Tenerife, Puerto de la Cruz. Minu versioon

Oleks paremini ajastanud, oleks taas saanud blogijate reisikirja. Kristallkuu ja Emmeliina jõudsid ette. 

Aga siis minu pisipuhkus. Arvuti ja telefoniga.

Huvitav tähelepanek Tallinna Lennujaamas. Võileiva hind ja külastajate arv kohvikus on pöördvõrdelises seoses.

Reisiesindaja, kes meid lennukilt transfeerile saatis oskas öelda vaid kaks asja. Esiteks, hoitagu oma asju, sest vargaid on palju ning ekskursioone soovitas guugeldada.. selgus, et kogu lennukist oli meid vaid kolm, kes sõitsid "külma" põhja. Teised läksid lõunasse. 

Esimene mulje oli negatiivne. Ajavahe 2 tundi!!! Kõige veidram on toit. Toit on rikkalik, ilus ja värviline. Aga täiesti maitsetu. Magusalaud on ülimalt ahvatlev. Aga söödamatult magus. Ühesõnaga, ülimalt halb kokk. Sellist kogemust ei mäletagi. Ja kummalisel kombel ka väljas süües ei sattunud head kohad.

Aga ehk on meil lihtsalt halb maitse. Neljandal päeval kas tuli uus kokk tööle, või me ise harjusime, läks nagu paremaks.

Hotelli eelis on, et saad proovida uusi huvitavaid maitseid ampsu kaupa. Kõiki kahjuks ei tea, sest ei jäänud meelde, või polnud silte juures. Nt oli selline kaaviari moodi mögin, mis maitses kui porgand. Kartuliga täidetud tomatid. Hautised, kastmed. Mõned päris huvitavad.

Gofio, mida Google väitis kohalikuks kamaks. Oli ülimagusa pulbrina ja siis oli sellest vormitud halvaa struktuuriga mass. Ka magus.

Kanaari kartulid meeldisid mulle juba eelmisel korral.

Üks naine sõi papaiat sidruni ja pipraga. Oli tõesti huvitav. 

Kogu reisi parim toiduelamus oli  linnas avokaado -tomati(+ punane sibul ja salat) salatist. Imeline. 

Tundub, et detsember on avokaado ja papaia (1.30) hooaeg. Muu puuvili on kallis või sama, mis meil (Kartul  2-4 EUR, tomatid 2-6 eur, mandariinid 2,30, banaan 1,30) muud hinnad samuti samad, mis Eestis. Juust (alat 11 EUR kg), muna  ca 4 EUR, liha(alat  6 eur), kana (alat 4 eur) ja kala nagu meil. Aga alkohol odav. (Ilmselgelt külastan ma teisi poode, kui Kristallkuul ja Emmeliina. Mind ajab alati naerma, kui mõni väliseestlane kirjutab, et meil siin on hoopis teisiti kui Eestis. Juhin tähelepanu, et nii nagu pole üht, vaid on 1,3 miljonit Eestit, nii on ka teiste riikidega. Ka Eesti kool ei ole üks ja polnud juba 20 aastat tagasi, kui sina käisid. Usu, su pinginaaber käis täiesti teistsuguses koolis, kui sina. Ühesõnaga. Minu Tenerife on minu nägu.).

Aga. Hommikul ärkasin.Temperatuur on ca 23-25 kraadi, linnud laulavad. Ja väga tore on. Puerto de la Cruz on see linn, kus me elame. Ilus roheline. Võimalik, et eestlastest me olimegi ainsad. Aga muud rahvast on piisavalt. Palju sakslasi, hispaaniakeelseid, soomlasi... Meie elamine on kõrgel kalju tipus ja nii lahe, kuidas ilm muutub vastavalt sellele, kus ja kui kõrgel oled. Tulevikus läheks pigem nn esimesele korrusele, kuna linn on väga armas. Austria rõdud ja vanadel majadel Hispaania tüüpi lävepakuta uksed. Õhtutel oli mitu head (sh jõulu!)kontserti, aga kesssee viitsib pärast uuesti üles mäest ronida.

Kui Fuenteventural olid oravad, siis Tenerifel Red Rock krabid. Vist .Türkiisivärvi , helesiniste silmade ja oranžide käppadega. Internet (olgu kõikide maailma jumalate poolt kiidetud Google lens leiutajad, mis võimaldab tuvastada ja tõlkida) ütleb, et elab 4 erinevat liiki.  Aga kuna mu telefon on saast, siis uskuge, kui nunnu kuidas sajad krabid sibavad suurtel kandilistel mustadel kivikuubikutel, mida võimsad lained uhavad. 

