Teisipäeval peeti minuga nkk ringkonna poolt arenguvestlus.
Kolmapäeval ja neljapäeval andsin selle aasta esimesed loengud. Sel aastal on grupis kõik naised. 17. Esimesed loengud läksid minu enda jaoks hästi. Vist ikka natuke on kogemustest ka kasu. Ma polnud päeva lõpuks toss, vaid vastupidi- energiast laetud. Hea mõte oli, et tegin ülesehituses ja metoodikas muudatusi. Minu enda jaoks on asi loogilisem ja mul on lihtsam veenda, et räägin huvitavat ning vajalikku asja. Õppijad on taas toredad, usinad ja töötavad rõõmuga kaasa. Loodetavasti jagub seda energiat ka mõne nädala pärast.
Reede pluss nädalavahetus olin juhtimiskoolitusel. See oli eelmisel aastal läbitu teine osa. Eelmise korra treener polnud üldse minu inimene- minu jaoks oli ta seksistlik, enesekeskne ja halb tagasisidestaja. Ja ma andsin talle tookord hävitava tagasiside.
Mu vastas istuvad tuttavad pidid naerust ära surema, kui nägid mu nägu... kui mind määrati taas selle treeneri gruppi. Ta vist ei mäletanud mind (õnneks), uuris, et tundun tuttav aga kust...
Mul jälle vedas. Sattusin jälle võitjate meeskonda. Sel korral oli meid kokku neli minusugust, aga kui tugineda siirupilisele tagasisidele, siis tundub, et saime võimu kenasti jagatud ning kõik toimis. Kõik ülesanded "võitsime" st võistlust sellises kohas ju ei toimu, aga ikka ju hea, kui annad 100% õigeid ( =mida eeldatakse ja oodatakse) vastused. Meil oli tore, sai palju nalja jne. Mina pidin küll (nagu alati) paar korda suures saalis taas " nurgas seisma", kui selgus et kursusel andsid vaid paar inimest märku, et saavad aru minu kasutatud akronüümidest- SMART, KPI, EBITDA... (juhtimiskoolitus khm..)
(Kui keegi vajab kusagil näidet inimesest, kes pole õppimisvõimeline- võite vabalt mind näiteks tuua. Mul on kenasti ära vormistatud 3 vastust/teemat, mida kogu mu elu jooksul mulle ette heidetakse/saan tuua välja arenemis- ja õppimiskohtadena. Üks neist on arrogants- ma ei arvesta auditooriumi tasemega.. Ei õpi)
Ma taaskord mõtlesin teemal, et kuidas see ikkagi toimub. Sa lähed täiesti võõrasse seltskonda. Mitte kedagi ei tunne. Ja mingil põhjusel on mõned sümpaatsed ja teisi pigem väldid. Välimuses mingid markerid? Lõhn? Kehakeel? Ja siis tuleb järgmine samm. Inimene teeb suu lahti hakkab rääkima ning sa saad aru et..ta ei saa sinust aru. Nagu sa ei räägiks eesti keeles. Noogutad, lased tal rääkida, aga rohkem enam küsimusi ei esita ega juttu alusta.
Aga. Mu motiiv sel korral polnud järjekordsed juhtimisteadmised. Vaid koolitusteadmised.
Mul on endiselt kolm küsimust/dilemmat, millele ma lootsin leida vastused.
Esiteks- kuidas püsida ajas. Mul on endiselt pidev stress, et ma saan varem valmis või ei jõua kõike räägitud. Ühe tuttava õpetajaga rääkides, mainis ta muu jutu sees, et selline asi tuleb kogemusega. Tunnetus, et tunni lõpuni on veel niipalju.. jne. Loodame siis.
Teine. Kuidas rääkida slaidideta. Ma olen sel aastal neid vähendanud. Ja mõlema loengu lõpus nendin taaskord- ma võin teha endale igale poole märkmeid, märksõnu. Aga kui seda pole slaidil, siis ma seda ei räägi. Mul läheb töö käigus meelest ära neid vaadata, ja kui tuleb meelde, siis on nn õige aeg juba möödas.
Koolitusel ei näidatud ühtegi slaidi. Ja niipalju kui ma nägin, polnud kellelgi ka märkmeid (vast mõnd skeemi piiluti). nn loengu osad polnud küll pikad- maksimaalselt ehk paarkümmend minutit ( vs minu 4 x 45). Aga kuidas seda saab? Jälle kogemus? Et kui juba kümnendat korda sama juttu räägid, jääb meelde?
Ja kolmas. Ikka see mängimine.
Selle koolituse metoodika oli selline. Erinevas järjekorras, vastavalt teemale
1. oma kogemuste kirjeldamine kas individuaalselt või rühmas
2. teoreetilise osa tutvustamine ja kogemustega võrdlemine
3. mingi mäng suvalisel teemal, mis siis kinnistab omandatud kompetentse.
4. tagasisidestamine treeneri ja rühma poolt
niimoodi kirjapanduna kõlab selgelt ja loogiliselt, eks? Aasta 2024 hittväljendit kasutades- " minu aju on eriline"- minu jaoks see ei tööta. Kui tuleb peale niipalju infot ei jää aega seda seedida ja enda jaoks läbi mõelda. Kõik need mängud käivitavad minus võistlemissoovi (tegelikult ei tohi!), lisaks tekib esinemisstress- ma tean, et ei hinnata ja õppeprotsess ja blablabla, aga ma tahan olla hea. St ma keskendun sooritusele, mitte ei omanda või kinnista enda jaoks mingit uut kompetentsi.
