reede, 6. november 2020

Kui loomad räägiksid


Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 
Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.
Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.

Parafraseerides elavat klassikut " See on üks samm pikast reast, millega üritatakse ühiskonnale vegetaarlust peale sundida"... ( kuidas need tüübid küll suudavad leida selliseid veidraid seoseid. A la psühhiaatriabist homoseksuaalsuseni ja karusloomakasvandutest veganluseni?? Imeline)
See ei puutu nüüd küll raamatusse, vastupidi, seal propageeritakse loomulikku looduslikku ringi, kus üks liik sööb ära teise, aga sellega kaasneb vastutus: tappa tohib ainult nälja eesmärgil ning ohvrit kohelda austuse ja väärikusega. Ja lõpuks annab inimene selle kõik loodusele tagasi oma surnukeha näol.
Aga hakkasin mõtlema, et kui tõepoolest saaksid siga ja kana öelda, mida arvavad, ja me kõik hakkaksime veganiteks, siis... kas see, et kogu maailm hakkaks veganiteks, üldse oleks reaalne. 
Otsing andis mingi 100 vastust, selle üle on palju mõeldud. Lisan ühe lingi, mis tundus mõistlik ja objektiivne. Kokkuvõttes. Tõsi, et see vähendaks tohutult süsiniku emissiooni, aga nagu ikka, on saatan peidus detailides. Alates sellest, et täna on rohkelt riike, kus pole (enam) viljakat pinnast ja kliimat (vaadakem aknast välja) taimekasvatuseks.  Lõpetades sellega, mis saab, kui me looduslikud karjamaad külvame täis monokultuure.

Raamat ise on kerge ja ladus lugemine: lood on pikitud uuringute ja faktidega. Ja neid lugusid on tõesti tore lugeda. No kellele ei meeldiks loomalood:)
Aga ma pole päris selle raamatu sihtgrupp. Mind ei ole vaja veenda, et loomad on toredad ja kokkupuude loodusega elu kestvuse seisukohalt hädavajalik. 
Kui sa kavatsed seda raamatut lugeda, siis jäta siinkohal pooleli, sest midagi loetust pani ka mind mõtlema ja ma kavatsen seda ümber jutustada.

Palju on juttu sellest, kuidas kokkupuude loodusega muudab inimesed rahulikumaks. On uuringud, mis tõestavad et lähedus puudega ravib tähelepanuhäireid. Nagu ma aru saan, siis väga teaduslikke tõendeid nendele väidetele pole. Põhjusel, et nii inimesed, kui ka loomad on indiviididena väga erinevad ja ka liikidena mõnele sobib koer, teisele hobune ja kolmandale madu
Aga nagu ka Maire minu kommentaariumis näite tõi, siis kui mitte muud, siis võimalust olla vajalik, hoolitseda, tingimusteta sõprust, saavad loomad ja taimed pakkuda küll. 
 
Raamatus on päris häid näiteid, kuidas loomi ja inimesi ühendada. Viia ligistikku rehabilitatsioonikeskused, hooldekodud ja lasteaiad loomade varjupaikadega, et lapsed saaks käia vabal ajal loomadele pai tegmas ja neile ette lugemas. Näiteks oli lasteaed, kus lapsed kasvatavad kanu ja müüvad mune. Päästetud (kontekstis, et mitte vangistatud, vaid need, kes nagunii päästmist vajavad) loomad klassiruumis muudavad lapsed rahulikumaks jne Sellest, kuidas loomad on abiks dementsetele, on samuti raamatuid kirjutatud. 

Meil ja loomadel on rohkem ühist, kui me esmapilgul arvame.
Lindude ja inimeste ajud näitavad sarnast käitumist, kui kuulavad muusikat, kalad reageerivad erinevalt erinevatele heliloojatele  ja lehmad toodavad rohkem piima ning koerad on vähem stressis, kui kuulavad muusikat. 
Kassid seevastu ei armasta muusikat. 
Aga! Juba on olemas heliloojad, kes on loonud teosed just täpselt kasside maitsele :)

Meil on loomadega kohati samad haigused, veterinaarid ja arstid peaks rohkem koos töötama

Kui soovid testida oma koera intelligentsust www.dognition.com/chaser-dog

Huvitav paralleel: teatud loomad on neofiilid- karud, koiotid, pesukarud. Samuti kogunevad suurtesse linnadesse ka inimestest neofiilid. Big happy family. Ehk siis tegelikult peaksid suurlinnade metsloomad ja inimesed teineteist väga hästi mõistma.

