Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 23. september 2025

Montenegro reis 4 aastat hiljem

Avastasin,  et meie reiside arengujoon on olnud selline. Kõigepealt olid  (pere) autoreisid,  a la road trips. Seejärel tuli AI etapp.  Siis lendas pendel teise äärmusesse- kõik orgunnida ise. Sinna perioodi jäid ka sooloreisid.  Ja nüüd oleme paar viimast võtnud lennu ja majutuse.  Igal reisimisviisil on oma plussid ja miinused. 
Seda ma tean, et mulle meeldib rohkem kohalolek, kui teelolek.
Ja hotell istub mulle paremini kui apartment (v a, koos Piretiga, kes vabatahtlikult tahab hommikusööki teha :) :)) sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda kogu olmega, mis korteriga paratamatult kaasneb.
Aga jah,  kõik põnevad ideed maanduvad lõpuks ikkagi raha, aja ja (otse)lennuvõimaluste kompromissiks. 

Seekord ostsime Reisidiilidest. Btw kui huvitab,  siis Reisidiilid teevad koostööd R toursi ja JoinUp iga,  millised omakorda võtavad vastu venemaa turiste.  Noh,  Hispaania,  Prantsusmaa,  Itaalia ja Kreeka võtavad ka.
See ongi keeruline teema.  Ajad kahe sümpaatse prouaga juttu. Üks neist on arsti loal tulnud reisima kahe keemiaravi vahel, tunned talle kaasa ja loodad paranemist ...  ja siis tuleb välja,  et nad on Moskvast. Sõitnud siia  Kuveidi kaudu,  naeravad - kui tobe, ei tea,  miks peaks sellise ringi tegema. 


Ja päev hiljem jagab üks mees õhtusöögilauas kõikidele veini.  Tema naisel Ninal on sünnipäev. Nad on pensionärid Kiievist.  Toosti öeldes viitab ta Montenegro mehele- teie ju teate, mis on sõda.  Too noogutab... Pärast räägime Nina ja Mihhailiga pikalt.  Leiame ühisosa natsionalistide ja fašistide ühises klubis.., aga.. Nutta tahaks. See, mida nad räägivad on nii masendav ja kurb. Hukkunud sugulased, Butša, Krimm. Mujale elama suundunud inimesed. Ja mis saab pärast- kõik need varemed, purustatud infrastruktuur.

Aga Reisidiilid veel.  Tallinna lennujaamas selgus, Et meie nimesid pole kirjas... 45min ootamist,  saime korda. 

Ma olin pisut murelik,  et täpselt sama koht. Eelmisel korral olin väga vaimustuses,  aga mul oli nn koroona eelis.  Vähe rahvast,  puhas jne.  Et äkki nüüd pettun. Ma ei hakka riigist ja vaatamisväärsustest rohkem kirjutama ja kordama.  Kõik on sama  või otsi  Kaamose juurest märksõna "monte".


Aga pean tunnistama,  et see riik meeldib endiselt. Soe külalislahkus.
Vahepeal on küll toimunud nii inflatsioon kui ka progress. Kui 4 aastat tagasi oli wc 50 senti,  siis nüüd  1 euro. Kiirtoit nüüd 3-4 eurot. Bensiin 1.34. Cetinjes saime imelist kohvi  1,60,  aga üldiselt oli ikka 3 euro kanti. Muud hinnad on mu meelest täpselt Eesti. Kui keegi tahab vaielda, siis mul on ka fotod :)

Kalda äär on täis kohe valmis saavaid hotelle.  Kuhu see rahvas küll mahub?? Kuigi, tundus, et ehitajatel on kas kollektiivpuhkus või streik (või ei taha hooajal ehitada) igatahes sellise tempoga läheb aega. Jõuate ära käia. Endisest rohkem on burksi ja vähem kohalikku. Budvas on vähe nn skandinaavia turisti riietust ja rohkem ilusaid kleite. Slaavi värk. 