Lühidalt- minule ei sobi. Mina õpin, kui saan läbi kirjutada, skeemi või joonise koostada.
Aga äkki ongi mu aju eriline ja kõikidele teistele sobib?
Iga koolituse lõpus on alati see nn sunnitud tagasisidestamine- mida te täna uut õppisite, mida võtate siit koolituselt kaasa- teate küll. Ja siis ma iga kord, igal koolitusel, juurdlen. Et kas inimesed vastavad siiralt. Kas nad tõepoolest oskavad intensiivse 12 tunni lõpuks öelda- see oli uus, õppisin, hakkan kasutama? Või nad on õppinud minu moodi valetama?
Kui palju ma saan loengust asendada mängimisega? Juhtimise näitel on see põhjendatav- kes meist poleks nt koosolekul olnud, ikka oskad ju kirjeldada etappe ja mida saaks paremini. Aga kui ma õpetan mõisteid? Täiesti uut materjali?
Üks teema koolitusel oli arenguvestlused. Minu üllatuseks oli meil palju neid, kel kogemus mõlemal pool lauda 0. Ja minu täiesti subjektiivne hinnang ( ei tulnud meelde küsida)- teema kukkus läbi. Naine, kes pidi mängult seda läbi viima, jooksis täiesti kinni. Talle oli ette antud teoreetiline osa- skeem/plaan. Mind, kui kogemustega, pandi talle vastu st ta pidi minuga selle läbi viima.
Läbiviija jooksis kinni. Lõpetasime seetõttu varem. Tagasiside protsessis analüüsiti nn läbi. Aga kas päriselt niimoodi kinnistub? Et kui ta nüüd peab päris elus ise selle läbi viima... oskab?
Treener, nagu öeldud, oli sama kui eelmisel korral. Esimese grupitöö mossitasin, aga haarasin kohe endale (kuna oli juhtimiskoolitus, siis iga grupitöö jaoks sai iga liige olla kordamööda juht), et edasi saaks tsillida ja jälgida. Siis aga mõtlesin, et - oot. Ma oleme ju täiskasvanud inimesed, mul on ju sel korral hoopis teine eesmärk- õppida, kuidas õpetada. Ning muutsin suhtumist (endale pai). Ja see oli hea. Ta tuli ise samuti oma rollist välja ning osutus ( jäädes küll endiselt seksistlikuks ja eelarvamuslikuks) toredaks. Ning no kellele ei meeldiks rääkida oma kogemusi, nippe ja õppetunde.
Lühidalt- astusin dialoogi. Sekkusin ta monoloogidesse, provotseerisin, küsisin küsimusi, mis meid kõiki TEGELIKULT huvitasid (tean, sest rääkisime neist lõunalauas)jne. Selle sama arenguvestluse osas jõudsme väga mõnusa arutelu käigus päris heade ideedeni.
Ühelegi oma küsimusele- kuidas paremni õpetada, tegelikult vastust ei saanud, aga mõtteainet lisaks küll. Lisaks paar käitumisviisi, mis mulle meeldisid.
Ma pean ikkagi kooli poolt saadetavad koolitusvõimalused üle vaatama ja leidma aja neis osaleda.
Loengu ajaga on nii, et on hea, kui sul on palju näiteid. Neid võib rääkida / tuua / näidata, aga ei pruugi. Ja siis loengu ajal jooksvalt tood neid juurde või jätad mõned ära. Nii saad oma loengut kas paisutada või kiiremaks tõmmata.
VastaKustutaTeine variant on küsida võimaliku üleliigse aja täiteks auditooriumilt küsimusi. "Kas teil on kunagi...?" Muidugi ei tohi see ainult jauramiseks minna, peab ikka sisuline ja teemas ja ka teisi huvitav olema.
Üks selle koolituse läbiviijatest rääkis, et talle on jäetud tagasisidet, et " räägid liiga palju lugusid..":))
Kustutanii et jah, eks kusagil on see õrn tasakaaalupiir. Näited-lood/ teooria/ praktika/ hindamine jne
See ajas püsimine ja oskus planeerida tuleb tõesti kogemusega. Algaja õppejõuna pingutasin esimesed paar aastat materjalidega üle, st valmistasin liiga palju materjali ette, sest kartsin, et äkki jääb ajast puudu.
VastaKustutaAja ja kogemusega kasvas ka enesekindlus ja kinnistus teadmine, et õppija pooldab pigem vähem infot korraga aga korralikult läbida, selmet kiiruga suurest infohulgas läbi kihutada.
Vist esimesel aastal kasutasin märkmeid aga üldiselt olen alati peast rääkinud. Slaidid on õppijale rohkem - nimed, mõisted, paragrahvid jms, et tal oleks see silme ees ega peaks sisusse süvenemise asemel keskenduma keeruliste sõnade üles kirjutamisele.
Ma ei saa aru sellest mängimise vaimustusest - ei õppija ega õppejõuna. Kus kohast on tekkinud ootus, et loengus või koolitusel või jumal teab kus sellises kohas peab olema fun??? Ma ei lähe ju tööl koosolekule ega arenguvestlusele lootuses, et seal on täiega põnev ja keegi lõbustab mind. Miks see ootus on siis tekkinud, kui keegi läheb koolitusele või loengusse?