Metsloomad linnas on uus reaalsus. 
Teadlased on imestunud, nähes, kuidas loomad on kohanenud, kuidas nad suudavad peatuda punase tule all, ületada mitmerajalisi kiirteid, sõita metroo ja bussidega nn kodust linna sööma ja tagasi. Lisaks on muutused toimunud loomade ajus ja ka välimuses. Näiteks rebastel on lühem saba, lontis kõrvad ja ka kasukas on "õiget" värvi. Loomad kodustavad end ise, ilma meie abita
Selle teema suurem probleem on inimesed. Inimesi peab koolitama, kuidas metsloomadega käituda ja meie oleme need, kes peaks kohanema. MIks? Sest meie oleme need, kes on võtnud nende looduslikud elukohad või/ja lõhkunud  ühendusteed. Mitmed linnad on loonud loomadele nn koridorid, pargid, mille kaudu saavad nad ühelt territooriumilt teisele liikuda.

Väide, millele ma vastu vaidlen: Inimesed, kes veedavad rohkem aega looduses ja loomadega, on üldjuhul ka lähedasemad  teiste inimestega. Kui tuua siia kõrvale Eesti praktika, siis meil kipuvad loodusinimesed olema pigem introverdid. Aga tõsi, empaatiat see kindlasti suurendab.

Palju on juttu ka koduloomadest. Mitte ainult inimesed ei ole üksikud, vaid ka koerad ja kassid. Ameerikas (kus siis veel) on koertele juba loodud päevahoiud ning kassidele leiutatud nn õuepuurid, et loom saaks õues olla, ilma et plehku paneks või linna-koiott teda nahka ei pistaks. 
National Geographic kirjutas 2014 aastal, et Indias on 30 miljonit kodutut koera, USAs on 60 miljonit kodutut kassi ja 100 miljardit kogu maailmas.
Ma olen siin blogis erinevates reisikirjades muretsenud kodututega koos elavate loomade pärast. Nüüd sain kinnitust, et asjata. Need loomad on üldjuhul terve kogukonna loomad ja väga hoitud. Olevat isegi järjest enam kodutute varjupaiku, mis lubavad ööbima tulla ka koos loomaga.

Ka see raamat tõstatab küsimuse, et kas loom tajub end "ise-na". 
"Kas nad armastavad meid (vastu)? asemel, tuleks küsida, "Kas nad näevad meid?" See raamat on pigem seda meelt, et jah. Loomad ei näe/ armasta meid sellepärast, et anname süüa ja teeme pai, vaid meie enda pärast. Mu meelest jookseb isegi meie kanalites sari, kus näidatakse erinevate liikide vahelist sõprust.

Solastalgia on Glenn Albrechti poolt loodud termin. Sügav kahjutunne, kuidas meie ümber olev keskkond hävineb ja kahjustub. Nii et sain endale uue diagnoosi: mul on solastalgia.

Mul on hea meel lugeda, et ka mujal maailmas on minusuguseid hulle. Kuid erinevalt minust on nad jõudnud sõnadest tegudeni ja neil on raha. USAs Adirondack park, mille osas on valitsus, elanikud, teadlased jne kokku leppinud, et see maaala jääb "igaveseks metsikuks"
2017 aastal anti Uus-Meremaa Whanganui jõele samad õigused kui isikutel on. 


Üks intrigeerivamatest teemadest on nn looduse ümber kolimine. Uus-Meremaa valitsus on võtnud eesmärgiks 7 sihtliigi säilitamiseks mõeldud Kiskjatevaba Uus-Meremaa loomise aastaks 2050.
Samuti on liike ümber paigutatud Indias (tiigrid), Lõuna- Aafrikas, Austraalias, USAs ja Araabias
IUCN andmetel on 58% ümberkolimistest edukad ja 95% vähemalt osaliselt edukad.
Siberis Tšerski lähedal, alustati 1988 aastal loomade nn "taastamist", üritatakse taastada jääaja aegne loodus ja mammutid.
Raamatus nähakse eetilist probleemi selles, et liikide säilimise/säilitamise nimel peavad kannatama inimesed a la 
"Me paneme tansaanlased maksma selle eest, et Maal säiliks Aafrika lõvide liik.", no nagu meilgi. Tore, et meil on hundid ja karud, aga kiskjad pistavad nahka inimeste lambad ja koerad.