Ja ikka väga Euroopasse tahavad.. niimoodi kõrvalt tulles märkad, mis muutuks. Suitsetamine, vedelev taara, kinnised korgid, liigne soolasisaldus, prügisorteerimine ... Ma ei tea, kas see on juba EL poolt reguleeritud, aga äkki saavad siis ka vetsu uksed luku.


Kui eelmisel korral jäid silma kassid,  siis see kord lisandusid koerad. Ma saan aru,  et nad on söönud ja neil on soe. Aga ikkagi on kahju.  Mulle on paljud Eesti külalised öelnud,  et jääme silma kui riik,  kus pole tänaval hulkuvaid loomi. 

Suur osa, mis jäi eelmise korra soovinimekirja, sai nüüd tehtud. Musta järve ring küll mitte tervikuna,  kuna kahe poole ühenduskoht oli liiga porine ja ring oleks olnud liiga ringi. 

Looduses jäid silma põlenud metsad,  sel aastal oli olnud eriti karm.

Ei kohapealne info,  guugle ega chat gpt  aidanud mul leida lisaks midagi igal pool reklaamitud nn 10le kohale.  Suure vaevaga leidsin viinamarja- ja oliivifarmid, aga hooaeg läbi.  Selliseid pisikeste kohtade nn festivale nagu ei korraldatakski. Suured festivalid pole päris see. 

Noja  ühistransport on endiselt nõrguke. Maanteede ehitused käivad suure hoolega. Tulevikus on ilmselt lihtsam riigis ringi liikuda. Budvast Kotori ja Perastisse jt suurematesse linnadesse saab bussiga, aga väiksematesse kohtadesse on raske pääseda. Selle soovituse võin küll siia jätta, et kui sa ajalooloengutest väga ei hooli, siis sõida ühistranspordiga ise Kotori ( ja otsi kasside väljak ning ausammas üles ja söö nende kooki) ning Perastisse, Tivatisse. Pole mõtet firma-tuuri võtta. Lihtsalt ilusad linnad.

Kohapealselt giidilt sain juurde kaks meelelahutust.
Austrifarmid.  Pääseb sinna nt. Kotorist kui valida  Blue Line,  mis peatub kõikides nn rohelise punkti kohtades.  Kõik farmid/ kodurestoranid Kotori ja Perasti vahel pidid  ühtmoodi väga head olema. 

Ja teine nn uus asi.  Gondel  Kotori ja Savin Kuki vahel.  Millised, nii slängi kui omadussõnana, vaated!!!

Kohapeal, Budvas, oli tegelikult teha küll. Vaateratas :) Vaatasime bocci trenni- appi, kui palju võhma peab olema.  Välikinos oli parajasti spordifilmide festival ja vaatasime filmi Dražen Petrović st- päris hea film oli. Ooperiaariate kontsert (fun fakt Tšaikovski Jevgeni Oneginist Tatjana kirja aaria on täpselt motiiv Valgre Läbi sajust ja Dvořák Russalkas on motiivid  Harold Arleni Over the Rainbowst. St vastupidi siis muidugi.)
Magasime maha, kuna ei saanud aru, millega tegemist-  etendused Koer heintel. (Mälumänguküsimus: Kes on autor. Ja pole üldse see, keda oletasin)

Kordan igas reisikirjas öeldut. Tahaks minna ja kuulata, mida meie st Eesti kohta - nagu montenegro giidid ütlevad- kallitele ja lugupeetud külalistele, räägitakse.  Seekordsed giidid,  lisaks sellele,  et Montenegro on vaene, lisasid et montenegrolased on laisad ja lohakad. St et kohalikelt ei telliks ise remonditöid ja muid teenuseid.  Lisaks rohketele päris naljakatele anekdootidele ka päris lugu.  Et hakati kaevama tunnelit- Sloveenia ühelt poolt ja Montenegro teiselt. Keskel pidid kohtuma. Ja...ei kohtunud  sest montenegrolased kaevasid viltu.  Kõik tehti ümber,  suured rahad jne.  Kust maalt jookseb piir eneseiroonia,  mis on väga väärt omadus, ja mainekujundusest tekkiva riigi kuvandi ning eelarvamuste vahel. Pärast neid anekdoote hakkad isegi märkama siin ja seal pilla-palla tehtud asju.