Ma ei rakendanud mingit mängimist - mu meelest see andis vaid vastupidiseid tulemusi. Nii kui mingi grupitöö välja kuulutasid, läksid pooled krampi, sest a) ei tahtnud (pool)võõrastega sebida ja b) teiste ees esineda. Krampis inimene, kellel on ebamugav, ei omanda mingeid teadmisi. Tal läheb kogu energia vaid selle ebamugava olukorraga toime tulemiseks.
Loengus/koolitusel mängimine on laisk õpetamine. Õppejõud/koolitaja saab tegevuse mõneks ajaks auditooriumile veeretada ja ise hinge tõmmata. Teadmisi ei omanda seejuures keegi.
Tänan!
KustutaMa sain siit päris mitu kasulikku mõtet .
Laiskusele viitamine on väga hea point :) ja tõsi ta ju on. Vahel on vaja natuke häält puhata :)
Ma ei tea kedagi, kellele meeldiks loengus/koolitusel mängida või grupitööd teha, aga ometi on need laialt levinud. Miks ometi? Ma ise ei pelga esinemist, aga (pool)võõrastega sebida ei taha.
Kustutausutavasti on see tasakaalu küsimus? Sest ilmselt pole ka väga tore, kui sul on järjest ainult loengud-monoloogid?
KustutaTahaks auru välja lasta, kontrolldia, kas saan õigesti aru; arutada, kogemusi vahetada jne.
Tark koolitaja ilmselt suudab selle ära tajuda?
Mina arvan küll, et mängimine on vajalik.
KustutaÕppisin vahepeal majandust (EBS MBA). Ühe päeva oli meil grupitöö - mäng. Mängisime ettevõtet. Toode, hinnad, materjalid, müük, tellijad ja ostjad, finantsid ja mis veel. Just nii keeruline, et oli päevaks pusimist.
Me suutsime enda alguses väga eduka ettevõtte kenasti pankrotti mängida.
Mulle jäi meelde kui kogu õppeaasta kõige huvitavam päev, ja ka teistele minu arust meeldis väga. Meil oli kursus täis päris ettevõtjaid, nii omanikke kui keskastme juhte, kel reaalselt rahaline vastutus nii raha kui paljude inimeste töö üle. Kuid ka neile meeldis.
Iga asi peab ikka sobima konteksti ja teenima mingit eesmärki, sh ka tunnis/koolitusel mängimine. Toon näited:
Kustuta1) viimasel kursusel õigusteaduses õpetasime kriminaalmenetlust, mis on erinevalt laialt levinud uskumusest täiesti kuiv ja surmavalt igav. Pmselt õpid kuiva reeglistikku, tähtaegu jms. Et asja natukenegi ilmestada ja vähendada suitsiidiohtu tegi õppejõud üliõpilastega etteantud kaasuse järgi harjutuskohtu mängu: kohtunik, prokurör, tunnistajad, kaitseadvokaat, süüdistatav jne. See toimis vaheldusena ja elavdas muidu kuiva materjali, üliõpilastele meeldis ka. Selleks ajaks olid nad ka omavahel rohkem tuttavad ja suutsid koos töötada ka siis, kui nad tingimata üksteisele ei meeldinud.
Aga ainult sellest ei piisa. Selleks, et ühel hetkel krim.õigust praktiseerida, pead ikka need kuivad reeglid endale kõrvade vahele ajama, st lugema seadust, kaasusi ja õpikut. Mäng oli tore aga mitte kõige efektiivsem teadmiste omandamiseks.
2) Sama metoodika ei toiminud esimese kursuse õiguspraktika tundides, missest, et seegi oli praktilisema suunitlusega aine. Grupitööd mitte ei ühendanud, vaid lagundasid seltskonda, tekkisid konfliktid, kaebused jm asjatud sekeldused. Esimese kursuse tudengid alles võõristasid nii õppejõudu kui kaastundengeid, alles harjusid ülikoolis käimisega. Dekaaniks saades lõpetasin esimesel kursusel need mõttetud grupitööd ära - neist tõesti ei olnud mitte mingit kasu. Olen sellest varem mu meelest Ritsiku juures kirjutanud ka.
Ehk siis igal asjal ikka oma aeg ja koht. Ei saa läheneda luumurrule pipraplaastriga, kuna "elu on niikuinii kibe ja mida varem seda tunda saad, seda parem".
MBA kursusel mängimine võis olla lahe kogemus aga majandusaluste selgeks tegemiseks tuleb ikka õpik lahti võtta.
Selleks ajaks olime me kaks aastat mikro- ja makroökonoomikat ja muud ettevõtlust saanud, õpikuid lugenud ja paberil kontrolltöid kirjutanud. Nii et läbimäng oli nagu selle kõige kokkuvõte.
KustutaTargutan ka pisut kaasa. Paljud hädad saavad alguse:
Kustuta1) minnakse koolitusjuhi/personalijuhi juurde sooviga - meil on vaja koolitust!
2) koolitusjuht - otsib koolitaja, võtab hinnapakkumise jms
3) annab valikud - valitakse välja
4) koolitajaga eeltöö jääb puudulikuks, mida täpselt soovitakse, kes on sihtrühm, nende eelnev kogemus, pagas jms
5) formaat samamoodi, mis sobib sellele grupile, mis töötab
6) koolitaja ja koolituse soovija (mitte tellija, sest koolitusjuht ju ei pruugi ka teada vajadusi ja tunda inimesi - nii, et teda pole mõtet barrikaadile heita - kuigi saab pärast (ebaõnnestunud)koolitust puid alla) ei kohtu eelnevalt...
