Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 
ma tean, et minu päikese toob välja ainult keemia. Mõju kestab paar aastat, seejärel on vaja taas testi küsimustele õigesti vastata ning saadud retseptidega kokkuhoidlikult ja ettevaatavalt toimetada. 

Praegu on perimenopausist saanud uus ath. Loen ja juurdlen, et huvitav. See oli mu elu vaimne ja füüsiline tippvorm. Ja siis plahvatas. Ma ju võtsin nn hormoontablette. Ja ilmselt krõbistaksin neid siiamaani, kuna pereõde jagab kordusretsepte ilma ühtegi küsimust esitamata, kui ma poleks täiesti juhuslikult lugenud ühte raamatut, kui ma poleks täiesti juhuslikult viitsinud panna endale arsti aja ning olnud 3 kuud hiljem ka sellel ajal (koroona)vaba..

Äkki meil oleks aeg tõele näkku vaadata. Et nagu ka tänapäeva kooli roll on muutunud, õpetaja ei oma enam tõemonopoli. Siis sama on meditsiiniga. Süsteem on üle koormatud, kuna rahvastik vananeb muutub olukord järjest keerulisemaks ja juba praegu sõltub see SINUST ja õnnest, kas sul on võimalusi. Miks  mitte muuta enese ravimine legaalseks. Nii nagu pank teeb teatud finantsinstrumentidele juurdepääsuks eelnevalt testi- nii võib ju ka meditsiinis teha ala funktsionaalne lugemisoskus ja arusaamine riskidest. Ning kui läbid testi, saad laiendatud juurdepääsu ravimitele. Meedikutel jääks aega tegeleda päris haigetega ja sellega, mis vajaks käsitööoskust ja lisauuringuid.
Kui eelnev mõttekäik kõlas teile sekkumisvajavalt, siis pole vaja muretseda. See on üks stressi ja muretsemist vähendav nipp. Sa asendad äreva mõtte positiivsega :)

Müügikoolitus, seevastu, oli väga hea. See on vist minu jaoks teine müügiga seotu? Igatahes, mulle meeldib olla rollis, kus ma ei tea kõiki õigeid vastuseid. Jah, ma olen harjunud sellega, et ma mõtlen ruumis olevatest inimestest teistmoodi ja esitan küsimusi, mis mitte kedagi teist ei huvita. Aga jumala ükskõik.

Hea oli reaalsuse tunnistamine. Täna ei ole telefoninumbrid avalikud. Noorem põlvkond kardab kõnesid ja veel vähem helistada. Kõiksugu veenmisvõtted ja läbirääkimistehnikad on vahvad, aga sa ei saa nendeks võimalustki. Sul on parimal juhul aega 15 sekundit. Terve meie elu on müük ja turundus M.O.T.T:, mida ma siis rääkinud olen.
Lohutav oli kuulda ekspertidelt, kes oli diilini jõudnud 15 aastaga, teine 3 aastaga, nii et ma olen täiesti graafikus. 
Sel nädalal oli mul juhiga kohtumine. Muu hulgas ta küsis, et kas ma ikka jõuan ( kõike oma kolme tööd teha) ja äkki tahan midagi ära anda ( nagu me 3 aastat tagasi tegelikult kokku leppisime) ja et siis mida. Ma olin seda küsimust ammu oodanud ja selle mõttega mänginud. 
Ja ma ei oska midagi vastata. Ma olen omaenese vang. Mulle meeldib see kontroll, võim, mis mul on terve protsessi osas. Minusugustelt ei tohi küsida. Minusugustele tuleb öelda, et nüüd on nii ja kõik.
Nii nagu ma postitust alustasin- mul pole stressi. Ma olen aegajalt väga väsinud, kui ma tavaliselt lõpetasin igal õhtul nn puhta lauaga siis nüüd olen hakanud mitmel põhjusel jätma asju pooleli ja homseks. Aga täna paistab päike, keemia mõjub ja kõik on hästi. 

Lisaks sisule meeldis mulle koolituse ülesehitus. Slaide taas praktiliselt polnud. Aga oli- töövihik! nagu vanasti koolis, kenasti trükitud ja kujundatud. Megahea idee. Sulle jäävad alles materjalid kenasti kompaktselt. Koos harjutustega ja rühmatööde tulemustega ja märkmetega. 
Ja teine äge idee oli infoturg ( ok, nimi oli imelik). Inimestele hullult meeldib rääkida " kuidas nendel on". Tavaliselt kukub aga nii välja, et rääkida saavad paar aktiivsemat ja/ või siis väikeses rühmas ja pole aega nagunii. 
Idee oli järgmine: kõik valmistavad ette ühe küsimuse. Tekitatakse kaks vastamisi seisvat viirgu. Ühes viirus on küsijad ja teises vastajad. Küsija küsib oma küsimuse tema vastas seisvalt ja vastasolev vastab oma kogemuse põhjal, et kuidas tema lahendaks. Aega nt 1 minut. seejärel astuvad kõik ühe koha võrra edasi, mistõttu ühel hetkel saavad küsijatest vastajad ja vastupidi.

mis tuletab mulle meelde, et ma peaksin oma kogutud " mängud" avalikuks ja kättesaadavaks tegema. Ehk on kellelgi, kes vajab ideid, kasu.