Ning teine see Tito ihalus. Need noored giidid pole päevagi ses režiimis elanud.  Kas kujutaksime ette,  et Eesti giid räägiks turistidele: praegu on rahvas vaene,  automaks, käibemaks,  tööd pole,  arste pole.. aga vaat nõukaajal kõigil oli töö,  kodu,  saime puhata sanatooriumis.. 


Kookide saladus sai lõpuks lahendatud :) Kotori kook on lehttaignast keedukreemiga ja Perasti kook pähklitäidisega.
Kuna sel korral käisin koos mehega,  siis sõime rohkem restoranides (khm).  Professionaalne kretinism: eelroana pakutakse soolast maitsestatud kohupiima/toorjuustu,  mida Eestis on võimatu müüa.  Pähklitega, paprikaga  jne. Väga maitsev.

Ma armastan Aadria mere soolast vett.  Kannab nii hästi,  et tundub nagu oskaks päriselt ujuda. Kohati on võimatu horisontaalist vertikaali minna (sest ma pean jalgu põhja ulatama). Inimesed on imelikud. St mina. Ca 200 m mere kohal (paraseiling,  btw riided jäävad kuivaks ja NII  äge) või 170 m zipline kuristiku kohal on ok. Kõige suurem väljakutse on merre minek. No külm ju!! Ainult mingi 27 kraadi! Aga ma olin tubli ja enda üle nii uhke, et lausa mitu korda võtsin tahtejõu kokku ja läksin vette. Vees on juba ok.
Memo mulle endale: trikoo on figuuri seisukohast ok,  aga vette minna on endiselt külm ja kuivab ka aeglasemalt.

Kuna mu eelmist Montenegro postitust on loetud tuhandeid kordi, siis panen siia igaks juhuks veel hoiatuse Tivati  lennujaama kohta, kuna kuulsin, kuidas eestikeelne reisisaatja ( Germalo? Novatours?) sõbralikult näitas inimestele peale check-ini teed turvakontrolli.
Palun ära mine sinna mitte enne kui enam kuidagi ei saa. Sest seal on kitsas, umbne. Lennujaama ees on mõnus park ja kohvik, tee seal arg parajaks. Lihtsalt selline soe soovitus. See oli koht,  kus oli kogemusest kasu. 

Tundub,  et ma hakkan vanaks jääma.  Täitsa hea on istuda varjus,  soe tuul puhub,  loed raamatut, aegajalt käid ujumas... saaks nädala veel (ja ilma töökõnedeta), saaks ehk isegi närvid korda :)

(Järgnev link võib turvaprobleemi hoiatusega mitte avaneda. On link blogile montenegro for me, kust saab päris palju häid ideid sh. Rongi kohta) Rong Barist Belgradi jäi proovimata. Ei raatsinud päeva raisata. Jääb järgmiseks korraks. Näiteks Albaaniaga ühendada ja millalgi kevadel või sügisel.
Ongi põhjust uuesti minna! :)


2 kommentaari :

  1. Väga mõnus ülevaade, aitäh!
    Mul endiselt seal käimata, kuigi mõtteis on olnud korduvalt. Kuidagi ei ole heade diilide otsa sattunud.

    VastaKustuta
  2. ;) ilus päev saab alguse heast hommikusöögist ;) Aitäh!
    Montenegrost Albaaniasse minek on endiselt hullumeelsus. Liikumiskiifus 10-20 km/h.
    Ilus riik matkamiseks, looduse nautimiseks - viigimarja hooaeg… mmmmm

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!