Minu eetiline dilemma seisneb hoopis muus. Sa tead, ma olen roheline. Aga, minu silmis on see, et tõstame teatud liigi meile sobivamasse kohta, sama, mis tehti  erinevate riikide pärismaalastega, kes subjekti staatuses pandi reservaatidesse.
Kui me oleme nii vinged, et hävitame liigid, kas me siis ei peaks ka tagajärgedega leppima. Võib- olla siis tekkiv reaalne kahju paneks meid  lõpuks mõtlema. Poolkõvad lahendused lükkavad hävingut lihtsalt edasi. Ja nagu raamatus toodud linnastunud metsloomade näide. Ehk toimub kohanemine ja kohastumine ja me suudame inimkonnana ellu jääda ka Maal, kus on ainult monokultuurid?

Nagu ikka, on suurem osa näiteid USAst, ja seda raamatut lugedes tekib kuidagi veider tunne. Asjad, mida meie hakkame ära kaotama, neid teised riigid kehtestavad. Näiteks 2005 kehtestati Šotimaal "ränduri seadus", mis lubab ränduril läbida kõiki era- ja riiklike maid vastutustundlikult. Rõhk sellel viimasel sõnal. Õigused tähendavad ka vastutust ja kohustust. Eesti "erateedest" olen ma varem kirjutanud.
Samas, teiselt poolt, tundub mulle, et siin "raiesmike ja istanduste" maal, kus me rebaseid haamritega tapame, oleme me hoolimata oma loosungite " Eesti on metsariik ja naturaalne loodus" kiuste ikka veel oma suhtumises jäänud Descartes aegadesse. Eile oli metsanduskonverents. Inimesed ütlevad "mets", mõeldes "puit". Aga seened, samblikud, taimed, vaglad, linnud, loomad...
Aga ju küllus muudabki ülbeks ning  võib- olla me peaksimegi enne käima ära põhjas, et saada aru, mida meil kaotada on. 

Sarkasm kõrvale jättes. On mul tegelikult väga kahju.  Me oleme nii väike riik, et meil on kõikide eksperimentide tegemine imelihtne. See oleks ainult kättevõtmise asi, et ühiskondlikult kokku leppida vahekord majanduse ja metsiku looduse vahel. Et Tallinn oleks Roheline Linn mitte ainult paberitel vaid ka tegelikkuses. Et uus Rail Baltic oleks 22. sajandi raudtee. Et Saaremaa oleks Mahesaar jne jne.

Ma lähen nüüd oma kassiga arutama USA presidendivalimisi.


  
 
Kenasti ühes rivis, ühest liigist ja ühevanused. Et üraskil ja harvesteril oleks mugav

7 kommentaari :

  1. Sul on väga ilus kass.
    Ma pidin guugeldama sõna "neofiil", et kontrollida, kas ma sain sellest õigesti aru. Sain küll. :)

    Ma arvaksin, et looduseinimestel võib küll olla vähem igasuguseid suhteid ja nad hoiavad rohkem omaette, aga võib-olla on nende vähesed suhted sügavamad ja tähendusrikkamad kui näiteks mõnel ülisotsiaalsel suurlinnainimesel, kes jõuab päevas puutuda kokku saja tuttava/töökaaslase/sõbra/naabriga, aga kelle kogu suhtlus jääbki small talk'i tasandile?
    Siinkohal meenub lugu imeilusast raamatust "Kõik on olemas", kus rannakarp orava enda väga väikesele peole kutsub... ja kuidas nad siis peaaegu terve päeva koos vaikivad ja neil on väga tore. Kujutaksin ette, et tõelise looduseinimese lähedased suhted võivad ka sellised olla - tähendusrikkad, sügava sisuga, kuid mitte eriti sõnaohtrad.

    VastaKustuta
  2. Algatustest - mul on mulje jäänud, et siinne Forestly on täitsa nunnu.
    https://maaelu.postimees.ee/6770239/uus-algatus-inimesed-ostavad-puude-sailitamiseks-uhiselt-metsa

    Nad ei plaani seda metsamaad küll täitsa rahule jätta (vihtasid teevad ja hagu korjavad jne), aga lageraied välistavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. Mul on Forestly osak. Idee on hea aga nad on väga passiivsed. Mu meelest vist 2 lappi ongi ostetud. Kui pensionile lähen, siis võtan ja teen ära

      Kustuta
    2. Mul naaber just hiljuti rääkis, kuis nad sõpruskonnaga Lõunas metsa kokku ostsid. Nii et selliseid eraalgatuslikke erametsakooslusi on vist ikka rohkem. Lihtsalt nad ei lähe meediasse sellest rääkima.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!