7) ei anta tagasisidet ega peegeldata saadud teadmisi ning mis kõige-kõige olulisem
8) ei toimu kinnistamisprotsessi ja omandatud oskuste/teadmiste rakendamise osas ülevaatust (tagasivaatust).
Koolitaja on kahe tule vahel ja lõpuks antakse hinnang - jama.
Kaur ütles "Selleks ajaks olime me kaks aastat mikro- ja makroökonoomikat ja muud ettevõtlust saanud, õpikuid lugenud ja paberil kontrolltöid kirjutanud. Nii et läbimäng oli nagu selle kõige kokkuvõte. "
Kustutanovott!
Mitte nii, et pool päeva oled alles uue teemaga tutvunud ja nüüd ole lahke, tee nägu, nagu sa oskaks seda.
Indigoaalase postituse näitel - see naine, kellele torgati esimest korda elus kätte mingid materjalid selle kohta, mis on arenguvestlus, ja kes pidi seepeale kohe kõigi nähes seda etendama. Nii ei ole õpilastega ilus teha.
Kustutasee oleks nagu mina viskaks kahe inimese barokktantsu joonise kätte õpilastele, kes pole selle stiiligagi tuttavad ja ütleks "nii, nüüd võtate paaridesse, lugege joonis läbi, viie minuti pärast tantsite teistele ette".
"mis mõttes ei julge - kas te ei tea, et praktika käigus õpib paremini?"
KustutaKäin ka praegu koolis ja üks õpetaja armastab millegipärast alati raisata aega mingi väga nõrgalt põhjendatud, enamasti pigem segadust tekitava gruppideks jagamise ja siis gruppidevaheliste mängudega. Muidu nii tore õpetaja, aga miks ta seda teeb?! Mõtlesin, et peaks temaga vist rääkima ja küsima, kas neid mõttetuid mänge ei annaks kuidagi ära jätta või vähemalt vähendada. Praegu tundub lihtsalt, et ta on seda kusagil koolitusel õppinud, mängulisust on soovitatud ja ta püüab õpitut (suht edutult) rakendada.
VastaKustutaMina küsin endalt, et kas see on ainult nn meie põlvkonna puhul nii? Või kõigil ( enamusel). Sest kui kuulata moodsaid haridustehnolooge, siis nn stressiolukorras ( mäng) kinnistatud kompetents peaks tavaelus nn lauldes välja tulema.
KustutaEks see vist ongi väga suur dilemma ja sõltub ainest/sihtgrupist jne. Aga jah. Mina olen sinuga samas paadis.
Mängimisest ja gruppidesse jagamisest - mulle ei meeldi, sest 1/2 inimestest ei julge suud lahti teha, 1/4 ei saa asja eesmärgile pihta ja heietavad ning räägivad asjast mööda, kaasinimestele on igav ning järelejäänud 1/4 võiks ühe grupi moodustada, kes siis mänguliselt grupis õpivad ja kogemusi juurde saavad. Ent katsu sa gruppi niimoodi kokku panna, et kõigile sobib. Koolitajale paras väljakutse, sest üsna sageli ei tea koolitaja midagi grupi dünaamikast ja inimestest, kes koolitusele on tulnud.
VastaKustutaArenguvestlused - paljude jaoks on need kord aastas toimuvad kohtumised juhiga, kus vaadatakse üle kuidas on läinud, mis plaanis ja kuhu suunas edasi. Juhil on selles rollis kuulamise ja küsimuste esitamise roll - peategelane on töötaja, kes vastutab saba-ja-karvadega oma edu ja edasiarengu eest. Kui mul on plaan kuidas jõuada punktis A punkti B - siis seda ka juhil kommunikeerin ja ütlen ka, mis mul selleks vaja on, mida teen ja kuidas juht saab toetada. Kui juht ütleb, et ei-ei-ei, siis pikka juttu ei ole. Võõras seltskonnas hakata "teoreetilist" näitemängu harrastama, mille skript tuleb endal välja mõelda - viib inimese tõenäoliselt lukku. Olen koolitajana kasutanud nö kaasuse õpet, mõelnud välja juhtumi, erinevad rollid, andnud märksõnad ja laused, millist karakterit mängida - inimestel läheb silm särama ja kohe elatakse rolli sisse, sest kõik mängivad kaasa vastavalt koolitaja näpunäidetele. Oluline roll on siin tagasipeegeldada - jätta aega muljete settimiseks ja jagamiseks. Läbi selle kinnistub kõige paremini.
Kindlasti on koolil pakkuda rohkem tuge - küsi julgelt - sul on õpetamise peale annet ja miks mitte seda ära kasutada enese oskuste arendamiseks!
" minu" nn peamised vaidlusteemad (arenguvestluste puhul) olid- volitused. Hästi sageli antakse nn lubadusi ( a la koolitsued, karjäär, problemaatiline kolleeg), mida pole tegelikult võimalik täita. Ja ka teiselt poolt, pole mõtet kiruda nt riiki ja seadusi, kui su juhil pole võimu neid asju muuta. Ning teine- ma olen sulle südamelt ära rääkinud- aga, MIKS sa seda infot vajasid, mis sellest edasi saab, kas järgneb mingi muutus? Tavaline ( minu ca 30 aastat kogemusi)- istume järgmisel korral taas laua taga ja nendime, et midagi pole muutunud.
KustutaJa lisaks lollid küsimused a la istud tippjuhiga vastamisi ja ta uurib- kus sa näed end 5 aasta pärast?! (... ee võtan sinu koha? lähen minema? ). Ära küsi asju, millele pole tegelikult vastust vaja.
