajaid. Nüüd kohtume peamiselt matusel, pika laua taga, lubame üksteisele/teineteisele, et kohtume, kuid sinna see jääb, sest aegade klapitamine, (alaealiste)lastega toimetamine - võtab oma.
    Mulle meeldis alati isapoolsete vanavanemate korraldatud tähtpäevad, oli mõnus õhkkond ja igaüks lõi kaasa vastavalt oma oskustele ja soovidele. Laud oli nagu äke - parimad palad - ja nõukaajal oli taludes ju oma loomad/toit/hoidised...suvel-sügisel tehti sisse - ka see oli äge - kõik tulid kokku ja ülesanded jagati sujuvalt, igaüks tegeles sellega, mis meeldis - pärast pikk laud, pillimäng ja laulud.

    Kaasavaraks saadud suguvõsa kokkusaamistel oli nagu KK kirjeldab - miski võistlus, kellel on suures rohkem asju, suurem elamine/parem auto/tähtsam töökoht. Urr ja siis küsimused, millal siis peenike pere tuleb jne. Kohustuslikus korras käisin, kuid nüüd, kus vanavanemaid ei ole enam - pole vajadust käia.

    Vahel mõtlen, et kurb kuidas pere(sugulus)sidemed hääbuvad, kui neid siduv liim lahkub igaviku radadele. Nüüd teen mõnel korral aastas suuremat sorti ettevalmistusi oma pereringis ja lähimate kaasteelistega, kelle seltskonda naudin ja kus saan olla mina ise. Lootuses, et kunagi kui lastel on lapsed ja kaaslased - siis on nende lapsepõlvekodu koht, kus neid oodatakse ja soojalt vastuvõetakse ning tähtpäevasi tähistatakse (nii nagu tegid seda minu isapoolsed vanavanemad). Kohustus ei ole, kuid head meelt teeb küll kui teekond meelest ei lähe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahepeal tuleb raske periood- lapsed laiali õpivad jne. Mingis vanuses tuleb see tagasi. Soov juurte, traditsioonide jne juurde tagasi.

      Kustuta
  4. Mul on meeldiv kogemus paar nädalat tagasi. Korraldasin suguvõsa kokkusaamist. Igal hetkel ja igas asjas tajusin, et mind toetatakse, aidatakse nii jõu kui nõuga, mõeldakse kaasa ja tehakse, mida võimalik. Ja keegi ei lugenud midagi kokku ega nõudnud peenikest peret. Meil ei ole üleliia kokkuhoidev suguvõsa, aga kui me ikkagi kohtume, on alati tore.

    Ilmasamba roll tulebki meievanustel üle võtta - Ritsik on sellest kenasti kirjutanud. Ei tohi aga pahandada, kui nooremad seda sammast ei vaja või milekski ei pea. Neil on õigus elada teisiti, teises ilma otsas või ükskõik mis kombel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On olulisi pereüritusi, kus seda siirast lähedust on tunda jah, kasvõi hetkeks. Siis on maskid maas ja inimesed käituvad normaalsemalt kui muidu. Kahjuks see ei kesta pikalt, aga tol hetkel muidugi hinnatav. (ps. feedly hoiab kustutatud postitused alles).

      Kustuta
    2. Jah, see on ok. Ma arvestasingi sellega, et kes jälgivad, need las loevad.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!