Etv 2s jookseb praegu ülipõnev dokk maiadest. Teoreetiliselt peaks ma teadma kõike, kuidas elasid mu vanaema vanaemad ca 1840 ja sealt edasi. Aga ei tea.
Ja vaesed ajaloolased peavad mõistatama, miks maiad või roomlased või viikingid tegid seda ja teist. Ja paari matmispaiga põhjal üldistama seda kogu ühiskonnale.
Isegi kui maha arvata taudide ja sõdade katkestused ja et igas peres ei räägita, siis seni kuni on alles rahva esindajad, miks me ei tea? Kas see on osa ellujäämise instinktist, et me unustame meile lapsena räägitu?
Ajalugu on suuremas osas fantaasia ja väljamõeldis. Lihtsam tõestus sellele on lasta rääkida mitmel inimesel sündmusest, kus nad aasta tagasi käisid ja siis kuulata, kui erinevalt nad mäletavad ja millise nurga alt. Ajaloolased on ka inimesed ja oma muinasjuttudes nad toetuvad mingitele levinud arusaamadele, millel ei pruugi tegelikkusega seost olla. Võidab see, kes on kõige lugupeetum.
VastaKustutaMa panin mingi aeg need jutud kirja, mida vanad sugulased rääkisid ja küsisin küsimusi juurde. Ega pea pole prügikast.