Üks päev puhkuseni

Ma panin meelega sellise pealkirja, et välja vabandada oma nutust olekut. Üritan midagi positiivset ka vahele pista. Eks näis.

Ma olen väsinud. Ja käsi valutab ( ja lisaks ka puus ja jalg jne). 

kui ma oleksin usklik, siis usuksin, et see on mulle saadetud katsumus ja õppetund. Minu jaoks on oluline omada kontrolli, aga nüüd see tunne, et oled pisike suleke tormis ja mitte midagi teha ei saa.. hmm. Ütleme siis, et see on väljakutse. Raske.

Töö näiteks. See mis praegu toimub on.. õudne. See arusaamine, kuidas sa ei saa mitte midagi teha ega muuta. Optimistlik mina viskaks nalja, et varu popcorni jne, aga mu praegune mina lihtsalt ahastab. Ja mitte personaalselt, et mis minust saab. Mingil põhjusel tajub mu aju kogu seda globaalset ahelat ja maailma täielikku muutumist. Uus maailm on kahtlemata huvitav, ja olles elanud NLs, siis kas saab tulla midagi veel hullemat? Aga ikkagi ei taha, tahaks rahu maailmas. Valgustatud demokraatlikke juhte.

Kuna ameerikasse ei saa enam eksportida, siis on Euroopa kaupa täis. Seda võimendab ostujõu langus, sest kõrged hinnad. Ja need ei ole ainult Eestis! Valmistoote hind kisub praegu alla 3 euro ja tooraine eest maksame endiselt ligi 5. Ilma valdkonda teadmatagi saad ju aru, et see pole jätkusuutlik.
Lisa siia seakatk ning reaalsus, et meie liha isevarustatus, mis oli siiani ca 70% langeb nüüd u 30%ni. Ja.. 
ma tahaksin ära kägistada kõik need, kes tulevad rääkima sellest, et toidujulgeolek on mingi tööstuste poolt välja mõeldud pseudoteema. Mäletad, et me lootsime kunagi oma julgeoleku osas ameerikale ja natole?  Kas sa kujutad ette elu, kui ühel hetkel pole enam süüa? Ja nagu näitas koroona, siis kriitilisel hetkel on kõik meie naabrid küüned enda poole. Nii lihtsalt oli.

Lisaks kõik see, et põllumees annab su külale töökohad, kooli, poe, postkontori ja panga.  Ja annab teada, kui piiri lähedale maandub droon...Toit on kallis. Aga odava toidu puhul pole enam neid, kes toodaksid ja kasvataksid sulle selle toidu. Ongi valiku koht.

Mulle väga meeldis Kauri tähelepanek, et säästmine ja majanduskasv on oma olemuselt vastuolus ja teineteist välistavad.
Olen varem spekuleerinud tasamajanduse ideega, aga nüüd saatis Kaur lingi ja.. vabandust, aga see on ju uskumatult naiivne. Ma ikka ei väsi imestamast, mille kohta teadlased uuringuid teevad ja mille eest teaduskraade jagatakse. 

Me saame seda maailma muuta, kui teeme seda kõike koos. Oleme valmis ohvriteks, kehvemaks eluks. Koos. 
Prantsusmaa mässab, sest kärbitakse kulusid. Eestimaa mässab, sest kehtestatakse makse. Me ei suuda isegi omakeskis, miljoni inimesega midagi kokku leppida.
Mis sellest maailmast siis saab... 

Ma ei teagi on see hea või halb, aga kogu selle väsimuse juures ei ütle ma ei. Olen ju ette, tulevikuks reganud mitmele koolitusele ja kursusele. Sest tundub põnev või vajalik, aga tegelikult tahaks lihtsalt lebada ja mitte midagi teha.

Sel nädalal oli koori esimene proov. Jeerum, meid on nüüd 45. Nelikümmend viis. Me peame varsti uue ruumi otsima. No ok, tavaliselt vast pudenevad aja jooksul mõned ära. Mingi hetk käis peast läbi, et ei lase end enam juhatusse valida. Aga kõikide nende tabelite ja üleskutsete jms tegemine kuidagi rahustab. Midagi, mis on kontrolli all ja saan hakkama.
Ja siis käisin eile mälumängus ja just praegu mees helistas, et täna ka.. sest meie sõbrad vajavad abi.

Eilne mäng oli sellest seeriast, mis mulle tegelikult ei meeldi- aga läksin appi, eksju. Mulle nimelt ei meeldi, kui küsitakse fakte, andmata vihjeid, konteksti, et saaksid mitteteadmise korral vähemalt välja nuputada. Mõtisklesin siis taas selle " mina ise" teemal. Mina ise = ei meeldinud, vinguda ja avaldada konstruktiivset kriitikat ( ja pakkuda, et las ma teen tulevikus need küsimused ise). Normaalsed inimesed mu ümber rõõmustavad- jah, me ei teadnud ühtegi vastust ( hullult rasked küsimused olid, esimene koht sai 20st 15) aga näe- õppisime midagi uut! Ja nii tore! Näed lahedaid inimesi!...Ja kuigi küsimuste tegija tegi kehva tööd, siis tunnustus, et tegi! Nii tubli! Kommentaar FBst: suur aitäh korraldustiimile eesotsas xxx a, ja kohtunikele! Küsimused olid keerulised, aga väga huvitavad ja harivad. Sai kõvasti arutada ja kuna enamikku ei teadnud, siis tuli kasutada loogilist mõtlemist ja teistest teadmistest tuletamist.

Kui ma ütlen sama, siis ma teesklen ja ei ole mina.

Reede õhtuks andsin nõusoleku (appi minna, sest tiimi ei saanud täis) öisele orienteerumisele. Meie Pärnu miniblogijatekohtumisest on juba siin-seal juttu olnud. Ju mul oli taas adrekas laes ja tuju hea. Sest ma ei suuda meenutada seda hetke, kui nõusoleku andsin... Aga kindlasti saab olema väga tore. Ja eks ma saan need tunnid järele magada reisil. Onjut?

Pärnu kohta jäi kirjutamata, et Supeluse tänav! Appikene, kui ilus. Ja vabaõhu arhitektuurimuuseum. Ajalehes oli just samal teemal ka artikkel, positiivse näitena mingi Tallinna tänav (ei viitsi praegu otsida). Ja et kuidas see on elavdanud kohalikke ärisid jne. Pärnus oli mitmel majal peal müügisildid. Ei teagi siis.
Tundub, et me pole veel üles leidnud neid hispaanlasi, kreeklasi, kes tahaksid suvitamiseks normaalset temperatuuri. 
aa, oot.. õigus küll. Meil ei ole ju lende ja ka raudteed....

Midagi positiivset lõppu. Kõik mu rõdulilled õitsevad praegu, nii ilus.