Ringi hängides jõudsime kohalikku surnuaeda. Ma nägin päris elus esimest korda sellist seina. Huvitav oli, et haudadel on kirjas ainult surma aasta+ inimese vanus. Sünnipäeva pole. Tundub et alustati ca 1970, enne seda oli pikem vahe, sest vanimad hauad olid üle-eelmisest sajandist. Kõlab kriipilt, aga väga huvitav oli. 

Puerto de la Cruzi üks märksõna on tänavamuusikud. Vapustav, kui head. Paraku ma kogu aeg muretsen. Et kas nad saavad ikka vääriliselt tasustatud. Esimestele andsin, aga kõigile ei jõua. 

Ja teine Agatha Christie, kes veetis siin aega ja vist ka kirjutas midagi, aga näha on teda palju. Vaadake seda treppi, kui äge idee.

Kaluri muuseum oli meh. Kohaliku tootja jäätis väga hea, lausa eesti jäätise tasemel. Aga vahvli sisse panevad nad kardemoni. See on imelik.

Aga ka "teisel korrusel" on tore. Leidsime mõnusa matkaraja, mis lookleb varemete ja kiviaedade ja banaaniistanduste vahel. Mõnusalt varjuline, vaatega merele. Banaanipuude all siblis kukk ja kana tibudega. Teel vudisid sisalikud/ gekod? 

On kassi ja koerariigid. Tenerife on koerariik. Aga probleemid on igal pool. Rada viis mööda ka koerte varjupaigast. 

Maailmakuulus botaanikaaed, asutatud u 1790 Carlos minginumberpoolt. Ma ei saa öelda, et vaikne, sest kõrval on maantee ja parasjagu jooksis klassitäis lapsi pabereid täites ringi. Aga varjuline ja ilus. Aias on silt "palun austage (respect) taimi". Ilus. Ja kurb, et peame selliseid silte panema. Aga siis nägin üht saksa papit kepiga mangopuud sasimas ... Ja sain aru. Ja armsad lood. Näiteks üks üksik emane encephalartos laurentianos Kwango hiidkükaat kes kasvas terve sajandi üksi. Lõpuks leiti Malagast talle üksik poissmees ja taimed said.. pojad (?). 

No kas sa suudaksid süüa sarnase looga porgandit või banaani? Ei, me peame aktsepteerima et loomad ja taimed on elus ja me peame neid tapma, sest nii on.

Btw. Kas teadsite et on olemas Tarbe- kruvipuu? 

Guugeldada polnud vaja, mul oli nagu ikka kodutöö tehtud. Ma polnud kunagi näinud vulkaani ja seda ma tahtsin. Ekskursiooni ostsime hotellist. Tellitud ekskursiooni eelis on kas hea giid või seltskond. Seekord oli viimane. Inglise - iiri - prantsuse -saksa. 

Inglise keel on üks kummaline keel. Mitte Londonist pärit papi ja iirlane rääkisid nagu Tony Blair. St mina sain aru. Londoni daamid seevastu ANIVAI murrakus, millest ma midagi aru ei saanud, samas papi sai daamidest väga hästi aru.. 

Aga ekskursioon. Ütlen ausalt, et mina sellist spiraali poleks nõus sõitma. Isegi mitte kõrvalistmel. Seega, mugav marsa kohaliku juhiga oli ok. Vist. Mul läks süda pahaks. Õnneks on lapsepõlveaegsed nipid meeles. 

el Teide oli natuke pettumus. Ma ei teagi mida ma ootasin. Hõõguv laava ja värisev maa( btw meie siinoleku ajal oli maavärin, aga me ei tundnud midagi)? Õhk oli soe ( müüja: minu jaoks Arktika, aga teile sobib. Võtsin ikkagi jope kaasa. Aga polnud vaja. Ja veel. Aastate pikkune üldistus. Eesti top of mind on kliima. Aaa... Eestist. Kui külm teil seal on?)

Vulkaan oli lihtsalt mägi. Maastik on tegelikult muljetavaldav. Must kõrb. Kui marsil on sama, siis ma ikkagi ei tahaks sinna. Ja siis räägib giid, et just praegu otsitakse kahte turisti, kes sinna ära kadusid. Hirmus. 

Hakkasin mõtlema, et kas männid on kõige vähenõudlikumad puud? Meie rabas ja soos kasvavad. Ja Tenerife marsimaastikul, kus muud mitte midagi ei kasva.