Arutelu käigus jõudsime selleni, et tegelikult ongi väga erinevad metoodikad/eesmärgid. Alates sellest, et see on koht lihtsalt ventileerimiseks vs struktuurne ( mõõdikud jms). Aga see tuleks siis ka välja öelda.
See võiks olla ainus mäng, mida koolitusel hea meelega kaasa teeksin - etteantud kaasus ja karakter. Saab natuke aega näitleja olla :-)
KustutaNende grupitööde üle oleme me mingis blogis juba vaielnud. Minu väide on, et reaalne elu ONGI lakkamatu grupitöö. Kui sa lähed kursusekaaslasega koos töötamise peale lukku, mis sust siis pärast kooli saab? Ükskõik mis alal sa töötad, oled sa valgekraena ju osa süsteemist. Ülemused-alluvad, naaberosakonnad või teised ettevõtted või riigiametid, kodanikud või kliendid või partnerid - keegi ei tööta üksi. Miks ei peaks siis koolis seda harjutama?
KustutaKa päriselus on sama jaotus nagu Cranberry kirjutab. Kes ei julge suud lahti teha, keda ei huvita, kes ei oska või kellel pole aega. Mõnel on täpselt vastupidine eesmärk kui sinul. Aga ka siis pead sa nendega koos töötama. Sa ei saa visata välja naaberosakonda, kes võitleb samade ressursside (eelarve, inimesed, juhtkonna tähelepanu...) eest nagu sina ainult sellepärast, et nendega on raske koos töötada. Töö ongi keeruline! Ja on ju hea, kui esimesed kogemused tulevad suhteliselt stressi- ja vastutusvaeses keskkonnas nimega "kool"...?
Kirjutan seda juttu töölt ja tööajast, sest kvartaliplaanide kooskõlastamise koosolek naaberitiimiga sujus ootamatult kergelt ja võttis planeeritust vähem aega.... :)
Kaur, on lugematul hulgal inimesi, kes töötavad üksi. :D Ja nad on valinud teadlikult sellise töö, mis võimaldab neil seda teha. Ma arvan, et mitte väikest rolli ei mängi siin koolis peale surutud tobedad grupitööd. ;)
KustutaMa usun, et me kõik oleme pidanud mingil ajahetkel tegema grupitöid ja kuskil koolitusel mängima. Mitte ükski neist pseudo-kogemustest ei andnud mulle oskusi, kuidas keerulise kolleegiga tööl ühist keelt leida või kuidas händeldada kollektiivis tekkivat konkurentsi või nt tainapeast ülemust. Selle kõige omandasin ma lihtsalt aja jooksul kogemusega, tehes vigu, suheldes endast targematega.
Ainus, mis ma neist mängudest omandasin, oli veendumus, et suurem osa inimesi on tüütud lollpead ning mul ei ole teiste inimeste üle mitte mingit kontrolli. Ma ei ole veendunud, et see teadmine on aidanud mul kusagil kollektiivis paremini hakkama saada. Pigem on see teinud mind veelgi küünilisemaks kui ma niigi olen. :D
Eh me tõesti oleme sellest juba rääkinud :)
KustutaKõik need üksi töötavad inimesed - kes on kahtlemata olemas - loodetavasti ei satu Indigoaalase loengutesse. Meie praeguse vestluse kontekst on majandus / turundus. Inimesed, kes on otsustanud oma elu sellele pühendada, peavad töötama koos teistega. No ei saa teisiti. Nende töö eesmärk on teenida teiste inimeste arvel raha ja eeskätt neile midagi müüa (või uurida välja, kes mida ostaks). Kuidas sa teed seda üksi???
Ma mõtlesin oma paar viimast töökohta läbi. Üksi töötavaid inimesi on, aga nad on meeletud erandid. Absoluutne enamik tööd on lakkamatu suhtlus, koordineerimine, oma ja teiste tiimide (või ametiasutuste) plaanide muutmine, igas suunas raporteerimine, kellegi või millegi mõjutamine.
Usun, et tuline arutlus teemal tekib sellest, et nii "mängutundi" kui "loengutundi" võib teha nii hästi kui halvasti.
VastaKustutaKui mängutundi teha halvasti, siis see paljastub kõigile osalistele ja on kõrvalt vaadates ka selgelt tobe ajaraisk.
Kui aga loengutundi teha halvasti, siis see nii lihtsasti ei paljastu.
Kõrvalt vaadates näeb, et õppejõud midagi rääkis ja õpilased istusid ja kuulasid, järelikult õppimine küllap toimus. Ka osalistele tundub, et ma ju vaatasin ja kirjutasin midagi vihikussegi.
See, et tegu oli aja raiskamisega, selgub kunagi hiljem.
Nii et mängutund on igati riskantsem valik, mis nõuab õpetajalt taset ja läbi kukkudes kukub koledamalt. Aga ma sellest hoolimata tiim mäng.
Ma olen just täpselt see õpetaja, kes neid "mõttetuid" mänge korraldab oma tundides ja hiljuti omas blogis mitmendat korda mainisin, et õige õppimine on mäng.
Asi selles, et defineerin mängu hoopis teisiti kui siin kirjutajad. Mäng ei ole fun, ei ole meelahutus ja ajaviide.
Mäng on just kogemus, praktika ja vigadest õppimine (ülal muus kontekstis mainitud märksõnad). See, mis paljudel inimestel esmakordselt alles tööelus ette tuleb.
Selles mõttes olen Kauri jutuga ühte meelt.
Siis öeldakse, et kool oli täiesti kasutu ajaraisk, alles tööl tekkisid oskused ja arusaam elust. Oligi raiskamine, sest olukord oli a'la tee ujumisteooria endale selgeks, sest tulevikus pead äkki basseini ronima.
Haridus ja õppimine on põnev teema, aitäh!
Aitäh.
KustutaKui "mäng" asemel öelda "simulatsioon", siis ehk on midagi teistmoodi?
Ka NKK õppused ja harjutused on ju samuti "mäng".
Ühes kohas korraldasin ma juhtkonnale kriisikommunikatsiooni koolituse - Miltton Nordic tegi, minult oli algatus ja korraldus. See oli ju ka mäng. Lepiti kokku stsenaarium ja reeglid, jagati ära rollid... üks kaks kolm... ja läks. Kas see oli mäng? Eks ta ikka oli.
Just, simulatsioon ka hea sõna. Mu meelest arutlustes üks korduv probleem on, et mõisteid ei defineerita selgelt ära, aga eeldatakse miskipärast, et kõik saavad sõnast ühtmoodi aru.
KustutaMäng on üks neist sõnadest, mille tähendusväli on tohutu lai ja kui seda ära ei defineeri, räägitakse aiast ja aiaaugust.
mul tuli sel teemal õige mitu mõtet, sest ma olen mõnikord neid grupitöid vihanud ja mõnikord on see tundunud kõige loogilisem õppimisviis.
KustutaÜks see, mida Maarja ütles: et seda saab teha hästi ja halvasti.
Halvasti on näiteks siis, kui õpetaja hindab grupiliikmeid valesti - need on alles õpitava kraami A ja Bga hädas, ei saa veel õieti aru, millest üldse juttu on, aga juba peab simulatsioonis rakendama hakkama.
Siis läheb nagu meil koolis, kui üritati ajalugu prantsuse keeles õpetada, aga me ei osanud veel eriti prantsuse keelt; ajalugu ei õppinud me seal tunnis seega üldse ja see jäi puhtalt prantsuse keele harjutamiseks. Täpselt nagu liiga võõra asja teemal tehtud mäng v grupitöö jääb puhtalt mängimise ja grupitöö harjutamiseks.
Mängimise-suhtlemise-grupitöö harjutamine ise on kasulik, aga siis tuleks ka arvestada, et selleks kulub omaette aeg ja alginfo andmiseks on enne seda oma aega vaja. Mulle tundub kirjeldustest, et sageli ei arvestata seda aega kursusele juurde ja siis lähevad inimesed ära, sest nad ikkagi ei saanud õppida seda, mis neile välja reklaamiti.
Mulle tundub ka, et grupi-ülesanne peab olema parajalt määratletud. Kui on liiga üldine (ja kursuseteema ise on liiga võõras), "tehke midagi", siis on kõigil halb tunne. Õppejõud ei tohiks mõelda sellest kui oma energia kokkuhoidmise võimalusest, vastupidi, selle õnnestumiseks peab tema sinna kõva panuse sisse tampima.
Teine asi on see, et kõik materjal ei sobi grupitööks ühehästi. Võib-olla turunduse alal on nii, et kõik sobib ja lihtsalt õppejõud ei osanud juhendada. Aga muudes valdkondades on küll nii ja naa. Kui ma tantsu õpetan, siis adekvaatne grupiülesanne on grupitants - kooskõlastage logistika, leiutage koos lahendusi kohtadele, kus on palju võimalusi, häälestuge tantsukaaslastele, mõelge välja oma grupistiil (à la mis seisust te kehastate?). Aga vahel on vaja vastupidi õpilastele omaette nokitsemist anda, nt "tööta välja oma unikaalne galjardisoolo", ja kui konkreetne tantsustiil on üldse võõras, siis ei pääse kuhugi, mul tuleb alguses õpetada käimist ja hoiakut ja põhisamme, enne kui üldse saab ülesandeid anda.
Kui grupitöid siunatakse, siis pooled siunajad mõtlevad ülesandeid, mida õppijal oleks kasulikum individuaalselt teha, aga õppejõud tahab lihtsalt, et tal oleks vähem töid hinnata.
Indigoaalase jutt on aja- ja mahufaktori kohta hea näide -
Kustuta"Kui tuleb peale niipalju infot ei jää aega seda seedida ja enda jaoks läbi mõelda. Kõik need mängud käivitavad minus võistlemissoovi (tegelikult ei tohi!), lisaks tekib esinemisstress- ma tean, et ei hinnata ja õppeprotsess ja blablabla, aga ma tahan olla hea. St ma keskendun sooritusele, mitte ei omanda või kinnista enda jaoks mingit uut kompetentsi."
st hästi läbi mõeldud koolitusel võiks olla enne praktilisi harjutusi see hingamismoment, mitte et inimesed on uuest infost juba rihmaks tõmmatud ja siis peavad hakkama võõraste inimestega suhtlema, just nagu nad juba teaks asjast midagi.
ja see "tahan olla hea" on kah probleem, mida juhendaja peaks ette nägema, sest see on nii tavaline. Vaja oleks nii turvalist õhkkonda, kus oleks julge vigu teha või oleks selge, et misiganes tulemus annab huvitavat infot ega saagi viga olla.