Masca oli vau. Tõeline oo mai gaad vaade. Mustad kaljud valgete pilvede vahel. 

Garachicos on mustade kaljute vahele tehtud basseinid. Osa avatud merele, osa kinnised. Inimese poolt on lisatud trepid, teed ja redelid. Samuti soovitan. Sussid kaasa, kuna põhi on terav.

Teel sõitsime läbi Icod de Mis Vinos maailma vanima draakonipuu juurest. Seal on ka liblikapark, kus me ei käinud. Puu oli vinge. 

Ja nagu ikka, ei puudu minu postitusest ka feminisminurgake. Tuleb välja, et banaanid on naissoost.  Käisime La Orotava mahebanaaniistanduses. Väga huvitav oli. Sain teada, et banaan on nagu matrjoska, kasvab väljast sisse ja kõige sisemine ongi see vars, mille otsa tekivad banaanid. Ja naissoost- korraga koos kasvab 3-4 põlvkonda, vanaemabanaanitaim, ema, tütar ja lapselaps. Oli segane? Üks taim kasvab aasta vanaks, annab banaanid ja siis sureb ära, samal ajal kasvab tema kõrval juba uus taim jne. Kõik ühe pere naised. Enda jaoks sain teada, et saavad ikka ka puu otsas kollaseks, aga transpordi jaoks on vaja rohelisi. Kui küsisime, et mis nad kollastega teevad, siis hakkas naerma- et niipalju banaanileiba ja likööri nad teha ei suuda. Raisku läheb. seega, ränk töö. Banaanidelt korjatakse õied käsitsi, kogu aeg peab neid passima ja poputama ja õigel ajal ära korjama. Sest ka banaani pikkus on meil Els ju reguleeritud, mis tähendab et kobara otsa ei lastagi banaanidel kasvada. Vale pikkusega lähevad kaubaks Hispaaniasse ja Portugali.

Kuna juba sealkandis olime, siis käisime ka LaOrotava linnas. Mulle ei meeldinud, tohutu liiklus( seal piirkonnas, kus me jalutasime). Tore oli Victoria aed, mis osutus hoopis memoriaaliks. Aiaväravas tervitas meid selle reisi ainus kass(elus). Jõuluturg ja ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. väljakule oli ehitatud elusuuruses piiblistseenid. Oli muljetavaldav küll. Aga ikkagi jõul....Minu jaoks on ikka liiga veider lõunamaa jõulud. Palmid ja jõulutähed ja kuusepuu.. jõul on ikka lumi. 

Jõuluturult ostsime Kanaari saiu- lagunero, mis olid kiirlehttaignast moosiga. Normaalsed. 
Ja seal lähedal saime ka "sajandi parima teeninduse" osaliseks. Kena kohvik. Istume. Tellime õlut. Küsin menüüd. seal viipab poiss- must tahvel tänava servas. Aga seal pole ju hindu kirjas.. alustan, poiss keerab selja ja läheb ära. Mingid teised tobedad turistid olid kangekaelsemad. Seepeale võttis poiss oma telefoni ja hakkas hindu sealt otsima.. päriselt? No kui ei taha raha, siis ei anna ka.

Tasakaaluks siis ka lugu: kuula oma meest, tal on õigus. Mu teine kinnisidee oli külastada Anaga rahvusparki ja jalutada "dinosaurusteaegses loorberimetsas". Suudan meest veenda, et läheme ühistranspordiga. 24 tunni pilet 10+2 euri, kokku poole odavam, kui rendiauto. Ja lihtne ka. Bussiga la lagunasse, sealt sipsti Cruz del Carmeni, kust rajad algavad. 

Ootame siis bussi. Buss tuleb... Ja sõidab peatumata mööda.. peatuses olnud inimesed räägivad, et eile kõik toimis. Olen valmis järgmise bussi ette viskuma, aga pole vaja. Peatub. La lagunas peaks kohe tulema järgmine.. ja jääb üle poole tunni hiljaks ( Tenerife ühistransport ei toimi. Kahneman. Väikeste arvude seadus). Koos meiega ootab bussi 32(!) Saksa turisti. Nagu päriselt sa sõidad suure grupiga ühistranspordis?! 

Kui buss lõpuks jõuab olen ma väsinud, vihane, selg valutab seismisest ja kogu selle aja olen telefoni teel lahendanud tööl uue kliendi kapriise. Ning kui siis saksa giid sulgeb mulle tee, et kõigepealt oma grupp bussi sisse lasta... Saadan ma ta selges eesti keeles... Sinna. ..Mina!