Indigoaalase jutust saab aru, et iga natukese aja tagant sai riielda. turvaline õhkkond siis jee.
kolmas asi veel - et osa õppejõude on lihtsalt kuulnud, et peab mänge korraldama ja siis nad raiskavad kursuseaega mingi täiesti asjassepuutumatu mänguga, millel pole mitte midagi pistmist sellega, mida õpitakse. Kahtlustan, et Lendav kirjeldas midagi taolist.
KustutaJep, aga õige õpetaja jaoks on täiesti ja totaalselt elementaarne, et grupitöid tehakse materjaliga, mis selleks sobib - ja see ei ole laisa õpetaja puhkehetk, vaid osa aktiivsest õpiprotsessist, mida tuleb toetada. Et tunnil on ülesehitus, mõistlik hulk materjali, aega seedimiseks ja selge tulemus, milleni samm sammult õpetaja toel liigutakse.
KustutaÕpetajale on selge, miks tuldi kokku, mida tahetakse saavutada ja kuidas selleni jõuda.
See ongi õpetaja töö.
Seda kuidagi soovitusena välja tuua, et "äkki kaaluksid sellist varianti", on nagu öelda bussijuhile, et vaata, istu kõigepealt siia bussi etteotsa ja - näe, - see siin on rool ja seda saab keerata :D
Samas siinseid kogemusi lugedes kuluks vist selline tagasiside mõnele õpetajale ära.
Mul selles mõttes ikka retsilt vedanud, et mul on koolis olnud valdavalt tasemel õpetajad. Ülikoolis vist on rohkem seda, et pedagoogilise taustata inimene peab loengut.
Sa räägid vist kontekstist, kus õpetaja juba teab, mis õpilased tal on ja kui palju nad enne oskavad. Aga vt Cranberry kommentaari eespool - sellisel juhul, kus koolituse tellija ja koolitaja omavahel enne ei kohtugi ja koolitaja ei tea, keda tal tuleb õpetama hakata, on meil olukord, kus otsitakse geneerilist ratastega masina juhti, täpsustamata, kas juhtima on vaja hakata motorollerit, rikšat, bussi, titekäru või tiiburlaeva.
Kustutaaga jah, tavaline ebakompetentsus on muidugi alati kah võimalik.
Kustuta"sellisel juhul, kus koolituse tellija ja koolitaja omavahel enne ei kohtugi" jne
KustutaSiis on ju probleem kogu koolitusega, mitte mängu või simulatsiooni kui meetodiga. Ka teised ülalpool minu arust kritiseerivad konkreetset kooli või koolitajat, mitte meetodit.
Puhta loengu puhul on need hädad peidetud ja on raskem aru saada, kas lektor või loeng päriselt ka toimivad. See ongi interaktiivsete meetodite TUGEV külg - nad loovad sunnitud tagasiside ahela, mis annab osalejate võimekuse ja kursuse edukuse kohta päriselt ka mingi hinnangu. Ainult et sellele lisanduvad paratamatult suhtlemis- ja koostöö võimed ka.
Kaur, ja siis on veel need Morgie kirjeldatud olukorrad, kus suurem osa õppureid juba tegelikult töötab kas just sel alal või väga lähedasel alal ja läbib kursust selleks, et teoorias pädevam olla ja/või paber kätte saada, mis aitaks ametiredelil tõusta. Neile ei ole tglt vaja enam olukordi simuleerida, sest nad on iga päev neis päriselt.
KustutaJa õppurid võivad küll aru saada, et õppejõud põrus kursuse korraldamisel, aga nende tagasisidest ei pruugi kasu olla. Kohati räägitakse ka hirmu ja õuduse jutte sellest, et anonüümne tagasiside muutub kuidagi mitteanonüümseks ja õppejõud hakkab laitjale kätte maksma.
Morgie jutt on kahtlemata õige, aga ei illusteeri grupitöö mõttetust, vaid hariduse keerukust. Kuidas luua õppeprogrammi, kus osad on keskkoolist tulnud algajad ja teised on igapäevaselt ametis?
KustutaIT hariduses on sama kahvel. Osad noored alustavad progemist ja häkkimist algkoolis, gümnaasiumi alguseks on neil hulk sügavaid pädevusi ja võime mistahes uus teema ühe päevaga ära õppida. Kõrval on klassikaaslased, kellele see kõik on nagu must udu. Kuidas teha töötavat ainekava / programmi / õppematerjale? Mitte keegi ei tea.
Kuid see raskus ei tähenda ju, et ükski õppemeetod iseenesest halb oleks.
nojah, aga me ei räägi siin sfäärilistest lehmadest vaakumis, vaid inimestest konkreetse õpiprotsessi sees.
Kustutast inimesed räägivad oma kogemustest, eriti omaenda blogis. Paljudel inimestel on kogemus, kuidas grupitööks tehakse ülesandeid, millele see ei anna midagi juurde, pigem võtab ära. Paljudel on kogemus, kuidas grupitöö lavastatakse lihtsalt sellepärast, et õppejõud kuulis, et nii käib, aga ei oska seda juhendada. Paljudel on kogemus, kuidas küll ehk õpiti kollektiivina käitumist, aga mitte seda asja, mis kursustel välja reklaamiti - nt Indigoaalase kirjeldatud orienteerumisüritus, kuidas nad said õppetunni, et juhti ei saa usaldada ja tuleb nõrgemate eest hoolitsemine ise ära lahendada, aga ei saanud õppida lubatud orienteerumist, ja tglt ei saanud nad õieti õppida ka seda nõrgema aitamist ja uue juhi leidmist, nad said üksnes teada, et nad seda ei oska.
KustutaSee viimane meenutab kooli kehalist kasvatust, kus mitte midagi ei õpetatud, saad üksnes teada, mis su hetketase on, aga null õpetust, kuidas seda parandada.
need halvad kogemused võiks kokku võtta nii, et "grupitöö üksnes linnukese kirjapanekuks on halb", nagu linnukese pärast lisamine üleüldse.
Siinsamas kommentaariumis on hulgem ka positiivseid näiteid, nii et ega keegi ei väida, et grupitöö on _alati_ halb.
Ma ei oskagi oma vastust konkreetselt kuhugi alla paigutada.
VastaKustutaJah, teemasid on mitu ja kipuvad sassi minema :)
Minu enda jaoks on probleem, et algaja õpetajana leida taskaal + kas ma saan usaldada " aga mulle", sest teised on ju teistsugused.
Mäng = igasugune (inter)aktiivne tegevus, mis aitab selgitada teemat, aga ei ole kõrvaltvaadates täpselt õpitavaga seotud. ( ok, ma ei oska definitsiooni luua):
Näiteks. Õpime sortimendi koostamist = (sisult tegelikult)optimeerimine= mäng: kui palju auhindu saad laualt võtta, et mahuksid teatud nt piirangusse ( väärtuse maksimeerimine etteantud raamides).
Või õpime kommunikatsiooni = müra, filtrid, ino edastamine jne = mäng: meeskonnale on antud erinevaid õigeid/valesid/olulisi/ebaolulisi vihjeid. Ainult rääkides omavahel leia mõrvar.
Kas niimoodi õpib? Grete Arro sõnul ja meie seekordse kursuseülema sõnul - jah.
Maarja jutuga võrreldes tundub seega, et teie kursuse mängud ei simuleerinud niivõrd päris olukordi, mille lahendamist kursusel õpiti, vaid olid üksnes põgusalt teemaga seotud meelelahutus.
KustutaNatukene teisest ooperist kommentaar, aga haakub teadmiste edasiandmisega kenasti. Kõne, vorm ja pöördumine pole ju ka väheolulised või ma eksin?
VastaKustutaOlin laupäeval ühel üritusel, kus palju esinejaid ja aeti tarka juttu. Ja siis läks lavale üks ettevõtja, kelle esinemine oli läbivalt "sina"-vormis. Ilmselt pidi see mõjuma koduselt ja isiklikumalt, et kuulad ja mõtled, et näe, minule räägib ja ma nüüd mõtlen kaasa. Aga reaalsus oli see, et mul läks kogu tähelepanu nendele "sinadele", see ärritas kohutavalt. Ilmselt rõhutas seda vastumeelsust sinade suhtes ka see, et teemakäsitlus jäi nõrgaks ja tarku mõtteid nappis. Ei välista muidugi, et selline ärritamine oligi eesmärk, et inimesed mõtlema panna, aga mulle üldse ei sobinud. Väga kummaline kogemus.
minu " lemmik" on see, kui lisaks sinale lisandub nimi, mida kasutatakse 5 x ühe lause jooksul. Tundub, et ei ole eesti kultuuriruumi sobiv
KustutaSiin on juba päris suur hulk kirjeldusi heast ja halvast pedagoogikast. Ma ise ka põhimõtteline grupitöö ja mängude vastane pole, kui need on asjakohaselt korraldatud. Isegi suht nõrgalt põhjendatud mäng võib olla asjakohane, kui see annab pikal koolitus- või koolipäeval võimaluse korraks tuupimisest välja tulla ja võimaldab lõõgastushetke. Kui see ongi lõõgastushetkeks planeeritud. Kui aga antakse ülesanded, millest selgub, et mingit osa üldse tegelikult vaja polegi, siis see ajab ainult segadusse. Näide: pidime õppima viitamist ametlikus tekstis. Saime paberid tekstilõikudega ja paberid fotodega. Pidime lõikama fotod välja ja kleepima sobivate tekstilõikude juurde. Siis jagati meid gruppideks ning me pidime iga pildi alla kirjutama viisaka pealkirja ja valima sobiva autori (variandid olid ette antud) ning seda kõike korrektselt vormistama. Lahendasime selle grupis nagu oskasime. Siis läks igast grupist keegi tahvli juurde ja kirjutas ühe fotoallkirja - eeldatavalt korrektselt vormistades, punktid-komad ja kaldkirjad jne. Esimene tüli tekkis sellest, et igaühel oli eri tekstilõigu juures erinev pilt. Selle üle jaurati mõnuga. Kuigi - fotoallkirjade ja autorite nõuetekohase kirjutamise osas polnud sellel absoluutselt mingit tähtsust. Milleks me pidime otsima kääre, jagama liimi ja pärast vaidlema, milline pilt kuhu sobib?! Me pidime ju õppima hoopis vormistamist? Kuhu kaldkiri, kuhu koma ja kas tundmatust allikast pärinev pilt on ametlikus dokumendis üldse parketikõlblik? Milleks see jant? Lõpuks tundus, et põhiaur läks sellele, et otsustada, milline pilt kuhu kõige paremini sobib ja kas liimipulk sai otsa, aga pildiallkirju me ikka eriti panna ei oska.
VastaKustutaMingite töös oluliste situatsioonide läbimängimine on aga tõsine treening. Kui see on hästi korraldatud, siis see on väga tõhus õppimisviis.