Sõidame. Ja vihma hakkab sadama. Ma tõstsin enne hotellist väljumist kotist välja keebi ja jätsin maha jope. Sest norrakas lubas kuiva. Plaakat hootsetsa. 

Kui kohale jõuame, sajab. Otsustame siiski 2,6 km tiiru teha. Puude all.(keensi  sandaalid, maxmara t särk, Columbia dressikas ja suvalised 3/4 suvepüksid :) :) )Pildil olev laudtee on vaid lühike jupp. Muidu on kivi - muld. Pane korralikud jalatsid. Vihm jääb vaiksemaks ja lõpuks lakkab. Puude all on roheline valgus. Maa aurab. Udu. Tõeliselt müstiline. Imeilus. 

Otsustame, et teeme 5 km raja ka. Rajal lubatakse koopaid ja guantšide jälgi. Rada peaks lõppema mingis külas, kust saab ka bussile. 

Astume, tunneme kaasa hingeldavatele vastutulijatele. Sest meie rada viib mäest alla. Rada on vihmast libe ja kohati lausa püstloodis alla. Aga saame hakkama. 

Ja siis saab rada otsa. St jätkub, aga edasiminek on blokeeritud ja hoiatavad sildid üles pandud. Variant a on külavahetee paremale või b külavahetee vasakule. Google seda kohta ei tea, me oleme keset halli ala. Kauguses, taamal on üksik maja, kus kindlasti elab imelik perekond, kes peab keldris oma mumitsifeeritud ema. 

Kaart, mis kaasa anti on illustratiivne, radu ja asulaid peal pole. Küll aga jutt jätkusuutlikusest ja muudest roheprojektidest.

Ohkame. Ja läheme sama teed tagasi. Nüüd siis püstloodis üles. Õnneks tekib sellistel hetkedel eufooria. Hingest kinni, õhku ahmides ja hingeldades aga naerust kõveras..

Loorberilehed sain. Ja ilus oli ka. 

Santa Cruz oli äärmiselt sümpaatne linn. Kõik kohustuslikud vaatamisväärsused kergelt leitavad ja jalgsi kõnnitavad.

Plaza de Espania, kus oli väga äge lillesein, parque Garcia Sanabria ja calle de castillo.

Museo de la naturaleza yel hombres tahtsin näha admiral Nelsoni kätt, sry suurtükki, mis käe eemaldas ja guanchide muumiaid. (Kuna ma olen viimati loetud raamatu mõju all (usuhull vallutaja ja orjastaja Felipe II) ja ka Fuenteventural räägiti heledapäistest sinisilmsetest triibuseelikuga pärismaalastest guantšidest, siis pean ma isiklikult Kanaari saari ikkagi okupeeritud riigiks Fernando poolt. Sry. Minu jaoks ei ole see Hispaania. Midagi julma on selle rahvuse geenides. Inimesed, härjad, koerad... ) 

Muumiad olid. Aga sama emotsioon, mis egiptlasi vaadates. Tegelikult on need ju olnud päris inimesed. Päris elud. Kas see on ikka eetiline...

Muuseum oli ok. Olen olnud paremates. Aga pilet oli ainult 5 eurot, seega ei midagi traagilist. Kogu info on hispaania keeles, inglise keel ainult audiogiidina. Palju on looduse - fauna ja flora kohta. Minna tasub ikka. Reisikaaslane käis kõrvalmajas uue kunsti muuseumis ja kiitis väga.

Ma jumaldan turgusid ja mercado de nvestra senora de africa oli just selline turg. Värsked viljad, saialõhn. Värske liha ja just püütud kala. Sigin ja sagin... ma söön kala ainult kohusetundest ja parem, kui ta oleks tugevalt töödeldud, et magusat maitset peita. Aga sellises kohas hakkavad mängima ka teised meeled ja kontekst. Kõik järjekorras ootamas, ahvatlev lett. Hispaanlased ja turistid karjuvad (=räägivad kõva häälega), sa oled osa sellest massist. Tenerifel tuleb(ju)kala proovida. Ma ei saa öelda, et ma nautisin, aga väga hea vein oli allaloputamiseks piisav. 

Tore oli. Ja mõistan neid, kes siia takvepakku tulevad. 

Aga ikkagi meeldib mulle neli aastaaega...

Temperatuuride vahe 40 kraadi...